VASTAB ERVIN ÕUNAPUU

Oled pärit pisikesest, naljaka kohanimega kohast Käru (vähemalt mulle on see nimi alati millegipärast nalja teinud). Räägi natuke oma lapsepõlvest, lapsepõlvekodust, kui tahad või viitsid — pead vajalikuks meenutada? Mis koht see oli, kust sa ära Tartusse lendasid?

Tegelikult elasime Käru mõisas, mis on alevist kilomeeter väljas ja asub jõe kaldal. Mõisas asus kool ja minu vanemad olid seal õpetajad. Lapsepõlvemaa oli vägev: jõgi, sepikoda, vana park, mõisahoone põnevad keldrid ja sügavad metsad. Olin hommikust pimedani väljas: suvel ujusin ja sõitsin parvega jõel, talvel kihutasin suuskadega metsas. Lapsepõlvest meenubki mulle tohutu kiirus, tuul kõrvus vihisemas: jalgratas, suusad! Loodan, et sellest positiivsest energiast, mis minusse lapsepõlves talletus, jätkub mulle veel kauaks.

Mul on ettekujutus, et loomeinimesed, tegelikult ju kõik, saavad kodunt, lapsepõlvest kaasa mingi visiooni, mälupildi, emotsiooni, mis hilisemas täiskasvanuelus tema olemist, loomingut, tööd mõjutab. Mind huvitab esimeses järjekorras su kunstilooming. Kust selle alged pärit on?

Isal on väga hea käsi ja silm. Ja kaasasündinud anne haaravalt lugusid jutustada. Emal on hea mälu ja oskus veidraid seoseid luua. Eks ma tänu vanematele selline olen. Loodan, et keegi on varem ka loomingulist verd suguvõssa paisanud, sest meil sõna otseses mõttes puudub sugupuu. Kõik neli vanavana olid nn leidlapsed vallamaja või kiriku trepi pealt. Olen selle teadmatuse üle väga uhke ja õnnelik.

Aga ikkagi kunstilooming, see üksik puu ja muna keset romantilist tühermaad, ja nunn. Ja oliivid. Et kas need kujundid kajastavad kuigivõrd ka su alateadvust, millel on ajas ja ruumis mõõtmatu haare?

Kogu mu looming on varemnähtu ja kogetuga seotud. Kunagi tegin isegi näituse, mille tiitel oli Deja vu. Raagus puu tuli minu fantaasiatesse Tõnu Virve kujundusest lavastusele “Godot’d oodates”, mida ma aastakümneid tagasi Salme palees nägema juhtusin. Üksik raagus puu on Becketti tekstis remargina kirjas, teises vaatuses on puul õied küljes jne. Mina püüan sellise puu igasse kujundusse sisse torgata ja peaaegu alati see sinna ka sobib. Nunnad tulid mu piltidesse, kui elasin Lääne-Saksamaal peaaegu Prantsusmaa piiri lähedal nunnakloostri naabruses. Igal hommikul ärkasin kloostrikiriku kellade helina peale ja nägin aknast must-valgeid naisi. See oli ülev ja nägemist vääriv vaatepilt. Muna Kuu asemel taevasse panna tundus mulle vahepeal huvitavam. Valgest munast kaugel pole mustad oliivid. Kõik on omavahel nii või veidi teisiti tugevasti seotud.

Meenuta, kuidas sa tegelikult teatri juurde jõudsid. Mis seal Tartus ja “Vanemuises” tookord toimus ja kuidas sa selle seltskonna hulka sattusid?

Jüri Lumiste tegi mind kord Evaldiga tuttavaks, kes tahtis kohe minu kavandeid näha. Kavandeid! Ütlesin: “Oodake!” Jooksin koju ja tõin pataka sule- ja pliiatsijoonistusi. Mäletan, et Evald laotas pildid garderoobis laiali. Ühel hetkel kukkus Evaldi sigareti otsast tuhk ühe joonistuse peale. Ta naeris ja ütles: “Seesama ongi!” Nii sündis Egon Ranneti “Südamevalu” kujundus. Aasta oli siis 1979.

Mida tookordne noorte vihaste meeste seltskonda kuulumine sulle edaspidiseks kaasa andis?

Avanes senitundmatu, täiesti uus maailm. Imeilus ja jube korraga. Oli hetki, mil viibisin taevas, ja päevi, mil läbisin seitset põrgut korraga. Ammutasin enesekindlust — vahest isegi rohkem, kui seda vaja oleks olnud. Kõike tuli ette. Solvumisi ja totraid skandaale. Uskumatuid seiklusi ja juhtumusi. Kärakat pandi kõvasti. Õppisin valge viinaga pead parandama ja mitu päeva järjest jooma. Tagantjärele võib naerda, et just nõnda karastus teras.

Kas sul “Vanemuise” päevil ka Kaarel Irdiga kokkupuuteid oli? Mida ise arvad sellest Vanast Hirmsast, kes võimuga kembeldes ja teda üle kavaldades oma teatrikombinaati üles ehitas, kelle eluslepiga käib kaasas küüditaja vari ja kes elu lõpul oma teatraalse seniilsuse või hullumeelsusega Tartu teatrielu ja avalikkust irriteeris?

Irdiga kohtusin vaid mõned korrad. Minu esimene lavakujundus oli “Südamevalu”, mille Ird ja Hermaküla koos lavastasid. Ird istus peaproovides, kuulus ruuduline pleed üll ja viltsussid jalas. Arvasin, et ta tukub. Äkki keeras ta end röötsakile minu poole (istusin saalis tema taga), tõmbas harali sõrmedega käe läbi näole rippuvate juuste, viibutas keppi ja käratas: “Ja kes sina niisugune oled? Mida sa, kurat, siin suitsetad!” Ehmatasin kohutavalt, tõusin püsti ja seletasin, et ma olen selle lavastuse kunstnik. Ird tegi käega rahustava ñesti ja ütles: “Tubli.” Kui ma järgmisel hommikul teda rõõmsalt tervitasin, polnud mind tema jaoks olemas ja äärepealt oleks ta minust läbi astunud. Arvan, et Ird oli erakordselt andekas inimene. Kuri geenius. Ka väga salapärane ja mõistatuslik mees. Tont teab, mis ta hinges tegelikult toimus. Kummaline, aga Ird seostub mul alati Leni Riefenstahliga. Neist oleks saanud imeline paar.

Miks sa Tartust ära Tallinna tulid? (Noh esimeses järjekorras vist küll Rakverre?)

Minu sõber Madis Kalmet kutsus mind Rakvere teatri peakunstnikuks. Igavene jama oli minu kandidatuuri kinnitamisega, kuna mul polnud ega pole vastavat eriharidust. Viimaks siiski mind atesteeriti, nagu tollane seadus nõudis. Madisega koos sündisid mitmed huvitavad lavastused. Meenutame vahel vanu vene aegu ja imestame siiralt, et me veel elus oleme. See paks ja vedel, millest minu põlvkond läbi on sumanud, on olnud ju täiesti kohutav ja terve mõistuse vastane.

Oled hea mitu aastat olnud ühe väikelinna teatri peakunstnik. Oskad sa selle kogemuse põhjal improviseerida mõttekäigu: teatri võimalikkusest väikelinnas?

Oskaksin, aga ma väga vabandan — küsimus ja probleem ei huvita mind.

Su viimased lavakujundused on tehtud põhiliselt koos Mikk Mikiveriga (+ Lepo Sumera). Miks ja kuidas on nii kujunenud? Või pole teistelt pakkumisi eriti tulnud?

Peale “Krappi viimast linti” Jüri Järvetiga arvas Mikk, et võiksime veel midagi teha. Nüüd ongi sellest saanud aastatepikkune koostöö. Ettevalmistusperioodil piisab meil omavahelistest märksõnadest, et kujundus realiseeruks. Pole vaja pikki seletamisi ja vaidlusi. Just sellepärast pole, et ma tunnetan, et tal on õigus. Lavaruumi valdab ta lavastajana nagu kunstnik, sellele vaatamata pole mul veel kunagi olnud tunnet, et olen pelgalt teostaja. Lepo jätkab meie meeskonnas rahulikult oma tööd. Mikk otsustas nii. Ja minu meelest väga õigesti, sest Lepo loominguline pärand on tohutu. Olen ju paljude lavastajatega töötanud (viimati Hendrik Toompere juun, Eva Jörgenseni, Toomas Hussariga). Tõsi, eriti mulle tööd ei pakuta. Olen mõnest kujundusest ka keeldunud. “Ei” ütlemine on praegusel raha- ja töövaesel ajal suur luksus. Aga kulutamata närvid ja raiskamata aeg on mulle kullast kallimad.

Kes on lavastaja (peale Mikiveri), kellega tahaksid veel koostööd teha?

See naine või mees, kes mulle esimesel kohtumisel ei ütle, et vaata, voodi paneme siia seina äärde, nagi on ukse kõrval ja akna ees kardin.

Mulle näib, et varem olid su teatrikujundused kuidagi hästi graafilised, peaaegu must-valged, hästi napid. (Näiteks “Estonia” “Cyrano”!) Viimaste aastate tööd on hoopis koloriitsemad. Kirjanikuna oled ka selline mahlakas. On see mingi teadlik muutus? Või kas teda üldse ongi?

Lavakujundused sünnivad koos lavastajaga. Harva kujundan ise kostüüme, viimati “Don Juanis”, mis oli tõepoolest väga “kirju” lavastus. See ei ole teadlik muutus, lihtsalt juhtus nii. Kõik, mis oli, tuleb kunagi tagasi ja areneb sealt uueks edasi. Ka uueks must-valgeks.

Lavastaja ja kunstniku suhted, hierarhia teatris? Kui sina loed näitemängu läbi ja jutustad lavastajale — kõige tähtsam on kolmnurk, ja hästi teravate tippudega, niisugune kuri kolmnurk. Ja lavastaja vaatab sind kurva pilguga ja nendib: ei, Ervin, ei ole kolmnurk, kõik on kera, ja nurki üldse ei tule, tervesse lavastusse ja kujundusse mitte ühtegi nurka. Mida sa teeksid?

Ma vaataksin lavastajale tõsiselt silma ja noogutaksin: “Tegelikult arvan mina ka nii, aga ma ei tahtnud seda sulle kohe alguses öelda. Tahtsin kontrollida, kas me ikka sobime koos töötama.”

Või mispidi see on — kas sa tahad ennekõike, et tekiks mingi klapp või särin lavastaja ja tema kontseptsiooniga või usud ja loodad, et suudad ka kehva kontseptsiooni ja lavastuse sees väga hea kujunduse teha?

Olen kuulnud arvamusi à la tekst oli igav, näitlejad haledad ja lavastus mage. Et ainus, mida vaadata tasus, oli kujundus. Tegelikult tähendab see seda, et lavakujundus ja kostüümid tapsid kõik muu. Kunstnik, kes nii teeb, on edev diktaator. Lavastaja, kes sel sündida laseb, on tühi koht.

Milline on Eesti teatri kõige parem lava (kujundamiseks)? Kuidas suhtud blackboxi?

Tähtis on, mida ja kuidas ühel või teisel laval teha. Näiteks meeldib mulle “Vanemuise” väike maja. Väga hea on Kuressaare Linnateatri lava ja saali proportsioon. Uue “Vanalinnastuudio” lava ja tehnika pidid olema väga head, oma silmaga pole näinud, ei oska hinnangut anda. Blackbox on universaalne (maailma)ruum, kus võib teha kõike, mis pähe plahvatab.

On sul mõni näitemäng, mida sa tingimata tahaksid kujundada? Kohe nii tahaksid, et pole peaaegu üldse oluline, kes lavastab?

Tahaksin kujundada W. A. Mozarti ooperi “Võluflööt” lava ja kostüümid. Ent siin on kaks “aga” ka mängus. Esimene — tahaksin seda ise ka lavastada; teine — et lavakujunduse ja kostüümide eelarve ei oleks limiteeritud. Kui ma seda ideed paar kuud tagasi “Vanemuise” peadirigendile (Mihkel Kütson)

Peterburis rääkisin, vaatas ta mind nagu hullu ja hakkas homeeriliselt naerma. Eile kohtasin Kütsonit “Vanemuise” sööklas. Tegin uuesti vihje. Seekord ta naerma ei hakanud. Ta vaatas ringi ja sosistas: “Ma tean, kes võiks Öökuningannat laulda”. Rõõmustasin nagu laps. Sisimas.

“Eesti teatri biograafiline leksikon” annab teada, et oled väga-liikmeline looja — kuulud nii teatri-, kunstnike kui ka kirjanike liitu. Mis kasu looja liidust saab?

Loomeliitudesse kuulumine teeb elu mugavamaks. Ja mitte ainult minu. Ka minu võimalike pärijate elu.

Aga sa kuulud veel ka eksootilise nimega organisatsiooni Association of Hawaii Artists. Mis see on, mis sind sinna viis?

Ligi paarkümmend aastat tagasi toimus ühes Honolulu galeriis tartlaste grupinäitus. Sealsed kunstientusiastid arvasid meid endi hulka, saatsid liikmekaardi ja mitu aastat AHA infolehte. Nõukogude ajal oli see asi, millega eputada. Praegusel hetkel mõjub see lihtsalt kummalise faktina. Järgmisel sügisel lendan Oahule, lähen AHA kontoripugerikku ja ütlen “assotsiatsiooni” presidendile: “Aloha!”

Eesti noor teatrikriitika räägib juba mitu aastat, et vana teater on surnd mis surnd ja peaks eest ära kobima. Aga mina pole siiani aru saanud, missugune see õige kolmanda aastatuhande teater olema peaks? Mida seal tuleks teistmoodi teha kui senised kaks tuhat aastat?

Tuleb teha nii, nagu süda ütleb. Nagu ise vajalikuks pead ja usud. Igasuguste trendide vägivaldne järgimine on tervisele kahjulik. Mõni püüab järele aimata seda, mida ta kusagil välismaa festivalidel näinud on. Sellest saab kohe aru ja tulemus on piinlik nii tegijatele endile kui ka vaatajatele. Miks peab üldse teistmoodi tegema? Jõin Kreekas veini pudelist, mille etikett teatas, et sellist vaiguveini on samas piirkonnas valmistatud ja joodud üle 5000 aasta. Minu meelest on hea teater traditsiooniline, täpselt nagu vein pudelis: mees või naine rullib vaiba lahti, astub sellele ja esitab teistele, mida ta on selgeks õppinud. Näitab ka sünnipäraseid oskusi. Räägib, laulab või tantsib. Mängib üht või mitut pilli. Kõik. Pealtvaataja otsustab, kas see talle meeldib või mitte. Alles siis räägitakse, kas punased kingad veiderdaja jalas mõjusid hästi või halvasti või mida küll võis tähendada kujunduses kasutatud raagus puu. Kõik muu peale näitleja on minu jaoks ebahuvitav. Ja kui näitleja on kehv, siis ei päästa teda ka kuldne kostüüm, laserefektid ega orelimuusika.

Kuidas sulle tundub, missugune kunstiliik käib hetkel Eestis kõige paremini ajaga ühte jalga — kujutav kunst, kirjandus, film, teater? Miks? Kuidas?

Ma ei tohiks hinnanguid anda. Mind pole selleks koolitatud ega seatud. Nagu ma juba ütlesin, arvata võin ma kõike, eriti siis, kui ma alustan sõnadega “minu arvates”. Parim kunst on ajatu. Ajaga ühte jalga saab käia ainult poliitiline plakat ja karikatuur. Tõeline kunst on alati väljaspool aega ja lööb pähe nagu pikne. Alati, kui ma vaatan eelmise sajandi alguses loodud Ants Laikmaa tööd “Väike Alma”, saan ma mikroinfarkti. See on minu meelest parimaid portreid, mis iial loodud. “Mona Lisa” on selle suurteosega võrreldes nagu armetu graffiti. Eesti tänapäeva kunstis lummab mind maalija Olav Maran. Geniaalne tunnetaja ja suurte sisemiste küsimuste esitaja. Imetlen Jüri Ojaveri ja Jaan Toomiku ürgsust kõigis nende tegemistes. Kõigest väest püüab ajaga sammu pidada filmikunst. Taanlaste ühendus “Dogma” on ka mõne meie poisi peast lausa napakaks ajanud. Juba tähekombinatsioon “Dogma” ise on napakas. Teatris käin ma väga vähe, mul pole aimugi, mis praegusel hetkel meie teatrites sünnib. Kirjandus tundub heal järjel olevat... Ajaga ühte sammu saab astuda (peab astuma!) vaid sõdur, sest see on tema kohus. Looja võib ühte jalga marssivast rivist igal ajal välja astuda, murule pikali heita ja taevasse vahtida.

Kuigi ütled, et käid vähe teatris, aga ikkagi: kui palju sa üldse teiste lavastusi vaatad?

Püüan ikka vaadata. Hea lavastusega käib kumu juba enne kaasas ja kõik tipud on mul nähtud. Aga tõeline katsumus minu jaoks on publik. Igasugused hääled ja lõhnad. Paberikrabinad, köha, krigin, pudelikolin ja kommentaarid. See ärritab mind nii, et suudan end vaevu vaos hoida. Viimati käisin Vene teatris “Idiooti” vaatamas. See publik, kes tookord saalis istus, ületas kõik mõeldavad õuduse piirid ja etendust polnud üldse võimalik jälgida. Põgenesin pärast esimest vaatust. Loen kõiki retsensioone, mis erinevates väljaannetes ilmuvad, ja TV-salvestused on ka kõik ära nähtud. Pilt praegusest teatriilmast on küllaltki selge.

Miks kunsti üldse vaja on, praegu XXI sajandi alguses? Või missugune kunst meile tähtsaim on? Kunagi oli ju filmikunst, aga nüüd?

Filmikunst oli ja on ka praegu tähtsaim, sest see on arusaadav ka tohututele massidele. Seina peal pilt liigub ja kõik on nagu päris. Jõuab kohale ka nendele, kes kunagi kunstigaleriidesse või teatrisaali ei satu. Tegelikult on igasugust kunsti vaja. Sõna- ja pildikunsti. Eeskätt muidugi tegijatele enestele. Aga palju sa üksi ikka veiderdad, vaatajaid on ka vaja. Mitte üksnes leivast — terane ütlus! Leiva peal peab olema või ja muud katet ka — elul on hoopis teine mekk. Ja siis tulevad veel kriitikud-gurmaanid, kes hakkavad selgitama, millega üks asi sobib, teine aga mitte.

Kirjanikuna mängid sa peaaegu kogu aeg elu ja surma mänge, samas ei ole sa põhjapanevalt traagiline, vaid keerad tragöödiale ikka mingi groteskse vindi peale. Kas see on postmodernism või mis see on? Samas nagu ei usu, et sul on kõik ükskõik.

Kui mul kõik ükskõik oleks, siis oleks ma juba ammu maha maetud ja nendele küsimustele ma ka ei vastaks. Ma ei mängi mingeid mänge. Usun, et mu kirjanduslik looming on tõsisemast tõsisem ja defineeritav kui kriitiline e räpane realism. Nii aus, jube ja olustikuline, et mõjubki fantastikana. Sama peaks ütlema lavastuste ja filmide kohta. Ka nende, mida me koos Hussariga teinud oleme.

Viimase paari hooajaga on eesti teatrisse tulnud mitu uut näitekirjanikku. Või õigemini — mitu muidu teada-tuntud meest on hakanud näitemänge kirjutama. Sina pole täispikka teatriteksti veel kirjutanud, ehkki romaane on juba mitu. Loogiliselt tundub, et oled nii palju teatri sees olnud, et võinuksid alustada pigem draamaga?

Eks ma alustasingi. Minu esimene näidend, mille aastaid tagasi kirjutasin, äratas isegi pisikest tähelepanu. Kirjutasin selle varjunime Michael Franz all ja serveerisin kui Casablancas elava sakslasest autori näidendit. Näitemängu nimi on “Naine aknal” ja Tartu Lasteteater tahtis seda isegi lavale tuua. Aga kui ma Sven Karjale ütlesin, et tegelikult olen teksti autor mina, siis kukkus ta näost ära. Ma pole nii pettunud inimest isegi parimates farssides näinud. Loomulikult jäi näidend kalevi alla. Näitemängu peategelane oli naine nimega Olivia. Poole aasta pärast ilmuski loogilise jätkuna minu esimene romaan “Olivia meistriklass”.

Kas sa kujutaksid ette, et sinu teksti lavastaks keegi teine? Ma ei mõtle siin otseseid mõttekaaslasi või väga lähedasi inimesi, kellega oled kahasse töötanud küll. Ma mõtlen näiteks nii, nagu Jaan Tätte “Ristumisega” — et kusagil Lätis või Saksamaal võtaks keegi “Surma ooperis” ja teeks oma lavastuse? Kas pigem pelgad või ihkad seda?

Näidendi “Surm ooperis” vastu tunneb huvi üks prantsuse lavastaja. Ootan huviga. Uus pikk draama “Püha perekond” on kaante vahel ja loodetavasti jõuab see 2001. aasta kevadsuvel Hendrik Toompere juun lavastuses ka lavale. Ma tõepoolest lausa “ihkan”, et teised minu näidendeid lavastaksid. Siis saaksin ma ka teada, mis tekstid need tegelikult on. Teised leiavad näidendist alati üles selle, mida autor sinna kirjutanud pole.

Kui olid oma esimeste kirjatöödega äkki platsis, oli tunne, et oh, taevast vist kukkus mees, kes kohe oligi valmis kirjanik. Kas tõepoolest tuli see nii äkki või katsetasid varem ka, sahtlikirjatöösid sul ikka oli? Olid juba koolis ka tubli kirjandikirjutaja?

Vahel loeti tõesti minu kirjand klassi ees ette. Nali on veel selles, et vahel ma vastasingi kõiki õppeaineid kirjalikult, kui õpetaja mind küsima juhtus. Ma nimelt olin tuntud kokutaja või ökitaja, ma ei teagi täpselt, mis selle kohta öeldakse. Kogeleja? Lihtsalt sõnad ei tule enam suust välja, susise ja kõhise, palju tahad! Ühel heal päeval see defekt kadus, vahel lööb ootamatult välja. Viimati juhtus see Saksamaal, kui minu silme all jalgrattur autoga kokku põrkas ja ma pidin politseile tunnistusi andma. Politseinik arvas ilmselt, et ma olen pilves narkomaan... Minu debüüt kirjanikuna on romaan “Olivia”.

Ja siiski, kust tuli see soov, tahe, julgus, enesekindlus — kirjutada romaan? Mis ajast alates see kirjutamise värk sinus pesitses?

Ühel hetkel tundsin, et on aeg kirjutada raamatute raamat, mida oleks endal hea ikka ja jälle igas olukorras lugeda. Et saaks nalja ja oleks jube, samas poriselt piinlik ja taevaselt ülev. Tahtsin, et see raamat oleks kirev segu enda tajumistest ja arusaamadest, millesse oleks tilgutatud hulk mu lemmikautoreid — Parijõgi ja Vilde kodust; Marques, Salinger, Lagerlöf, Waltari, Bulgakov, Remarque ja sajad teised kirjutajad üle kogu maailma. Just sellepärast sündis see naiivne Olivia ja hakkas seiklema läbi erinevate aegade. Järjest rohkem mõtlen ma sellele romaanile järg kirjutada. Viie aastaga on Oliviaga (st minuga!) palju uut ja huvitavat juhtunud. Oleksin pidanud Olivia patenteerima. Oma pidevate muundumistega on ta jõudnud nii kaugele, et juba mõnda aega ringleb ta endanimelise rapsiõlina paljude eestlaste organismis kui aasta parim toiduaine.

Mis su loomingus hetkel esiplaanil on: kirjutamine, maalimine, teatrikunst? Kas sa üldse jagad seda kuidagi endas, et kes sa momendil rohkem oled — kunstnik, teatrikunstnik, kirjanik?

Kõik koos. Üks kõigi, kõik ühe eest. Sellepärast mul pole ka visiitkaarti, sest tundus kohatu sinna kõik ametid ritta laduda. Mõjub ebausutavalt. Lisaks olen ma paari lühifilmi stsenarist ja reñissöör. Kui ma sellise nimekaardi mõnele produtsendile ulataksin, arvaks too kindla peale, et mul on identiteedi kriis.

Peaaegu ainus kunstiliik, milles sa pole end katsetanud, on vist muusika. Või oled sedagi salamisi teinud? Või äkki hakkad veel tegema?

Ei iial. Tean täpselt, milleks ma suuteline olen ja milleks mitte. Muusika on kõige võimsam anne, mis on Sealt pärandatud rangelt väljavalituile selleks, et nad ülejäänud inimesi lohutaksid.

Loomingulised isiksused on sageli üsna dramaatilised persoonid, morbiidsed, vahel väga jubedad kujud või vastupidi — väga abitud. Sa ei tundu olevat üks, teine ega kolmas. Kuidas sinu loomingulisus väljendub? Mis moel sa niisugusest keskmisest tavakodanikust erined?

Kindlasti olen ma nii üks kui teine või isegi kolmas. Usun, et ma olen täiesti abitu, kui ma peaksin otsustama Keskpanga finantsprogrammi õigsust või opereerima ajukasvajat... Dramaatika ja jubeduse saan ma oma novellides piisavalt välja elada, seega võin ma endale lubada luksust olla tavaelus väike märkamatu hall triip, keda keegi ei näe ega kuule.

Kas oleksid vabatahtlikult nõus näiteks pooleks aastaks üksikule saarele minema? Kujutame ette, et kõik eluks hädavajalik oleks sinna enne kohale tassitud ja elu seeshoidmisele ei kuluks ülemäära aega — mida sa seal pool aastat teeksid?

Sööksin, magaksin, suitsetaksin, kirjutaksin, maaliksin pilte ja unistaksin pikast filmist. Vahel võtaksin härmas pitsist valget, hammustaksin sinist stiltonit peale ja kuulaksin jõululaule...

Tegelikult ma elangi üksikul saarel, mille nimi on Lasnamäe. Kui ma kõrvaklapid peas, arvutiga ühendatud olen, polegi vahet, kas ma olen asustamata saarel, Rooma südalinnas, Cancuni kuurordis või Kuu peal.

Isade ja poegade sõja etapi oled sa ilmselt juba läbi teinud. Sestap — kes või mis sind kõige enam õpetanud on? (Peale elu enese muidugi.)

Teatri n-ö algtõdesid õpetas mulle paar aastakümmet tagasi Evald Hermaküla, kellega viis mind kokku Jüri Lumiste. Tartus. Kahtlemata pani just Evald kõigele sellele, mis minus arenema hakkas, aluse. Väga palju on mind õpetanud kaks teatrimeest, kelleta mina poleks mina. Lavastusala juhatajad Ain Jürisson ja Lui Lääts — oma ala tõelised profid, kes lahendavad ka kõige keerukama lavatehnilise ülesande. Viimastel aastatel on minu õpetajaks olnud Mikk Mikiver. Arvan, et võib-olla ta ise ei teagi seda. Temaga koos töötades on mu sees ja ümber avanenud palju selliseid maailmu, millest mul varem aimugi polnud.

Kaks retroküsimust, neid oled sa ise küsinud, aga mitte ise vastanud! Avaneb ajalüüs ja sul on võimalus kohtuda inimestega, kes on meie seast lahkunud. Kellega kohtuksid ja mida küsiksid?

Küsiksin Evaldi käest, miks ta oma maise kehaga nii tegi. Miks ta just niiviisi lõpetas? Kui ajas veel kaugemale minna lubataks, läheksin otseteed Galilea randa ja otsiksin üles kaks kalameest meie ajaarvamise kolmekümnendate algusest. Vennaksed Peetruse ja Andrease. Ma hoiataksin neid Surmamineja eest, kes tuleb peagi nende juurde ja ütleb: “Tulge minu järele ja ma teen teid inimeste püüdjaiks!” Just sellist sõnastust kasutab apostel Matteus oma märkmetes esimeste jüngrite värbamisest Jeesuse poolt. Ma annaksin vennakestele nõu, kuidas hüpnotisöörist hulgusele õigesti vastata. Seletaksin kurjuse tõelist olemust. Religioon on käputäie kurjategijate soov alistada igas inimeses peituv Loov Vaim. Algkristlased tegid seda hoolikalt sõnu ja vahendeid valides. Hiljem tulid inkvisitsiooni veresaunad ja raudsed pidurid, mis seiskasid inimühiskonna vaimse ja sotsiaalse arengu mitmeks sajandiks. Et see ususeeme, mis omal ajal kasvama pandi, nii hirmsasti vohama hakkas, on minu jaoks üks suuremaid mõistatusi. Ammu oleks aeg mürgitaimed välja juurida ja alet teha.

Mis on hingerahu?

Kindlasti väga isiklik seisund. Minu hingerahu saabub siis, kui ma lamasklen mugaval troonil ateljees suurte kuldraamis maalide keskel (need on veel loomata!) ja lapselapsed (need on veel sündimata!) mängivad mu jalge ees, ladudes minu kirjutatud raamatutest kõrget torni. Ja ma tean, et kõik minu lähedased on materiaalselt kindlustatud ja väga hea tervise juures. Samal ajal teatab TV-diktor, et planeedil Maa on lõpetatud kõik verevalamised ja et Riigikogu võttis ühel häälel vastu otsuse — saata maalt välja kõik ristiusu isandad, nende teenrid ja kannupoisid. Teise rõõmustava uudisena tuleb teade, et Eestis on homoabielud keelatud ja surmanuhtlus taastatud. Siis hakkan ma, õnnelik naeratus huulil, ümber riietuma, et minna koos abikaasaga oma viimase filmi, mis kannab tiitlit “Kolmas Testament ehk Darwin, kes sa oled taevas”, esilinastusele. See on minu praeguse hetke väga selge visioon hingerahust, mis ei pruugi homme olla enam sama ja mis ülehomme on ilmselt hoopis miski muu.

Sina ja religioon? Ristiusu kohta ütlesid üsna üheselt asja välja. Aga muud usundid? Usk(umine) üldse? Või siiski ainult Darwin, Pavlov ja geen?

Kõik usundid on hirmu põhivormid. Loodetavasti jõuab iga mõtlev inimene ühel hetkel tõdemuseni, et erinevad religioonid on omal ajal elanud nutikate tegelaste geniaalne looming. Tõeline teater koos dekoratsioonide, rekvisiitide ja kostüümidega! Räägitakse päheõpitud sundteksti ja lauldakse kiitust Seletamatule. Kogu see vigurdamine teenib üht eesmärki — hoida masse, aga eriti vaimult erksaid loomeinimesi, kindla kontrolli all. Kõik religioonid kinnitavad nagu ühest suust: “Õndsad on need, kes on vaimust vaesed.” Kui sa oled loll, oled võimudele (Jumalale!) eriti meelepärane. Aga kui sa väga suuri “lollusi” teed, saad kirikus (ka) peksa.

Kust võtab inimene oma väärtushinnangud? Ja kellel on õigus ütelda, et sinu omad, mees, on valed? Et tappa ei tohi ja varastada ka ei tohi?

Kõigil rahvastel on oma Pärand. Meie koduplaneedi erinevates piirkondades kehtivad erinevad väärtushinnangute süsteemid, mis toimivad vastavalt sellele, kuidas inimesed on arenenud. Lugege ajalehti: Eestis tohib avalikult varastada ja valetada; meist lõuna pool on piirkondi, kus näiteks maniküüritarvete karbi vargus toob karistuseks käe amputeerimise. Tasub meenutada, et sealne kõrgkultuur on tuhandeid aastaid vana. Sama on tapmistega. Eestis võimaldatakse mitu inimest tapnud roimaril mõned aastad vanglas puhata, et ta siis vabanedes veel jubedamaid tegusid korda saadaks. Arenenumas piirkonnas, näiteks USA-s, mõistetakse selline poolloom kohe surma. Ka Põhja-Ameerika põlisasukad karistasid tapjaid surmaga. Mulle õpetati neid lihtsaid tõdesid Käru algkoolis. Kukeaabitsast pärineb ka minu väärtussüsteem. Nagu ütles Jan Hus, üks mu lemmikinimesi-kaasvõitlejaid: “Tõestage, et ma eksin, ja ma võtan oma sõnad tagasi.”

Kui Kultuurkapital annaks sulle näiteks järgmiseks aastaks “Ela ja sära” stipendiumi (oli vist 15 000 krooni kuus), mida see sulle annaks? Mida ette võtaksid?

See on minu jaoks tohtu summa. See rahahunnik vabastaks paljudest tüütutest olmemuredest. Saaksin rohkem raha loomingule pühendada. Näiteks korraliku galerii üürida ja üle hulga aja ühe näituse korraldada. Igatsen vanamoodsat pildinäitust, kus väikesed õlimaalid kujutavad lihtsaid inimesi ja nende lihtsaid tegemisi, tavalist elu ja väärikat vananemist. Töödel oleksid head raamid ja messingist nimesildid. Näitus nagu üks pilt — Van Gogh, “Kartulisööjad”. Kui mõne kuu stipendium kõrvale panna, on reaalne paari osatäitjaga ühevaatuseline näidend kujundada ja lavastada. Või raamat välja anda. Päris pikale reisile minna. Mis iganes. Mõni arvab, et selle stipendiumi tegelik nimi on “joo ja sure”.

Aga kui sul oleks võimalus riigi stipendiumi toel minna näiteks kolmeks kuuks välismaale — kuhu läheksid ja mida teeksid?

Läheksin Lõuna-Prantsusmaale. Või Tuneesiasse. Maaliksin pilte ja kirjutaksin edasi oma paksu raamatut, mis praegu pooleli. Teeksin täpselt sama, mida kodus, aga loodan, et siiski teistmoodi. Mitte paremini ega halvemini, vaid t e i s i t i .

Ütled, et su kirjanduslik looming on defineeritav kui kriitiline e räpane realism (väga täpne termin muuseas) ja selle suuna esindajana oled sa siiski üks väheseid kirjanike hulgas. Oletame näiteks, et sulle pakutakse kolumnisti kohta ühes korralikus Eesti ajalehes, ja kirjutada Eesti elust, ja oletame, et sa võtaksid selle pakkumise vastu. Milles siis su kriitiline realism väljenduks — millest kirjutaksid lugejale?

Olen oma mõtteid “Postimehe” arvamuste rubriigis mitmel korral ilmutanud. Kirjutan ikka sellest, mis südamel ja mis mind Eesti inimühiskonnas ikka veel jahmatab. Kuigi tundub, et teemad, mida mina puudutan, ei lähe lugejale eriti korda, vähemalt siiani pole ma ühtki vastukaja saanud. Isegi negatiivseid mitte. Ühe mõtteavalduse peale paar kirikuvana pahandasid, aga mõttevahetusse nad minuga kahjuks ei laskunud. Tundsin end täieliku tolana. Mind rahustab teadmine, et tola pole loll, ja et ootaja aeg on pikk. Ükskord ma saan oma hingerahu niikuinii. Terve elu on ju alles ees.

Kui palju sulle üldse Eesti asi korda läheb — mis praegu on ja toimub just võimukandjate, rahvaasemike tasandil? Millal su meelest meie Eesti Vabariik valmis saab? Millisena Eestit ise ette kujutad, näiteks kümne aasta pärast?

Mind jahmatab, kuidas üldse saavad toimuda sellised asjad, nagu ma uudistest loen või tuttavate käest kuulen. Järjest rohkem tundub, et elame Kilplas, mis kõigile lollustele lisaks on veel peninukkide poolt vallutatud. Nn riigihoidjate oleskelu jälgin ma teravdatud huviga. Kuristik nende ja rahva vahel muutub järjest laiemaks ja sügavamaks. Nii linnas kui maal. Pisikesed maakohad, mis mulle eriti hingelähedased, on katastroofilises seisus: üleüldine hinge ja ihu harimatus, religioosne fanatism, omavalmistatud kange alkoholi kuritarvitamine — kõigest sellest tulenev töö- ja rahapuudus on kümneid külasid paisanud sõna tõsises mõttes tsaariaega tagasi. Minu arvates on mu EESTI GOOTIKA kõige selle kvintessents, milles ei puudu ka tulevikunägemus suurest ohust. Mentaliteet “pärast mind tulgu või veeuputus” on hetkel valdav. See, pluss kõik muu manitseb mind valvsaks.

Miks on su viimase romaani pealkiri “Surmaminejad lasevad tervitada”?

“Surmaminejad” pole romaan. See on raamat, mis koosneb 50 hüvastijätukirjast, mis enesetapjad endast omastele või maailmale maha on jätnud. See on ohuraamat. Ma nii väga usun, et inimene, kes need kirjad läbi loeb, loobub igaveseks enesetapust. See on kuri, piinlik, ilge, edev ja irvitav väljaanne, mis peegeldab minu suhtumist nendesse, kes oma elu ise lõpetavad.

Milline küsimus jäi sinult küsimata?

Minu meelest on nüüd kõik küsitud.

KADI HERKÜLI ja MARGOT VISNAPI küsimustele vastas ERVIN ÕUNAPUU kirjalikult.