HELEN VALKNA
JAAN TÄTTE “RISTUMINE PEATEEGA” —
FENOMEN EESTI TÄNAPÄEVA DRAMATURGIAS *

Jaan Tätte 1997. aastal valminud näidend “Ristumine peateega ehk Muinasjutt kuldsest kalakesest” on osutunud (eesti) laval hämmastavalt edukaks. Kolme aasta jooksul jõudis “Ristumine” lavale kuue lavastaja tõlgenduses. Pealtnäha lihtne looke on sundinud rezhissööre otsima sügavamaid tagamaid ning neid omamoodi publikuni tooma. Siit kerkibki küsimus: milles seisneb “Ristumise” fenomen?

Kuid mis on fenomen? Nõnda nimetatakse haruldast või ebatavalist nähtust, mis omandab mõtte alles siis, kui on loodud taustsüsteem, millega võrreldes seda iseloomustada. Antud töö kontekstis on hinnangubaasiks eesti tänapäeva dramaturgia.

Autor Jaan Tätte

Jaan Tätte loomingu olulise osa moodustavad laulutekstid. Laule Tätte sõnadele on esitanud “Väikeste Lõõtspillide Ühing”, “Kukerpillid”, “Lindpriid”. Tätte enda esituses kõlavad tema autorilaulud kogumikel “Majakavahi armuhüüd” ja “Lumevarjude vahel”. Tätte on kirjutanud laule ja laulusõnu ka teatrile (Juhan Smuuli “Kihnu Jõnn ehk Metskapten” ja Juhan Saare “Silver Ükssilm, Felslandi hirmus mereröövel” “Endlas”). 1997 pälvis Tätte “Suure Vankri” kultuuriauhinna laulutekstide eest.

Just laulusõnade kaudu jõudis Tätte näitemängudeni. Kõik sai alguse soovist proovida kätt peale värsivormi ka proosa kallal: “Proosa on ju nii lihtne. Laulusõnadesse sa rakendad tohutu fantaasia, et iga lause midagi tähendaks, see on väga kontsentreeritud maailm. Aga proosas on võimalus kirjutada samast asjast terve näitemäng!”

Heaks näidendiks on tarvis ka täpset lavatunnetust: “Näitleja elab veel rohkem keele sees kui kirjanik. Pealegi valdab teatripraktik head kõnekeelt. Sellepärast on nad alati tänuväärsed kaasloojad, nende nüansid ja paroolid on täpsed.” Jaan Tätte lisab: “Meie teatris ju kõik lavastajad kirjutavad ja tundsin vahel endas, et ma ju oskaks ka. Ja mõnda repliiki oskaks kindlasti paremini öelda. Mind on alati huvitanud dialoog. Ei ole lihtsalt nii, et sina ütled mulle, mina sulle, vaid iga sõnaga tekib mingi konflikt. Hakkasin proovima.”

1997. aastal valmis “Ristumine peateega ehk Muinasjutt kuldsest kalakesest”. Näidendi valmimine oli ajastatud Eesti Näitemänguagentuuri (ENA) 1997. aasta näidendivõistluseks: “Tundsin juba mitu aastat valmisolekut kirjutada üks näitemäng, aga polnud konkreetset tellimust ja isiklikku pealehakkamist, ka ideed mitte. ENA korraldatud näidendivõistlus andis konkreetse tõuke ja kuna olin juhuslikult teatrist kaks nädalat vaba, sai asi võimalikuks. Tundes hästi teatrit ja olles piisavalt näitekirjandust lugenud, arvasin oma töö mahtuvat esikolmikusse.”

Tätte näitemäng hinnati näidendivõistluse parimaks, II auhinna vääriliseks. I auhind jäi 1997. aastal välja andmata. “Ristumine peateega” esmalavastati Pärnu “Endlas” 1998. aastal.

1999. aasta seostub ka Tätte rezhiidebüüdiga filmis. Tõsielufilm “Saar” pajatab sõnatu loo Vilsandi saare elanikest, nende elust ning neid ümbritsevast ajast.

Samal aastal pälvis Jaan Tätte “Suure Vankri” kultuuriauhinna juba näitekirjanikuna. Tema dramaturgikontol on veel 1997. aastal Linnateatris esietendunud lastenäidend “Tere!” (lavastaja Jaan Tätte), Pärnu teatris “Endla” 1999. aasta suvelavastusena etendunud “2000 aastat elu Eestimaal ehk Piknik Reiu jõel” (lavastaja Raivo Trass) ning septembris 2000 Linnateatris esietendunud “Sild” (lavastaja Jaanus Rohumaa).

Vaatluse all on eesti dramaturgia, mis jõudnud lavale aastail 1995—1999. Arvestatud ei ole tele- ja raadioteatrit, muusika- ja tantsuetendusi. Jutuks tulevad lavastused Eesti kutselistes teatrites, välja on jäänud väiketeatrid, eratrupid ja üksikprojektid.

Nimetatud viie aasta jooksul esietendus sõnateatris 420 lavastust, neist 69 ehk 16% on eesti algupärandid. Tuues võrdluseks andmed lähinaabritelt Skandinaaviamaadest või ka kolmekümne aasta tagusest eesti teatrist, on pilt äärmiselt vaene. Esimesel juhul ulatub omamaise algupärandi osatähtsus 50—60 protsendini. (Aaloe, Ü., 1998), teisel juhul jääb 40 protsendi juurde (Kask, K., 1987). See on kuni neli korda rohkem kui tänases Eestis.

Tänapäeva eesti dramaturgia on ajavahemikul 1995—1999 esietendunud vaid 57 korral. Üldarvust moodustab see 14 protsenti, kõikudes 6 protsendi (1996) ja 25 protsendi (1999) vahel.

Selline madalseis viib paratamatult küsimuseni, miks seda üldse vaja on. Või nagu Andrus Kivirähk teravmeelselt on öelnud, pole põhjust arvata, et ilma algupäranditeta jäävat rahvast mingi kole tõbi või nälg ähvardaks: “Peavad siis repertuaaris figureerima ilmtingimata algupärandid? Minu arvates poleks ka sellest midagi, kui Eestis kümne, kahekümne, kolmekümne aasta jooksul ühtegi näidendit ei kirjutataks ja ühtegi algupärandit lavale ei toodaks. Mis siis ikka juhtuks? Maailm on näidendeid täis, ainult tõlgi ja lavasta.” Minagi ei arva, et halba algupärandit peaks eelistama heale võõramaisele, ent keskpärane kodumaine võiks prevaleerida keskpärase võõramaise ees küll.

Uue dramaturgia leidmiseks ja propageerimiseks on ENA alates 1995. aastast korraldanud näidendivõistlusi, mis haaravad väga laia kirjutajate ringi algajatest professionaalideni. Ent vaatamata soodsale baasile ei ole statistika ehk ideekavanditest valminud näitemängude ja nende lavale jõudmise arvandmed kuigi lootustandvad. 1995. aastal laekus näidendivõistluse eelvooru 105 ideekavandit, millest valmis 13 näidendit. Lavale on neist jõudnud 3: Janno Põldma “Sõber Kurk” ja Juhan Saare “Tühjade susside saladus” Nukuteatris ning Jaanus Rohumaa “Ainus ja igavene” Linnateatris. 1997. aastal saabus 55 ideekavandit, millest valmis 8 näidendit. Lavale on jõudnud samuti 3: Toomas Hussari — Ervin Õunapuu “Tule minuga lendama” ja Enn Vetemaa “Kellele lüüakse laevakella” nimevariandiga “Laevakell” Draamateatris ning Jaan Tätte “Ristumine peateega”.

Hea originaaldramaturgia vähesust korvab aga suhteliselt suur instseneeringute hulk eesti lavadel. Vaadeldaval ajavahemikul on esietendunud 84 dramatiseeringut, mis moodustab uuslavastuste koguarvust 20 protsenti, kõikudes seejuures 15 protsendi (1999) ja 27 protsendi (1998) vahel. “Dramatiseeringute rohkus teatripildis on omalaadne indikaator, mis näitab ära selle, et (kättesaadav) näitekirjandus on nõrk ja ebahuvitav,” tõdes Mari Tuuling 1998. aastal.

Samas ei ole põhjust väita, nagu oleks tegu mingi viletsamat sorti aseainega. Viimast väidet kinnitab Mati Undi, Jaanus Rohumaa, Priit Pedajase, Elmo Nüganeni jt dramatiseerijate-lavastajate looming.

Ajavahemikul 1995—1999 esietendunud tänapäeva algupärandite autorite nimistus esineb ühtekokku 43 nime. 57 näitemängu ning 43 autorit. Arvsuhe kinnitab tänase eesti näitekirjanduse haprust ning ebastabiilsust. Ühe näitemängu loomisega saavad hakkama paljud, ent sellega püsivalt tegelejaid ning teatrilavale pääsevaid autoreid on ühe käe sõrmede jagu: “Näitekirjanduse üldpilt on ebaühtlane, kindlakskujunenud keskmest ei saa rääkida (Madis Kõiv on keskne küll, ent ta ei loo peahoovust). Uus dramaturgia on tekkinud, aga ta kontuurid on veel ähmased” (Luule Epner).

Madalseisu kirjeldava statistika seast tõuseb esile 1999. aasta, mil dramatiseeringute osatähtsus langes 15 protsesndile ning nüüdisaegsete algupärandite osa tõusis 27 protsendini. Hooaeg 1998/99 eristub ka sisuliselt heade algupärandite poolest. Maris Balbat tõdeb: “Torkab silma, et teatrite repertuaari ühed olulisemad lavastused on teoks saanud suuresti algupärandite põhjal: nii “Ristumine peateega” Linnateatris, “Küüdipoisid” Draamateatris, “Õnne, Leena!” ja “Omavahelisi jutuajamisi tädi Elliga” “Vanemuises”, “Õnne, Leena!” “Ugalas” kui ka “Kassikuld” “Vanalinnastuudios”.”

Eeltoodud nimistu koondab suure osa vaadeldava ajajärgu olulisematest autoritest: Madis Kõiv, Merle Karusoo, Toomas Kall, Jaan Tätte, Mart Kivastik. Lisada tuleb Andrus Kivirähk ja loominguline ühendus Õunapuu-Hussar-Saarepera. Vahele vilksab ka aktiivsest dramaturgi seisust taandunud vanemate autorite Enn Vetemaa, Vaino Vahingu, Jaan Kruusvalli ning Juhan Saare üksikuid loomenäiteid.

Unustada ei tohi ka lasteteatrile orienteerunud autoreid: Hilli Rand, Janno Põldma, Reeda Toots ning tuntud ja tunnustatud lastekirjanikud Eno Raud, Heljo Mänd, Leelo Tungal, Edgar Valter.

Lisaks juba nimetatuile kujundab Eesti teatripilti veel rühm autoreid, kelle loomingu kohta võib öelda: “See osa dramaturgiast ei “peegelda” teatrit, vaid ongi teater” (Luule Epner). Need on lavastajad-näitekirjanikud Mati Unt, Jaanus Rohumaa, Toomas Suuman, Madis Kalmet, Talvo Pabut jt.

“Siiski on selge, et teatrite nõudmine ületab selgelt pakkumist. Miks muidu sirutuvad vähegi kobedama loo järele korraga mitme lavastaja (“Ristumise” puhul veel filmimeeste) käed. Eelmine hooaeg (1997/98 — H. V.) pakkuski võrrelda nii “Ristumise” kui ka Mart Kivastiku “Õnne, Leena!” kaht lavavarianti”(Sven Karja).

“Ristumine peateega” eesti tänapäeva dramaturgia kontekstis

Näidendi “Ristumine peateega” edu saladus peitub mitmete asjaolude koondumises. Esiteks oli tekkepinnas soodne. “Ristumine” sündis ajal, mil eesti teater oli pikka aega oodanud värsket teatriteksti.

Kindlasti on oluline tegur, et tegu on debütandiga ja sealjuures mitte “mehega metsast”, vaid väljakujunenud imagoga tuntud persooniga. Tättet võib nimetada üheks eesti teatri “heaks poisiks”, kes tagasihoidlikul, ent sisukal moel on kujundanud enda ümber siira ja positiivse aura, nii teatrirollide, Vilsandi-armastuse kui ka sealt sündinud laulude kaudu.

Lisanduvad sisulised voorused: pingeline sündmustik, etteaimamatud pöörded, kummaline peategelane, suupärane dialoog, tänasega kaasa kõlav teemaring, publikule tuntud pinnaselt kasvav konflikt.

Tätte on loonud näidendile ka tugeva kompositsioonilise aluse, mis omakorda annab teed teatripärasusele. Tugev aja, koha ja tegevuse ühtsus seab aluse lavastuslikule selgusele. Jaan Tätte: “Kirjutades ei viibinud mu mõte mitte metsamajakeses, kus loo tegevus toimub, vaid teatrilaval, keset sealseid võimalusi ja koos publikuga. Kirjutades ma tegelikult juba lavastasin seda tükki.”

Jaan Tätte “Ristumise” suur väärtus peitub tema lihtsuses, mis annab ruumi lavastaja tõlgendusvabadusele: “On raha, armastus ja imed. Aga kuidas nad omavahel suhestuvad, mis võidab, mis kaotab ja mil moel — seda kõike pole Tätte ette kirjutanud” (Kadi Herkül).

Kahe ja poole aasta jooksul sündis 6 lavastusvarianti — 3 Eesti teatris, 2 Saksamaal, lisaks veel film. Jaan Tätte lugu on ühtekokku vaadanud üle 31 000 inimese.

Esimesena tutvustas Jaan Tätte näidendit väljaspool Eestit Jaanus Rohumaa, lavastades sellest kaks katkendit Londonis The Royal Court’i workshop’il. Tutvustavat tööd on teinud ka film, ent ilmselt kõige olulisem on välislavastajate ning -teatrite huvi “Ristumise” vastu. Lisaks lavastustele Saksamaal Würzburgis ja Konstanzis peaks veel käesoleval aastal jõudma näidend kahe Läti teatri lavale.

Eesti filmiloos moodustavad teatritekstidel baseeruvad filmid tibatillukese osa. Eesti algupärandil põhinevana tuleb meelde vaid August Kitzbergi “Libahunt” (rezh Leida Laius), nüüd ka “Ristumine peateega”.

Järgnev on esitatud etendumise/linastumise ajalises järjestuses. Välja on toodud esietenduse/linastuse kuupäev, täpne koht, lavastusega seotud loomingulise grupi liikmete nimed, lavastuse osavõtt festivalidest, pälvitud auhinnad ning etenduste ja publiku arv.

1. Pärnu teatri “Endla” ärklisaalis esietendus “Ristumine peateega” 27. veebruaril 1998.

Lavastaja: Andres Noormets (külalisena “Ugalast); kunstnik: Andrus Jõhvik; muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov (külalisena “Ugalast”).

Osatäitjad: Andres Karu (Roland), Kristiina Kütt (Laura), Meelis Sarv (Osvald), Tõnno Linnas või Enn Keerd (Pizzamees).

“Endla” esituses on “Ristumine peateega” etendunud (seisuga 24. 3. korda 2000) 57. sellest: 27 korda 1998. aastal ja 27 korda 1999. aastal. Publiku arv on kokku 7200 inimest, st keskmiselt 126 inimest etenduse kohta.

2. Tallinna Linnateatri väikeses saalis esietendus “Ristumine peateega” 19. Septembril 1998.

Lavastaja: Jaan Tätte; kunstnik: Kustav-Agu Püüman; muusikaline kujundaja: Riina Roose.

Osatäitjad: Andres Raag (Roland), Piret Kalda (Laura), Tõnu Oja (Osvald), Ago Roo või Jaan Tätte (Kaupo).

Linnateatri esituses on “Ristumine peateega” etendunud (seisuga 24. 3. 2000) 92 korda: sellest 22 korda 1998. aastal ja 51 korda 1999. aastal. Publiku arv kokku on 13 400 inimest, st keskmiselt 145 inimest etenduse kohta. Statsionaaris mahub etendust vaatama 94 inimest, vaatajate keskmine arv on suurenenud väljasõiduetenduste arvel. Linnateatri repertuaaris on “Ristumine peateega” ainus lavastus, mida esitatakse ka väljaspool statsionaari. Näiteks 1999. aastal mängiti väljaspool koduteatrit 21 korral.

1999. aastal pälvis Tõnu Oja teatrikunsti aastapreemia (sh Osvaldi rolli eest) ning Piret Kalda Ants Lauteri nimelise noore näitleja preemia (sh Laura rolli eest).

3. “Ristumine peateega” esilinastus stuudio “Acuba Film” filmivariandina 19. märtsil 1999 Tallinnas kinos “Kosmos”. Stsenaristid: Jaan Tätte, Arko Okk; rezhissöör: Arko Okk; operaator-lavastaja: Dmitri Jermakov (Venemaa); kunstnik-lavastaja: Pille Jänes; muusika autor: Jukka Linkola (Soome); steadicam operaator: Bagir Rafijev (Venemaa); helirezhissöör: Mart Otsa; monteerija: Kadri Kanter.

Osatäitjad: Jaan Tätte (Roland), Piret Kalda (Laura), Andrus Vaarik (Osvald), Emil Urbel (Kuldkalake).

“Ristumine peateega” on linastunud Tallinnas, Tartus, Pärnus, Viljandis ja Rakveres. Film kogus 1999. aastal Eesti kinodes 5875 vaatajat, olles seega üks vaadatuimaid Euroopa filme Eestis. Teleauditooriumile on filmi esitlenud Eesti Televisioon ning Kanal 2.

Arko Oki linateos on võitnud 1999. aastal Stockholmi filmifestivali eriprogrammis “Northern Lights” rahvusvahelise filmikriitikute föderatsiooni (FIPRESCI) auhinna.

“Ristumine peateega” osaleb aastal 2000 13.—27. aprillini peetaval 24. Hongkongi filmifestivalil ning 15.—30. aprillini kestval 18. Uruguai rahvusvahelisel filmifestivalil.

5. Aprillis 1999 lavastas Jaanus Rohumaa Londonis The Royal Court’i lavastajate ja näitekirjanike workshop’il kaks katkendit Tätte näidendist. Näidendi on tõlkinud inglise keelde Krista Kaer.

6. Vene Draamateatri suures saalis esietendus “Ristumine peateega” 5. novembril 1999. Tõlkijad: Vitali Belobrovtsev ja Irina Belobrovtseva; lavastaja: Jaak Allik; kunstnik: Jaak Vaus; muusikaline kujundaja: Edit Krilavit… iene.

Osatäitjad: Aleksandr Ivaškevitš (Roland), Larissa Savankova (Laura), Nikolai Hrustaljov (Osvald), Tamara Solodnikova (Inimene pitsaga).

Vene Draamateatris on “Ristumine peateega” etendunud (seisuga 24. 3. 2000) 14 korda: sellest 7 korda 1999. aastal. Publiku arv kokku on 3500 inimest, st keskmiselt 250 inimest etenduse kohta.

“Ristumist peateega” mängitakse 5. aprillil Peterburis teatrifestivali “Baltiiski Dom” SRÜ ja Baltikumi vene teatritele mõeldud eriprogrammis.

7. Saksamaal Würzburgi Linnateatri (Stadttheater Würzburg) kammersaalis esietendus “Ristumine peateega” pealkirja all “Benji hüpe ehk Muinasjutt kuldsest kalakesest” (Bungee Jumping oder Die Geschichte vom goldenen Fisch) 21. jaanuaril 2000. Tõlkija: Irja Drittmann-Grönholm; lavastaja: Harald Siebler; lavakujundajad: Harald Siebler, Oleg Mirtschin; kostüümikunstnik: Barbara Franz Wieland.

Osatäitjad: Anna Kita (Laura), Holger Dexne (Roland), Helmut Jakobi (Mann), Carlo Schmidt (Osvald).

Jaan Tätte näitemäng jõudis Saksamaale läbi teatriagentuuri Henschel Schauspiel Theaterverlag Berlin. Nimetatud agentuur tegeleb uuema Ida-Euroopa dramaturgia otsimise ning levitamisega Saksamaal ning saksa keele piirkonnas.

Würzburgis on “Ristumist peateega” mängitud (seisuga 24. 3. 2000) 10 korda. Publiku arv kokku on 920 inimest, st. keskmiselt 92 inimest etenduse kohta.

8. Saksamaal, Konstanzi Linnateatris (Stadttheater Konstanz) esietendus “Ristumine peateega” pealkirja all “Benji hüpe ehk Muinasjutt kuldsest kalakesest” (Bungee Jumping oder Die Geschichte vom goldenen Fisch) 8. aprillil 2000. Tõlkija: Irja Drittmann-Grönholm; lavastaja: Ulrike Barnusch; kunstnik: Kay Anthony.

Osatäitjad: Peter Reisser (Osvald), Natascha Clasing (Laura), Michael Lippold (Roland), Henning Kober (Mann).

Ka Konstanzi on “Ristumine peateega” jõudnud teatriagentuuri Henschel Schauspiel Theaterverlag Berlin vahendusel.

“Ristumine peateega” esietendub Konstanzis Euroopa noore dramaturgia festivali raames. Kava kohaselt etendub Tätte näidend sel kevadhooajal 17 korral. Etendust hakatakse mängima saalis, mis mahutab kuni 400 vaatajat.

9. Sügistalvel 2000 jõudis “Ristumine peateega” lavale Riia Uues Teatris (lavastaja Alvis Hermanis) ja Valmiera vene teatris (lavastaja Andres Noormets).

Saksamaal tegutseva teatriagentuuri Henschel Schauspiel Theaterverlag Berlin teateil on Tätte näidend vastu huvi tundnud ka Hannoveri ja Zürichi teater.