MARGOT VISNAP
RISTUB KA TELEVISIOONIS

“Ristumise fenomen”, autor ja rezhissöör Helen Valkna. Eetris 22. juunil 2000, ETV, kultuurisaated. 30 min.

Tallinna Pedagoogikaülikooli telerezhii õppetooli lõpetanud Helen Valkna proseminaritöö ja seda põhjalikku analüüsi Jaan Tätte esiknäidendist kokku võttev telesaade “Ristumise fenomen”, tõestab, et eesti telemaastik on juurde saanud tõsise, arenemisvõimelise ja andeka telerezhissööri. Samuti näitab saade, et Tätte juba maailmakuulsust koguv näidend on jõudnud nüüd ka televisiooni. Samas tuleb paraku tõdeda, et siingi on mängus juhus, nagu näidendi sünnigi puhul, millest Tätte saates pajatab: “Jäin kõritõppe, olin teatritööst kaks nädalat eemal ja nii ma selle näidendi kirjutasingi.”

Valkna saate puhul tuleb juhuse fenomen mängu pisut teises kontekstis. Nimelt peab see tänasele telemaastikule mõeldes olema tõepoolest suur juhus, kui eetrisse jõuab (olgu riigi- või erakanalis) pooletunnine kultuurisaade, mis keskendub ainult ühele nähtusele (olgu muusika, filmi, kirjanduse, kunsti või teatri valdkonnas). Kurvastav tähelepanek, et niisugused saated on kunagi olemas olnud ja see tänases päevas nii ammuse lõbuna tundub. Erakanalid on võtnud justkui iseenesestmõistetava hoiaku: kommertskanalid kultuuriga ei tegele! (Tegelevad küll, vaadakem või soomlaste nn kommertskanaleid!) Riigitelevisioon vaevleb rahapuuduses, suutes vaatajale pakkuda vaid nn magasini tüüpi pooletunniseid kultuurisaateid. Jah, on küll Jüri Aarma talkshow tüüpi vestlussaade “Siin ja praegu”, ent see on siiski vaid ühe õhtu hetkepildistus portreteeritavast-intervjueeritavast. Paraku pole sinna kõrvale panna ühtki intervjuusaadet teiste valdkondade kultuuritegelastega. Parema puudumisel olgu siis kas või seegi.

Ka Kultuurkapital on võtnud paraku põhimõttelise hoiaku: televisiooni me ei toeta! Kuigi arusaamatu see pisut on miks ei võiks Kultuurkapital kultuurisaateid toetada (olgu era- või riigikanalis) või siis konkreetsetele kultuurisaadetele lausa tellimuse esitada? Mis jääb tulevastele põlvedele ja meile endilegi järele praeguse aja kultuuritegijatest — kui valikuliselt vaid mõnedki loetleda: Veljo Tormis, Jaan Kross, Enn Põldroos, Mati Unt, Mikk Mikiver, Mark Soosaar… rääkimata noorematest: Kaljuste, Nüganen, Toomik, Kender… ? Hiljuti ETVst nähtud Virve Aruoja prortreefilm Voldemar Pansost pani veel tõsisemalt sellele mõtlema: kuidas me tähistanuks Panso 80. sünniaastapäeva, kui meil oleksid praegu olemas sellest eesti teatri suurmehest vaid vanad koltunud fotod? Niisama valulisemalt tõuseb see teema esile, kui mõelda meie Lepo Sumerale, Juhan Viidingule, Jüri Krjukovile, Sulev Luigele…

Omaette ja juba tüütuseni leierdatud teema on teatrilavastuste jäädvustamine, õigemini selles valdkonnas haigutav kultuurikahjulik auk. Kuuldavasti õnnestub ETVl hooajast üles võtta vaid 3—5 teatrilavastust, mille hulka 1999. aasta toodangust mahtus õnneks ka Tallinna Linnateatri lavastatud Jaan Tätte “Ristumine peateega”.

Sestap, jah, tuleb tänada juhust, et Helen Valkna võttis oma proseminaritöö teemaks Jaan Tätte esiknäidendi ja vormistas selle diplomitööna ka telesaateks. “Ristumise fenomen” on ühtaegu portreesaade Jaan Tättest, ent samas ka põhjalik käsitlus selle näitemängu erakordsusest. Esindatud on erinevad aspektis, mistõttu sõna saavad mitmed selle näidendiga seotud inimesed, aga ka kõrvalseisjad. Filosoofilist mõtisklust esindab kirjanik ja lavastaja Mati Unt, kes oma mõttearendustes on alati särav ja originaalne. “Ristumist” eesti dramaturgia ja teatri kontekstis vaatlevad Eesti Näitemänguagentuuri juhataja Külli Holsting ja teatrikriitik Andres Laasik.

Ja siis loomulikult tegijad ise. Lavastajad, kes näidendi kallal kätt proovinud: Andres Noormets (“Endlas”), Jaak Allik (Vene Draamateatris), Jaanus Rohumaa (Londoni workshop’i osalisena), Arko Okk (filmiversioon), rääkimata Jaanist endast (Linnateatris). Lavastajatele lisanduvad näitlejad. See analüütiline mõttekogum, mis korraga teleekraanile tuuakse, vääriks lausa järelanalüüsi või -publitseerimist, sedavõrd rikas ja mitmekihiline on arvamuste komplekt, mis mõjub kuidagi terviklikult ja rahulikult. Rezhissöör Helen Valkna on seekord tabanud väga hästi näidendi sisemist tempot või meeleolu, millele vastab ka saate siserütm.

Montaazh on paindlik ja täpne, ent mitte liiga tihe: kuigi räägitakse palju ja pooletunnisesse saatesse on mahutatud ära küllalt palju lõike, on autor ja küsija suutnud ometigi luua illusiooni, nagu oleks kõigile rääkijaile antud rahulikult palju aega mõtisklemiseks. Ometi on tekst tihe ja väljendusrikas, iga järgnev lõik haakub justkui märkamatult eelmisega. Seda võib ilmselt seletetada põhjaliku eeltöö ja materjali suurepärase valdamisega.

Ja siit veel üks, kahjuks kurvavõitu tõsiasi: niisuguse saate tegemine on tõepoolest väga kallis lõbu, milleks raha ei jätku, ei jätku, ei jätku… Ometi väärivad just sellise tasemega telesaated asetamist meie kultuurivaramu kõige olulisemasse, sellesse kuldsesse fondi.