PILLE-RIIN PURJE
TÄHETOLM KOLETISE MASKIL

Toomas Kall, “Tähetolm”
Lavastaja: Roman Baskin
Kunstnik: Hardi Volmer
Osades: Ada Lundver, Eve Kivi, Gunnar Kilgas, Lauri Nebel, Jaan Rekkor, Diana Klas, Robert Gutman
Esietendus 7. aprillil 2001 “Vanalinnastuudios”
Luigi Lunari, “Kaunitar ja koletis” (“Sogni proibiti di una fanciulla in fiore”)
Tõlkija: Eva Kolli
Lavastaja: Tiit Palu
Kunstnik: Toomas Hõrak
Osades: Maria Taimre, Üllar Saaremäe, Tarvo Sõmer, Ülle Lichtfeldt, Ingrid Vaher, Velvo Väli, Tarmo Prangel
Esietendus 6. aprillil 2001 Rakvere Teatris

Juhuse või mõne muu võluri tahtel ilmus näitelavale üheaegselt kaks (anti)muinasjuttu täiskasvanutele: Toomas Kalli uus algupärand “Tähetolm” “Vanalinnastuudios” ja Luigi Lunari “Kaunitar ja koletis” (kirjutatud 1987) Rakvere Teatris. Kokkusattumus mõjus väljakutsena lapsehingele täiskasvanu kestas.

Mis on lahti vanade armsate muinasjuttudega? Kui asiseks mandunud oleme aastal 2001 reaalsuse lainetel triivides ja surfates? On lapsepõlve lemmikraamatutes veel salaväge või pudenevad eelmisel aastatuhandel loetud leheküljed halliks tolmuks, heal juhul kullahelgiga? Neid provokatsioonilisi küsimusi esitab Toomas Kalli “Tähetolm”.

Kavaleht ütleb, et idee pärineb Hardi Volmerilt: kui lasteraamatuid multika-video-arvuti ajastul enam ei loeta, hakkavad raamatutegelased kähku vananema, mõned suisa surevad. Intrigeeriv lähtekoht lüürilise hoiatuskomöödia sünniks! Kuidas taas nooreks ja surematuks saada, pärib “Vanalinnastuudio” laval muinasjututegelaste kamp, kus noorim on 59-aastane Punamütsike (Eve Kivi), vanim 77-aastane Pinocchio (Gunnar Kilgas), üle 60 künnise juba ka Lumivalgeke (Ada Lundver), Buratino (Lauri Nebel) ja Totu (Jaan Rekkor).

Kummatigi pole autor osanud nii haruldase seltskonnaga suurt midagi peale hakata. Muinasjutuvanad põgenevad Venemaalt, satuvad Rootsi asemel Eestisse, ühe vaatuse sitsivad türmis, teise konutavad Ameerika odavas hotellitoas, lootes leida Hollywoodist surematut kuulsust. Teatud trendi-iva on tõigas, et ainsana saab kinostaariks Totu ehk kirjanik Nikolai Nikolajevitš Nossovi (1908—1976) loodud Neznaika. Tema filmiroll on muide Stalin — endine NSV Liit müüb.

“Tähetolm” on lame argisatiir, tekstis kasinalt dramaatilist pinget ja mängulisi sündmusi — lohisev ekspositsioon ja tolksti!-puänt. Saalis haigutust maha surudes jäid kõrva repliigid: “Mille terviseks me nüüd võtame?” — “Et ei oleks igav!” On igav küll.

Lavastaja Roman Baskin on sedakorda (autoritruult) lõppkarm mees, väldib iga hinna eest tundlikumat lapsemeelsust, poeesiat. Lavastus on jäik nagu ka Hardi Volmeri papist kujundus. Finaalis peitub heldimiseviiv, ent eelnenud siin-ja-praegu olustikulisus tühistab sellegi.

Kõle madalus võib loomulikult olla stiilivõte, “pedagoogiline šokk”, kõrvalops lapsele meie hinges. Aga milleks üldse muinasjutumaa, kui laval virisevad ihu- ja olmehädade küüsis isikupäratud tüübid. Pinocchiol on song, Punamütsike on euroametnik, Totu tahab rikast naist… Raske uskuda, et imelise minevikuga lapsvanades pole enam armsa naiivsuse riismeidki. Meeste stseenides hakkab pedaal-põhjas-mängulaad, trampimine ja lõugamine närvidele käima. Kahju näitlejatest, seda enam, et trupp on ju põnevalt valitud. Naistegelastel on mänguvõimalusi kasinamalt, ometi mõjub Eve Kivi—Ada Lundveri duett ka ülesande puudumise kiuste värskelt. Erinevalt onklitest on daamid mõõdutundlikud, ei kipu üle näitlema. Lundveri Lumivalgeke ongi kõige vahenditum tegelaskuju. Meesosalistest suudab karget väärikust säilitada Gunnar Kilgas Pinocchiona.

End “Tähetolmust” puhtaks rapsides mõlkus meeles tsitaat “Hamletist”: “Ei ela ühtki lurjust Taanimaal, kes poleks püstikelm!” — “Ei olnud vaimul tarvis hauast tõusta, et seda öelda!” Aga võib-olla olen mõru täiskasvanute komöödia jaoks vale vaataja — nii väga tahaks usaldada muinasjutte. Ikka veel…

Itaalia näitekirjanik Luigi Lunari rändab muinasjutumaastikel vaba vaimuna. Temagi muigab vahedalt, kui kujutelmi ja reaalsust kokku köidab, ent muie pole õel ega kibe. See on ka mõistetav: Lunari pole ju pärit Neznaikade riigist nagu meie siin, tema mängumaale kuuluvad nii “Commedia divina” kui commedia dell’arte.

“Kaunitar ja koletis” on meheleminekueas inglise neiu ihade-hirmude-unelmate pööraselt keerlev karussell. Neitsi fantaasia tantsiskleb tõkestamatult muinasjutus ja päriselus, uitab ajaloos. Tegelaste seas on Nero ja Danton, viidatakse kuninganna Victoriale, Freudile, poeet André Chenier’le, kirjanik Chestertonile jne. Teravmeelset ja -keelset, rõõmsalt kõrisevat klaaspärlimängu leidub tekstis küllaga. Samas on iroonilis-poeetiline armukomöödia äraspidine muinasjutt Kaunitarist, kes taltsutab Koletise (laseb ennast Koletisel taltsutada?) ja hülgab Printsi.

“Koletis” (edaspidi selgub, miks mitte “Kaunitar”) on Tiit Palu kolmas Lunari-lavastus. “Kolmekesi kahevahel” “Vanemuises” jääb “triloogia” tipuks, “Senaator Fox” “Endlas” teistest kahvatumaks, “Koletis” on seega keskmine. Tiit Palule on laubale löödud mõistatusliku lavastaja tempel, ta näikse seda “kaubamärki” kandvat epateeriva (?) enesekindlusega. Tõsikavalal ilmel, neutraalsel häälel väitis Palu esietendusejärgses intervjuus (“Vikerraadio” saatele “Maailmapilt — teatrimagasin”): “Ma külvan meelsasti enda ümber segadust, tehes teatrit. Mind on ära väsitanud see alatine tõsiselt öeldud sõna (näitelaval), mis teatrimürgitatud inimesel nagu mina hakkab peas kõmama täiesti tühjana. Tahaks, et vormi kaudu tuleks sisu — ei taha otse, tahaks kaudset sõnumit.”

Kui meenutan neid Palu mitte-Lunari lavastusi, mis mind on tungivamalt kõnetanud (“Eesti pastoraal”, “Viimne eurooplane”, “Ohtlik lähedus”), ei pääse tõesti mööda vormist: kord kentsakalt unenäolisest, kord nihkeni korrastatud raamist. Sinna kanti suundub ka “Koletis”, aga nii vormi- kui sisulised otsingud jäävad katkevaiks, tervik leidlike nüansside kiuste hajusaks. Nagu poleks otsusele jõutud, kas teha põhipanus commedia dell’arte laadile või inglaslikule vaoshoitusele (ühed utoopilised mõlemad, meie lavadel kummitavat raskuse vaimu arvestades?).

Reserveeritumat poolust hoiab Maria Taimre Bella ehk Kaunitari rollis, jäädes fantaasiakeerises liigagi kombekaks. Uljamaid toone lubab endale meestrio Tarvo Sõmer — Velvo Väli — Tarmo Prangel, rääkimata lavastuse vaieldamatust liidrist Üllar Saaremäest. “Koletis” on meestekeskne teatritükk, tahes-tahtmata võimenduvad mehe avalause kuninganna Victoria surma puhul (anno 1901, näidendi n-ö reaalaeg): “Kuninganna on surnud, elagu kuningas!” ja hiljem naise huulilt salvav: “Naisküsimus on puhtalt meeste jutt!”

Pärast esietendust sõnastas Üllar Saaremäe raadiointervjuus oma meesrolli(de) olemust: “Koletise arhetüübid läbi aegade (Nero — Robespierre — sultan Shahriyar), igal omad väiksed kiiksud… Et ta on sündinud mehena ja talle see saatus, raske pagas on peale pandud, et ta peab läbi elu mehena minema — mis ei ole üldse kerge!… Ja peale selle on ta veel vägev ja võimukas ja peab olema üht- või teistpidi juht — paratamatult tuleb leida see kitsaskoht või commedia dell’arte puhul see koomiline pool... Nii ma otsisin.” Eks ole mehelikkuse üks trumpe võime oma nõrkuste üle naerda. Mahe huumor kaunistab Üllar Saaremäe rolle: olgu ta siis prints, kes kappab lokkide lehvides ringiratast, või armuavaldustes saamatu leitnant Fairchild (vahva nimi!), kes juba harjunud oma mõrsjalt nii otseses kui ka kaudses mõttes nina pihta saama… Kui aga algab muinasjutt, kui Saaremäe kõnekat silmnägu katab Koletise mask, kaob ka elegantne kõrvalpilk. Laval võtab maad õõnsam õilsus, mis paraku ei kisu kaasa. Romantilist paatost võinuks julgemalt vürtsitada sarkasmiga, mida Lunari tekstis on rohkem kui Palu lavastuses. Kui Üllar Saaremäe teisel etendusel Printsina lavalt ära lehvides saatis Bella suunas haavunud-koketse improvisatsiooninoole: “Nüüd ei taha ta minu kappamist ka enam vaadata!”, tundus mulle, et Kaunitaril oleks põnevam taltsutada kehkjat Printsi kui üllastele kannatustele andunud Koletist!

Tähendusküllane on “Kaunitari ja koletise” lavakujundus (kunstnik Toomas Hõrak): taustaks tähekogude universum muutuvas valguses, laval mustad rahnud kui hauasambad, mis pöörlevad, paljastades eri tahkudel üha uusi kujutlusmaastikke. Kord ilmub Koletise loos nii tähtis roosipõõsas, kord giljotiin, kord liivakell, milles kuldne kõrbeliiv värvub kirepunaseks… Kui lavastuse inimmaastikud sama stiilipuhtad, üleminekud tõelusest fantaasiasse sama täpsed oleksid kui lavapilt, võiks “Koletise” teatrisündmuseks kuulutada. Praegu jääb üle oodata Tiit Palu järgmist Lunari nägemust.

Ja ometi — kui Koletise maskile pudenes tähetolmu kübemeid, said nad külge kulla helgi. Kuna oma fantaasiaid võime ise valida (erinevalt teatrietendustest, mida meile näidatakse!), eelistan iga kell viibida Lunari tegelaskujude maailmas. Sest seal ei kammitse inimvaimu vanglamüürid, pole vaja kerjata kuulsust Hollywoodist. Võib rahumeeli jääda truuks lapsehingele täiskasvanu maski all.