JAANUS ROHUMAA
INDO-HIINAS TEATRIT OTSIMAS

Pean tunnistama, et järgnevat lugu oli väga raske kirjutada. Ühelt poolt oli materjali tohutult palju, kuid see osutus kas liiga isiklikuks või teatriga ainult kaudselt seotuks. Teiselt poolt on teater Indo-Hiinas tõesti teistsugune, nii ühiskondlikus kui ka kunstilises tähenduses. Kavasten kirjutada sellest reisist pikema loo ja loodan seal mõnevõrra enam avada kogemust, mille kirjeldamiseks mul hetkel sõnu napib. Loodan, et lugeja ei pane ka pahaks võimalikke vigu ajaloo vallas.

Aga aitab lömitamisest.

Viibisin kaks kuud Indo-Hiinas ekspeditsioonil, mida juhtis professor Rein Raud. Meie eesmärk oli uurida traditsioonilist kultuuri moderniseeruvas keskkonnas. Minu erihuvi oli mõistagi teater. Osales viis inimest, mis reisi keerukust arvestades osutus optimaalseks suuruseks.

Läbisime teekonnal Tai, Myanmari (Birma), Laose, Vietnami, Kampuchea. Ehkki neid riike ühendab budistlik maailmavaade, on nad väga erinevad.

Tai

Kino.

Esimese nädala olime sunnitud veetma Bangkokis, sest viisad Laose, Birma, Vietnami ja Kampuchea jaoks tuli hankida sealt. Hind on umbes 500 krooni riigi pealt. Vaba aega oli seega piisavalt ja nii külastasime enamikku Kagu-Aasia suurima linna peamistest vaatamisväärsustest. Kuningapaleed, Buddha templeid, turge, teatreid, muuseume, ülikoole ja lõpuks mu tungival pealekäimisel ka Kino. Pean tunnistama, et meie Tallinna uus kobarkino (loe vene häälduses, rõhk teise silbi lõpul) on Bangkoki kinoteatri täielik kaksikvend arhitektuurilises ja suures osas ka repertuaari mõttes. Kuid eriliseks muutis meie kinoskäigu see, et esitati uut tai mängufilmi ja mitte üht tavalist filmi, vaid kõigi aegade kalleimat ja kõige rohkem raha sisse toonud taiest. Filmi nimi on “Prangh Chabang” ja kes on näinud Grigori Kromanovi tehtud Eesti kõigi aegade edukaimat filmi “Viimne reliikvia”, mõistab, mis laadi kinoga on tegu. Ainult et selles tai filmis said kõik peategelased surma, veri lahmas ja ujutas kurjad birmalased ja filmivaataja üle. Kui üliverine linateos lõppes, mängiti riigihümni ja näidati lühikest multifilmi kuninga elust, samamoodi austati valitsevat kuningat ka teatrites.

Raamatud.

Raamatud on kallid ja kauplusi suhteliselt vähe. Peamiselt ostetakse arvuti- ja inglise keele õpikuid, Tais ja eriti Vietnamis näib ka kohalik kirjanduselu aktiivne olevat. Omapärane on suur tänavakaubitsejate hulk, kes võivad sulle kohati kümme korda odavamalt müüa rahvusvaheliste bestsellerite piraatkoopiaid. Hetkel on sealsetes raamatupoodides kõige enam ostetud raamat Harry Potteri lood, nagu Eestis, Ameerikas ja Euroopas.

Narkomaania.

Võrreldes Eestiga ei ole narkomaania minu hinnangul Tais nii suur probleem. Peamiselt on see saavutatud karmide karistustega. Igasuguse lahjema aine (marihuaana, kanep) omamise eest saab viis aastat, kui smugeldad — 15 aastat. Kange narkootikumi (heroiin jm) omamise eest antakse 15 aastat või eluaegne, kui smugeldad — eluaegne või surmanuhtlus. Mitmes Bangkoki võõrastemajas olid üleval järgmise sisuga kirjad: “Hei! Oleme Björn ja Michael Euroopast ja viiendat aastat Tai vanglas, saime eluaegse karistuse. Kui Teil on vähegi võimalust, tooge meile, palun, üleliigseid ajalehti ja raamatuid.”

Teadupärast istub sama asja eest seal maal ka eestlasi. Ühelt poolt tunnen neile kaasa, aga vaatama neid vanglasse ei läinud. Nad teadsid nii võimaliku karistuse suurust kui ka seda, mille peal väljas olid — üritasid kodumaale tuua puhast surma.

Loodus.

Enamik külastatud maid asub troopilises või lähistroopilises kliimavööndis, Põhja-Vietnamis, Hanois, tuletas ilm meelde Pariisi. Kerge uduvihm, kohalikud kössitasid majaustel, paksud joped seljas, jõid kuuma teed ja kirusid külma 14-kraadist ilma. Lõunas oli samal ajal 35 kraadi ja Tai saartel ligi 40. Ja see on talv. Võite ise arvata, missugune on sealne suvi.

Maa on viljakas, kui on piisavalt vett. Virk põllumees saab kolm saaki, laisk kaks, niisama saab ühe. Kuid ilma niisutuseta pole see võimalik ja niisutussüsteemide ehitamine on keeruline, seetõttu tekkisidki esimesed riigid troopikas, sest oli vaja ehitada suuri niisutussüsteeme.

Transport.

See on Indo-Hiinas odav, hea ja eelkõige seikluslik. Külastatud viie riigi transpordi põhjal oleksid Ilf ja Petrov kirjutanud romaani. Minu lemmikuks kujunes veetakso, kus madalate sildade alt läbi sõites tõmbas juht ette hoiatamata sõitjatele presentkatuse “tsahh” pähe ja kihutas betoonserva alt läbi. Kõik jäid ellu.

Tuk-tuk on juba legend, aga neile, kes ei tea: pange motoroller “Vjatkale” taha aiakäru, kärusse veoauto iste ja peale present, värvige nüüd sõiduk vikerkaarevärviliseks ja ennäe — tuk-tuk ongi valmis. Iseasi, kas olete nõus 10 krooni eest viis kilomeetrit klienti sõidutama.

Teater.

Jõuame rahvusteatrisse. See on suur, pisut vananenud teatrihoone. Etendus algab keskpäeval, saalis on rahvast hõredalt. Mängitakse klassikalist khon’i etendust, mille aluseks on religioosne tekst “Ramajana”. See teatrivorm on enam-vähem muutumatuna püsinud üle viiesaja aasta.

Bangkokis on ligi 15 miljonit elanikku ja mul õnnestus tuvastada viie (!) teatri olemasolu selles linnas. Needki mängivad ainult nädalavahetustel. Peamiselt tantsuetendusi, ja nagu minu hotelli retseptsioonis töötav tütarlaps ütles, on ta juba ühe korra elus teatris käinud ja aitab küll. Kino ja rockkonsterdid on palju huvitavamad. Omapärane on ühe kohaliku naismiljonäri rajatud paradiislik Patravadi teater, kus üritatakse kaasajastada khon’i.

Tehnoloogia.

Mobiiltelefonid töötavad Tais, Kampucheas, Vietnamis. Tänu Tai antennide võimsusele saab rääkida ka Laose piiri äärsetel aladel, kuid Birmaga on iselugu.

Birma

Olen pärit põlvkonnast, kes õppis koolis vene keeles sõjalist õpetust ja käisime ka sõjaväelaagrites. Birma on halvasti korraldatud sõjaväelaager. Kolmandikku riigi territooriumist kontrollib üks narkomaanist kindral ja sealt pärineb 60 protsenti USAs müüdavast heroiinist. Sõjaväelised teetõkked on ülejäänud riigi osades tavalised. Mobiiltelefoni, arvuti või faksi omamise eest võib saada pika vanglakaristuse. Üks inglane oli just viieks aastaks vangi läinud — registreerimata faksimasina tõttu.

Probleem on selles, et 1991. aastal võitis valimised opositsioon Aung San Suu Kyi juhtimisel, kuid hunta leidis, et riigi arengule toob rohkem kasu, kui nad ise suurtükitulega riiki juhivad, ja vapper naine määrati kümneks aastaks koduaresti. Tema maja juurde Ranguunis (Yangonis) autoga sõita ei saa — okastraat on ees. Üks Euroopa tudeng oli sealt kuidagi läbi lipsanud ja laulis Nobeli rahupreemia laureaadi maja ees. Vabaduslaulu. Sai kolm aastat erireziimi. Kohalikus vanglas.

Ranguunis on hetkel räpane ja haisev koloniaalimpeeriumi jäänuk. Kunagi ehitatud kaunid majad ja tänavad lagunevad. Inimesed on agressiivsed. Enamik näitlejaid on vangis. Kuid keset seda segadust kõrgub võimsa ja murdumatuna Shwedagoni pagood.

ENEKE

Nüüd personaalne ajalugu. Olin üheteistkümneaastane, kui Eestis anti välja lasteentsüklopeedia ENEKE. Nagu venelased on ka eestlased hullud raamatute järele. Selleks, et saada ettetellimist sellele raamatule, läksid inimesed öösel kell üks poe ette järjekorda. Mu isa läks selleks kellaajaks, kell seitse vahetasin ma ta välja. Ja kuu aja pärast oligi meie kodus entsüklopeedia, mille ma lõpuks pähe õppisin. Ja esimeses osas oli peatükk Birmast. Müstilised tähemärgid ja … pagood, Shwedagoni pagood. Te võite mind mitte uskuda, aga tõotasin siis endale, et käin Birmas ära. Ma teadsin, et kuna mul oli sugulasi välismaal, siis oli NSVList lahkumine välistatud. Olin tark laps, aga ikkagi unistasin. Unistus täitus. Ja see, mida nägin, oli võimas, võimsamaid paiku maailmas. Budistlik hiigeltorn koos ümbritsevate templitega ja lugematute palveränduritega annab vähegi lootust sellele sõdivale maailmale. Veetsin seal terve päeva ja õhtul läbi linna kõndides olin tulvil armastust selle rahva vastu. Nad on ehitanud Bagani, 2000 templist koosneva iidse linna, kus veetsin kolm päeva; nad on ehitanud Shwedagoni; loonud rahvakunsti, teatri — mis sest, et hetkel valitsevad neid südametud tõprad.

Laos

Sõidame väikese laevaga piki Mekongi ülesvoolu. See jõgi on olnud aastatuhandeid peaaegu ainus liiklustee mägises Laoses. Paadimootori rütmiline podin, möödalibisevad kaljud ja palmisalud lõõskavas päikeses. Harva näeb liivakaldal seismas inimesi. Paadimees lubab meid viia külasse, kus turiste peaaegu ei käi. Me ei pea ennast päris turistideks. Uurimisretk vabandab välja video- ja fotokaamerad, diktofonid ja laptopid.

Paat peatub ja rühmame liivasest kaldajärsakult üles küla poole. Dzungli varjus on paarkümmend bambusest maja, elektrit ei ole. Pisikeses poe moodi “hoones” on vaid paar müügiartiklit. Elanikud teevad oma igapäevatoimetusi: keegi lõikab juukseid, keegi punub roomatti, keegi kuivatab põhitoidust — kala.

Linnades on kerjavad jõnglased tavaline pilt. Siin ei küsi keegi raha, keegi ei oska inglise keeltki. Meid võtab vastu trobikond tõsiseid lapsi, kes parvena me ümber aparatuuri uudistavad.

Paadimees ei petnud meid. See küla näeb välja peaaegu samasugune kui tuhat aastat tagasi. Puude vahelt paistab Buddha tempel. Selle kõrval, suure tamarindipuu all on hulk inimesi istunud ühiseks lõunasöögiks vaipadele. Mehed suitsetavad, naised kannavad riisi ja juurvilju lauale.

Korraga ilmub templi kõrvalt väikesest onnist välja munk ja kõnnib kindlal sammul templi terrasil asuva suure kella juurde. Meie poole pilku heitmata haarab ta suure nuia ja asub rütmiselt kella lööma. Helin teeb kurdiks ja külaelanikud muutuvad tõsiseks. Signaal on selge. See ei ole lõunasöögi signaal, vaid häirekell. Mõistame, et meie aeg siin on ümber. Oleme sissetungijad ja näeme välja nagu tavalised turistid. Lahkume.

Turism on kahe otsaga asi: andes küll paljudele inimestele tööd, murendab ta paraku traditsioonilist elukorraldust. Prostitutsioon, narkootikumide arutu kasutamine, kerjamine ja varastamine olid Indo-Hiinas enne valgete tulekut üsna võõrad nähtused.

Läksime paati tagasi ja jätkasime teekonda. Ilma kibeduseta hinges, sest kui ma üldse kellegi otsuseid aktsepteerin, siis on need buddha munga omad. Mungad on üldjuhul ühiskonna helgemad pead, ka moderniseeruvas keskkonnas.

Vietnam

Laose pealinna Luang Prabangi moodsaim ehitis on rahvusvaheline lennujaam. See on ka peamine suhtlustee muu maailmaga. Pärast pingelist dokumentide kontrolli lubatakse meid Vietnami lennuki peale. Reis Laoses oli meid sedavõrd väsitanud, et salongis pakutav punavein ja karbitoit tundusid tõeliste tsivilisatsiooni kingitustena. Lend kestis kaks tundi ja maandusime Hanois.

Lennujaamast algas Eesti. Tuttavad murelikud näod, närviliselt sebivad taksojuhid ja uduvihm. Võtsime viie peale mikrobussi ja hakkasime lennuväljalt kesklinna sõitma. Olime korraga vaimustunud ja vabad. Teeservades laiuvad riisipõllud, hiigelsuured reklaamitahvlid ja tohutult jalgratastega inimesi ütlesid meile, et oleme jõudnud Kagu-Aasia hetkel kõige kiiremini arenevasse riiki. Kontrast Laosega on määratu. Vaatamata sellele, et siiamaani on Vietnamis võimul nii-öelda kommunistid. Ometi on rahvuslik eneseteadvus ja kultuur hämmastavalt õitsval järjel.

Hanoisse jõudes meie eufooria kasvas, sest kogu reisiseltskond on elu erinevatel etappidel külastanud Pariisi ja nüüd oli tunne, nagu oleksime jõudnud taas sellesse linna, mis on küll läbi teinud hämmastava muutuse. Sama sumedus, sama tihedus, sama haaramatus, kuid kõik on mattunud peenesse uduvihma ja täidetud inimestega, kellel näib olevat väga selge siht järgnevaks kaheks tunniks. Meie hotell asus südalinnas, nii-öelda Montmartre’il ja kuigi taksojuht proovis meid transportida kõigepealt oma onupoja hotelli ja seejärel oma tädipoja omasse, jäime endale kindlaks. Õigustatult. Elasime ühes suures toas, teisel korrusel ja tänavalärm ei lakanud ööpäeva jooksul hetkekski.

Vietnam on võitjariik. Viimase viiekümne aasta jooksul on ta alistanud kaks suurriiki, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid. Kui koloniaalimpeerium kokku varises, oli Vietnami seis väga küsitav. Kuid tänu Ho Chi Minhi esilekerkimisele, kes suutis formeerida jõulise vastupanuliikumise, alustas Vietnam pärast Teist maailmasõda võitlust iseseisvuse eest. 1956. aastal võitis bambusritvade ja tsaariaegsete vintpüssidega varustatud rahvaarmee endise koloniaalisanda — Prantsusmaa. Kuid sellega lugu ei lõppenud. Vietnam jagati kaheks. Lõunasse jäi reaktsiooniline ultraparempoolne valitsus, põhja tekkis Vietnami Rahvavabariik. Kui algas “külm sõda” Venemaa ja Ühendriikide vahel, muutus Vietnam kahe maailmavaate kokkupõrketandriks. Ameerika Ühendriigid arvasid 1960ndate alguses, et nad võitlevad demokraatia eest, ja asusid sõtta Põhja-Vietnami vastu, partneriteks Lõuna-Vietnami kindralid. Jõhkrused, mida nad sõja ajal korda saatsid, on talletatud lugematutes muuseumides üle Vietnami. Ühtlasi oli see ka ju kodusõda, kus ühe perekonna liikmed võisid istuda erinevates kaevikutes, kuid 1976. aastal sõitsid võidukad Põhja-Vietnami väed Lõuna pealinna Saigoni ja raporteerisid Ho Chi Minhile, et Vietnam on vaba.

Selle riigi keskel asub populaarseim turismivaatamisväärsus — demilitariseeritud tsoon. See oli kõige hullemate lahingute toimumispaik.

Ühes sealses linnas, Hoi Anis, külastasin üllatava nimega pubi — “Apocalypsis Now”. Reede õhtul polnud selles kõrtsis mitte ühtegi vietnamlast, ainult valged, neljakümne- ja viiekümneaastased mehed, kes istusid klaasistunud pilguga oma viski taga ja olid valmis sulle rääkima kõigest, mida nad seal läbi olid elanud. Need olid needsamad sõdurid, keda USA valitsus verinoortena dzunglisse sõtta saatis ja kes sellest šokist hiljem pole üle saanud. Ja kes on massiliselt pöördunud tagasi kunagisse võitluspaika, isegi aru saamata, miks. Nad saavad Ühendriikidelt sõjaväepensioni, istuvad Vietnamis, tarbivad narkootikume ja püüavad miskitmoodi unustada kunagisi koledusi.

Peab ütlema, et viha lääne inimeste vastu oli Vietnamis üsna märgatav. Põhja linnades hõikasid poisikesed valgetele inimestele solvavaid märkusi järele ja sageli tarvitatakse nende kallal ka füüsilist vägivalda.

Ometi on vietnami kultuur kummaline. Ta koosneb ühelt poolt hiina klassikalisest kultuurist, olles samal ajal budismi mõjusfääris, ja paradoksaalselt on ta üks euroopalikumaid riike Kagu-Aasias, eelkõige prantsuspärane.

Mausoleum.

Nagu öeldud, sadas Hanois uduvihma ja niimoodi kolm päeva järjest. Teisel päeval otsustasime külastada Ho Chi Minhi mausoleumi ja kuna minu reisi üheks eesmärgiks oli tutvuda sealse teatri ja rituaalidega, siis kujunes see käik täisvereliseks elamuseks. Mausoleumi ümber on hiigelsuur tühi muruplats, mille peale ei tohi astuda. Sisenemiseks on mõeldud üksnes kitsas värav, mille kaudu valgetes mundrites ohvitserid juhivad lääne turistid väikesele ooteplatvormile. Siin jaotatakse meid paaridesse. Naerda ei tohi. Pildistada ei tohi. Ainult oodatakse. Siis saabub korraldus umbes sajaliikmelisele turistide rühmale liikuda paarikaupa mõõdetud sammul mausoleumi suunas. Jõuamegi marmorist ehitatud hauakambri ette, mida ümbritseb hulk sõjaväelasi.

Mausoleumis tohib veeta kaks minutit. Kogu aeg peab liikuma. Ruum, kus Ho Chi Minh lebab, on väga kaunilt ja hämaralt valgustatud. Ta lebab seal nagu Lumivalgeke, ainult et tal on habe. Ja tema ümber on klaassein. Kuid pühalik atmosfäär, mis tekib hauakambrisse sisenemisel, kestab edasi hea mitu tundi. Mausoleumide rajamine on iidne tava. Mõtleme Egiptuse püramiididele või mongolite hauakambritele, niisamuti on enamik Vietnami muistseid kuningaid lasknud enesele eluajal ehitada mitmehektarilised uhked hauamemoriaalid, mis ületavad tunduvalt nende maapealsete tegemiste vägevuse.

Vietnamis toimiv usund on segu konfutsiaanlusest, mahajaanast ja kristlusest. Hanois asuvad ka selle riigi suurimad templid, mis on kogu rahva palverännakute siht. Rituaalide käigus lauldakse, loetakse pühi tekste, põletatakse suurtes saviahjudes sümboolseid dollareid ja kohalikku raha.

Buddha munkade positsioon ei ole Vietnamis nii tugev kui Tais või Birmas, kuid sealses katoliku kirikus avanes üsna trööstitu pilt. Hanoi Notre-Dame’is viibis reedese missa ajal kakskümmend muldvana inimest.

Kõige sügavama mulje jättis ligikaudu tuhat aastat tagasi rajatud Raamatutempel, mis asub Hanois ja on pühendatud kõigile õpetajatele, eelkõige Konfutsiusele.

Teater.

Esimene teatrietendus, mida nägin, toimus Hanoi keskväljakul, järve ääres, kus esinesid iga-aastase tisrkuse- ja akrobaatikafestivali võitjad. Tohutu rahvamass, palju muusikuid ja tänavakauplejaid, uskumatud trikid. Sõnateatrit euroopalikus mõistes oli raske leida. Külastasin maailmakuulsat allvee-nukuteatrit ja Saigoni Rahvusteatrit, mida võiks võrrelda meie “Vanalinnastuudioga” või Raikin juuniori “Satirikoniga”, kuid tase oli palju halvem.

Suurima elamuse sain aga ühest Kesk-Vietnami väikelinnast, Huest, kus igal laupäeva õhtul mängitakse improvisatsioonilist etendust, mis kajastab eelmise nädala sündmusi riigis. Kostümeeritud artistid retsiteerivad mikrofonidesse poliitilist satiiri ja lorilaule. Tihtipeale võivad sellised rahvakogunemised kesta 24 tundi ja et aeg igavaks ei läheks, mängitakse sellesama trupi eestvõtmisel ka bingo-lotot.

Kõige lõbusam teatrielamus aga tabas mind Saigoni Rahvusteatris. Sain suure vaevaga pileti, sest kassast öeldi, et kõik on välja müüdud. Rääkisin siis kassatädile, et olen spetsiaalselt selle etenduse pärast teisest maailma otsast siia sõitnud, ja ta halastas mu peale. Läksin rõõmsalt teatrisaali, mis meenutab meie “Estonia” teatri oma ja kuigi etenduse alguseni oli jäänud viis minutit, oli saalis peale minu seitse inimest. Olin rabatud. Küsisin, mis kell etendus algab, mulle öeldi, et kohe. Istusin maha ja mõtlesin, et miks nad mulle väitsid, et saal on välja müüdud. Möödus kakskümmend minutit, kuid etendus ei alanud ikka veel. Rahvast tilkus tasapisi juurde ja korraga läks saal pimedaks. Lavale ilmusid näitlejad, kelle pea külge olid kinnitatud mikrofonid, kuigi nad hakkasid mängima draamaetendust. Miks neil oli vaja mikrofone, selgus üsna pea. Nimelt saabus järgmise tunni jooksul kärarikkalt veel poole saali jagu teatrivaatajaid. Lapsed jooksid vahekäikudes, mõned sõid õhtusööki, kõik, kellel oli võimalus, helistasid mobiiltelefoniga. Näitlejad ei lasknud end sellest segada ja rääkisid päheõpitud teksti mikrofonidesse. Etendus oli lihtne, tänapäevasatiir ja vaimukaid kohti tähistas publik naeru ja jalgade trampimisega. Ja ennäe — etenduse lõpuks saigi saal rahvast täis, kuigi viimased tulijad nägid võib-olla ainult viit minutit sellest lavastusest. On selge, et Aasias ei ole teatril sellist pühaduse oreooli nagu Euroopas. Teatrit käsitletakse ühe meelelahutuse osana ja riigipoolne toetus sellele kunstiharule on üsna napp.

Köök.

Prantsuse vaim on ulatanud käe aasia teravusele. Väga populaarne on süüa tänavalt ostetud toitu ja juua sinna kõrvale teed või õlut. Ühtlasi on Vietnam ka ainuke riik, kus mõned filantroobid üritavad viinamarju kasvatada ja ka veini teha. Kui te valate “Monastõrskaja Izbasse” “Värska” vett, saategi vietnami veini. Au neile pingutuste eest.

Värskeid puuvilju on saada aasta ringi ja maailma parimaid baguette’e tehakse kindlasti Hue-nimelises linnas. Meie mõistes on see hamburger, kuid koosneb kahekümnest komponendist.

Söögiteema kokkuvõtteks võib öelda, et vietnamlaste lemmiktegevus on istuda oma maja ees ja juua pisikestest tassidest rohelist teed. Niimoodi tundide kaupa. See kehtib eelkõige muidugi meeste kohta, sest naised peavad päev otsa mööda linna ringi tormama, hiigelkoormaid kandma ja perele elatist teenima.

Transport.

Vietnami transpordi kaubamärk on velorikša. Samas on see üks põlastusväärsemaid ameteid ja paljud mehed, kes seda tööd teevad, on pärit lõuna poolt või sõdinud kunagi valel poolel — Lõuna-Vietnami sõjaväes.

Vietnam on põhjast lõunasse üle 2000 kilomeetri pikk. Raha kokkuhoiu mõttes läbisin selle teekonna erinevates mikrobussides. Mikrobussi keskmine kiirus oli 40 km/h ja peale 12-tunnist sõitu, pressituna kahe purjus iirlase vahele, sain ma aru, et nirvaanat võib leida ka auklikul teel lakkamatu raadiost kostva vietnami muusika saatel. Kasutades kohalikku, mitte turistidele mõeldud transporti, on hind kümme korda odavam. Pealegi ei näe luksusrongide või lennukiga sõites öösel tormise mere ääres õõtsuvaid palme ja pisikesi toidupoode, kus viie eesti krooni eest kõhu täis saab. Lisaks perenaise jutuvada.

Kui midagi Vietnamist meelde jääb, siis on need ookeanile avanevad liivarannad, mere ääres õõtsuvad piiniad, nulud, jalgrattad ja mõtlikud inimesed. Üsna eestlaste moodi. Saigonis sattusime meeldiva eksituse tõttu ühte lukshotelli ööbima. Selle perenaine oli füüsikadoktor, kes teadis suurepäraselt, kus on Eesti, ja on suures vaimustuses sellest, et meie SKP on kõrgem kui Vietnamis, kuigi vietnamlasi on 60 miljonit.

Ma lootsin, et vanem põlvkond räägib vene keelt, kuid see oskus oli üllatavalt kasin ja mingit erilist sidet Venemaaga nad ei tundnud. Samuti mitte Ameerikaga. Kui, siis Hiinaga, kuid esmaseks peetakse ikkagi vietnamlaseks olemist.

Armastus ja haigus.

Prostitutsiooni tõid Aasiasse eurooplased, niisamuti nagu narkootikumide kuritarvitamise. Hetkel on tavaline, et lääne mees leiab enda elukaaslase Aasiast. Kohtasin ka väga palju nii-öelda Euroopa printse, kes olid tulnud täitma aasia naiste salaunelmaid. Tavaliselt iseloomustab neid krediitkaart, lilleline särk, rohkelt eluaastaid ja vilav pilk. Olin ühe jutuajamise tahtmatuks tunnistajaks, kus 60-aastane saksa pensionär seletas ühele vietnami hoorale, et “you are the miracle of my life”. Tõenäoliselt nemad omavahel ei abiellu, kuid sagedane on see, et lääneeurooplastel on aasia naine, keda nad Euroopa mõistes naeruväärse summaga toetavad ja siis paar korda aastas külastavad. Neil võib olla ka ühiseid lapsi, kuid ometi ei ole see aus mäng, sest aasia naised on üles kasvanud teadmises, et mehed juhinduvad oma käitumises aukoodeksist ja nende sõna maksab. Seetõttu on nad kerge saak.

AIDS on probleem. Eelkõige seetõttu, et lääne inimesi peetakse mingis mõttes puhtamaks ja enda eest hoolitsevamaks. Pettumus on seda suurem.

Tehnoloogia.

Mobiilitelefon töötab ja pole väga kallis. Internetipunktid on odavaimaid Kagu-Aasias. Ja autosid on meeldivalt vähe, sest enamik sõidab mõnusate ja odavate mootorratastega.

Kampuchea

Punased khmeerid.

Kampuchea oli kahtlemata selle reisi kõige suurem elamus. Nagu te teate, tulid selles iidses kuningate riigis 1975. aastal võimule Punased Khmeerid. Tegemist oli põhiliselt alaealistest koosneva sõjaväelise jõuguga, keda juhtisid Pariisis hariduse saanud ultrakommunistid. Järgmise nelja aasta jooksul, mil riik nende valduses oli, tapsid nad erineval viisil kolm miljonit inimest. Suured lääneriigid ei sekkunud sellesse õudusesse, väites, et see on Kampuchea siseasi. Punased Khmeerid rõhutasid, et iga revolutsioon nõuab ohvreid. Ja nii viisidki nad kolme päevaga inimestest tühjaks pealinna Phnom Penhi. Nad hävitasid riigist kõik televiisorid, raadiod, raamatud, jalgrattad. Likvideerisid haritlaskonna ja võõrkeeli oskavad inimesed. Pered lahutati ja kõiki sunniti töötama riisipõldudel, kus iga eksimuse eest võis karistada surmaga.

Selle hullumaja lõpetasid 1979. aastal vietnamlased, tuues oma väed riiki sisse ja vallutades kolme päevaga maa. Punased Khmeerid põgenesid dzunglisse. Siis teatas korraga Ühendriikide valitsus, et paha sotsialistlik Vietnam on agressor, ja asus toetama punakhmeere. Järgmised kakskümmend aastat käis niigi vaevatud riigis jõhker kodusõda. Briti ja USA valitsus õpetasid ja finantseerisid maamiinide panekut kogu riigi territooriumil. Nii palju sandistatud inimesi kui praegu Kampucheas näha võib, pole ma varem kusagil kohanud. Ja nüüd on lääneriigid suured maamiinide vastu võitlejad.

Punased Khmeerid said kolm aastat tagasi amnestia ja tulid dzunglist välja, nad on proovinud varjunimede all erinevates kohtades uuesti tsiviilelu alustada, kuid maa on endiselt raskes seisus. Põhiliseks sisstulekuallikaks on turism ja vaatamisväärsuseks Angkor Vati muistne templikompleks, tõenäoliselt maailma suurim religioosne ehitis, mis on umbkaudu tuhat aastat vana. Üheks päevaks sinna minna pole mõtet, sest ainuüksi üks hoone on seal sama suur kui kogu Tallinna vanalinna müüriga piiratud osa. Ostsin nädalapileti ja usun, et väga palju jäi veel vaatamata. Kuid ütlen üht — kui midagi siin elus nägema peaks, siis on see Angkor Vat.

Teater.

Kampuchea teater on minu hinnangul Kagu-Aasias hetkel kõige huvitavam. Ühelt poolt on see tingitud segastest ühiskondlikest oludest ja teiselt poolt iidse teatritraditsiooni olemasolust. Nii püütaksegi seal taaselustada klassikalist khon-tantsuteatrit ja lakhon-sõnateatrit. Üsna palju tegutseb Kampucheas hetkel lääne teatriinimesi, kes töötavad põhiliselt noortega ja edendavad näidendite kirjutamist. Väga sageli võib teatrietendusi näha restoranides, kuid selline toidu kõrvale kunsti nautimine on samuti vana aasia traditsioon. Õnnestus kaasa tuua ka kampuchea näidend, mis räägib hetke põletavatest probleemidest nagu alkoholism, narkomaania ja prostitutsioon. Need probleemid tulevad kuidagi tuttavad ette, kas pole nii?

Prostitutsioon.

Otsustasin ühel õhtul pärast 35-kraadises kuumuses veedetud ekspeditsioonipäeva minna linna peale meelt lahutama ja nii sattusimegi meie rühma noorliikmetega khmeeri diskole. Pilt, mis avanes, oli väga lõbus. Kohalikku päritolu muusika mürtsus valjult, poisid tantsisid omavahel ja tüdrukud omavahel. Siis lasti tuled ära, moodustati paarid ja alustati kummalist ringtantsu. Siis pandi uuesti tuled põlema ja pidu oligi lõppenud.

Meile jäi sellest väheks ja kuna karaoke on Aasias ülimalt populaarne, siis otsustasime külastada ühte karaokebaari. Klubisse sisse astudes tabas meid üllatus. Eesruumis istus kakskümmend alaealist tugevalt meigitud tütarlast. Õlise naeratusega turvamees juhatas meid ühte väiksesse ruumi. Püüdsin talle selgitada, et meie huviks on karaoke. “Karaoke, karaoke. Jaa, ma mõistan, karaoke.” Ja pilgutas silma. Ja pani telekas mängima pornovideo. Ütlesime, et me ei soovi neid teenuseid, mida ta meile tõenäoliselt pakkuda tahab, ja hakkasime välja minema. Veel ukse pealt hõikas ta meile järele, et on nõus meile andma tüdrukuid soodushinnaga, viis dollarit tükk.

Koduteel olime üsna vaiksed, sest olid meeles nende umbes 15-aastaste tüdrukute näod, kes olid arvatavasti kodukülast vaesuse eest põgenenud. Tõenäoliselt ootab neid parimal juhul ees mõneaastane teenistus, halvimal juhul AIDS. Ja kuna Tais on narkomaaniavastased seadused ülikarmid, siis on lääne seksi- ja narkoturistid enda sihtmärgiks valinud viimastel aastatel just Kampuchea ja ka Laose.

Toit.

Kampuchealased söövad põhiliselt kala ja riisi, mida nad oskavad teha väga maitsvalt. Väga palju juuakse jäävett ja puuviljamahlu. Toidu peale kulub päevas maksimaalselt viis dollarit, kallimates restoranides on hinnad Tallinna tasemel, kuid luksus nagu parimates Euroopa restoranides.

Majutus.

Angkor Vati lähedal võib leida hotelle hinnavahemikus 2—2000 dollarit. Mina valisin muidugi esimese variandi, kuid ka kallid hotellid on täis. Seoses lennuliini avamisega Bangkoki ja Angkor Vati vahel on turistide hulk plahvatuslikult kasvanud ja hetkel on meesterahvaste hulgas kõige hinnatum ja tasuvam töö olla mootorrattajuht, kes turiste templite vahel ringi sõidutab, viie dollari eest päevas.

Transport.

Küllap te teate neid vanu “Raketa” tüüpi vene tiiburlaevu, mis sõitsid näiteks Tartust Pihkvasse. See on madal, lameda katusega kiire laev. Kui ma läksin ühte Phnom Penhi turismibüroosse, et osta laevapiletit Angkor Vatini, siis soovitas müüja mul osta pileti katusele. Küsisin üllatunult, miks, sest sõit pidi kestma viis tundi. Selle peale ütles müüja, et vaadake, kui laev kogemata kiire sõidu ajal ümber läheb ja põhja vajub, siis salongist ei pääse te kuidagi välja. Ostsin kerge hirmuga pileti ära ja olingi järgmisel varahommikul Mekongi jõe ääres. Laev oli puupüsti täis, niisamuti katuski. Ronisin kompsudega katusele, kinni hoida polnud millestki, päike kõrvetas ja siis kihutas laev kohalt minema. Esimene tund oli nagu õudusunenägu. Klammerdusin nagu konn pleki külge ja proovisin tugeva vastutuule käes kuidagimoodi pardale jääda. Kolme tunni pärast muutus aktuaalseks küsimus, kuidas kasutada tualetti, ja ei jäänudki muud üle, kui pidin nagu James Bond kihutava laeva parrast mööda turnides masinaruumi minema. Pärast seda tundus mulle juba kõik võimalik.

Autosid on Kampucheas imevähe ja õigupoolest pole ka teid, kus nendega sõita saaks. Põhilised liiklusvahendid on mootorratas ja paat. Külastasin Mekongi suudmes paiknevaid nii-öelda ujuvkülasid, kus perekondade elu möödubki 20-ruutmeetrisel katusega parvekesel. Selle peal inimesed sünnivad ja ka surevad, püüavad kala ja kasvatavad sigu. Ei raadiot, televisiooni, ajalehti ega raha. Täielik naturaalmajandus.

Õnn.

Kardan, et paljudel inimestel on Aasiast vale ettekujutus. Tihtipeale arvatakse, et Aasiasse sattudes kohtute räpasusega, lohakate ja laiskade inimestega, dzunglis hulguvad teeröövllid, kuritegevus käib üle pea ja vaesus masendab. Pilt, mis mulle Aasias avanes, oli teistsugune. Kohtasin rõõmsaid ja eluga hakkama saavaid inimesi, sain aimu fantastilisest budistlikust kultuurist, nautisin aasia kööki ja teatrietendusi. Tai on kindlasti kõrgemalt arenenud riik kui Eesti. Me võime nuriseda nende seaduste ja kultuuriliste iseärasuste üle, kuid määravaks ühiskonna hindamisel on õnnelike inimeste hulk selles. Ja Tais on hea elada. Lääne moodsa tsivilisatsiooni hüved on seal sobitunud budistliku mõtteviisiga, mis annab inimesele nõu mitte klammerduda maiste asjade külge sel määral, et sa ennast õnnetult tunned. Õnnelikuks eluks ei ole palju vaja, hea küll, võib-olla on selle eluvaate üheks eelduseks tõesti aasta ringi valitsev 30-kraadine kuumus ja see, et hoolas põllumees võib saada aastas kolm saaki, et meres on nii palju kala, et seda ei jõuta välja püüda, et värsked puuviljad on peaaegu aasta läbi puu otsas, kuid kõige aluseks on siiski budistlik mõtteviis. Kui ma oleksin investor, siis viiksin raha kõhklematult Aasiasse, kuna aga olen teatrilavastaja, siis on mul küsimus: mida on meil Aasiasse viia? Milline meie kultuuri osa võiks neile huvi pakkuda? Eesti klassikaline muusika, mis meile Euroopas kuulsust on toonud, on nende jaoks liiga kurb. Häid maalikunstnikke on seal tänavate kaupa ja sõnateatrist ei saa nad vist aru. Võib-olla ongi tähtsam see, et pärast Aasias käimist on suurem tõenäosus leida ideid, kuidas muuta siinne elu paremaks. Sest tõde on väga lihtne — austa inimest ja ära soovi talle halba. Siis vastab ta sulle loodetavasti samaga.

“Lufthansa” lennukisse istudes ja Bangkoki lennuväljalt õhku tõustes avasin toidukorvi. Pärast esimest suutäit oli tunne, nagu sööksin saepuru. Toidul polnud mingit maitset. Sain aru, et olen tagasi Euroopas.

Läbisime kahe kuu jooksul ligi kümme tuhat kilomeetrit, kasutades ligi kahtekümmet erinevat transpordivahendit alates elevandist ja lõpetades jõetrammiga. Vaimustusin täielikult aasia köögist ja praktiseerin seda jõudumööda nüüd koduski. Ekspeditsioonirühm tõi reisilt kaasa ligi 8000 fotot, mitukümmend tundi videomaterjali ja teadmise, et tahame sinna tagasi minna.

Mis ma sealt sain, võiks küsida. Mu kuldpruuniks päevitunud nahk kadus mõne nädala jooksul ja asendus kodumaise sinakashalliga. Noorem tütar oli ilma minuta poole võrra vanemaks saanud. Perekonna eelarve on nüüd nõrk, et mitte öelda — vilets. Ka mina pole endine. Kõige olulisem on ehk kogemus maailmast, kus vaim prevaleerib raha üle ja kus õnnelike inimeste hulk on müstiliselt suur.

Autor tänab südamest Kultuurkapitali, Rahvuskultuuri Fondi, Tallinna Linnateatrit, Radiolinja Eestit ja eelkõige Rein Rauda.