KADI HERKÜL
MIS SAAB SÕNAST?

IX Euroopa Teatripreemiate festival Taorminas, 5.—8. aprill 2001

Autistlik Euroopa teater — nõnda võtsin aasta tagasi kokku VIII Euroopa Teatripreemiate festivalil nähtu. Näitlejad möllasid ja rabelesid, olid füüsiliselt erakordselt aktiivsed, või vastupidi — tõmbusid totaalselt iseendasse, keskendusid oma (või lavastaja) sisekaemusele. Tulemus oli mõlemal puhul üks: teater pöördus publikust ära.

Sellekevadine pilt oli teistsugune. Taormina festivalil nähtud lavastused haakusid teravalt tänase maailma valupunktidega, tõid esile ühiskonnas valitseva segaduse, väärtuste puudumise, toetuspunktide hajususe. Ja ehkki see teater ei pakkunud mõnusat äraolemist või valguskiirt tunneli lõpus, oli ta selgelt vaataja poole pöördunud, temaga suhtlev või suhelda üritav teater.

Midagi on kahe järjestikuse aasta kogemustes siiski sarnast, nimelt kinnitavad nähtud lavastused, et üksnes sõnaga ei saa sõnateater enam hakkama. Või oleks ehk õigem öelda — sõnateater ei usalda enam sõna? Ta otsib sõnale lisaks ja toeks kõikmõeldavaid asju — helisid, laulu, liigutusi, videot jne.

Alain Platel — prügimägi Bachi taustal

Nagu saanud tavaks, antakse igal aastal välja üks elutööpreemia ehk Euroopa Teatripreemia ning kaks kuni kolm “Uue reaalsuse” ehk teatrialaste otsingute preemiat.

Üks seekordne “Uue reaalsuse” preemia laureaat oli flaamlane Alain Platel, kelle trupp esitas festivalil lavastuse “let’s op Bach”. Ühe sõnaga määratledes võiks seda tööd iseloomustada kui kapitaalset kontrasti: lavastuse muusikalise taustana kasutas Platel Bachi koraale, mille minimalistlikule täpsusele vastandusid rohmakad ja antigraatsilised liigutused, inetud tõsted, moondunud poosid. Mis siiski ei tähenda, et lavastuses poleks olnud mingit ilu. Ilu oli, aga ainult selleks, et seda ilu-illusiooni purustada. Kas või stseen, kus eeslavale koonduvad kolm tõesti missivälimusega naist, nad alustavad kaunist laulu, satuvad üha suuremasse ekstaasi, skandeerivad Kuubast, revolutsioonist, imperialismist, võtavad siis üles Iisraeli mõne aasta taguse “Eurovisiooni” võidulaulu, karjuvad juutidest, Palestiinast. Nad lõpetavad nuttes ja lavapõrandal väherdes.

Pisut kesklavalt eemal, ent piisavalt nähtaval, üritab pikka kasvu nahkpükstes mees samal ajal piiluda 12—13-aastase tüdruku seeliku alla.

Mõni aeg hiljem tõuseb lavategevuse keskmesse vereplekilise seelikuga naine, ta rullib end mööda lava, sooritab groteskseid hüppeid, hullab ja/või hullub. Siis haarab toosama pikk mees tal käest, tüdrukule pannakse pähe vintsutada saanud pruudipärg ning algab laulatus. Verine naine ja peaaegu alasti mees, kes näeb välja täpselt nagu Milos Formani filmi “Rahvas Larry Flynti vastu” USAs skandaali põhjustanud plakat, mille keskne element oli ristilöödu asendis mees, USA lipp niuetel.

Kui pressikonverentsil küsiti, kes on tema eeskujud, mainis Platel otsekohe Pina Bauschi. Pole ka ime. Just nagu Bauschki üritab Platel kaasa rääkida siin ja praegu toimuvas, kõverpeegeldada ühiskonnale tema oma veidrusi, hüsteeriat ja saamatust.

Samas on silmanähtav, et esteetikalt on Platel Bauschist tunduvalt räigem, valimatum. Tema kompositsioonid mõjuvad otsekui rämpsukuhilad. Ja see pole keskmine heaoluühiskonna rämps, see on pigem üsna jäle prügimäe kraam.

Ka tantsutehniliselt on Platel antiesteetiline. Liigutustel on küll vorm, aga see vorm on kõike muud kui kaunis. Sobib kõik, kui see vaid lavastaja arvates midagi väljendab.

Platel ise kirjeldas oma töömeetodit kui liigutuste ülekannet: proovide algusajal laseb ta kõigil esinejail improviseerida, siis aga võtab ühe tantsija poolt välja mõeldud liigutused ja paneb neid tegema kellegi teise. Miks? Liigutused muutuvat nii oluliselt (mitme)tähenduslikumaks.

Michel Piccoli: “Teater on see, mida sa parasjagu teed.”

Suure Euroopa Teatripreemiaga läks sel aastal üsna samamoodi nagu möödunul — see oli elutöö preemia, mille õigustatust ei tõestanud üleandmistseremoonia kogemus. Samas ei vaidlustanud ta ka jagajate otsust, sest teened on niivõrd ilmselged.

Preemia anti Michel Piccolile, itaalia päritolu prantsuse näitlejale, kes laiale avalikkusele tuntud küll ennemini kino kui teatri kaudu, ent kes Prantsusmaal siiski ka üsna märkimisväärseid teatrirolle teinud.

Festivali päevil näidati ulatuslikku retrospektiivi Piccoli töödest, kinost, telefilmidest, teatrist. Viimaste seast on üks rohkem tuntuid ilmselt Gajev Peter Brooki “Kirsiaias”. Ja mis siin salata, lavastuse videoversiooni vaadates jäi ennekõike silma Natasha Parry, ehkki ka Piccoli malbele osatäitmisele pole midagi ette heita.

Siiski astus vanameister Sitsiilias ka ise lavalaudadele, kandes ette lühendatud versiooni Pirandello “Mägede hiiglastest”. See oli kõike muud kui muljet avaldav teater. Muidugi mõista ei kiputud seda eriti välja ütlema, pigem vahetati kõnekaid pilke.

Materjal ise oli ilmselge kummardus festivalile ja Pirandello kodumaale. Ka teema — vana võlur oma unelmatest rajatud lossis — näis 79-aastasele Piccolile sobivat kui valatult. Esitus oli paraku vanamoodne, igav, säratu, näitleja mängis otsekui iseenda sisse, ei kandunud üle rambi. Võib-olla oli põhjuseks ka täiesti vale esitamispaik: Catania XIX sajandi stiilis hiiglaslik rõdudega teatrimaja. Võimalik, et kuuekümne vaatajaga black-box’is mõjunuks kõik hoopis teisiti.

Seevastu pressikonverentsidel oli Piccoli ülimalt varmas vastaja, elujõuline, särav, irooniline. Enam kui mis tahes meenutused kuulsatest meestest BuZ uelist Brooki ja Luc Bondyni käivitasid teda poliitilised teemad: Iisrael, Bosnia, neofašism.

Kui Piccolilt küsiti, miks ta siiski teatrit teeb, kuigi see ei too sisse raha ega erilist kuulsust, siis vastas ta: “Sest teatris on näitleja kõige tähtsam, ta on kogu aeg kaasas. Teater on see, mida sa  t e e d. Kino — see, mida sa  t e g i d.”

Heiner Goebbelsi sahteldatud aju

Teine seekordne “Uue reaalsuse” preemia läks saksa päritolu Heiner Goebbelsile, kes esindab Platelile mõneti vastandlikku suundumust: ülitäpset, esteetiliselt kaunist ja lihvitud teatrit. Ent nagu tema kolleegil ja konkurendilgi — sõnu on Goebbelsi töödes küll palju, aga neist ei vormu tervikut, nad ei suuda väljendada seda, mida oleks oluline väljendada. Sõnad on Goebbelsile pigem algelemendid, millest ta paneb kokku rütme või meloodiaid. Mis on ka täiesti mõistetav, sest kõrvuti teatriga on Goebbels tuntud ja tunnustatud helilooja, kelle teos “Surrogate Cities” oli sel aastal klassikalise muusika “Grammy” nominent.

Goebbelsi lavastus “Max Black” oligi loomult kompositsioon helidele ja näitlejale, kes tekitab helisid: muusikariistadega, tööriistadega, köögiriistadega, omaenda häälega. Fantastilist näitlejameisterlikkust demonstreerinud Andre Wilms tormas ligemale poolteist tundi mööda lava, esitas igast asendist hirmkiiresti hirmkeerulist teksti (vaheldumisi inglise ja prantsuse keeles!), käivitas ja seiskas kõikvõimalikke masinaid, korraldas pisikesi tulekahjusid ja plahvatusi.

Lavastuse kavaleht nimetas “Max Blacki” kontserdiks üksildasele ajule. Tekstilise osa moodustasid Wittgensteini, Lichtenbergi ja Valery mõtteavaldused vaheldumisi matemaatiliste ja füüsikaliste vormelite ja tõestusjadadega.

Olgu näiteks katke “Max Blacki” tekstist:

“Ajus on sahtlid, millel kirjad:

Õppida ära ühel sobival päeval.

Mitte kunagi sellele mõelda.

Mõttetu süveneda.

Sisu uurimata.

Kiire!

Hädaohtlik.

Delikaatne.

Võimatu.

Unustatud.

Reserveeritud.

Teistele.

Jne.”

Või järgmine tõdemus: “Kõva kõmakat tekitav avastus on rohkem väärt kui vaikne avastus. Sestap peame paluma jumalat, et kui ta annab meile võimaluse midagi avastada, siis olgu see miski, mis toob kaasa kõva käraka.”

Ja just seda Wilms laval teeb: üritab avastada, tõestada, pauku teha. Ta askeldab, kommenteerib oma tegevust, süütab ja kustutab prozektoreid, kärsatab juhtmeid, räägib vahetpidamata. Ja on siis kaua vait. Klõbistab, tekitab resonantse, keedab isegi kohvi nii, et kannu undamisest saab taustamuusika.

Kõik kokku on paiguti närvesööv. Paiguti lummav.

Eriti hästi ta oma eksistentsile pidet ei leia, samas oleks tegutsemata olek täiuslik pidetus. Tegutsemine — et ennast õigustada. Sõnad — hoolimata sellest, et nad ei tähenda või et nende tähendus pole õige — selleks, et üritada määratleda, üritada paika panna. Kui äkki ei saagi paika panna. Aga äkki saab. Vähemasti ei anna ta alla, ta loodab avastada, tabada, ja tabada kõva kärakaga.

Heiner Goebbelsi ja Alain Plateli tööd andsid üsna ühemõttelist tunnistust sõnade jõuetusest, nende taandumisest taustahelideks, häälikuiks, häälitsusteks. Plateli lähenemine oli räige, groteskne, inetu. Goebbelsil kaunis, puhta joonega, graafiline.

Samas ei suutnud või tahtnud kumbki ka sõnadest loobuda. Soov sõnu kasutada väljendab ilmselt siiski mingit ürgset usku, et sõna saab millelegi pihta. Omal kombel on see ehk uus-beckettlik teater, sõnateater, mis on väljunud sõnade kontrolli alt.

Huvitav on tegelikult see, mis sõnast edasi saab. Kas ta kaob tasahilju teatrist täiesti, et anda ruumi liigutustele, helidele, videopiltide virvarrile. Või vastupidi — tõuseb tuhast tähtsamana, kui me arvatagi oskame.

Sõit sai teoks tänu Kultuurkapitali toetusele.