VASTAB LAINE MÄGI

Eile (12. aprillil 2001) esietendus Draamateatris Tammsaare-Mikiveri “Tagasi Vargamäel”, kus sa mängid Krõõta. Mis töö nüüd pooleli on?

Ei olegi. Peaaegu kuu aega on ilma proovideta, ainult etendused. Kuigi neid on päris palju. Kõigele, mis repertuaarist maha läheb, on midagi asemele tulnud, nii et mul on stabiilselt neli tükki mängida, praegu “Tagasi Vargamäel”, “Kuningas Lear”, “Pihlakavein” ja mai keskel algab Keila-Joal “Aristokraatide” mängimise kuu.

Aga proovideta aeg Draamateatris ei tähenda sulle kaugeltki tööta olemist?

Lavakunstikateedris on 28. mail esimese kursuse tantsueksam. Mulle tähendab see eksamikava ettevalmistamist. Tegelikult olen natukene hädas, sest üliõpilased peaksid minu meelest olema kaugemale jõudnud, kui nad on. Aga mul on üks semester puudu. Kuni Tohvi sünnipäevani tegin, sealt jäi auk sisse, kuna haigus tuli vahele, alles veebruarist lülitusin töösse. Mõtteid on, tahaks rohkem teha, aga praegu ei jõua. Mul on komme, et kui mul endal hakkab tunnis midagi looma ja teised tulevad kaasa, siis teeme kõike-kõike-kõike — aga selleni, mis ma olen ette valmistanud, juba välja mõelnud, mida peaks harjutama, ei jõuagi… Mulle ei meeldi see kuu-poolteist enne eksameid, siis ma ei saa enam tantsutundi nautida, ise kaasa teha ja nendega koos katsetada, vaid pean olema õpetaja, kes juhib, ja siis harjutame, harjutame, harjutame. Minu tundides peab kiiresti järgi tulema. Vanasti olid tantsutundides õpilastel suud kinni. Nüüd tõstetakse üha tihedamini kätt: palun, kas saaks aeglasemalt; palun kas te saaksite korrata… Muidugi ma kordan ja on hea, kui nad küsivad, aga üldiselt, kui olen vormis, on mul tunnis kõva tempo.

Aga näitlejana rolli tehes?

Siis tahan rohkem aega saada. Hästi kaua ei julge ennast avada. Olen kohe kade nende kolleegide peale, kes hoobilt hakkavad proovima. Annan ehk alguses välja 30 protsenti, olen hästi kaua arg, kahtlev ja ennast mitte usaldav.

Millest sa tulevaste näitlejate liikumiskoolitust alustad?

Alati teeme esimesel kursusel midagi noortelikku — rocki, räppi, aga ka tšarlstonit, aeglast valssi ja valssi — need on klassikaline põhi, ilma milleta ei saa kuidagi edasi. Eesti tantsu teen; “labajalad” ja “jooksupolkad” võtame läbi, kuigi ma ei ole eesti tantsu fänn. Esimesel kursusel on füüsiline treening väga tugev: lisaks minu kahele tunnile saavad nad kaks korda nädalas klassikalist balletti, kaks korda akrobaatikat, kusjuures üks tund kestab poolteist tundi. Kolmandal kursusel tuleb seltskonnatants ja stepp, kontaktimprovisatsioon ja ajalooline tants. Neid tunde annavad erinevad õpetajad. Minu ülesanne on saavutada, et üliõpilased oleksid valmis materjal, valdaksid oma keha nii palju, kui selles eas võimalik, ja saaksid erinevate õppejõudude käe all uute stiilidega hakkama.

Ütlesid, et sa ei ole eesti tantsu fänn. Mille fänn sa oled?

Ütlesin natuke valesti. Võimaluste piires käin alati rahvatantsupidudel ja kui ei saa minna, vaatan televiisorist. Aga fänn oleks vale öelda, sest olen rahvatantsu väga vähe õppinud. Pisut balletikoolis, aga balletikooli rahvatants on hoopis midagi muud — see varbasirutusega edasiminek. Ma ei tunne ehedaid seadeid. Kui on vaja “Tuljakut”, siis sean ise “Tuljaku”, suured tähtsad rahvatantsuemmed ehmataksid, kui näeksid. Minu rahvatants on süntees näitleja ja teatrilava jaoks.

Kas mingi tantsulaad on sulle siiski eriti lähedane?

Vist on, aga ma ei oska sellele nimetust anda. Muusikast lähtudes improviseerin ja loon mingit sammustikku, mis on just minulik. Kui mu õpilastelt küsida, siis nemad teavad kindlasti! Olen ise kuhugi jõudnud ja aru saanud, mida näitlejal minu kogemuste põhjal vaja oleks. Mulle meeldib alguses üliõpilased natuke keerulisemate asjadega lahti raputada, et nad ei jõuaks tantsu ajal mõelda. Kuigi ilma peata tantsida ei ole võimalik. Ütlus “loll kui tantsija” ei kehti. Pea peab kaasas olema, aga krambist lahti saada, tantsu nautida — see on minu unistus. Et ei oleks külma ärategemist, et oleks rõõm liikumisest. Ja kui sa seda siis veel ka tehniliselt oskad — issand, milline nauding!

Kas saavutad, et su õpilastel on nii tehnilised oskused kui tantsu nautimise vabadus?

Nad ise saavutavad. Erinevate meetoditega. Kes läbi fiilingu — teeb täiesti omamoodi, aga tantsib. Paljud poisid teevad endale mõistusega selgeks: jalg siit, käsi siit, pööran ja vaatan siia — ah nii? Ja tulebki! Teeb selgeks, harjutab-harjutab, ja äkki vaatad — lendab, tantsib! Teinekord küsivad tunnis, et kas ma panen jala risti ette või risti taha — pange kuhu tahate, peaasi, et on mugav. See pole klassikaline ballett, kus pas täpsuse järgi hinnatakse meisterlikkust.

Teatris vaatan vahel neid, kes on oma pota-pota jalakestega tulnud esimestesse tundidesse — tantsivad nii et lase aga olla. Mõnigi on öelnud, et ta on kogu aeg osanud niimoodi tantsida — ja see on hea, järelikult on õpetus läinud valutult. Mulle ei meeldi selline “peab, me ei lähe siit enne ära kui on selge”. Seda ma ei tee meelega, sest olen ise õppinud balletikoolis, kus asi niimoodi käis. Varbad olid verised — öeldi, et võtad varvaskingad jalast ära, teed paljajalu. Mäletan väikesi verejäljekesi põrandal… See mälestus on nii sügaval.

Kas võib olla nii viletsat “tantsulist kuulmist”, et ka õppides ja pingutades ei tule midagi välja, inimene lihtsalt ei suudagi krambivabalt tantsima õppida?

Suudab küll. Kui tahab. Lõpliku kindluse niimoodi vastata ongi andnud lavakunstikool, kus olen 1993. aastast õpetanud.

Kas ka argielus, väljasool teatrit märkad inimeste vormisolekut, loed võõraste kehakeelt?

Märkan alati, kui tüdrukud halvasti kõnnivad, kingi talluvad. Mõnele on loodusest antud selline natuke koomal kehahoiak, aga see läheb pikapeale üle halvaks rühiks, seljavaludeks. Soovitaksin vanematel panna oma lapsed väiksest peale trenni. Väga vähe on vaja, et saada head enesetunnet.

Aga krampis õlad, pingul kael, närvilised käed kui stressi väljendus? Ja mõne teise lendlev samm, kuklas pea…

Märkan seda küll, aga mitte ainult tantsimise tõttu. Meie kursuse juhendaja Aarne Üksküla ütles, et ärge raisake niisama aega bussipeatuses, bussis, rongis — jälgige inimesi ja otsustage nende oleku, ilme, meeleolu, riiete ja kõige järgi, mida te märkate, kes nad on. Katsuge aru saada, mis elukutse tal on. Üksküla ütles, et kui te olete välja mõelnud, ärge kartke, minge ligi ja küsige. Mina olen küll üliõpilasena käinud küsimas. Balletikoolist on mul meeles harjutused, kuidas bussis püsti seistes märkamatult teatud lihaseid treenida. Keegi ei näe, aga saad endaga tegelda.

Tänapäeva inimeste hädad tulevat paljuski sellest, et ei osata pingeid maha laadida, füüsiliselt lõdvestuda. Kas sina oskad?

Oskan küll ja õpetan ka. Näiteks, kuidas õigesti seista, et jõuaks seista lõpmatuseni. See on väga lihtne, kaks kolmandikku raskust ees, üks kolmandik taga. Loksuta ennast paika — ja see lihtsalt ei saa olla valesti. Kui tahad mõnuleda, ole kuidas tahad, aga kui oled väsinud ja tahad puhata, peab olema sirge asend. Kui seod ennast sõlme, siis energia ei liigu ja oledki maailmale lukus.

Mida sa ise teed, kui on vaja kiiresti enne etendust puhata?
Laman kümme minutit — juba teatris, mitte kodus. Muidugi on igal näitlejal oma võtted, mõni käib saunas, mõni jalutamas.

Tuled Toompealt tudengite juurest tunnist alla ja su ümber on kolleegid, kes ei tee kuus korda nädalas akrobaatikat-tantsu. Kuidas sa liikumisõpetajana hindad kolleegide vormisolekut?

Pean Draamateatri kiituseks ütlema, et siin tegelevad paljud oma füüsisega, see on otsekohe lavalt näha. Ja kes ei tegele, on ka kohe kaugele näha. Üldiselt need, kes algusest peale tegelevad oma kehaga, teevad seda eluaeg. Mõni saab ka vana rasva pealt hästi hakkama. Mulle väga meeldis koostöö “Zorbases”. Hästi suur rõõm oli sellest, et noored, kes minu käe all on õppinud, võtsid mu ideed hoobilt kinni! See ei ole miinus vanematele kolleegidele, vaid suur rõõm mulle, kui õpilased saavad “minu keelest” aru.

On sul tundides mingi närv valvel, et sa isegi mitte impulsiivselt ei prahvataks välja midagi, mis õpilast haavata võiks? Julgustad kõiki, ka neid, kellel esialgu välja ei tule ja kes ennast häbenevad?
Jaa, absoluutselt. Mu arvamus võib olla… igasugune, aga mingi piir on, kui oled õpilaste ees. Ühe inimesega me küll ei saanud enam teineteisest aru. Me ei suutnud rääkida: mina küsin, tema ei vasta. Ja ei tee ka. Ja puudub ka. Ühel hetkel ületas olukord minu jaoks talutavuse piirid. Siis võtsin julguse öelda, et mõelge hästi järele, kas te olete õige kooli valinud. Nagu külm dušš, mulle endale ka. Kui see inimene oli juba näitleja, ütles ta, et ei mõelnud seda üldse niimoodi. Aga kogu aeg tuli niimoodi välja, nagu oleks ta isiklikult minu vastu! Tookord lahenes see nii, et üks kursusekaaslane hakkas teda õpetama — muide alati on kursusel keegi, kes teisi aitab, koos harjutab. Ta on andekas inimene, ja see häirib mind kõige rohkem: sulle on antud, ja miskipärast sa ei tee sellega midagi, ei anna välja.

Sinus kõneleb tõeline pedagoogiloomus.

Olen tõesti eluaeg tahtnud õpetaja olla. Lapsest saadik, kui olid mingid emotsionaalsed üleelamised, olen fikseerinud — k u i  m i n a õ p e t a j a o l   e n, siis ma kunagi niimoodi ei tee! Olen endale öelnud: j ä t a, L a i n e, s e e e n d a l e  m e e l d e!

Sündisin Kehras, kooli oli poolteist-kaks kilomeetrit. Esimeses klassis pandi mind muusikakooli, päevad olid pikad, olin väga pisikene ka, ja, suur noodipapka käes, siis pikka teed kodu ja kooli vahet vantsides mängisin kogu aeg, et minu ümber on mingi kujuteldav klass, kellega ma rääkisin. Olin nagu tantsuõpetaja, aga võtsin eesmärgiks neile aeg-ajalt ka muid lugusid rääkida. Sõltuvalt sellest, mida ma kodust või koolist olin hetkel saanud, rääkisin muusikast, pilvedest. Sageli loodusest, sest mu ema on eriline loodusearmastaja — kas tahad või ei, suvel jälle ratta peale ja metsa, marjule-seenile. Tänu sellele tean üldiselt hästi marjade ja seente ja taimede nimetusi. Ema toetas seda õpetaja-küsimust, ta oli vene koolis algklasside õpetaja (eesti koolis õpetas vene keelt), ainult kehalist ja laulu ei andnud. Ema ütles ikka, et näed kui tore, sinust saab selline õpetaja, kes saab ka laulu ja kehalist kasvatust anda. Ma olin selle üle nii õnnelik: lähen algklasside õpetajaks ja, mõtle, ma saan oma õpilastele anda k õ i k i  t u n d e!

Mis koht see 60-ndate aastate Kehra oli, nõukogude tööstusalev?

Eks ta paberivabriku rahva Meka oli. Alevis olid mu mängukaaslased kõik venelased. Seitsmenda eluaastani mängisin hoovis, parimad sõbrannad olid Niina ja Valja. Tehase klubi oli üle tee, seal toimus kogu alevi elu. Meie, lapsed, võtsime kõikidest asjadest osa. Pulma meid eriti sisse ei lastud, aga matustele alati. Matuserongiga käisime ikka kogu maa kaasas. Suuremast alevi elust võtsin nagunii juba osa ja kuna Kehra klubis oli balletiring, siis läksin ka sinna. Kolmeaastaselt. Mäletan siiani uisutajate tantsu, ja mingit rasket kasakate tantsu, põlvetõstega…

Kui läksin esimesse klassi, kolisime oma majja — Põrgupõhja, nii nimetati individuaalrajooni. Seal olid eestlased, kõik oma aedades ja kodudes, polnud eriti kellegagi mängida. Aga sealt sain siiski eluaegse sõbranna Sirje. Maja on Kehras praegugi alles, keegi seal küll ei ela, aga suviti ikka käime. Maja ehitamise ajal tegin oma esimese luuletuse: rasju, masju, kariamm, mina ehitan siia Põrgupõhja maja…

Kust on pärit su uhke võõrapärane neiupõlvenimi Mihelson-Adamson?

Minu isaisa oli Adamson. Tema sõitis XIX sajandi lõpul Siberi suurtele väljadele, kui seal maad pakuti. Isa sündis Omski lähedal külas, peres oli 12 last. Vanaema suri, kui lapsed olid väikesed, ja vanaisa andis kaheteistkümnest lapsest kuus, minu isa nende hulgas, kasvatada oma vanaisale, kelle perekonnanimi oli Mihelson. Kui minu isa passi sai, pani ta sinna Mihelson-Adamson, üks nimi kummastki perest.

Meil oli kolm kodust keelt: emaema Anna-Maria oli puhas ingerlane ja ei rääkinud sõnagi või ehk üksikuid sõnu eesti keelt. Temaga rääkisin soome keelt. Ema pere — neid oli seitse last — oli Ingerimaalt välja saadetud ja ema lõpetas ülikooli Venemaal, kusagil Ustjušna lähedal. Eestisse sattus ta 1954 ja õppis alles siin eesti keele ära. Tema rääkis kodus segakeelt, kuna ta töötas vene koolis, rääkis ta vaat et enamiku juttu vene keeles, oma emaga siis soome keeles ja isaga loomulikult eesti keeles.

Ema elab nüüd seitsmendat-kaheksandat aastat Soomes. Soome Vabariik oli ingerlaste vastu nii lahke, et andis korteri. Ja mingi toetuse ka. Ta on eluaeg tööd rüganud: aed, maja, kool — mind rõõmustab, et nüüd on tal seal vähem kohustusi, aga palju tegevust. Ta on Ingeri Seltsis, laulab kooris, käib tantsuringis, Sunnuntai Kirkossa on naistega mingi kahvila … Eile helistasin emale. — Mul on kiire, pean kontserdile minema. — Mida sa kuulad? — Mis kuulan? — Esined ise? — No totta kai! Ta organiseerib, teeb, jookseb, jõuab. Koos elades mind see vitaalsus väsitas, aga samas näen, et olen selle pärinud. Tema teeb kodutöödes kolm kuni seitse asja korraga. Mul on sama asi suuremas plaanis: teater, kool, teine kool...

Kui oluline on sinu identiteedis soome osa?

Ma muide ei teadnud, miks me räägime seda keelt. Me ei pidanud jõulusid ega tähistanud soome tähtpäevi. Kuni uue Eesti Vabariigini. Mäletan lapsepõlvest juttu, et meid taheti jälle ära Venemaale saata ja vanaema Anna-Maria kirjutas Ülemnõukogusse või kuhugi palvekirju, et tal on seitse last ja ärgu saatku. Tema õde saadetigi — Nõukogude Karjalasse. Soome asi hakkas minuni jõudma läbi teiste, kes rääkisid, et ohoo, sul on ema ingerisoomlane, vene ajal uhke asi. Hakkasin aga kodus küsima — ei, ei ole midagi! Mingi hirm oli meil peres. Olime väga, väga nõukogude inimesed.

Mulle muide, kes ma olen kõigest südamest eesti isamaalane, ei tahetud 90-ndate algul Eesti kodakondsust anda! Väikelinna värk, Pärnus üks ametnik ütles, et me ju teame teid, kirjutame niisama ära. Aga ma ütlesin nimelt: ei, ma tahaksin näha, kuidas te mulle Eesti kodakondsust ei anna! Olin just oma tantsutrupiga aasta Soomes töötanud, vend elas juba Helsingis ja ema oli tulemas — seal pakuti, et taotle Soome kodakondsust. Aga mis soomlane ma olen! Äkki üks passilaua naine avastas, et kuulge, te olete ju Tõnis Mägiga abielus olnud ja tema on eestlane! Nii et Eesti kodanikuks sain mina tänu Tõnise ema kodakondsustõenditele!

Räägi lähemalt oma Pärnu tantsutrupist ja -koolist.

1982 läksin pärast lavakat Pärnu teatrisse. Ühe klubi juhataja — Kehra klubi juhataja tuttav, nagu ikka Eestis asi käib — tuli minu juurde, et tema on kuulnud, et mina olen õppinud jne, tulgu ma liikumistunde andma. Esimesest 15—20 tüdrukust kujunes “Laine Mägi Tantsutüdrukud”. Olin hästi range, ei lasknud neid paar aastat esinema. Oktoobris 1983 sündis mul tütar Liisu. Kuidas ma pärast last igatsesin lavale tagasi! Ja kui sain lõpuks uuesti mängima, lõi selgesti ette see fikseering:  L a i n e, j ä t a  m e e l d e,  e t  e i  s a a  k õ i k e  n i i  p e r f e k t s e l t  t e h a! On tähtis laval käia, see arendab! Tegin ruttu mingid tantsud, tüdrukud arenesid kiiremini ja läksid kevadel lavale. Oli Pärnus hästi kuum rühm. Võtsin vastu kõik, kes tahtsid, oli juba kaks-kolm rühma. Olin sel ajal väga koormatud, 23—24 õhtust etendust kuus, päeval lasteetendused. Proov lõppes kell kolm, minu treeningtunnid kestsid poole neljast poole kuueni, kell seitse algas etendus. Pärast etendust tantsisin ise varietees “Hermes”. Ühest küljest õnneks, et tunnid toimusid teatri majas, teisest küljest, kui oleksid toimunud mujal, oleksin ehk natuke puhanud. Nüüd panin kohe jutti. Lõputu ratas.

1989 oli hästi tugev grupp ja moodustasin tantsutrupi “Lancy”, samad tüdrukud aitasid mul juba ka treeneritena tunde anda. Mitteametlikult hakkasime — või hakati — seda “Lancy” tantsukooliks nimetama. Esimese naisena lõin Pärnus aktsiaseltsi, millest praeguseks on saanud minu OÜ Lancy, Laine Mägi Tantsukool kuulub sellele kui allasutus. Kool on nii suureks kasvanud, 320—340 õpilast ja 16 õpetajat, sel aastal on juba 20 rühma pluss näitlemise ja laulu algõpetus, karate… Mingi asi veel… Mummide tund! Naisvõimlemine. Kooli õppeplaani teen mina ja püüan õpetajatele selgitada, mis ma tahaksin saavutada, aga igaüks õpetab ikka ise, oma tõekspidamiste järgi. Kavatsen õpetajakohtadele konkursi teha, tahaks uusi, mitte ainult oma koolist välja kasvanuid. Ise olen nüüd vähe kohal, esmaspäeviti annan tunde.

Eesti Draamateatri näitleja ja lavakooli õppejõu töö kõrvalt oled niisiis ka edukas väikeettevõtja ja koolijuht, mis kumbki võiks ise olla põhikoha koormus! Kas see pakub sulle naudingut?

Ausalt öeldes juhtimine enam eriti ei paku. Aga kohustuste slepp on taga. Kuidas ma ütlen 300 lapsele ja nende vanematele, et kõik, panen kooli kinni. Kooli pidamine mulle meeldib, aga tahaksin seda paari rühma võrra vähendada, üle pea hakkab kasvama. Ja kuna see hooaeg on läinud nagu ta on… Ideaalis tahaksin, et kool püsiks ja mul oleks seal ikka oma koht, Tallinnas võiks olla filiaal! Meil on suur rendimaja, kolm uhket saali, kohe hakkame jälle remonti tegema (AS Zigmund, kelle maja see on), valmib veel üks saal. Usun, et tantsukool, millele olen aluse pannud, küll kuhugi ei kao, isegi kui ta võtab mõne teise õpetaja käe all uue vormi. Tal on prestiiz, kooli on konkurss. Igal aastal on kevadkontserdid “Endla” teatris puupüsti välja müüdud.

Tagasi tulles Pärnu kümne-ameti-aastate juurde, siis see oli ikka päris põrgulik koormus.

Ei, oli väga rõõmus aeg! Kõik toimis, kõike jõudsin ja mulle nii meeldis vist — mitte vist, vaid kindlasti —, et mis aga pakuti, võtsin vastu. Nii hea tunne, kui sulle usaldatakse tööd! Võib-olla tagantjärele mõtlen, et oleksin tahtnud rohkem magada, aga tollest ajast mäletan ainult rõõmu. Liisu oli mul kaasas või ema juures Kehras, vahel keegi vaatas teda kodus, aga ma ei jätnud kunagi last üksinda. Ükskord panin ta vankriga “Hermese” tagaukse juurde magama. Olin grimmi teinud ja mingid suled pähe löönud. Läksin tema juurde, et oh sa lilluke… Laps tegi hetkeks suured silmad, ja kus tuli röökimine! Sain aru, et grimmis ei maksa lähedale minna. Orkestrimehed käisid vankrit kussutamas.

Kõige raskem asi üldse, mida mäletan, oli tassida öösel pärast tööd last puusa peal trepist üles neljandale korrusele. Ise väsinud, kostüümid, kotid… ja Liisu jäi alati 2—3 minutit enne kojujõudmist autos magama. Nüüd oleme rääkinud tema lapsepõlvest, ja mõtle — ta ütleb, et tegi seda meelega! Noh, tegin, nagu magaks, et ei peaks ise trepist üles kõndima. Tegi mulle peteka! Ja kuidas hoidis saladust! Tegelikult on see hästi armas, kuidas ta seda mäletab, ja olen ka mõelnud, kuidas ma oleksin reageerinud, kui tookord oleksin teadnud, et ta teeb meelega.

Teine tore lugu oli nelja-aastaselt, kui õpetasin talle magamajäämise mängu. Et pane silmad kinni ja loe, kuidas lambad hüppavad üle aia, vaata nagu multifilmi. Numbreid ta eriti ei tundnud, aga mängida talle meeldis. Kuulatan, ammu vaikne, mul uhke tunne, et trikk läks läbi. Läksin oma lapsukest voodi juurde vaatama — tal silmad vaikselt värelevad ja loeb vaikse häälega: kolmsada kaheksakümmend neli, kaheksasada viis, kuusteist, miljon… Umbropsu! Vaene laps, juba tund aega loeb mingeid lambaid ja ei saa magama jääda!

Hiljem oli Liisu etenduste ajal garderoobis, päeval tembeldas kassas pileteid, vahel oli puhveti nõudepesus — tegi teatri peal kõiki nii-öelda töid.

Olen ikka mitut asja korraga teinud. Pärnu viimane periood väsitas küll ära. Oli aeg, kus mõni päev tegin hommikul Viljandis “Ainult unistuse” proovi, siis sõitsin Tallinna lavaka tundi ja õhtul oli Pärnus etendus. Siis mõtlesin küll, et veel üks selline päev, ja rohkem ei võta ühtegi tööd vastu. Kui Tallinna tulin, ei olnud mul nii rahulikku ja ühele asjale pühendunud aega ammu olnudki! Pärnus olin iga minut võtta.

Mis on niisuguse mitme töö tegemise pahupool? Killustumine, süvenemise puudus?

Minult on aeg-ajalt küsitud ja olen ka ise mõelnud, et kui ma oleksin ainult näitleja või ainult tantsuõpetaja või ainult tantsija — kas minu tulemused oleksid paremad. Vahel küll, kui pean sõitma ühest koolist teise, mõtlen, et issand, kuidas ma tahaksin olla ainult näitleja! Või kui olen rohkem sukeldunud oma tantsukooli — kui saaksin olla ainult tantsuõpetaja! Mida ma siis kõike jõuaksin! Aga niipalju kui ma teen, püüan anda maksimumi. Ma küll ei saa öelda, et ma endale väga halastaksin, püüan väga põhjalik olla, kui teen ka kahte-kolme asja korraga. Ma ei luba endale allaandmist.

Sulle on vist ka lihtsalt palju kaasa antud — mitmeid andeid, muu hulgas ka energiat, vormispüsimist.

Oleme ausad — ei olegi lõpuni antud, kui mõelda viimase kuue kuu peale. Unistan tegelikult sellest, et võtta päris väikesed lapsed, mul oleks neile nii palju õpetada! See mõte tuleb ka sellest, et seoses haigusega on mul nagu natuke … usk enesesse kadunud, hakkan kahtlema, mis õigus mul on lavakunstikoolis õpetada. See on mind viimane pool aastat kummitanud. Tohvelmani preemia lõi nagu verest välja, kohe kukkusin haiglasse ka, ei suutnudki enese jaoks ära tõestada õigust sellele preemiale. Aga see on mu isiklik probleem, sest tunde ma annan, tantsud sünnivad. Võib-olla nad oleksid paremad, huvitavamad ilma selle mitmekuuse pausita.

See on nüüd küll päris eestlaslik: suure tunnustuse puhul kahelda, et äkki ma ikka ei ole väärt…

Kui ma mõtlesin, kes võiks Tohvelmani preemia saada, siis mõtlesin välja mitu inimest, aga käis ka läbi pea, et kas mina võiksin saada. Ega ma ei ole ju saanudki mingeid preemiaid. Leidsin tookord, et tegelikult võiksin, aga kas just nüüd. Aga kui ma preemia tõesti sain, oli see tunne üliemotsionaalne.

Milles Tohvelmani fenomen ikkagi peitus? Tantsuõpetaja, kes on olnud paljudele nii oluline ja lähedane inimene?

Tema tundi oli alati hea minna. Ta ei öelnud kunagi halvasti, tema märkused olid väga abistavad, edasiviivad. Ei olnud krampi. Erialasse ma väga kartsin minna, kõik need etüüdid käisid vahel ikka üle mõistuse. Mõnel teisel võis olla vastupidi, et erialas tundis end paremini kui Tohvelmani tantsutunnis. Mul oli seal mingi eelis, vähemalt minu enda arust. Kuigi lõpus hakkasin mõistma, et pean selgeks saama ühe teise asja — lõdva selja. Mul oli nii hirmus balletikooli hoiak sees. Tohvi — ta oli selline väike, ja kuidagi piinlik oli maha jääda, kui tema oma väikeste sussikeste ja jalakestega, pruunid püksid jalas, kõike ees tegi: jooks, pööre, tormamine üle saali… Pidevalt olid tema etüüdides lehed ja tuul ja torm ja sügis. Ei olnud võimalik mitte kaasa minna, kui ta ise siinsamas, meie keskel ergutas ja oli. Ta suutis meid üles kruttida. Mul on olemas Tohvi harjutuste vihik, tahan hakata seda tudeerima.

Kui palju oled ise õpetaja olles ja oma õpetajatele tagasi mõeldes neid ümber hinnanud, nende meetodeid ja isiksust teise pilguga vaatama hakanud?

Mul on täiesti ebahuvitav vastus: nad ongi minu silmis selliseks jäänud nagu tookord! Aino Kruustam, mu esimene balletiõpetaja — tänu suunamise eest! Maimu Pajumaa, esimese klassi õpetaja — helistan siiamaani. Esimene balletikooli õpetaja Ljudmilla Polikarpova — kuidas ma teda imetlesin, kuidas tahtsin ise selline olla! David Šur varietees, tema energia, loomingulisus, arusaamatu tantsukäsitlus — see oli ime! Võistlustantsu õpetaja Helgi Mõttus oli juba siis hallide juustega, kui “Sossi” klubis trennis käisin ja mõtlesin, et kui mina selles eas niisugune välja näeksin ja niimoodi oskaksin tantsimist õpetada nagu Helgi, oleksin maailma õnnelikem inimene! Sama suhtumine on neisse tänaseni. Ja õpetaja, kes meid balletikoolis joonlauaga peksis — ka temasse on mul sama suhe nagu tookord: väga nördinud.

Mõned aastad balletikooli on sinu elu väga oluliselt mõjutanud. Tantsust on saanud osa su elukutsest ja elutööst. Pidi olema tõeliselt suur lapsepõlvearmastus!

Ma tahtsin nii väga tantsida! Teadsin, et on olemas “Estonia”, BolÓ oi, Plissetskaja, Puur, Randviir, Härm — ja see oli minu jaoks kõik, maailm oligi selline. Balletikooli esimesel-teisel aastal mängisin “Pipis” neegrilapsukest. “Estoniasse” minnes läksime Draamateatri hallist majast mööda — ega ma ei teadnud, mis maja see niisugune on. “Estonias” oli aga kuni viimase kordeballetini kõik peas. Kui astusin lavakunstikateedrisse — nagu see lugu ikka käib, tulin ühe sõbrannaga varieteest kaasa, tema ei saanud sisse, mina sain —, oli üks eredamaid draamateatri elamusi lapsena nähtud Boris Kaburi “Rops”. Reet Neimar tegi üliõpilastele neid õudseid teste, et kes eesti näitlejatest on kus mänginud. Kirjutasin ähmiga, et mu lemmiknäitleja on Salme Reek ja “Rops” parim lavastus, mis ma näinud olen. Aga “Kleopatra” kohta — palun, kirjutasin terve “Estonia” trupi üles! Ei olnud isegi sellist tunnet, et võib-olla mõeldi “Kleopatra” sõnalavastust! Neimar ütles töid kätte andes: teie oleksite vahest pidanud teise kooli valima. Lavaka legende räägitakse ju edasi; kuulen praegu, kuidas minu üliõpilased teavad, et ma ei teadnud… Aga selle tulemusel andsin endale signaali, et nüüd õpi! Teine rida tuli ette. Äkki tehti nagu mingid aknad lahti, ainult jõua ahmida. Kõike ei jõudnud, ma ei ole nii tark. Naljakas mõelda, kuidas su maailm on ühesugune, siis vaikselt pöördub, ja ühel hetkel on täiesti teine — nüüd ma ei jõua jälle kuidagi “Estoniasse”, aga suur igatsus on küll.

Kas oled kahetsenud, et koreograafiakool jäi pooleli ja selletõttu olemata ka su võimalik balletikarjäär?

Ei, ma olen väga õnnelik, et läks just nii. Olin õppinud täpselt pool aega, kui tekkis südamelihase põletik. Neljast aastast täiesti piisas, et kätte saada kehakool ja nii palju tantsuharidust, et huvi jätkuks. Läksin pärast 7. klassi tagasi Kehrasse, 8. klassi lõpetasin seal, edasi tulin Tallinna 32. keskkooli teatriklassi. Algul sõitsin iga päev rongiga Kehrast Tallinna nagu balletikooligi, aga siis tulid pikad päevad, ja Tallinna elu hakkas ka huvitama. Tulid huvitavad tantsuõpetajad, Šur baarvarietees “Tallinn”, Erki Õuna estraaditants — mul oli miljon uut huvi. Keskkooli ajal hakkasin varietees esinema, sellest tuli suur skandaal.

Mis vanemad arvasid?

Mulle ei saa vastu vaielda. Mul oli alati vastuseks, et mis minuga ikka juhtub? Mäletan selgesti ühte päeva. Olin neljateistaastane, väljas oli kevad, mul oli seljas minu meelest hästi kole mantel ja läksin Toompeale balletikooli. Patkuli trepi teise tõusu peal jõudsin oma mõtetega nii kaugele, et poolkõva häälega teadvustasin: kui ma peaksin praegu iseseisvat elu alustama, siis mina olen valmis. Ma saaksin hakkama. Ja jälle see: j ä t a,  L a i n e,  e n d a l e  s e e  m e e l d e,  s a  o l e d  n e l i t e i s t. Kui mu laps sai neliteist, mõtlesin, et ta on nüüd sama vana kui mina tookord — tuleb teda usaldada. Ja ära ütle, viieteistaastaselt pidi Liisu hakkama Pärnus iseseisvat elu elama, sest mina tulin Tallinna, Eesti Draamateatri truppi.

Mida tähendas pärast kuutteist Pärnu aastat Tallinna tulek?

Elu konkretiseerus. Tahtsin ammu Tallinna tulla, sest töö tuli siia ära. Läksin Pärnus liiga mugavaks, jah, natuke ülbeks — nii hästi tunned ennast, kõik on tuttav, kõik on omad. Mul oli tarvis ergastavaid kogemusi. Kui esimest korda tulla tahtsin, oli Liisu 12-aastane, tõin ta Tallinna, tutvustasin linna, et nüüd hakkame siin elama. Ja kui me tagasi Pärnu sõitsime, teatas ta mulle tagaistmelt, et sa võid üksinda sinna linna minna, mina küll ei tule.

Draamateater pole paljude arvates just kõige kergem koht, kuhu sisse elada ja koduneda.

Mul ei tekkinud sellist tunnetki. Olin enne siin töötanud, suhelnud nende inimestega. Ja Pedajasega oleme nii palju head koostööd teinud, Pärnu aeg on mul väga kaasas. Kui siis Priit kutsus, ma ei mõelnud üldse. Ja ei olnud ka päris lõplik tulek. Tallinnas on üürikorter, kodu on ikka Pärnus, laps käib ju veel seal koolis. Ja mu enda tantsukool!

Priit Pedajas on kirjutanud, et teatrit käivitav vedru on rõõm.

Kuldsed sõnad. Ainult rõõmuga! Armastuse ja rõõmuga!

Tohutu masinavärk, nagu üks suur repertuaariteater on, tekitab paratamatult ka rutiini. Sinu rõõmuallikas ikka kobrutab?
Ilma selleta ei teekski. Mitte et ei jaksaks, vaid lihtsalt ei teeks. Ma räägin, et mul on kohustus inimeste ees — muidugi on, peabki olema selle aja peale. Aga kui tegudes rõõmu ei oleks, oleks ainult kohustus — vaat nii kihvt ma küll ei ole, et ma siis teeksin.

Aga uuesti proovide alustamine, uuesti rattasse astumine, uuesti publiku ette…

Alati ja kõigil hakkab elu otsast peale, kui uus tükk on ees! Iga kord tundub, et sa ei oska mitte midagi. Alati tundub, et kolleegid on nii andekad: kuidas nendel küll kõik alati õnnestub? Aga kui siis räägid teistega, on täpselt sama jutt: enda arust ei oska ta midagi, aga vaatab imetlusega teisi... See on võib-olla näitleja sisemine enesekontrolli kellake. Mina ootasin, et närv enne esietendusi ja peaproove lahtub, kui saad kogenumaks, aga see üha nagu suureneks.

Tegelikult oled sa ju publikut selle aja peale igast kandist tundma õppinud — ja erinevate teatrite, saalide, lavastuste õhustikku?

Igal etendusel on oma sumin juures, omad hääled, märgid, seosed. Ja iga etendust võrdled eelmisega, üle-eelmisega. Närv ei ole publikuga seoses. Sest nii kui lavale saad, on hea olla. See on see närv, et laske lavale!

Oled olnud igasugustel lavadel: varietees, tantsuvõistlustel ja -etendustel, “Endlas”, Draamas. Raske uskuda, et keegi jõuaks kõiki neid publikuid armastada ja austada.

Ei, publik on väga tark. Kui näitleja, või ükskõik missugune esineja, laseb ennast lõdvaks või arvab, et ta on kihvtim, targem kui publik, siis see maksab end kohe kätte, juba samal etendusel.

Aga kui omalt poolt on kõik tehtud, ent saalist õhkub ikkagi jäist ükskõiksust, tõrksust?

Siis on näitlejal siiski ülesanne endale selgeks tegemata. Mul pole seda tihti juhtunud, aga on ette tulnud. Kui on tükk, mis pole selgeks räägitud või selgeks mängitud või selgeks tajutud proovides, siis lähebki nässu ja sul ei ole mitte midagi öelda, näitleja tunneb ennast ebamugavalt ja publik ka. Ja vastupidi, kui näitleja kütab end üles ja rõõmustab, siis teeb seda ka publik saalis.

Miks näitlejad, kellel poleks puudust pakkumistest ja tööst, ikkagi tahavad nii visalt end hoida mingi konkreetse trupi koosseisus? Miks ei kogu poolehoidjaid vabakutselisuse staatus?

Mina ka ei tahaks vabakutseline olla. Saaksin ju kas või oma kooliski tööd, aga ei. Teater, see on ikkagi perekond, elamisvorm — see tekitab turvalise tunde. Muidu sa ei kuulu kuhugi, käid ainult “tegemas”. Kindlasti leiavad ka vabakutselised endale variandi, kuidas end hästi tunda. Aga minul on vaja, et oleks oma kodu, oma maja. Nagu eestlasel ikka — oma peenramaa, oma aed.

Lavakooli lõpetasid 10. lennus. See on kool, kus ollakse omavahel ülitihedalt seotud, sest nähakse üksteist ja ollakse ise nähtav igasugustes, ka kriitilistes olukordades…

… ülekantud tähenduses lahti kistuna.

Kas tunned praeguseni seotust oma kursuse inimestega või jäi see kõik sinna, kooliaega?

Just sai kakskümmend aastat “Draakoni” esietendusest, saime 9. aprillil Pärnus kursusega kokku. Katrin Nielsen oma kooliga (tal on Raekülas teatriklass) esitas meile “Draakonit”. Vaatasime, istusime koos ja rääkisime üksteisele, kes mida praegu teeb. Ei olnud kordagi tunnet, et meil ei ole midagi rääkida või on ebamugav. Rõõmus, kodune tunne oli.

Teie kursusel on teatris hästi läinud?

Arvan, et on. Meid lõpetas kuusteist. Maanus Valentin suri. Ikka paljud on teatris: Toomas Kreen, Anu Lamp, Andres Lepik, Vilma Luik, Jaan Rekkor, Andrus Vaarik, Viire Valdma, Sulev Teppart, mina.

Mitmed neist on mitte lihtsalt teatris, vaid ka väga hõivatud, väga esil olevad näitlejad.

Ütleme — tegijad. Ülejäänud on siiski ka mingitpidi teatri juures: Jaak Johanson, Katrin Nielsen, Margus Oopkaup, Mare Peterson, Aivar Simmermann, Elmar Trink. Et nüüd valesti ei mõistetaks, et meie ja meie, vaid mul on hea meel, et see, mida teeme, ikkagi toimib, mõjub, õnnestub. Ei tea, kuidas teised, aga mina vahel loen trupis, palju on ühelt kursuselt, palju teiselt. Nagu eile “Vargamäeski”, et näed, Andrus, Sulev, mina… Mul on selles tükis aega, sellepärast panen niimoodi mingeid pilte kokku.

Kaua sa pärast lavakunstikateedrisse astumist veel edasi tantsisid?
Üks aasta pärast keskkooli kulus ainult tantsimise peale — varietee, võistlustants, kogu aeg võistlused üle Liidu. Paar aastat tantsisin veel lavaka ajal, siis lõpetasin. Baarvarietees “Tallinn” oli pidulik benefiss — ainult et mina ei saanud tulu endale muidugi! —, kutsusin ka õppejõud Merle Karusoo ja Aarne Üksküla, kaks kursust, sain isegi vaat et välja tehtud, nii hästi teenisin tookord. Aga side varieteega jäi, kuna meie kursus korraldas uhkeid stiilipidusid. Kui oli nõusid vaja, tassisime baarvarietee ladudest Toompeale pokaale ja muid asju. Mäletan ühte pidu, mis kestis hommikuni. See algas etteastetega, kell 12 oli pidulik šampus, siis riietusid kõik tagaruumides ümber ja algas maskiball, olime “Estoniast” ja võistlustantsijatelt selleks kostüüme laenanud. Läksime Toompea lossi ette tantsima — miilitsad küll ei arvanud, et see väga kihvt oleks. Hommikul kell 6 oli puder piimaga, neile, kes sinna jõudsid.

Tohvelmani preemia andis sulle kätte Anu Lamp. Olete kursusekaaslased, mõlemad teatrikooli õppejõud — üks oma tantsukooli juht ning teine väga hinnatud tõlkija; üks preemia saaja ja teine n-ö väljaandja Kultuurkapitali poolt. Kas panid ka ise tähele, et uuel eluringil kohtute uutes rollides?

Muidugi! Olin väga õnnelik, kui sain Tohvelmani pildi, millel oli allkiri: Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali esinaine. Ja see oli Anu. See on tähenduslik.

Teie kursuse diplomitööd on mälestusväärsed oma tavatu ühiskonnakriitilisuse poolest — “Draakon”, “Jumalata noorus” ja muidugi legendaarsed elulugude lavastused Merle Karusoo käe all.
“Draakon” oli esimene, mis hakkas publiku peal ootamatult mängima. Muidugi targemad said neist paralleelidest tollase ühiskonnaga aru, aga me ei uskunud siiski, et see nii hästi hakkab vastu kajama. Siis sai seda muidugi emotsiooni ja intonatsiooniga rõhutatud… Rääkisime “Draakonis” puhtalt Švartsi teksti. Kaks KGB meest — ma ei tea, kuidas neid nimetataksegi — istusid Nukuteatris esimeses reas, tekstiraamat käes, ja ajasid sõna-sõnalt järge: ei ole võimalik, et niisugune ongi originaal! Aga oli.

Kuidas te Merle Karusooga ühise keele leidsite?

Absoluutselt! “Meie elulugusid” tegime pool aastat või kauem, siis veel “Kui ruumid on täis”, nii et Karusoo võis meil õppejõuna kõrval olla poolteist aastat. Olime terve kursusega üks. Me ei saanud aru hilisematest süüdistustest, nagu oleks meid sunnitud rääkima. See ei olnud nii! Linte kirjutasime ise ümber. Me oleksime võinud vassida, kui oleksime tahtnud. Saime Karusoo tükke kokkuvõttes väga vähe mängida. Kummaline meenutada, et tsensuur oli nii tugev. Meie isikliku teksti üle! Mina küll ei osanud karta, et see võib niimoodi ära pöörata. Olime täiesti löödud, pahvid. Lavastust “Kui ruumid on täis” mängisime 8 kunstinõukogu etendust, kultuuriminister ja kes kõik käisid vaatamas, kästi sõnu maha võtta ja sellest, mis jäi, tuli ikka veel skandaal. Mina olin just Draamateatriga Berliinis käinud, tantsisin “Elavas laibas” mustlastüdrukut. Esimene välisreis, Juhan Viiding ja Tõnis Rätsep olid mulle giidid, näitasid Berliini, rääkisid oma filmimuljeid, viisid Brandenburgi värava juurde… Tulin tagasi, kui “Meie elulood” juba käisid — no räägi, kuidas oli! Läksin lavale ja rääkisin: on värav, on uks, nagu lahtigi oleks — ja läbi ei saa. See vapustas mind. Ei olnudki väga pikk monoloog, väike asi, aga sellestki tuli skandaal.

Kõik see, mis nende lavastuste tegemise ja mängimise ajal juhtus, pidi teis endiski ju vastu kajama, et mis ühiskond see on, kus ei tohi mäletada omaenda elugi?

See hakkas kohale jõudma siis, kui juba mängisime. Küllap me ka omavahel rääkisime sellest, aga mina olin kohe kindlasti kuulaja, mitte rääkija. Ma polnud nii tark, et seda läbi näha. Ja küllap need polnud ka väga 16-inimese jutud, vahest 3—4 inimesega räägiti. Meil oli tegelikult väga vaikne kursus. Ja mis tsensuuri puutub — kui mul oligi kellegagi konflikt, mida ma tollal meeletult läbi elasin, siis täna ma ei taha sel teemal siiski mingit liiva üles lükata. Milleks mulle seda vaja?

Praegugi puutud sa kooli tõttu kokku väga erinevate inimestega — lapsevanemad, õpilased eri ühiskonnakihtidest. Kas sind huvitavad sotsiaalsed teemad, see, mis praegu toimub Eestiga?
Huvitab, ma mõtlen sellele, püüan uudised iga päev kätte saada. Aga kui mingi seltskond räägib näiteks raudtee erastamise detailidest, ei võta ma kunagi sõna.

Aga ise mõnes ühiskondlikus rollis olla, kuhugi kandideerida? Erakonnad on sind kosida püüdnud?

On-on, ja kui õudne see on. Mine ära, ütlen talle. Ta ei lähe enne kui… Ükskord oli nii kaks, kolm tundi. Olin täiesti läbi. Sain aru, et kui oleks sõda ja vaenlase väed mind kinni võtaksid ja nõuaksid minu käest midagi, mida ma tegelikult ei tea, ma mõtleksin välja ja räägiksin kõik, mida tahavad. Kuidas ma ei kannata psühhoterrorit!

Neljakümnendate eluaastate alguses kõlab paljudel — mitte ainult näitlejatel — ärev hoiatuskõll, enesepõletamise või mõne muu kriisi kujul. Sina ei ole pidanud puudutama depressiooni piiri?

Usun, et ei ole. Muidugi, närin enda kallal mingite asjade pärast. Isiklikud üleelamised on olnud, oli päris pikalt raske. Aga see, mis muret on teinud, võtab teatud aja tagant teise kuju ja tundub nii tühine: miks üldse oli vaja nii üle elada! Kui on vaja midagi teha, siis ma ei luba endale kriisi. Teen ära, ja läheb tunduvalt rutem, kui hakata vinguma, et miks mina. See ei ole mitte vägivaldne luban-ei luba, vaid lihtsalt enese kokkuvõtmine. Olen vaikselt mõelnud, et äkki on see jäänud balletikoolist, kus joonlaud vilkus. Paljud käivad minu juures ennast tühjaks rääkimas. Mul ei ole midagi selle vastu, sest ausalt öeldes ma tihtipeale hiljem ei mäleta enam, mis me rääkisime. Võib-olla sellepärast käivadki. Mul on omadus ruttu asjale pihta saada. Püüan häid lahendusi anda, mitte ei hakka kaasa vinguma. Seda toitu ma ei anna, ei endale ega teistele.

Küsinud ENE PAAVER