KADI HERKÜL
VENE DRAAMATEATER 2000

Vähem või rohkem on kõigi riiklikult toetatud teatrite töö kultuuripoliitiline küsimus. Vene Draamateatri puhul on ta seda eriti, sest tegu on ainsa oluliselt doteeritud venekeelse professionaalse teatriga Eesti vabariigis. Näpuotsaga riigitoetust saab ka Narva “Ilmarine”, ent kuna aastal 2000 sai “Ilmarine” riigilt 310 000 krooni, Vene Draamateater ligemale 8,5 miljonit krooni, mis moodustab ca 70% teatri 2000. aasta eelarve tulupoolest, siis pole suurusjärgud võrreldavad. Ühtlasi peaks toetuste jagamine, eriti möödunud aastal käivitunud “pearaha” süsteemi puhul, väljendama riigi ootusi ja nõudmisi.

Milline on Vene Draamateatri ülesanne Eesti vabariigis? Millised on teed selle/nende ülesannete täitmiseks? Või tuleks kõigepealt küsida: kas Vene Draamateatri omanik, st riik, on need küsimused ja vastused nii enesele kui ka teatrile formuleerinud?

Vaadates Vene Draamateatri 2000. aasta lavastusi ning lugedes varasemate aastate hinnanguid teatri tööle, tekib tunne, et seda ei ole tehtud. Pigem näib riigi ja vene teatri vahel toimivat vaikne kokkulepe, et teineteist ei torgita. Riik eraldab raha, vene teater toob välja lavastusi. Kõik on vaikne ja rahulik.

Samas julgen väita, et Vene Draamateatri kunstiline tase tervikuna on juba mitmeid hooaegu tuntavalt alla Eesti keskmist, sama kinnitab ka lavastuste retseptsioon meedias (peamiselt venekeelses) ning, mis teatri toimimisel kõige olulisem, ka publikuarvud pole kiita.

2000. aasta sõnalavastuste keskmine külastatavus Vene Draamateatris oli 208 inimest etendusel. See on saali suurust arvestades napp number ja tähendab seda, et enamik etendusi tuleb Vene Draamateatri näitlejail mängida pooltühjale saalile.

Miks see nii on? Kas tegu on paratamatusega (saal on liiga suur), kas annaks selle paratamatuse vastu midagi ette võtta? Miskipärast tahaksin uskuda, et vene teatri saalide tühjuse põhjused ei ole võrreldavad näiteks “Ugala” probleemidega. Viljandi puhul on “Ugala” saal aprioorselt liiga suur, vene teatri puhul tundub olukord siiski lahendatav.

Vene Draamateater ja Eesti. Kas tänane Vene Draamateater on seotud Eesti ühiskonnaga? Nii Eestit oma koduks pidavate venelastega kui ka eestlastega?

Julgen mõlemal puhul vastata: ei. Eestikeelses kultuuriruumis on tegemist peaaegu tundmatu suurusega, haruharva jõuab mõni Vene Draamateatrit puudutav uudis eesti ajakirjandusse või ka kitsalt teatraalide huviorbiiti. Venekeelne press seda teatrit küll tunneb, ent mingit seost laval toimuva ja Eesti elus akuutsete probleemide vahel ei ole näha. Vene Draamateater oma praeguse repertuaari ja tõlgendustega on rõhutatult ühiskonnaelust distantseerunud, samasugusena võiks teda vabalt kujutleda tegutsemas Ufaas või Permis. (Siinkohal on tegemist küll üldisema probleemiga, ka eesti teater pole hetkel kuigi tihedas, mõjutavas seoses Eesti eluga, ent mingeid muutuse märke eestikeelsel laval siiski paistab.)

Imagoloogiliselt torkab silma ka asjaolu, et Vene Draamateatri 2000. aasta suure saali mängukavas olnud 13 täiskasvanutele mõeldud lavastusest kannavad 12 zanrinimetust “komöödia”. Ma ei usu, et sellisel ühekülgsusel on ratsionaalne põhjendus.

Käega lööva integratsiooni omamoodi musternäide on Vene Draamateatri kavalehed, millest aimub korralikku koolipoisilikku suhtumist: meie kavad peavad olema kakskeelsed ja nõnda me nad ka teeme. Paraku on eestikeelsed tekstid eranditult kõigil kavadel, kus üldse mingit teksti leidub, vigased, toimetamata, tehnilise tõlke vormis. Samasuguseid jabur-tobedaid vigu on muu hulgas täis ka Kultuuriministeeriumile esitatud statistiline aruanne. Muidugi on need pisiasjad, aga suhtumine teatrisse kujuneb sageli ka niisuguste pisiasjade mõjul.

Vene Draamateatri 2000. aasta edukama poole moodustavad kaks lavastuste gruppi: esmalt lastelavastused, mida oli mängukavas 8 nimetust ning kus keskmine saali täituvus ületas peaaegu kahekordselt täiskasvanute sõnalavastuse oma — 388 külastajat etendusel.

Teiseks on väga hästi toiminud kohustusliku kooliklassika lavaversioonid, peamiselt peeglisaalis — täissaalidele (ca 70 kohta) mängiti nii Fonvizini “Äbarikku”, Puškini “Ihnsat rüütlit” ja “Padaemandat”, Krõlovi “Õppetundi tütardele”.

Äriideena kuuluvad kooliklassika lavastused vaieldamatult heade mõtete kilda: üsna kindel saalitäituvus pluss võimalus kasvatada enesele uut publikut. 2000. aastal peeglisaali kavva lisandunud “Õppetund tütardele” (lav S. Krassman) osutus kunstilises mõttes paraku läbikukkumiseks, tegu on tolmunud, abitu lavastuslaadi ja kriiskava mängustiiliga lavastusega.

Aasta plusspooli vaagides ei tohi kuidagi alahinnata 2000. aasta tipplavastust “Idioot” (lav Juri Jerjomin). Tegu ei ole kunstilises mõttes piire ületava, uut Dostojevski tõlgendust või uut, omapärast teatrikeelt pakkuva lavastusega. Pigem vastupidi, Jerjomini lavastus ja lähenemine on absoluutselt klassikaline, vana hea lavastajateater, mille suurim voorus on täpselt paika pandud ülesehitus, väga tugev ja käsitöömeisterlik konstruktsioon, kus Vene Draamateatri näitlejad teevad ridamisi suurepäraseid suuri ja väikesi rolle.

Tulemusena sündis Vene Draamateatris lavastus, mis üle mitme-setme aja jõudis ka eestlaste teadvusse, Eesti kultuuripilti, ning kogus väga korraliku publikuhulga: 2000. aasta jooksul mängiti lavastust 19 korda keskmiselt 379 vaatajale. Nende numbritega oli “Idioot” 2000. aasta menukaim täiskasvanutele mõeldud sõnalavastus teatri repertuaaris.

Paraku ei too üks pääsuke kevadet ja ei loo üks menulavastus teatri imagot. Suurõnnestumisi ei saa sündida riburada, ent tipplavastus tõuseb tõeliselt esile vaid juhul, kui teda ümbritseb tugev keskmine repertuaar. Vene Draamateatri 2000. aasta lavastuste seas jäi “Idioot” paraku nukralt üksi.

Ei Turgenevi “Provintsitar”, Frayni “Lavalised segadused” ega Razumovskaja “Prantsuse kired Moskva-lähedases suvilas” suutnud luua tugevat keskmist tausta, mis kindlustanuks vene teatri oma nägu.

Eraldi tähelepanu tasub ilmselt pöörata “Prantsuse kirgedele”. Peaasjalikult kahel põhjusel. Esiteks on tegu uue vene näitekirjanduse jõudmisega Vene Draamateatrisse, mille tutvustamist tuleks ilmselt pidada Eestis asuva venekeelse teatri üheks missiooniks. Ja teiseks on just “Prantsuse kired” üks 2000/2001 hooaja menureid. Oktoobris esietendunud lavastust mängiti 2000. aasta sees 10 korda, keskmiselt 360-le vaatajale.

Oma silm ei kinnitanud paraku kõrgeid ootusi. Omal ajal just Eestis tuntuks saanud Ljudmila Razumovskaja uudisnäidend on dramaturgiliselt lohisev ja lodeva koega, siin liituvad prantsuse salongikomöödia ning tšehhovliku tundlikkuse elemendid, ent üpris väliselt ja haakumatult. Saalist vaadates tundus üsna tõenäoline, et tekstikärped võinuksid asja oluliselt parandada. Küündimatuks osutus ka Piiteri lavastaja Juri Nikolajevi töö, lavastuses puudus areng ja puänteeritus.

Ühtlasi andsid “Prantsuse kired”, “Õppetund tütardele” ning “Lavalised segadused” aimu sellest, kui oluline on Vene Draamateatri trupi hetkeseisus lavastaja. Jerjomini käe all “Idioodis” mängiti täpseid ja säravaid rolle, nõrga lavastaja juhtimisel on laval toimuv aga paiguti äärmiselt ebaprofessionaalne kriiskamine ja kõmistamine. Vaid väga vanad kalad, nagu Tamara Solodnikova, suudavad niisugustest lavastustest auga välja tulla.

Trupi hetkeseis ei ole kiita. Eelkõige vaevab teatrit korraliku käsitööoskusega noorte näitlejate puudus. Vene Draamateatri juures töötab küll stuudio, ent tegu on siiski põlve otsas ja nappide vahenditega antud õpetusega, mis ei kindlusta korralikku professionaalset põhja. Noornäitlejad tänase vene teatri laval on andekad või vähem andekad, ent neis puudub kindlus.

Põhjused on ilmselged: parimad noored lähevad õppima-tööle Venemaa suurlinnade teatritesse, Vene Draamateater ei saa selle vastu vähimatki teha. Sestap nõuab venekeelsete näitlejate probleem lahendust, kus teatrit aitaks ka Kultuuriministeerium. Üks võimalikke lahendusi oleks vene näitlejate õpetamine lavakunstikoolis — kas siis eraldi kursusena või, mis ilmselt tunduvalt mõttekam ja ökonoomsem, lisandades eestikeelsele kursusele 4—5 inimese suuruse venekeelse õpperühma.

Küsimus tundub hetkel üsna akuutne, sest korraliku trupita ei ole põhjust loota Vene Draamateatrilt kõrget kunstilist tulemust ning näitlejate õpetamine Eestis on ilmselgelt odavam ja kindlam tee kui lootus uusi talente Venemaalt sisse osta. Ent on ilmselge, et uue trupi kasvatamine ei sünni üleöö, ka parimal juhul kulub selleks paar aastat. Muutusi oleks aga vaja tunduvalt kiiremini.

Seesuguse muutuse saavad kindlustada ainult tugevad lavastajad. Aastaid heidetakse Vene Draamateatrile ette korralike lavastajate puudumist. Ja üha uuesti tulevad needsamad väga keskpärased lavastajad siia tagasi. Ka 2000. aasta kinnitas reeglit, taas olid Vene teatri külalislavastajate reas Piiteri tagasihoidlikud tegijad.

Ühest küljest on väga selge, et ka eestikeelsel teatril napib lavastajaid. Parimad eesti lavastajad on väga koormatud ning nende meelitamine Vene Draamateatrisse on raske. Ehkki — ilmselt mitte võimatu.

Teisalt — tänu ühtsele keeleruumile on Vene Draamateatril tunduvalt paremad võimalused kutsuda enda juurde Peterburi ja Moskva tugevaid lavastajaid. Muidugi kerkib küsimus rahast. Ent see ei tohiks olla väljapääsmatu olukord. On võimalik kaaluda uuslavastuste arvu vähendamist kvaliteedi nimel. Kui sünnib hea lavastus, mis kogub näiteks kaks korda rohkem publikut kui Vene Draamateatri keskmine, siis ei tohiks kahe uuslavastuse eelarve paigutamine ühte lavastusse mõjutada ka teatri majandustulemust. Ilmselt on võimalik leida projektitoetust ka näiteks Kultuurkapitalist või Vene Kultuurifondist.

Aasta 2000 lõpetas Vene teater umbes 200 000-se miinusega, kunstiline tase on keskpärane, vaatajate hulk napp, teatri imago hall ja isikupäratu. Seepärast julgen väita, et Vene Draamateater vajab kiiresti tugevat juhti, kellel on selgepiiriline kunstiline programm ning kellele ministeerium esitab täpsed nõudmised ja annab siis vabaduse teater oma käe järgi ümber kujundada. Ma arvan, et aeg selline otsus — raske, poliitiline — teha on enam kui käes.

Mis juhtub, kui seda ei tehta?

Variant 1. Ei juhtu kõige vähematki, vene teater vegeteerib veel aastaid Eesti kultuuriruumi serval ning laguneb aegamisi edasi.

Variant 2. Sisekonfliktid teatris paisuvad ning ministeerium on taas sunnitud sekkuma tuletõrjekomandona, nagu see juhtus Eesti Draamateatris või viimati “Ugalas”.

Vene Draamateatri üldõhustik meenutab hetkel paljuski Noorsooteatrit 90-ndate algul. Kõik siin on kerge tolmukorra all (ülekantud tähenduses), pisut logisev ja lonkav. Naljalt ei kohta naeratavat saaliteenindajat või puhvetipidajat. Seejuures on ebameeldivalt hämmastaval moel tegu Tallinna kalleima teatripuhvetiga, mille hinnaklass on tuntavalt kõrgem kui tuledes säravas Estonia Valges saalis?!

Et tulevik ei tunduks mõttetult tume, on siinkohal taas kasulik meenutada, et vaid ühe-poolteise hooajaga tõusis omaaegne Noorsooteater Tallinna eliitteatriks. Sama võimalus on olemas ka Vene Draamateatril.