JAANUS KULLI
“INISHMAANI IGERIK” LINNATEATRIS

Martin McDonagh, “Inishmaani igerik”
Lavastaja: Jaanus Rohumaa
Kunstnik: Aime Unt
Esietendus 20. detsembril 2000 Linnateatri Taevalaval

Nüüd on siis noore iiri geeniuse Martin McDonagh’ kolm maailmas kõige mängitavamat näidendit ka eesti laval. Rakveres etendatakse “Connemarat” (lavastaja Jaanus Rohumaa), Tartu “Vanemuises” “Mägede iluduskuningannat” (lavastaja Ain Mäeots) ja viimasena Leenane’i triloogiast jõudis meile “Inishmaani igerik” (taas Jaanus Rohumaa).

Kummaline on see Iirimaa lummus ja iharus, mis mitte üksnes eestlastes ei pulbitse. Iiri pubisid on ju lisaks Euroopale täis ka pool Ameerikat. Aga eks johtu see suuresti ka asjaolust, et punapäiseid iirlasi on omakorda täis pool maailma. Nii et nemad ihkavad kodust ära, samas kui meie imetlusega Iirimaa poole kiikame. Seesama paradoks on tugevalt sisse kirjutatud eelmise sajandi ühe suurema iirlase James Joyce’i loomingusse, kes samuti isamaa soolase tolmu saabastelt pühkis, ent ometi hiljem võõrsil kodumaad taga igatses ja selle igatsuse sunnil ennast maailma kirjandusse kirjutas.

Ka McDonagh on Iirimaalt ära ja temagi näidendite tegelased on valmis esimesel võimalusel kodumaad hülgama. Sest kuskil kaugel terendab ahvatlev Ameerika. Peaasi, et sellelt tuuliselt ja kõledalt kõnnumaalt minema pääseks. Ükskõik mis hinnaga, ükskõik mis tööd tegema. Et siis pärast mingis Ameerika iiri pubis nädalalõpul koduigatsust vaigistamas käia. Ja järgmisel nädalal kõike otsast alustades uuesti nädalalõppu oodata. “Ameerikasse! Ameerikasse!” hüüavad McDonagh’ näidendite tegelased. “Moskvasse! Moskvasse!”, hüüdsid Tšehhovi kolm õde.

Lisaks sellele ära-ihalusele on Tšehhovi ja McDonagh’ loomingus märgatud teisigi ühisjooni. Tšehhovi komöödiad on täis magusat valu, McDonagh on tunduvalt julmem. Vahel ka piitsutavalt julm, teadlikult haiget tegev, vaatajat ärritav. Ent sealsamas kõrval pakatab tekst huumorist või vähemalt irooniast ja pinged on jällegi maas.

Ja muidugi ühendab Tšehhovit ja McDonagh’d üksinduse traagika. Ehkki — võrdlus on omal moel primitiivne ja spekulatiivne, sest milline suur looja saaks või oskaks seda teemat vältida. Pealegi on McDonagh’d juba jõutud võrrelda kellega iganes: Tarantino, Pinter, Mamet jne.

Millest räägib “Inishmaani igerik”? Suuresti samadest asjadest, millest “Connemara” ja “Mägede iluduskuninganna”. Et elu on lühike ja julm, aga võib harvadel hetkedel pakkuda ka palju ülevat, ehk isegi suurt armastust. Ja et neid ülevaid hetki ning armastust tajume pahatihti alles siis, kui nad on käest libisenud. Triviaalne. Muidugi. Lummav on aga see, kui oskuslikult, valusalt, vaimukalt McDonagh triviaalset tõde serveerib. Ja triviaalsus on kadunud.

McDonagh’s kui dramaturgis on justkui kaks poolust — ta on ühtaegu draamakirjanik ja postmodernistlik muinasjutuvestja, kelle lood leiavad aset kuskil ebamaises, natuke salapärases ja peaaegu et ligipääsmatus Iiri kolkakülas või saarel. Ka tema tegelased pole ainult lihast ja luust, neis kõigis peitub väike nihestatus. Nõnda peitub ka igas Inishmaani saare elanikus oma “kiiks”, kelles suurem, kelles väiksem. Lisaks hõljub McDonagh’ teksti kohal iiri folkloor ja mütoloogia, mis veelgi rõhutab reaalsuse ja irreaalsuse piiril mängimist.

Nagu “Connemaras” ja “Mägede iluduskuningannas”, nii pole ka “Igerikus” vist ühtki tavamõistes normaalset olendit. Igeriku-Billy (Andres Raag) poodi pidavatest tädidest räägib üks, Kate (Helene Vannari), kividega, teine, Eileen (Ene Järvis), sööb pidevalt salaja magusat. Bartley McCormic (lavakunstikooli tudeng Alo Kõrve) igatseb teleskoopi, et sellega vihmausse uurida. Saare nuhtlus, keelepeksja Johnnytoru (Margus Tabor) püüab oma vana ema O´Dougalit (Marje Metsur) alkoholiga tappa. Igeriku-Billy kättesaamatuna näiv ihalusobejekt on ilus, aga samas ropu suu ja kerge meelega Helen (Katariina Lauk-Tamm), kes kaebab, et preestrid tema “perset näpivad” ja on valmis, kui tuju tuleb, igaühele toore munaga virutama. Siis on veel morn meremees Pisibobby (Indrek Sammul), muidu vaga ja vagur, aga võimeline ülitundliku õigluse nimel Johnnytoru peaaegu surnuks peksma.

Selgelt vastandub teistele tegelastele Igeriku-Billy, noor mees, kel küljes füüsiline puue, kuid mõistusega kõik korras. Ja lehmade tagumikke karjamaal vahib ta tundide kaupa vaid sellepärast, et tädide juurest natuke eemal olla.

Kõik need kirevad kujud tihti lausa vihkavad üksteist, salvavad, kuidas saavad, ja teavad ometi, et teineteiseta ei saa nad elada. Kui just siit saarelt minema ei pääse. Küll läheks, kui saaks! Sest isegi kommid on “seal” paremad. Mentooli- ja vahukommid ja mis kõik veel, nagu teab Bartley McCormick.

Ning siis tuleb valge laev. Siin toob dramaturg sisse ajaloolise seiga. Nimelt saabus 1934. aastal Iiri läänesaartele dokfilmi tegema omal ajal väga tuntud ameerika reZ issöör Robert Flaherty. Tänu Jonnytorule levib jutt ameeriklaste saabumisest kulutulena üle saare. Kui juba Hollywood ise selles urkas kohal on, siis tähendab see suurt võimalust!

Kunagi tahtsid Ameerikasse ära Billy vanemad, nüüd ihkab sinna Billy ise. Nagu ka õde-venda Helen ja Bartley. Lõpuks nõustubki paadiomanik Pisibobby sant Billy paati võtma, et filmimeeste juurde aerutada. Ja just tema võtavad ameeriklased kõigi kohalike imestuseks tõotatud maale kaasa… ja tema tuleb sealt siiski tagasi, sest: “Minu koht on siin, Inishmaanis, nende inimeste juures, kes mind armastavad ja keda mina armastan vastu.” Nii ütleb Billy neli kuud hiljem Eileeni ja Kate’i poe ukselävel.

Loomulikult pole McDonagh üleöö kuulsaks tõusnud ainuüksi sellega, et ta on iirlane või et ta suudab oma äraspidiste, natuke karuste ja kuskil kaugel-kaugel elavate peaaegu et muinasjutuliste tegelastega igaühele krae vahele pugeda. McDonagh on ennekõike väga hea dramaturg. Ta valdab suurepäraselt dialoogi, ükski tegelasliin ei jää õhku rippuma ja kõik karakterid saavad kindla arengu. Lisaks veel paljumainitud huumori- ja irooniataju.

Jaanus Rohumaale on see juba teine pöördumine McDonagh’ poole. Võrreldes “Connemaraga” Rakveres on “Igeriku” tonaalsus tunduvalt helgem. On neidki, kes “Inishmaani igerikku” lausa komöödiaks pidanud. Aga eks Tšehhov kirjutanud ka komöödiaid…

Pärast “Connemarat” ja “Mägede iluduskuningannat” tundub lavastuse kujundus (Aime Unt) Linnateatri Taevalaval esmapilgul ehk liigagi ilus ja helge. Kui õekesed Eileen ja Kate lavale ilmuvad, siis astuksid nad välja justkui etnograafiamuuseumist. Küllap rõhutab seda tunnet ka kahe piinlikult puhtust pidava vanatüdruku riietus. Juba järgmisel hetkel kõlksub kõik oma kohale. Tegelikult on Aime Unt väga nappide vahenditega suutnud edasi anda nii õekeste poeõhustikku kui ka kõiki teisi tegevuspaiku või tegevusi (näiteks paadi markeerimine üheainsa aeru ja tulliga). Leidlik kujund on ka Johnnytoru Mamma “magamistuba” võrkkorvis, sest näidendi järgi on Mamma aheldatud ratastooli.

Jaanus Rohumaa on tekstist ja dialoogidest võtnud maksimumi, lavastus on tundeerk, täis heledamaid ja tumedamaid toone. Näitlejad on kui köietantsijad, kes kõrgel nööril publiku tunnetel mängivad.

Kaks suurepärast karakterkuju loovad Helene Vannari ja Ene Järvis, südamlikud, pisikeste veidrustega vanatüdrukud, kes üritavad Billyt elama õpetada. Aga see tuleb vaid nende suurest armastusest.

Samuti pole laval näinud sellist Indrek Sammulit: sünge, sissepoole pööratud hingega, noore naise kaotanud mees.

Väga heas mõttes üllatab ka Margus Tabor, keda pole sõnateatris ammu kohanud ja kelle hiiu murdes mängitud Jonnytoru on tõeliselt värvikas.

Katariina Lauk-Tamme seevastu oleme ennegi näinud tõelist fuuriat mängimas. Ja tuleb tunnistada — sellist jõudu ja elaani on antud vähestele noortele näitlejataridele. Kui näitleja tahab, on ta laval kui jää, mis lausa õhkab jäisust ka saali. Nii ka siin. Pole justkui kübetki soojust ja õrnust selle kalgi tüdruku kesta all, kes peab end maailma ilusaimaks tüdrukuks, pidevalt ropendab ja kõigile pasunasse tahab anda.

Arusaadavalt on Igeriku Billy Heleni vastandkuju. Puudega inimese mängimine laval on üksjagu komplitseeritud. Loomulikult äratab selline tegelane otsekohe kaastunnet, mille pealt aga võib kergesti libastuda. Andres Raag ei libastu. Ta ei kisu haletsusväärseks. Kuigi võiks — kõik ju narrivad.

Lavastuse täpseim stseen sünnib aga finaalis, siis, kui Katariina Lauk-Tamme Helen siseneb, esmalt Billyle vastu vahtimist virutab ja seejärel poissi suudleb. Saal on hiirvaikne. See ei ole järjekordne Kaunitari ja Koletise lugu. On lihtsalt kaks inimest. Igerik Billy on oma õnne kätte saanud.