LILIAN VELLERAND
ÜKSTEISEGA KOHANEMISE KUNST

Ronald Harwood, “Kvartett”
Esmaettekanne Yvonne Theatre’s Guildfordis 13. juulil 1999
Esietendus Eesti Draamateatris 15. veebruaril 2001
Lavastaja: Ivo Eensalu
Kunstnik: Inga Vares
Valguskujundaja: Raivo Parrik
Osades: Silvia Laidla, Ülle Ulla, Lembit Ulfsak, Aarne Üksküla

Enn Vetemaa kirjutab “Postimehes” (27. II): “Lavastaja on halastamatum autorist ja vanurid lähevad esituses (jutt on “Rigoletto” kvartetist) sassi, lootusetult, abitu vaikimiseni. Aga vastasel korral oleks tegu ilustamise, koguni valega. Algul jahmume, siis oleme meiegi õnnetud, kuid lõpuks taipame: elu paratamatus tuleb vastu võtta, tuleb vastu võtta võimete langus ja raugaiga meil kõigil. Ja selles leppimuses on eriline mõrkjas ilu. Lavastaja on olnud julge. Just nimelt! Sest originaalist loen, et neli peategelast “unustavad end muusikas täiesti ja mõjuvad väga veenvalt. Tohutu menu…” Olge lahked! Ent eks ole, hinnatavaim on see menu, mis tuli uue ja isepäise, kuid nii loomuliku kurb-rõõmsa lõpuga.”

Tsiteerisin dramaturg Enn Vetemaad nii pikalt, sest lavastuse lõpp ehk kuidas see lahendatakse, on alati oluline. Vetemaa arvab, et leppimises raugaeaga kogu tema armetuses on eriline mõrkjas ilu. (Saagu enne raugaks ja öelgu siis!) Esietendusel esitati lõpustseen teisiti, ilma mõrkjalt ilusa leppimiseta. Tinglikumalt ja suurejoonelisemalt. Peaaegu ülevalt. CD-lt kõlab hiilgavas esituses Verdi kvartett. See on nelja vana ooperilaulja noorusaja kõrgvormi tunnistus. Nemad ise, “siin ja praegu”, mängivad laulmist, liigutavad suud, nagu seda teatris rohkem kui kord on tehtud. Nad “laulavad”, panevad siis suud kinni ja taanduvad tugitoolidesse istuma, et nautida koos vanadekodu publikuga oma minevikuloomingut. On selles ilustamist või valet? Puudub vaid naeruväärne olustikuline sebimine ja lavastuse lõpu tarbetu madaldamine. Mulle tundub see kolmest võimalikust parim, puhtaim ja stiilseim variant.

Eesti vanad (?) meistrid mängivad seda inglase, meile tundmatus teatris esietendunud näidendit elu ja kunsti kohtumispaigana. Ühe poole juuresolu võimendab teise poole ilu-inetust. Ent nii argise teksti õilistamiseks ei piisaks isegi Verdi muusikast. Kehastudes värvikateks karakteriteks, leiavad näitlejad, niisiis Silvia Laidla, Ülle Ulla, Aarne Üksküla ja Lembit Ulfsak, igaüks endale teada olevatest vahenditest midagi, mis tõstab nad elu armetusest pisut kõrgemale. Sest peale muusika kuulamise täidavad vanade muusikute pansionaadis aega mälunõtrusest lõpmatult korratud lood söögi, seksi ja omaenese kunagise menu teemal. Kui näitlejad salamisi oma lavakujude ja isegi autoriteksti arvel pisut nalja ei heidaks, võiks jääda mulje olustikulisest kassatükist, mis mängib vaataja üleolekuinstinktidel. (Omal ajal pahandas Kaarel Ird isegi Ervin Abeli andekalt mängitud ja padupopulaarse Kiire pärast, et ta meeldib laiale publikule, kuna igaüks tunneb ennast niisugusest mehest targemana.) “Kvartetigi” puhul saaks naerda: “Hä-hä-hää, need vanad…!” Õnneks osutub esitus kurvaks komöödiaks, mis pakub nukrust läbi naeru. Või tundub kellelegi teisiti? Vanadus on vilets, aga surma kardetakse rohkem. Kardavad meie lavakangelased ja kardab publik. (Nagu näitab kogemus, lavastusi suremisest ta ei armasta.) Vanu näitlejaid, keda oleme armastanud noortena, armastame meie, vanad, endiselt. Aga noored? Ehk armastavad nemad meie armastust. Küllap ikka vanu näitlejaid endid. Kui mõelda Herta Elviste populaarsusele tudengite hulgas ja nüüd juba lahkunud Salme Reegi teisele tähetunnile väga kõrges eas. Ka sellele, et kuigi “Kvartetil” on tavalisest rohkem keskealist ja vanemat publikut, on seal ka noori.

Ronald Harwood on viljakas kirjanik. Ühe tema tunnustatuma näidendi “Kostümeerija” lavastas 1995. aastal Linnateatris Roman Baskin. Peaosades Tõnu Kark ja Paul Laasik. “Kostümeerija” kodumaine esietendus jäi 1980. aastasse, mil kirjanik pälvis Drama Critics Circle’i preemia, mis pole publikumenu kõrval jäänud ainsaks tunnustuseks Harwoodile. Populaarne ja populistlik, öeldakse tema kohta. Küllap sobib, ei tunne ju kõiki tema näidendeid, romaane, tele- ja filmistsenaariume. Harwoodi loomingu olulisema huvisuunana on nimetatud teatrit. Ja teatrimaailma. Märgatud, et ta osutab pigem sellele, kuidas inimesed tunnevad, kui sellele, kuidas mõtlevad. Autori karakteritunnetus on tugev. Keskne, sageli valulev konflikt toetub inimestevahelistele suhetele. (“Kvartetis” saavad ootamatult kokku eksabikaasad, kes pole pikkade aastate jooksul katkenud vahekorda klaarida jõudnud.) Harwood on läbinisti teatriinimene, olnud ka näitleja. Niisiis kirjutabki ta oma näidendeid näitlejaile ja mitte eriti pepsidele vaatajatele.

“Kvartett” on uus näidend, seda kirjutades polnud autor enam greenborn. Ehk on meilegi lohutav teada, et vanadus saabub vähemalt euroliidus kõigile enam-vähem ühtemoodi. Kibekoomiliste tõsiolude lepliku kuhjamisega saavutatakse midagi lohutus- või hoiatusnäidendi lähedast. Noortele hoiatuseks, vanadele lohutuseks.

Ebasiivsaid väljendeid näidendis on, aga mitte hirmus palju. Siiski võib olemasolev sõnapruuk meie kohalikus kirjanduslikus kontekstis mõjuda selliselt, nagu püüaks vanamoodne kirjanik noorte ja moodsate hulka trügida. Näitlejad arvestavad seda. Säilitades lausungi lopsakuse, mängitakse teksti tagamaad ja seosed mahukalt nähtavaks. Küllap on ka autor lootnud hea komöödiataju ja kogemustega näitlejatele.

Et eluaastad laval tõepoolest midagi ei tähenda, tõestab Silvia Laidla. Ta on nelikust kõige nooruslikum. Kogu see väike seltskond, kes keskmise eestlase vaatepunktist veedab oma vanaduse luksuslikult, mängib seda, et ainuke rohi vanaduse vastu on mõistvus, väärikus ja huumorimeel. Juba mõnda aega pansionaadis elanud tenor Reggie (Lembit Ulfsak), bariton Wilf (Aarne Üksküla) ja maestro Cissy (Silvia Laidla) õpetavad uustulnukale, sopran Jeanile (Ülle Ulla) üksteisega kohanemise kunsti.

Cissy unustab üha rohkem ja lõpetabki lapsepõlves. Küllap on see üks rõõmus viis endast ilma jääda: Cissy heal tujul ja südikusel pole piire. Laidla naerab ikka sama nakatavalt kui “Punttila” lüpsitüdrukuna või “Kihnu Jõnni” Mannina. Mõnel hetkel võib ta tõusta vaataja vaimusilma ka võimuka Gertrudina “Hamletist” või äraoleva Alinena “Solnessist”. Ainult sellist naudingut, nagu Verdit kuulates, ei mäleta tema varasematest rollidest.

Ülle Ulla tuleb oma loomupärase veetlusega. Ent tegevuse arenedes võib kogeda, et sellist, egotsentrikust primadonnat ta veel mänginud pole. Leedi Windermere oli sama elegantne, aga mitte nii kapriisne. Windermere’i järel tükivad kujutlusse Raveli “Bolero”, “Jumaliku komöödia” Eva, “Raudse kodu” Sally… See on, nagu meenutaks koos Jeaniga tema Gildat. Natuke nostalgiat ja samastumisrõõmu näitlejaga! Noorema rahva jaoks on Ulla eelkõige võluva isikupäraga draamanäitleja.

Aarne Üksküla näib ennast liiga palju igasuguste komöödiatega raisanud olevat, kui publikule rõõmuks olemist raiskamiseks pidada. Kaks eesti näitlejate rolli on mind oma sisemise vabadusega jahmatanud, need on Ants Eskola Hamlet ja Aarne Üksküla Piibeleht. Piibeleht sobib Üksküla kõige kuulsamate osade “Woolfi” George’i, “Vaikuse vallamaja” Kaljase, “Häire” Mehe ritta kui peen ümberkehastumisjuhtum. Isegi ropu suuga Wilfis aimub Üksküla Piibelehe pehmust, kavalust ja üleolekut olukordadest. Siin mängib ta (Wilf nimelt) lisaks narri, sest muid võimalusi ennast teostada pole jäänud. Mõelda, kui hästi sobiks see sagris parukaga Piibeleht meie tänasesse tegelikkusse.

Lembit Ulfsak sai juba üliõpilasena hakkama “Kevade” Kiirega, kes ei itsitanud lollakalt ega teinud grimasse. Ulfsaki loomupärane orgaanika sobis filmi. Teatris tagasi, on mitmekülgne näitleja katsetanud muu hulgas ka karakterkoomikat. Ehk on ta siin julgustust saanud ka koostööst Georg Malviusega. “Kvartetis” loob Ulfsak tugevate kontuuridega tegelaskuju, kelle reageeringud on järsud ja ootamatud. Kui palju kirge võitluses marmelaadi ja kartulipudru pärast. Kui palju leppimatust algul ja õrnust hiljem Jeaniga suheldes. Ja samas, kui paindumatu ja lihtsameelne näib see kunstist filosofeeriv kuivetu tenor.

Need neli kunagist ooperiässa erinevad üksteisest nagu neli ise tõust antiikset (?) tooli vanadekodu salongis. Järjest sarnasemaks muutuvate ja muutuda soovivate inimeste argipäeva toovad nad lõbusat, ent õpetlikku vaheldust. See eesti isemängiv näiteseltskond esineb kuu aega ette müüdud saalile ja tuletab kõigile meelde, kellega on tegemist. Teater on julm värk. Iga järgmine uus laine tõrjub eelmised nooredki hetkeks või püsivamalt kõrvale. Kuidas saavad nad siis meistriteks kasvada. Juba sellepärast võiks ehk hellitada, natuke rohkem hellitada neid, kellest meistrid on saanud. “Maailma ballett liigub suunas, mis väärtustab üha rohkem tehnikat, jättes tagaplaanile näitlejameisterlikkuse,” loeme Age Oksa ja Toomas Eduri intervjuust 10. märtsi “Postimehele”. Näib, et neil, maailmamainega tantsupaaril, on sellest kahju. Pole võimatu, et nii läheb ka sõnateatris. Niisiis, kuniks veel…