SVEN KARJA
JAH, KUI AINULT TEAKS... KUI TEAKS
Vene temaatika tänasel eesti laval

Olga: [- - -] tundub, et veel natuke, ja me saame teada, mispärast me elame, mispärast kannatame... Kui teaks, kui teaks!

A. Tšehhov, “Kolm õde”

Ei tea, kuivõrd on laiemalt märgatud, et haiguslikud russofoobia-vinnid on hakanud Eesti ühiskondliku elu palgelt tasapisi taanduma. Vähemalt kultuurielust küll. Mis on mõneti ju täiesti loomulik: ühiskonna tüüri juurde hakkab jõudma põlvkond, kes on Nõukogude okupatsioonikorra absurdiga kokku puutunud peaasjalikult anekdootide tasandil. Kes pole koolipõlves langetanud pead igavese tule ees ning kellele lippude-fanfaaridega pioneerikoondused ja karmid lood Nõukogude armee tülkustest on vaid muhe muinasjutt minevikust.

Võib oletada, et meie praeguses suhtumises Venemaasse ja venelastesse esineb teatud ambivalentsi: ühelt poolt — olles midagi kuulnud sealsest ühiskondlikust agooniast ja meie omast tunduvalt madalamast, paiguti arenguriikidelegi alla jäävast elatustasemest — on meie suhtumine väikeriiklikult üleolev ja parastav (“No saite nüüd, mis tahtsite!”). Teisalt on teadagi magus ja meelitav kõik, mis kauge ja kättesaamatu (tean oma kogemustest, kui närvesööv võib praegustes tingimustes olla Vene viisa väljaajamine) ning parimaks lakmuspaberiks on siin muidugi kultuur: eelmise riigikorra oludes ahistavalt pealesurutud vene vaimuilm nihkub teadliku kultuuritarbija huvisfäärides järjest tähtsamale kohale. Nii ei maksa imestada, et tänane trendinoor otsib mööda Balti jaama putkasid vene bändide “Muumi-Trolli”, “Moloko” või “Kino” kassette, vaatab kinos Sokurovi “Moolokit” või ZeldovitÓ i “Moskvat” ning videost diloogiat “Vend” või vene komöödiafilmide klassikat à la “Hüva leili!”, huilgab kaasa Filip Kirkorovi kontserdile, loeb õhinaga eestikeelses tõlkes Viktor Jerofejevit, Viktor Pelevinit või Aleksandra Marininat. Rääkimata vene kirjandusklassika kullafondist, millelt ametlikkuse ja kohustuslikkuse peletav igikelts on ära sulanud ja mis ootab eelarvamustevaba lugejat oma tegelikus säras ja hiilguses.

Üldises vene kultuuri tervitatavas invasioonis ei saa ära unustada ka Moskva ja Peterburi tippinterpreetide gastrolle ja teatrite külalisetendusi Eestis ning olgu veel kord tänatud kõik, kelle abiga on siinmail nähtud nii Pjotr Fomenko kui Juri Ljubimovi tipplavastusi.

Ent olin tõeliselt rabatud, kui üritasin kirja panna kõiki miskitpidi vene-teemalisi lavastusi, mida pakub praegune eesti teater. Ei oleks tõesti uskunud, et palett on sedavõrd avar. Korraga on laval klassikud Tolstoi (“Sõda ja rahu” “Vanemuises”), Dostojevski (“Kuritöö ja karistus” Linnateatris, “Idioot” Vene Draamateatris), TÓ ehhov (“Pianoola” Linnateatris, “Kajakas” Rakvere Teatris, “Mina. Sina. Tema. Meie. Teie. Nemad” “Theatrumis” ja “Kolm õde” Salong Teatris), Ostrovski (“Kuum süda” “Ugalas”, “Mets” “Vanalinnastuudios”, “Pöörane raha” Vene Draamateatris) ja Bulgakov (“Meister ja Margarita” “Vanemuises”). Aga ei puudu ka nn intertekstuaalsed näited (vene muinasjuttude aineline “Lendav laev” “Vanemuises”, Aleksei Tolstoi aineline “Burattino” Linnateatris). Kindlasti ei tohi ära unustada Merle Karusoo eesti ja vene näitlejaid ning Kirde-Eesti koolilapsi kaasavat projekti “Save Our Souls”. Lisaks pakub muusikateater DargomõZ ski “Näkineidu”, Prokofjevi “Tuhkatriinut” TÓ aikovski “Jevgeni Oneginit”, kindlasti midagi veel. Koolilaps, kel ees vene kirjanduse eksam, võib peaaegu kogu “kohustusliku kirjanduse” omandada ka õhtust õhtusse teatris istudes! Eesti teatri panus üldriiklikku integratsiooniüritusse tundub vaat et aukartustäratav.

Vene supergrotesk

Äsja loetletu pole kogu valik; hiljukesi küll, aga tasapisi on eesti lavadele imbumas ka vene kaasaegne näidend. Olgugi, et esialgu saame rääkida vaid kahest pääsukesest: Max Bitteri “Põhhjas” Tallinna Linnateatris (lavastaja Peeter Tammearu) ning Olga Muhhina “Tanja. Tanja” Rakvere Teatris (lavastaja Kalju Komissarov). Ilmselt on nende ridade ilmumise ajaks “Ugalas” esietendunud ka Ljudmila Razumovskaja komöödia “Prantsuse kired Moskva-lähedases suvilas”, mida esimesena tutvustas Eesti vaatajale Vene Draamateatri lennukate näitlejatöödega ja igati elus lavatõlgendus (lavastaja Juri Nikolajev).

Muidugi on kaks vene tänapäevanäidendit eesti teatri ühe hooaja lavastuste koguarvust (umbes 115 nimetust) kaduvväike osa. Eriti kui meenutada eelmisi kümnendeid, mil vene näidend — ehkki osalt pealesurutud ja esinemissageduselt rangete protsentidega paika pandud — oma parimatel juhtudel saali ja lava tõeliselt liitis ja suhestuma sundis. Paradoksaalselt valmis suur hulk kaheksakümnendate sotsiaalselt avameelsemaid ja ideoloogiliselt dissidentlikumaid lavastusi just “põlatud” nõukogude dramaturgide tekstide põhjal. Aleksandr Vampilov, Aleksandr Gelman, Aleksandr Volodin, Ljudmila Razumovskaja, Ljudmila PetruÓ evskaja, Vladimir Arro, Andrei Arbuzov, Aleksei Kazantsev, Mihhail RoÓ tÓ in, Samuil AljoÓ in, Aleksandr MiÓ arin.

Kui uurida praegusi Venemaa teatrite mängukavu, võib tunduda üllatav, et vene teatripraktikud pole nõukogude epohhi dramaturge sugugi maha kandnud, mängides rahulikult edasi nii Arbuzovi kui ka Volodini seitsmekümnendatel valminud näidendeid (kuidas mõjuksid tänases eesti teatris Ardi Liivese, Ott Kooli või Olev Antoni kunagiste olustikudraamade uusversioonid?), samal ajal pole vene teatris kohanud näiteks Aleksandr Gelmani “Ühe koosoleku protokolli” uuslavastusi. See annab alust järeldada, et arbuzovlik-volodinlik nõukogude olustik on suure osa venelasest teatrikülastajate jaoks saanud juurde nostalgilise ilupildikese varjundi (eks selle kasuks tööta võimsalt ka Venemaa elutegelikkus), või on see siis konkreetses lavareaalsuses viidud miinimumi, et sealt puhastuks välja slaavi publiku üleajaline lemmikZ anr, sotsiaal-eetilise alatooniga melodraama (tüüpnäited “Moskva pisaraid ei usu”, “Viis õhtut”, “Valentin ja Valentina”). Samas niÓ is teostab end väsimatult ka suur hulk vene tänapäeva dramaturge.

Huvitavama osa vene tänapäeva dramaturgiast moodustavad Bitteri ning Muhhina näitemängud (ehkki esimene neist, pseudonüümi taha peitunud dramaturg Igor Ò prits, on viljelnud ka eespool viidatud melodramaatilist suunda, nii kõneleb enda eest juba ühe tema näidendi pealkiri “Ära usu, ära karda, ära palu”). Parema termini puudumisel (?) olen kuulnud seda tendentsi nimetatavat ka vene draama postmodernistlikuks laineks, mis teadagi ei seleta peaaegu midagi. Kõige lihtsamalt öeldes tegelevad vene draama uued tegijad (kindlasti tahaks nimetada veel üht, eesti teatris seni avastamata nime, Ksenja Dragunskajat) nõukoguliku mina-pildi kunstiliste dekonstruktsioonidega. Nõukogulik elukorraldus ei ole, ei saagi olla uute dramaturgide jaoks minemavisatav prügikastikaup, millega “naerdes hüvasti jätta”. See on kogemus, mis endiselt ootab ausat ja põhjalikku kunstilist analüüsi. Eelmise riigikorra grotesk ja praeguse Venemaa grotesk (tüüpkarakterid vastavalt “endine venelane” ja “uus venelane”) segunevad uutes näidendites suurejooneliseks supergroteskiks, mille unenäoline, sürrealistlik, fantasmagooriline ja tugevalt hüperboliseeritud, kuid vaieldamatult traagilise põhjaga esteetiline kood lähendab neid poola draama XX sajandi uusklassikutele, eeskätt Gombrowiczile ja Witkiewiczile.

Muhhina ja Bitter—tsitaatide salakiri

Tunnuslikult postmodernismi ühele põhipostulaadile kannab vene uut näidendit tohutu tsitaadilembesus. Nagu märgib Jelena Skulskaja “Põhhjas” kavalehe tekstis, lasub suurel riiulitäiel vene viimase poolsajandi kirjandusest nii võimas tsitaatide, vihjete, kliÓ eede, kõrg- ja massikultuuri salaseoste võrgustik, et teosed on muutunud läbinisti salakirjaks, kus põhiteksti ja tsitaadi eraldamine enam kellelegi (ilmselt siis ka teose autorile) jõukohane pole.

Siinkohal näide Razumovskaja “Prantsuse kirgedest” kui endiste “pühaduste” madaldamisest, klassiku kalambuuristumisest: “Nad loobivad juba patju, mida teha? — Küsi TÓ ernõÓ evskilt.” (Lisan, et Vene Draamateatri etendusel hindas publik väikest tekstinalja homeerilise naerupuhanguga.)

Veelgi aredamalt pakub end säärase “aforismikogumikuna” välja Bitteri “Põhhjas” — olles oma sünnipäralt Maksim Gorki “Põhjas” võõritav-ilkuv parafraas (“Kõige eest, mis minus on head, võlgnen tänu ajalehele”), peidab ta endas tsitaate Pasternakilt, Ahmatovalt ja kellelt vaid, lisaks tegutseb tegelaste hulgas Nastasja Filippovnale pidevalt truudust vanduv vürst MõÓ kin. Siit saab lugeja-vaataja enese mõttelend tuhinal tuule tiibadesse: ühele meenutab Bitteri tegelaste hüperboliseeritud jubedus Mihhail Bulgakovit, teisele Daniil Harmsi, kolmas aga tajub teose metateatraalses struktuuris (Satin otsimas tegelasi oma Ülemaalise Tõelise Teatri tarbeks) hoopis sugulust Pirandelloga.

Põhimõtteliselt sama uhke või vaat et uhkemagi nimekirja tsiteeritud klassikutest saaks kokku panna Muhhina “Tanja. Tanja” baasil. Vaid selle vahega, et alustama peaks TÓ ehhovist, ja see muudab ettevaatlikuks: eks ilmu ju peaaegu iga XX sajandi tähelepanuväärsema vene esituskunsti taiese puhul kohe mängu võrdlused TÓ ehhoviga.

Millest räägib meile Olga Muhhina? Ühe sõnaga vastates: kaotustest. Kadunud ajast, kadunud armastusest, kadunud lootustest, kadunud noorusest — ehkki kõik näidendi tegelased (ühe erandiga) on kenad verinoored inimesed. Pilt, mille Muhhina meie ette maalib, meenutab kõige enam lööklainejärgses Ó okis uimlevat malevarühma: veel ei ole juhtunu kogu tähendus teadvuses kristalliseerunud, veel ei suudeta oma tundmusi täpselt kirjeldada, veel ei tahaks mõelda ees ootavale.

Muidugi ei ole kirjeldatud Ó okk automaatselt võrdsustatav ühiskondliku kollapsiga (konkreetselt N Liidu lagunemisega), kuid kahtlemata tuleb “Tanja. Tanja” tegelaste mõistmiseks arvesse võtta ka sotsiaalsed parameetrid. Teatavasti pühendasid N Liidu võimustruktuurid ülisuurt tähelepanu noorsoo kollektiviseerimisele (pioneerilaagrid, kooliväline ühistegevus, ühislaulmised, -matkad jne), väikseimgi omaalgatuslik tegevus sattus otsekohe luubi alla, seda tõlgendati kui viga hästi töötavas süsteemis. Seega võib oletada, et pioneeri-kogemusega vene noor (kes on kogu ettenähtud programmi tões ja vaimus omandanud ega aima uneski, milline formaalne tsirkus toimus noorsoo leninliku harimise sildi all siinmail!) tajub muutunud oludes teravat “oma” kollektiivi, isikliku grupi-identiteedi puudumist. Õigemini siis oskamatust end mis tahes teise grupiga suhestada ning tunnetada ennast suveräänse subjektina.

Just ses mõttes satuvad “Tanja.Tanja” noored kangelased täiesti harjumatusse olukorda. Tuleb välja, et kõik, mis puudutab mind, ei peagi tingimata olema teiste, “kogu kollektiivi” hinnata ja otsustada! Just sellest räägib (vähemalt minu arvates) oma esmatasandil ka Muhhina näitemäng.

“Põhhjas” — karikeeritud käärilõiked

Kahe uue vene näidendi lavalist teostust vaadeldes loobun paralleelsuse taotlusest. Ennekõike seetõttu, et Linnateatri “Põhhjas” on minu arvates üsna ebaõnnestunud, näidendit vaesestav ja primitiviseeriv tõlgendus. Rakverelaste “Tanja. Tanja” seevastu väärib rõhutamist kui oluline teetähis nii Rakvere Teatri trupi kui ka lavastaja Kalju Komissarovi viimaste aastate loomingus. (Lisaksin ka, et kohe kindlasti oli tegu jooksva kriitika poolt praktiliselt “maha magatud” teatrisündmusega.)

“Põhhjas” esimesed lavaminutid ehk võimatuseni ülevõõbatud trupi avadefilee lööb pahviks: koos on sedavõrd koloriitne seltskond, et siin lihtsalt peab midagi juhtuma! Ent kui tuttavad näitlejanäod paksu grimmikorba (ja veel paksema mängulaadi) alt tuvastatud, hakkab siginema kahtlus, et suurt kaugemale kui “Nukitsamehe” eriti naturalistlik tõlgendus ses rähklevas öömajaliste pesas seekord ei jõutagi.

Üsna kiiresti saab selgeks, et dramaturgilised metatasandid, “teater teatris” problemaatika ei ole lavastaja Tammearu suuremat köitnud. Miks kogu see jõuk niisuguse õhinaga näitemängutegemise ideega kaasa läheb, isegi see, kas hakatakse mängima Gorki autentset teksti, “Põhjas” tänapäevastatud varianti või hoopis “tegelikku” elu, jääb selgusetuks. Eriti puudutab see kõik Satini kuju (mängib Rain Simmul), kes ühel saatuslikul hetkel uksest sisse astub ja teatripisiku sellesse urkasse paiskab. Aga miks, millistel motiividel? Raha, au, eneseteostus, mingi (para)teaduslik eksperiment? Tõsi, ka autor ei kiirusta neile küsimustele vastama, pigem jätab need irriteerivate konksudena õhku rippuma. Ent laval meie ette ilmuv lihast ja luust tegelane võiks siiski anda aimu, millised jõud tema tegutsemise käivitasid. Linnateatri tõlgenduses lahustub aga Simmuli Satin üsna kiirelt kiljuva ja lärmava massi seas.

Olgu, võib ka nii. Milleks otsida kõigest metafüüsikat ja reZ iilist sügavkündi, võib ju piirduda ka satiiriliste olupildikestega. Ühest vastukajast lavastusele oligi lugeda, et “Põhhjas” “annab meile võimaluse vene elu üle irvitada”. Vastu igasuguseid ootusi aga polnud nähtu ka kuigivõrd lõbustav ja publiku reaktsioonidki (vähemalt tol õhtul) piirdusid peamiselt grimmimeistrite töötulemuste üle ahhetamisega.

Võib-olla ei tekikski mõtet “Põhhjas” näitlejatööde üle viriseda, kui poleks üht osatäitmist, millest paistis kätte ka “kolmas plaan”, samal ajal kui ülejäänud seltskond oli pidama jäänud kahekordse mängu, estraadlikult distantseeritud mängumaneeri juurde. Jutt käib Anu Lambi mängitud Annast, pidevas deliiriumiudus ekslevast lukksepaprouast. Somnambuulse oleku ja kustuva häälega, ilmselt juba aastate eest elule alla vandunud Anna, kes nüüd laseb end tuimalt ruumis ümber paigutada nagu jalus tolknev ese, teeb Anu Lambi kehastuses ometi kuuldavaks oma sisekõne ja nähtavaks rollisisese kõrvalpilgu, mis lakkamatult eneselt küsib: miks ma seda teen? miks ma lasen endaga niimoodi toimida? miks ma vastu ei hakka? millal ja kuidas see kõik algas? Anna küsib … ja laseb end üha uuesti ja uuesti kukehäälega viuksuval abikaasal terroriseerida, konksu otsas lae alla tõmmata.

Muidugi, andekaid karikatuure kohtab ses mesilaskärjes külluses, kuid selline kahe pintslitõmbega visandatud ja kääridega välja lõigatud paberfiguur võib heal juhul välja kanda estraadisketÓ i, täispikas teatriõhtus ammendab Ó arZ ialbum end kiiresti.

“Tanja. Tanja” — müstiline vene hing

“Tanja.Tanja” pealispinda vaadates tundub tegu olevat absoluutselt saba ja sarvedeta looga, kuhu võib sisse mõelda ükskõik mida. Küsimus on selles, kas õnnestub käivitada piisavalt elektriseeritud lavareaalsus, mille pinnalt võiks süttida vaataja assotsiatsioonide ahel. Rakvere trupil see õnnestub. On isegi raske ratsionaalselt seletada, mil viisil suudab see hilbakates karnevalikostüümides mahamängitud tsitaatide ja kliÓ eede haruldane puder tekitada loogilisi seoseid ja jälgitavaid mõtteahelaid. Ühele neist on viidatud eespool, siinkohal veel üks ääremärkus. Nimelt vaatab sellest tükist vastu tõsiasi, kui suureks on kümne aastaga läinud käärid Eesti ja Venemaa inimese vahel puhtalt psühhofüüsilisel tasandil. Isiksuslik lõhe ähvardab rebeneda totaalselt, nii et varsti ei ühenda meid idanaabritega enam muud kui ühised mälestused sellest, kuidas ennevanasti maitses “Kostroma” juust või “Minski” vorst.

Võib arvata, et juba praegu jälgib noorem vaataja “Tanja. Tanjat” peaaegu sama võõristavalt kui polüneeslaste pulmarituaali. Teadmata, et vene rahva osaks on jäänud ajast aega esineda laborirottide rollis üha uutes ja uutes ühiskondlikes eksperimentides, on raske täielikult mõista ka Muhhina tegelaste neurootilisust, harjumatut välist bravuuri ja selle varju pitsitatud sisemist ebakindlust. Ometi ei tohiks see kõik mõjuda paratamatu vastuvõtutõrkena, sest tõeliselt lummavas lavaatmosfääris (kunstnik Krista Tool, liikumine Mall Noormets, muusikaline kujundus Peeter Konovalov) ja metafoorse teatri nõudmistele vastava trupi (Tiina Mälberg, Kersti Tombak, Ülle Lichtfeldt, Tarvo Sõmer, Hannes Prikk, Üllar Saaremäe, Peeter Jakobi) aktiivse tegevuse abil õnnestub suurde plaani mängida nii abstraktsed ja hoomamatud mõisted nagu armastus, armukadedus ja lootusetus. Ning oma, mitte päris irooniavaba kommentaar sellest kuulsast müstilisest ja seletamatust vene hingest, mis lubab kõik kättesaadava ja kättesaamatu ühele kaardile panna, sealsamas see kõik maha mängida ja avastada, et ega ma päris niimoodi tahtnudki, aga välja kukkus ... ise nägite, kuidas.

Saab näha, kas vene uudisnäidendile jääbki meie teatripildis edaspidi eksootilise eraku staatus. Ei tahaks küll kuidagi sellega leppida. Ärge küsige mult, paikesed, miks.....

Lara: Miks sa seda tegid?

Jean: Mida? Raha võtsin?

Lara: Tagasi tulid?

Jean: Kui me alati teaksime, miks...

L. Razumovskaja “Prantsuse kired Moskva-lähedases suvilas”