KATHLEEN IRWIN
R. MURRAY SCHAFER: MAASTIKU TAJUMINE JA MÜÜDI LOOMINE

Mis on maastik? Seda on raske lühidalt kirjeldada. Mis ei ole maastik? Maastik ei ole piiritletud üksus. Maastikku ei saa defineerida tema üksikosade loetlemise teel, kuigi need osad võivad viidata tervikkujutisele. Maastik on atraktiivne, tähendustega laetud ja mitmemõtteline termin. Maastiku mõiste manab silme ette meeldivaid vaateid või meeldivate vaadete kujutusi; maastik on keskkondlike ja ökoloogiliste asjaolude kogum; maastik eeldab ümbritsevast keskkonnast hoolimist ja selle korrastamist, maastik on nii inimese kui ka looduse vaatlemise üks viise. See on reaalsuse mitmekülgne korrastamine — looduslikeks domeenideks või kontemplatsiooni valdkonda kuuluvateks esteetilisteks süsteemideks.

Pierce Lewise väitel tuleks iseenda tundmaõppimiseks ennekõike tundma õppida oma sisemaastikke.

Meelte ja tunnete maastik tekitab muljeid neis, kes neid maastikke kogevad.

Maastiku tajumisel kujundatakse see ümber pildiks, millele antakse eriline tähendus ja sisu. Kujutletud kohad on metafoorsed, sisaldades kohaga seotud või koha tekitatud peidetud tähendusi. Nad on allegoorilised ja neil on vähe kokkupuudet tavapäraste kohtade maailmaga. Need kohad on ühtlasi seotud ka subjektiivsete kontseptsioonidega ja sellistena eelarvamuslikud, mütologiseeritud ning karikatuursed. Kanada kõnnumaa on tähendustega laetud ja rüütatud maastik, mida on lähemalt uuritud kirjanduskriitika, kunstiajaloo ja kultuurgeograafia mikroskoobi all. See on ajalooliste, geograafiliste, majanduslike, keskkondlike, poliitiliste ja seaduslike võitluste asupaik.

Maastik on sõna otseses mõttes imbunud helilooja, kontseptuaalse teatri looja, keskkonnakunstniku ja õpetaja R. Murray Schaferi loomingussse. Üheks näiteks on tema kõnnumaa-lavastus “Ja hunt pärib kuu” (And Wolf Shall Inherit The Moon) ehk “Hundiprojekt” (The Wolf Project), iga-aastane kaks nädalat kestev sündmus, mida etendatakse Haliburtoni metsas Ontario provintsi põhjaosa looduskaitsealal.

Lavastust esitatakse ilma traditsioonilise publikuta; igasugused jäädvustamise vahendid on keelatud. Tegemist on pigem eksaltatiivse ja transformatiivse rituaaliga, kus taasluuakse mütoloogia, mis on ühtaegu kanadalik ja universaalne. Schafer loob etenduses uuesti müüti kultuuriliselt kodeeritud primitiivse ja arhailise kosmoloogia, sidudes selle omaenda keskkonna-ideoloogia ning tootemlik-panteistliku filosoofiaga.

Ettekanne uurib Schaferi kõnnumaa tõlgendamise ideed etenduse maastiku vaatepunktist. Väidan, et viimistlemaks etendust kasutab Schafer eedenliku raamistuse ja stsenograafilise keele loomisel põhja- ning kõnnumaiseid paljuhäälseid metafoore. Kohakasutus määrab performatiivse tasandi, kus omavahel sõbralikult võistlevad tekstiline ja figuraalne esitus. Kasutades kaasaegset stsenograafilist keelt ja arhitektuuri, leiutab ja manab Schafer esile mälu, naites kultuurmaastiku sel viisil loodusliku maastikuga.

Minu uurimuse sisuks on ruumi mõju performatiivsusele. Eriti huvitab mind urbanistlik keskkond etenduse paigana. Minu kirjutis on mõjutatud ameerika arhitekti Peter Eisenmani teooriast ja praktikast (eriti tema projektist Cities of Artificial Excavation) ja Frederic Jamesoni töödest, kes iseloomustab Eisenmani tööde viimaseid arengusuundi lavana, “kus ajalised kihistused täiendavad tema teose süntaksit” (Sissejuhatus, Cities of Artificial Excavations, Jean-FranH ois Bedard, 1994). Teost palimpsestina kummitav “ajaliste kihistuste” (nii reaalsete kui ka imaginaarsete) kontseptsioon on minu arvates sobiv metafoor kohaspetsiifilise etenduse esitusliku strateegia iseloomustamiseks. Ettekandes keskendun eriliselt Schaferi kõnnumaa-lavastuse esituse ja metafoori küsimustele ning sellele, kuidas esteetiline maastikutaju kujundab ja defineerib etendust. Schaferi lavastuses in situ luuakse etenduse raamistus selle toimumise paiga paljukihilisusega, kasutades Eisenmani arhitektuurseid väljakaevamisi meenutavat stsenograafilist keelt.

“Hundiprojekt”. Kirjeldus

“Ja hunt pärib kuu” kuulub senitundmatusse kunstilisse kategooriasse. Tegemist pole draama, kostümeeritud vaatemängu ega õpikojaga. Tegemist pole ka rituaaliga, ehkki ta sellega mingil moel sarnaneb... Paljudele meist tähendab “Hundiprojekt” elu järjepidevust. Pöördudes igal aastal tagasi samasse keskkonda ja korrates tegevusi, mida oleme samade inimeste seltsis varemgi sooritanud, tunneme nendega teatud ühtekuuluvust: üks ühiskond, ühine ideoloogia, ühine traditsioon.

R. Murray Schafer, Wolf Call, oktoober 1999.

1965. aastal alustas Schafer temaatiliselt seotud tööde seeriat ühtse pealkirja all “Patria”. Töö keskmes oli kahe peategelase — mehe ja naise — teineteiseotsimine kultuurikihtide labürindis, just nagu esindaksid nad ühe ja sama olendi kaht poolust. Märgin lühidalt, et Schafer ise rõhutas sarnasust siin visandatud narratiivi ja tolleaegse poliitilise metafoori vahel, mis eristas Quebeci provintsi kui feminiinset ja ülejäänud ingliskeelset elanikkonda kui maskuliinset poolt; seega kui kahe soo esindajaid, kes on haaratud ürgsest romantilisest tülist. Oma tööd nimetab ta ise silmatorkavalt kanadalikuks, mida kinnitab ka tsükli pealkiri — “Patria” ehk “Isamaa”.

“Ja hunt pärib kuu” on selle laiaulatusliku töö epiloog. See toimub iga-aastase kümnepäevase sündmuse kujul Põhja-Ameerika suurimal (50 000 ha) eravalduses oleval looduskaitsealal, mis paikneb Haliburtoni kõrgustikul Ontario põhjaosas. Projektis osalejad, kelle arv pidevalt suureneb (hetkel 77 200 inimest), sõidavad kanuude ja ratastega kõnnumaale, telgivad seal ning valmistavad “vaimsete juhtide” käe all ette rituaali, mille kaudu saavad taas kokku Hunt ja Täheprintsess.

Osavõtjad moodustavad kaheksa klanni, igaühel neist on oma tootemloom.* Laagrikohad paiknevad üksteisest eemal ja klannid pole üksteise olemasolust peaaegu teadlikud. Perioodi vältel valmistavad kõik grupiliikmed käepärastest materjalidest maske ja kostüüme, õpivad laule ja tantse ning kuulavad müüte, valmistudes tsükli viimasel päeval ühinemiseks Suurel Elurattal, et esitada rituaal, millest iga klann on ette valmistanud ühe lõigu. Rituaal kulmineerub Hundi tagasipöördumisega ning kohtumisega Ariadnega, kes on nüüd kroonitud Täheprintsessiks; nad lahkuvad maalt käsikäes, Hunt suundub kuule ja printsess tagasi taevasse, kust ta kaua aega tagasi alla laskus. Nii saab “Patria” ring täis, toiming lõpeb selsamal järvel, kus ta proloogiga (kaheksa eelnevat lõiku) algas.

Oma varasemates “Patria”-töödes teoretiseeris Schafer töömeetodite üle. Ta kirjutab:

Neid töid eristab traditsioonilisemast loomest kõigi tasandite simultaanne iseloom. Uute tööde kõik parameetrid peavad saama viimistletud üheaegselt. Pole tähtsust, kas tegutsetakse ühekaupa või kollektiivselt.

Võib-olla oleks võimalik luua täielikult ilma publikuta kunstivorm... [- - -] Kokkusaamise Teater (The Theatre of Confluence) [Schafer nimetas nõnda oma tööstiili] ei tohiks olla suletud võimalusele, et mingil hetkel palutakse publikut ebatavalisel viisil osalema või ebatavaliselt mõjuvat rolli mängima, nõnda nagu ka juhus on aktsepteeritav eriliste kunstiliste efektide tekitamise olulise allikana. [- - -]

R. Schafer. The Theatre of Confluence. 1991, 36. ptk.

Toodud lõigus tutvustas Schafer kolme erinevat teemat (publik, aeg/ruum ja koostöö), mis läbivad kogu tsüklit.

Esimene käsitletav teema on publik ja Schaferi seisukohavõtt peegeldab kasvavat ambivalentsust vaataja suhtes, kes väisab “profaanset” teatrit — tühja lõbustust, mis vaevalt saab olla rohkem kui teisejärgulise kultuuri mõõdupuu.

Oma varasemates töödes eksperimenteeris Schafer näitleja-vaataja suhtega, eelistades üha rohkem liikuvat/kõndivat publikut, kus iga indiviid otsib enesele ise tähelepanu keskme, tehes valikuid simultaanselt etenduvate sündmuste “rootsi laualt”. Publik muide “töötab” ehk “laiendab initsiatiivi” ja epiloogis on publik täielikult allutatud esitajatele ning etendusele. Olgugi et paljud osalejad on akadeemilised persoonid, ei soosita kirjalikke analüüse, mistõttu toimuva kohta on ilmunud väga vähe materjali. Kuigi Schafer otseselt seda ei takista, eksisteerib sündmuse privaatsuse suhtes selge kokkulepe.

Teiseks teemaks on aeg/ruum ning just nende kahe mõiste kokkusulamisest (ning soovist luua teater, mis sisaldab kõiki teisi kunste) saab Kokkusaamise Teater oma nime. “Ja hunt pärib kuu” on lavastus, mida piiritlevad aeg ja füüsiline ruum; sündmuse loomisel kasutatakse etenduse ruumi raamistamiseks laenatud kujundust, mida jaapanlased nimetavad shakei.

Schaferi varasemate tööde puhul toimusid pidevad kohaotsingud ja sellega konfronteerumised, samuti uuriti koha mitmehäälset olemust. Kui esimestes töödes olid taustaks peamiselt urbanistlikud ja nüüdisaegsed maastikud, siis hilisemates töödes on foon muutunud kaugeks ja müütiliseks. “Patria” Kanada lõikudes on Schaferi taustavalik ikooniline ja tagasipeegelduv (näiteks järv kõnnumaal, konarlikud kaldad). Need on sümboolsed maastikud — kalendritest ja postkaartidelt pärit kraam. Schaferi jaoks on need ühtlasi ka elusad keskkonnad ning just nende kohtade looduslikud hälbed ja sekkumised, nende ebausaldatavus, teevad neist tema töödele eelistatud fooni. Samuti asuvad need nii kaugel kui võimalik “profaansest teatrist”.

“Patria” tsüklit alles kujutledes kirjutas ta järgmist:

Olen juba eelnevalt kõnelnud oma rahulolematusest moodsate teatriehitistega, mis ei lase toimuda neil eksistentsiaalsetel muutustel, mida me loodame tekitada neis, kes tulevad meie etendustele. Võib-olla pole probleem ehitistes, vaid viisis, kuidas neid kasutab tänapäeva meelelahutustööstus, mis aimab abitult järele kunsti ning on spetsialiseeritud vaid kaduvikule. [- - -]

Schaferi etenduste kvintessents on koha kogemine, mis on lahutamatu eksaltatsiooni ja muundamise mõistest.

Pinge ja eksalteeritus, mis sünnipäraselt peitub selles leitud etendusruumis, kinnitab veelgi Schaferi impulsiivset normatiivide vältimist. Järgnevas tsitaadis näeme kaht mõistet ühendatuna:

Selleks et luua kõiki taju vorme haaravat kunsti, on vaja maha kiskuda nii teatrite ja stuudiote kui ka meie endi meelte seinad. Meil tuleks taas hingata puhast õhku... Liiga kaua on meie teatrite leebed temperatuurid tuimestanud meie soojustundlikkust. Miks mitte kontsert kosel või dramaatiline etendus lumetormis?

Schaferi kõnnumaa-idee kese peitub “põhjamaisuse”mõistes, mis on spirituaalse, kultuurilise ja esteetilise renessansi süda, aga ka tsiviliatsiooni/ metsluse või kultuuri/natuuri dialektilises määratlemises. Dualism, mida “Patria” tsüklis esindavad Hunt ja Ariadne, on schaferlik kanada identiteedi iteratsioon, eristades teda sellest, mis ta ei ole — nimelt tsiviliseeritud/lõunamaine/ameerikalik.

Schaferile on ruumi ning aja kokkusaamine esmatähtis; päikese ringkäik, koidust ehani, valguse ja varju mäng füüsilises keskkonnas on sündmuse kogemise olulised koostisosad ning eristamatud sündmusest enesest.

Simultaanne lavastamine, mille Schafer teoorias ja praktikas juba varasemates töödes kasutusele võttis, sisaldub endastmõistetavalt ka “Hundiprojekti” rituaalis. Kaheksa klanni harjutavad üheaegselt neile usaldatud müüdilõiku ja sündmuse haripunktiks saab viimane kogunemine Suurel Rattal, mis algab protsessioonidega kõigist laagripaikadest. Paiga kaardistamine kindlaksmääratud vahemaade läbi(kõndi)misega ning omavaheline ajastatus loovad orgaanilise koreograafia.

Kolmas teema on koostöö ja kasvamine. “Ja hunt pärib kuu” toimib kaheteistkümnendat aastat hästi välja arendatud raamistuses, millesse siirdatakse üha uued lõigud. Tegemist on interaktiivse rühmakoostööga; uustulnukatest saavad hiljem klannijuhid, kes juhendavad tulevasi osalejaid. Loomingulise tiimiga võib ühineda igaüks, kuid konsensust oodatakse kõigilt liikmetelt, kes on hingekirjas.

“Patria” on evolutsiooniline, aga ka omavahel seotud tööde tsükkel. Muusikateatri lavastuste kogumist alguse saanud tsükkel on ammugi laienenud kollektiivseks ettevõtmiseks, mis Schaferi eetost endiselt tugevalt peegeldades, seob endaga kogu rühma loomingulised impulsid.

Schaferi jaoks muundab rituaali kollaboratiivne iseloom kõike, mida see iganes puudutab, ning intensiivistab nõnda eksistentsi. Ta kõneleb eksaltatsiooni ja rituaali tähtsusest. Mõlemal on muundamisvõime ja see on kõige olulisem.

Pühendumist Schaferi ideoloogiale tähistab kõige paremini osavõtjate soov end tundma õppida, aga ka arusaam, et see on kõige paremini saavutatav vastastikustes suhetes kõnnumaaga. Sündmuse isoleerimine ja sellest tingitud teispoolsuse tunnetus annab jõudu kollaboratsioonile/eksaltatsioonile. Põhjamaa on ääremaa, ajalooline palverännakute koht, inimliku vastupidavuse ja misjonäride innukuse proovikivi. Selleks et luua säärases maastikus, tuleb järgida ürgset kutset. Schafer rõhutab, et pühendunult etenduses osalemine tähendab eluaegset pühendumist iseenese proovilepanekule, kasvamist algajast meistriks.

Maastiku tajumine

Maastikul on kultuuriline tähendus ja oma mitteteadlik autobiograafia, mis peegeldab maitse-eelistusi, väärtusi, pürgimusi ja hirme. Kui maastikul puuduvadki silmanähtavad märgistused, võib seal siiski esineda kodeeritud kultuurilisi hieroglüüfe.

Lavakujundused on stsenograafilised maastikud — märksüsteemid, mis ilmutavad end tiheda visuaalse tekstina. Leitud ruumis või “laenatud” kujunduses sisaldub ebatavaline hulk metafoorseid tähendusi. Indiviid tajub üht ja sama maastikku mitmel viisil. D. W. Mienig pakub maastiku tõlgendamiseks järgmisi piiramatuid võimalusi: maastik kui loodus, elamise paik, kunst, süsteem, probleem, rikkus, ideoloogia, ajalugu, koht ja esteetika. Viimane vaateviis otsib tähendusi, mis ei leia selget väljendamist tavapärastes vormides. Esteetiline tõlgendamine eeldab uskumust, et maastikus peitub midagi olemuslikku, mingi talle omane “ilu” ning “kohutavus”. Maastik sisaldab haaramatuid tähendusi ning kunstnik/gnostik püüab avalikuks teha müsteeriume, mis asuvad väljaspool teaduste ja fenomenoloogia piire ning sisaldavad tähendusi, mis seovad meid üheks sõnulseletamatuks maailmaks.

Rennie Short ütleb oma raamatus Imagined Country, et kõnnumaal on kaks arhetüüpset vastet — klassikaline ja romantiline. Pean seda dialektikat sobivaks mõõdupuuks, millega hinnata Schaferi suhtumist maastikku vis-à-vis. Shorti meelest omistab klassikaline vaatepunkt suurimat tähtsust inimtegevusele ja -ühiskonnale. Ühiskonnast väljaspool osutub kõnnumaa kardetavaks, mahajäetuse ja üksinduse piirkonnaks. Romantilise ideoloogia seisukohast omavad olulisemat tähendust puutumatud kohad. Neis on puhtust, mis hävib kokkupuutel inimestega. Romantiline kõnnumaa on aukartustäratav ja vaimne koht.

Samasugune erinevus peitub suhtumises aja mõistesse. Klassikaline seisukoht on progressiivne. Ta näeb inimtegevust utoopiliselt üha kõrgemale tõusvas trajektooris. Romantiline hoiak on aga pigem regressiivne vaatepunkt inimkonna ajaloole. Käesolev eluhetk on vaimselt rikkama ja sügavama mineviku vari. Selline vaateviis on täis kahetsust ja nostalgiat.

Dialektiliselt kuulub Schaferi vaateviis asustamata kõnnumaa romantilise tõlgendamise rubriiki.

Freud peab kõnnumaad id’i sümboolseks esituseks. Kohtumine metsiku loodusega on metafoor, mis peegeldab kohtumist vaimu tumedama poolega, omaenda mitteteadvusega. Schaferi mütoloogias on kõnnumaa lunastuslik iseloom tembitud hirmuga, mis on kokku võetud tsiviliseerimatus ja taltsutamatus Hundis.

Kanada mõtteviisi jaoks defineerib kõnnumaa meie mina-pildi. Populaarse esseisti Stephen Leacocki 1936. aastast pärit tõdemus peab paika siiani: “Ma ei ole kunagi käinud JamesBay’s; ma ei kavatse sinna kunagi minna; ma ei lähe sinna kunagi, aga ilma selleta tunnen end kuidagi üksildaselt” (1957: 212).

Müüdi manamine

“Hundiprojektis” tegeleb Schafer mitme läbiva müüdiga. Kahe protagonisti, Hundi ja Ariadne kuju on kokku pandud kolme müüdi põhjal, pärinedes antiikkreeka legendist, mis räägib Theseusest, Ariadnest, Minotaurusest ja labürindist, Schaferi enda loodud ameerika indiaani legende meenutavast müüdist “Printsess ja tähed” ning “Kaunitari ja koletise” loost.

Esmalt müüdi narratiivist. Hunt on pikka aega maailmas ringi rännanud, võtnud aeg-ajalt inimese kuju, otsides printsess Ariadnet, kelle käes on hoiul tema vabanemise lõng. Hunt ja Ariadne näivad teineteise poole tõmbuvat, ehkki nad kunagi ei kohtu ja nõnda jääb maailm liigestest lahti. Selline on loo “Ja hunt pärib kuu” taust.

Narratiiv koosneb laenatud müütidest ja muinaslugudest. See on kosmoloogia, mis põhineb suulisel traditsioonil, tekstifragmentidel, mis esinevad sageli moonutatud kujul, kus astronoomia on astroloogiast vaevu eristatav ja paganlikud tekstid segunevad pühadega. Etniline rituaal on paljaks riisutud ja vajadusel taas kõrvale heidetud. Rahvuslik rituaal on anastatud tervikuna või osaliselt. Siiski on Schaferi kosmoloogial olemas vaid talle omane autoriteet ja sidusus, mida kordustega kinnistatakse ja mida ei ohusta objektiivne kriitika publikult või teatrikriitikult.

Sisaldades küll postmodernistliku kollaaZ i elemente, puudub Schaferi müüdijutustamise laadis igasugune küünilisus, paroodia või iroonia. Schafer usub siiralt, et selle printsiibi eiramine vähendaks “Hundiprojekti” ühiskogemuse mõistmist. Schaferi töödes peitub kõhklematu usk, et igapäevaelust kadunud müüdid ja mälu ning mis tahes jäljed müütide riismetest on vajunud sügavale konventsioonide rappa. Schaferi meelest elab kodeeritud müüt maastikus sümboolsel kujul edasi ja igaüks võib selle sealt soovi korral välja tuua.

Schaferi esteetiline maastikukäsitlus ja tema kõnnumaa-mõiste haarab endasse põhjamaise müüdi, mis on kanada mõtteviisile nii omane.

Popkultuuri lingua franca võrgutab meid tugevate maastikukujutistega: avarad maakohad, avarad veed, avarad teed, paigad täis lõputuid võimalusi ja kaugus linliku keskkonna igapäevamelust. Lihtne kommuunielu on ligitõmbav ja Schaferi otsingud utoopilise lavastusmudeli leidmiseks kehastavad ja peegeldavad igatsust teatriarkaadia järele:

Ja miks ei peakski me lauldes ihkama tunda oma palgeil vihma või kuulatama, kuidas eemal asuv mägi meie hääle, mille just teele saatsime, meile tagasi saadab? Miks ei suuda me märgata rohtu jalge ees, taeva tumenemist või pimeduses hiilgavaid teravaid rohelisi silmi. [- - -] Need on imeliseks areeniks elusale draamale, mis kutsub meid kaasa mängima, ja kogemus on täiesti tasuta. Me ei püüa asjade käiku muuta, vaid laseme asjadel muuta meid endid.

Schafer, 1991: 91.

Oma panuse sellise rahvusliku müüdi arengusse on andnud kanada kunstnikud. Mõned neist on teoste sisu eest hoolitsedes teadlikult rõhutanud kultuurilise ja rahvusliku identiteedi terviklikkuse ideed. Ükskõik missugune on olnud teoste loomise algidee, on mõnd kohta kujutavad pildid saanud osaks sellest ühisest identiteedist ja mõned neist paiknevad koguni selle keskmes.

Kanada identiteedi iseärasustega tegelev Northrup Frye on kokkuvõtvalt öelnud:

Vaadates kanada kirjandust ja maalikunsti, jälitab meid kõikjal loodus. Isegi parimatel kanada kunstnikel õnnestub harva hoida seda väga primitiivset ja arhailist miskit väljaspool meie kujutluspilti.

Schafer, 1991: 163.

Kanada generatsioonile, kes kasvas üles koos Group of Seven** (seitsmest kunstnikust koosnev rühmitus) trükistega, mis rippusid klassi seinal kõrvuti kuninganna pildiga, sai see visioon domineerivaks mina-pildina või siis vähemalt pildina oma maast. Kanada maastiku ikonograafia keskmeks sai põhjamaise erilisuse ideoloogia.

Shafer on ühtaegu “põhjamaisuse” metafoori produkt ja tarnija.

Kokkuvõte

Schaferi etenduse tugevus peitub jälgede mittejätmises. Selline on Schaferi leping maaga — pärast etenduse lõppemist ei tohi jääda ühtegi jälge ning publiku ja jäädvustajate puudumise tõttu puudub ka objektiivne mina-silm ja objektiivne mälu. Eksisteerib vaid aeg ja ruum, lahtirulluv narratiiv ja rituaal, mis kordub vaid selle väljendamise hetkel.

Suretades üht mõistet teise abil, püüab Schafer mööda hiilida traditsioonilisest esitaja/vaataja paradigmast. Schaferi mudeli järgi ei ole vaataja sündmuse kaasosaline — on olemas vaid esitaja ja esitatav (etenduse tekst). Siduvaks lõimeks, mis neid mõlemaid märgistab, on etenduse paik. Sündmuse puhul in situ ei seisne esitus mitte tõepärase reaalsuse ja fiktiivse ruumilise esituse eristamises, vaid pigem “reaalsuse tunnetamises ja esitamises võimalikult mitmekülgselt erisugusel, juhuslikul ja riskialtil viisil”. (Diamond, Elin. 1—3). Need “mitmekülgsed teadmise viisid” sisaldavad müriaadidena viise maastiku tajumiseks ja defineerimiseks.

Olen veendunud, et paigale omane narratiiv eluneb nii reaalse kui ka imaginaarse palimpsestina kusagil kohal- ja äraoleku vahepeal, moodustades ajas ja ruumis paikneva subjektiivse reaalsuse. Schaferi lavastus on vahendiks ning paigaks, kus üksikosaleja ehmatatakse šokimeetodil uuele teadmise tasandile. Houston kirjutab järgmist:

Seal [siin] algab rõhuasetuse nihkumine (…) “teaduslikult teadmiselt” selle poole, mida nimetatakse “narratiivseks teadmiseks”. See tähendab, et teadmise asemel objekti kestvast olemusest [kõnnumaa], hakkab subjekt kõnelema sündmustest hinnanguliselt ja etendama teadvust muundavat narratiivi, luues nõnda uue teadmise [- - -]. Etendust ei püüta enam vaadelda “objektina” või analüüsimist ootava tekstina, vaid seda kogetakse sündmusena.

Schaferi töid ei raamista lavaportaal, ta asetab oma mütoloogia neilt kanada kunstnikelt laenatud kirjanduslikesse ja pildilistesse raamidesse, kes on mõjutanud meie arusaamu “põhjamaisusest”, rahvusest ja isamaast. Raamid saavad nähtavaks just nende puudumise tõttu. Nende äraolek on mõjuvam, kui ükskõik missugune otsene stsenograafiline esitus. Nad eksisteerivad palimpsestidena — mäletamise kihtidena — väljakaevamiste paigana.

Schafer kaotab piirid ja võrdsustab näitleja ja vaataja ning etenduse ning paiga, muutes küsitavaks esitatava kui sellise. Kas paik on ise etenduse narratiiviks ja näitleja vaid vahendiks selle narratiivi kirjapanekul?

Schaferi etenduse paigaks on maastik, mis on kokku pandud mälestustest, kogutud müütidest, mis toimivad raamistusena ja märgistavad sissepääsu etendusele — kohta, kus lõpeb reaalsus ja algab representatsioon. Paik metsas on ühtaegu nii esituse ruum kui ka esitatav ruum. Nagu kõndijad de Certeau linnas, kelle jalad astuvad tihedalt “linnaruumides kummitavate juttude ja legendide, nende kutsumata kaasüüriliste” kannul, kirjutavad Schaferi näitlejad vaatajatele ette, mida tuleks ja mida on võimalik tajuda.

Vaadates seejärel Schaferi tööde ruumilisust, representatsiooni ja performatiivsust, oleks õigem kasutada avatud mudelit või kriitilist süsteemi, mis ei langetaks lõplikke otsuseid nende muutmatute seoste — näitleja-näitleja, näitleja-vaataja (ja vastupidi), vaataja-vaataja — põhjal, mille abil defineeritakse traditsioonilisemaid etenduse vorme. Kas performatiivsust saab hinnata ilma objektiivse pilguta? Millise jälje saab jätta etendus ilma vaatajata? Kuidas seda dokumenteerida? On kaheldav, kas selleks, et vajutada etenduse jälg objektiivsesse vaatajasse, saab vormida esitajast vaataja, kes sarnaselt õppinud näitlejaga suudaks etenduses osalejana kõrguda ühtaegu etenduse kohal või väljaspool seda. Sündmust iseloomustavad minu arvates just selle ilmingud reaalses ajas; olles erinevate kogemuste kohaks (locus) — ruumiliste, füüsiliste ja emotsionaalsete ning isiklike kogemuste kohaks —, talletub etendus iga osavõtja kehas ja mälus, võttes igaühes erineva kuju.

Võib-olla võtab teema kõige paremini kokku de Certeau:

Täpsemalt öeldes sünnib selle kõndiva eksiili kaudu legendide kogum, mis meie lähikonnas parajasti puudub; see on kahepalgeline fiktsioon, nagu unenägu või käimisekunst, mis sünnivad nihestatuse (ümberpaiknemise) ja tihenemise teel. Järelikult on toimuva (lugude jutustamise) tähtsust võimalik hinnata tegevusena, mille jooksul leiutatakse uusi ruume.

Certeau, 1984: 107.

* Tootemloomad on järgmised: orav, vares, karu, kilpkonn, rebane, kaur, hirv, kobras. — Tlk.

** Group of Seven —kanada kunstnike rühmitus, mille liikmeteks on: Franklin Carmichael, A. J. Casson, L. L. Fitzgerald, Lauren Harris, Edwin Holgate, A. Y. Jackson, Arthur Lismer, Frank Johnston, J. E. H. MacDonald, Frederick Varley. — Tlk.

Raymond Murray Schafer sündis Ontarios 1933. aastal. Lõpetas Londoni Kuningliku MuusikakolledZ i, õppinud kompositsiooni Toronto Ülikoolis John Weinzweigi juures ja klaverit Alberto Guerrero käe all Kuninglikus Konservatooriumis. Iseõppijana uurinud kirjandust, filosoofiat, keeli, muusikat ja ajakirjandust (Austrias, Itaalias ja Inglismaal). Kirjutanud mitmeid raamatuid. Töötanud vabakutselise ajakirjaniku ja BBC kaastöötajana. Schafer on võitnud kodumaise ja rahvusvahelise tunnustuse eeskätt heliloominguga, aga ka õpetaja, keskkonnategelase, õpetlase, kunstniku ja provokaatorina. Tema ainulaadsed uurimused muusika, näitleja, vaataja ja ümbruse omavahelistest suhetest on avardanud tänapäeva muusika tähendust ning kohta meie ajastu kunstis ja kultuuris. Ta on loonud üle seitsmekümne helitöö. Ta on muutnud noodigraafika kunstiks, lehekülgi tema partituuridest on eksponeeritud kunstigaleriides.

Paljud Schaferi kompositsioonid ja kirjutised on saanud teetähisteks kahekümnenda sajandi muusika arengus. Schaferi huvialade paljusus peegeldub tema laiaulatuslikes ja sügavates teostes Loving (1965), Lustro (1972), Music for Wilderness Lake (1979), flöödikontsert (1984) ja World Soundscape Project, mis ühendas endas heliloomingu sotsiaalsed, teaduslikud ja kunstilised aspektid ning tõi käibele akustilise ökoloogia mõiste.

Olulisemate kirjutiste hulgas on E. T. A. Hoffmann and Music (1975), The Tuning of the World (1977), On Canadian Music (1984), The Thinking Ear: On Music Education (1986) ja Voices of Tyranny: Temples of Silence (1993).

Oma raamatus Patria and the Theatre of Confluence selgitab Schafer “Patria” tsükli sisu. Kuigi tsükkel on temaatiliselt seotud ja mitmed tegelased ilmuvad erinevates töödes uuesti, on kogu teose panoraam hiiglaslik, läbistades mitmeid eri kultuure ja ammutades paljudest erinevatest mütoloogiatest. Mõned neist töödest on loodud traditsiooniliste teatrilavastustena, teiste puhul on lavastus asetatud unikaalsesse ümbrusse või on mõeldud etendamiseks kindlatel päeva-, öö- või aastaaegadel. Raamatus käsitleb Schafer oma muusikat ning teatrit puudutavaid ideid ning nende seoseid mütoloogia, ökoloogia, rituaali ning religiooniga. “Patria” kujutab enesest üksteisega seotud muusikaliste draamade tsüklit, mille kallal R. Murray Schafer on viimase kolmekümne aasta jooksul töötanud. Praeguseks on sellest monumentaalsest ettevõtmisest valminud umbes kaheksa osa. Mitmed tööd on ettevalmistamisel.

“Patria” tsükkel

Proloog: Printsess ja tähed

“Maailm sündis ja sureb ilma inimeseta.”

Fooniks on väike järv veidi enne kukke ja koitu. Lauljad ja muusikud on asetunud ümber järve. Publik saabub pimeduse varjus ning juhatatakse platsile järve kaldal. Üle vee kõlava kummitusliku aaria saatel hakkab järve kaugemal kaldal kumama nõrk valgus. Kostab laul, mis seguneb ärkavate lindude ja teiste metsaelanike häältega ning metsakohinaga, lähemale libisevas valguses seletab silm metsaelanikuks kostümeeritud kuju, kes seisab kanuus. See on Jutustaja.

Ta jutustab legendi Täheprintsessist, kes jääb kuulama hundi ulgumist ning kukub taevast alla, kus ehmunud Hunt teda vigastab. Kolmsarv röövib Printsessi ja lohistab ta järve põhja. Koidulindude abiga hakkab Hunt Printsessi otsima. Otsing vältab mitu sugupõlve ja kulgeb läbi mitme paiga. Hunti, Kolmsarve ja Päikest kujutavad kanuudele ehitatud hiidnukud.

Koidulindudeks on tiibadega tantsijad, kes esinevad samuti kanuudes.

Täheprintsessi lugu esitati esmakordselt Toronto lähistel 1981. aastal, seejärel lavastati projekt uuesti 1985. aastal Banffi rahvuspargis. Etenduse vaatamiseks suundus üle 5000 inimese koidueelsele rännakule, et nautida toimuvat kolmel üksteisele järgneval hommikul. 1997. aastal mängiti lugu Haliburtoni metsas Ontarios.

“Patria 1”: Huntmees (Wolfman) [Algupäraselt: Inimese tunnusjooned]

“Algusest peale imelik.”

Hunt ilmub nüüd immigrandina (D. P.) uuele maale, oskamata selle maa keelt ja tundmata kohalikke tavasid. Lugu areneb mitme tragikoomilise episoodina, milles immigrant, kes ei suuda oludega kohaneda, jõuab vaimse kokkuvarisemise ja enesetapu äärele. Tegelased ja situatsioonid on absurdsed ja tekitavad segadust, peegeldades protagonisti võõrandumist. Nimetatud ja järgnevat teost (“Patria 2”) esitati suhteliselt konventsionaalses ümbruses ja vaataja jaoks absurdsetes olukordades.

Esmaettekanne 1987. aastal Shaw festivaliks Kanada ooperikompaniilt.

“Patria 2”: Reekviemid elurõõmsale tüdrukule (Requiems for the Party Girl)

“Ariadne… vahel tegeleme nõidusega.”

Lugu jutustab Täheprintsessist, kes jätkab oma maist teekonda Ariadnena läbi moodsa maailma võõrandatuse ja hulluse. Selles peatükis on Ariadne suitsiidne vaimuhaige, kelle võõrandumist võimendavad mitmehäälsed ja mitmekeelsed tekstilõigud. Tegevusse on lülitatud ka orkester, kes on kostümeeritud vaimuhaigete varjupaiga asukateks.

“Patria 2-s” seisame silmitsi unenägudes või vaimuhaige meeltes nihestatult kulgeva aja mõistega; kõik tekib ja hävib tuhandiksekundite jooksul. Soovisin luua teost, mis oleks nagu unenägu, kus poleks taevast ega põrgut, põhjust ega tagajärge, algust ega lõppu, vaid üksainus kulgemine, muusikaline kulgemine, mürade, lähedaste ja kaugete, haaramatute häälte kulgemine.”

“Patria 3”: Suurim show (The Greatest Show)

“Astuge aga otse ülespoole.”

Suur show, kus toimub tsükli esimeste osade elementide dekonstruktsioon, millest ehitatakse üles uus osa — “Patria 4”. Fooniks on väike linnalaat või 100 vaatusega karneval. Kangelane (Hundike, D. P., Kafka) ja Kangelanna (Ariadne) ilmuvad esialgu suurele lavale, Odditooriumile, kus mustad ja valged maagid lasevad Kangelasel kaduda ja lõikavad Kangelanna tükkideks.

Lisaks etendusele saavad vaatajad soovi korral laadaplatsil ringi jalutada, nagu tavaliselt laadal tehakse. On mänge ja harjuskeid, rändavaid meelelahutajaid ja igat liiki kioskeid. On telke väljapanekutega ja kolm suuremat telkteatrit väiksemate etendustega, millele saab pileteid üksnes loosi võttes või küsimustele õigesti vastates. Publikule saab üha selgemaks, et nende poolt kogetu viitab Kangelase ja Kangelanna peatsele taasühinemisele.

Workshop 1987; järgmisel aastal täiemahuline lavastus Petersborough’ kunstide festivalil.

“Patria 4”: Hermes Trismegistose must teater (The Black Theatre of Hermes Trismegistos )

“See, mis on üleval on sarnane sellega, mis on all, ja mis on all, sarnaneb sellega, mis on üleval.”

Hermes Trismegistose smaragdroheliselt tahvlikeselt.

Selle töö sisuks on elementide ühinemine ja Jumaliku Lapse sünd. Teekonna raamiks on keskaegsete alkeemikute kirjutised. Tee ise on pigem liikumine vaimse täiustumise poole kui praktiliste teadusküsimuste käsitlus. Algselt oli etendus planeeritud mahajäetud kaevandusse, kuid seejärel kujunes kohaotsingutest omaette teekond. Esmalavastus toimus hüljatud talvetsirkuses Belgias Liège’i südames, endises kaevanduslinnas. Järgmine lavastus, pealkirjaga “Hermes Trismegistose alkeemiline teater” sündis Kanadas, Toronto Peavaksali suures saalis, pärast viimase rongi lahkumist. Kõik etendused algasid pärast südaööd.

1989, Liège, Belgia; 1992, Autumn Leaf Performance.

Patria 5: Ariadne kroon ( The Crown of Ariadne)

“Saabub aeg, mil tuleb rääkida lihtsas keeles.”

Algselt planeeritud lavastusena ookeani kaldal. Tegevus viib meid Vana-Kreetale Minose paleesse. Kujundus sisaldab sätendavast metallist paleed, milles asub instrumentaarium ehk hiiglaslik heliskulptuur. Seal on ka avar tantsuplats, sest tegemist on tantsudraamaga. Ja muidugi labürint. See on lugu Theseusest ja Ariadnest, labürindist ja Minotaurusest, arhetüüpideks maskeeritud tegelastega rikkalikult sümboolses ümbruses.

“Tantsupõrand oli kaldu, nõnda et erineva sügavusega konfiguratsioonid selle all töötasid samal ajal ka resonaatoritena tantsijate sammudele ja mitmesugustele objektidele, millega löödi vastu põrandat, iga piirkond selles resoneeris erinevalt vastavalt avause sügavusele ja suurusele selle all…

Andsin meesosatäitjatele kepid, millega vastu põrandat lüüa, samuti mõnele tantsijale. Et idee tõesti mõjuvalt tööle hakkaks, tuleks labürint ehitada vastavalt muusika “kulgemisele”. Igal kambril või tunnelil oleks oma kammerton ja lavapinna erinevaid tsoone saaks kasutada peaaegu nagu hiidmarimbat.”

Ainus siiani toimunud lavastus on olnud kontsert orkestri, koori, näitlejate ja projektsioonidega kontseptuaalsetest joonistustest.

Patria 6: Ra

“Ei või vaadata otse päikesesse, kuid võib lasta päikesel puudutada oma nägu.”

Kogu öö vältav reaalajas toimuv ooperiprojekt järgib Vana-Egiptuse päikesejumala teekonda õhtusest surmast ja kulgemisest läbi öise allilma kuni hommikuse taassünnini. Vaatajatest saavad jumal Ra preestrid, igaüks saab rüü, peakatte ja amuleti, kuhu on kirjutatud üks päikesejumala seitsmekümne viiest nimest. Vaatajaid õpetatakse eristama jumalate lõhnu. Nad õpivad laulu, millega peletada suurt madu — Apophist. Ra teekond on ka nende teekond ja koidu ajal toimub ka nende uuestisünd.

Luues teost väljaspool tavapärase sisseseadega teatrikeskkonda, peame alati olema valmis kompromissideks. Koht peab vastama teose vajadustele ja teos ise teeb läbi muutusi vastavalt koha pakutavatele võimalustele. Rohkem kui ükski teine tsükli osa, kujuneb Ra vastavalt teose esitamise paigale. Iga tööga jõuame lähemale koha ja kontseptsiooni ideaalsele kooslusele, millest saab alguse publiku ja näitlejate põhjalik muundumine.

1983, Comus Music Theatre, Ontario Science Centre, Toronto, Kanada; 1985, mitmed paigad Leidenis, Hollandi festivalil.

“Patria 7”: Asterion — ettevalmistamisel

“Patria 8”: Kinaverpunase fööniksi palee (The Palace of Cinnabar Phoenix)

Tegevus toimub Tangi dünastia ajastu Hiinas (AD 618—907). Palju ajaloolisi vihjeid ja hiina elemente.

Kinaverpunane fööniks on müütiline lind, kelle jumalad saatsid harmoonia ja rahu sümbolina maapealsesse paleesse elama. Kui sõdivad riigid hakkasid fööniksit endale tahtma, kadus see koos paleega hoopistükkis ja asemele tekkis Draakonijärv. Igal aastal leinas imperaator Wei Lu seal lindu ja lossi. Endise harmoonia taastamiseks sooritati alkeemilisi katseid; alles siis, kui tundmatult maalt saabus Sinine mees koos kingitusega, hakkas keemia toimima ja palee ning fööniks tõusid tuhast.

Teost esitatakse suurel tiigil ja selle ümber, kasutades elusuuruseid nukke, ning etendus toimub päikeseloojangul ja suveõhtul pärast pimeduse saabumist.

“Patria 9”: Nõiutud mets (The Enchanted Forest)

Publik saabub päikeseloojangul metsa piirile, kus teda ootab lasterühm, kes kaebab, et on kaotanud oma seltsilise Ariane’i, kelle on minema viinud Sookoll. Maaema palub lillehaldjatel aidata lastel Ariane’i otsida. Otsingud viivad neid (ja publikut) üha sügavamale pimenevasse metsa, kus nad avastavad võlur Murdeti, kes proovib Ariane’i abil meelitada lõksu hunt Fenrist. Fenris kaitseb metsa, aga Murdet tahab metsa maha lõigata ja ära müüa.

Haldjavaimude abiga õnnestub lastel Murdeti plaan uppi lüüa, kuid tegevuse käigus muutub Ariane kasepuuks. Maaema selgitab, et nende kaaslane peab jääma metsa kaitsmaks puid asjatu hävitamise eest ja varjates oma okstega loomi hädaohu eest.

Läbi lapsepõlve kummalise ja ilusa maailma juhivad lapsed täiskasvanud uuesti nõiutud metsast välja.

“Patria 10”: Vaimude aed (The Spirit Garden)

Vaimude aias pühitsetakse istutamise ja koristamise tsüklit — sündi, küpsemist, surma ja uuestisündi. Kahest osast — “Kevad” ja “Lõikus” — koosnev teos omandab vormi, kus publik istutab rituaalselt tõelise aia.

Aed on aednike poolt varem ette valmistatud. Kui vaatajad saabuvad Kevade sektsiooni, jagatakse nad rühmadesse ja neile antakse juhised, mida nad tegema peavad. Külvajate rühmad suunduvad aeda, kus selleks ette valmistatud mulda istutatakse rituaalsete tantsude ja laulude saatel taimed.

Suvi läbi hooldavad aednikud aeda ja koristavad sügisel saagi. Lõikuspidu leiab aset Vaimude aias Halloween’i ajal, mil toimub aiaprahi rituaalne põletamine enne selle usaldamist Talve kätte, kes saabub nelja tuule poolt, et aed kuni järgmise Kevade saabumiseni üle võtta. Publik läheb seejärel tuppa ja Vaimude aia sulgemise auks toimub rituaalne bankett, kus maitstakse aiasaadusi.

2001, Winnipeg.

“Patria” epiloog: Ja hunt pärib kuu (And Wolf Shall Inherit the Moon)

Etendatakse igal aastal augustis Haliburtoni metsas Ontario looduskaitsealal. “Patria” epiloog ühendab endas mitmeid tsüklit läbivaid teemasid, mille kulminatsiooniks on Printsessi tagasipöördumine tähtede juurde. Hunt saab Päikeseisalt preemiaks Kuu. Rituaalne etendus kõnnumaal kestab kaheksa päeva. Samad osavõtjad pöörduvad igal aastal kaheksa klannina tagasi nelja laagripaika. Teose loovad “oma kulu ja kirjadega” liikmed, kes on andnud tõotuse igal aastal tagasi pöörduda.

Kathleen Irwini ettekande konverentsilt “Scenoweather” (10.—12. november 2000) ja “Patria” tsükli kirjelduse vahendanud Lilja Blumenfeld.

Kasutatud kirjandus:

Bachelard, Gaston. The Poetics of Spaces: The Classic Look at How We Experience Intimate Places.

Bennett, Susan. Theatre Audiences. Routledge, London, New York, 1990.

Brook, Peter. The Empty Space. Massachusetts: The Murray Printing Company, 1968.

Cosgrove, Denis ja Daniels, Stephen. Eds. The Iconography of Landscape. Cambridge ja New York, Cambridge University Press, 1998.

De Certeau, Michel. The Practice of Everyday Culture. Berkeley, Los Angeles, London, University of California Press, 1984

Diamond, Elin. Performance and Cultural Politics. Routledge, London, New York, 1996.

Frye, Northrop. The Bush Garden. Anasi Press, Toronto, 1971.

Grey Owl. Pilgrims of the West. Macmillan Paperback, Toronto, 1935.

Houston, Andrew. Postmodern Dramaturgy. Teine peatükk.

Lefebvre, Henri. The Production of Space. Blackwell, Oxford, 1991.

Meinig, D.W. Ed. The Interpretation of Ordinary Landscape: Geographical Essays. Oxford University Press, New York, Oxford, 1989.

Phelan, Peggy. Unmarked. The Politics of Performance. Routledge, London, New York, 1996.

Phillips, Andrea. Self Storage: Brian Eno, Laurie Anderson, and students from Royal College of Art, London. Temper of the Times, k 1, nr 1 (kevad 1996).

Sandler, Barry ja Carlson, Allen. Eds. Environmental Aesthetics: Essays in Interpretation. Western Geographical Series, k 20. University of Victoria Press, Victoria, 1992.

Schafer, R.Murray. Patria and the Theatre of Confluence. Arcana Editions, Indian River, 1991.

Schechner, Richard. Environmental Theatre. Hawthorne Books, New York, 1973.

Schama, Simon. Landscape and Memory. Random House, Toronto, 1995.

Shields, Rob. Places on the Margin. Routledge. London, New York, 1991.

Short, John Rennie. Imagined Country: Society, Culture and Environment. London, New York, 1991.

Kathleen Irwin on Ottawa ja Regina ülikooli stsenograafiaõppejõud, Helsingi kunsti- ja disainiülikooli (TAIK) doktorant. Loonud kujundusi ja kostüüme Kanada teatrite ooperi-, tantsu- ja draamalavastustele. Pidanud ettekandeid Karlova Ülikoolis Prahas, Belgradi ülikoolis, Central Saint Martins College of Art and Design’is Londonis, Helsingi ülikoolis ja paljudel teatrialastel konverentsidel. OISTATi (Rahvusvaheline lavastuskunstnike, teatritehnikute ja arhitektide liit) Hariduskomitee Kanada esindaja.