Lugesin üht su intervjuud aastast 1984, mille sa andsid noore näitlejana “Noorte Häälele”. Mäletad, mida sa ütlesid oma unistuste rolliks viisteist aastat tagasi?

Mäletan küll, need olid Thijl Ulenspiegel ja Polonius.

Kirjas on ainult Polonius.

Nojah, Ulenspiegelit ei pannud keegi millegipärast tähele, kõik hakkasid kohe Poloniusest kinni. Miks sinul on Polonius, kui kõigil on Hamlet? Ulenspiegeli sain ära mängida, Noorsooteatri vabaõhulavastuses 1986. aastal. Lavakunstikateedris õppides mängisin muide ka Poloniust Mikk Mikiveri lavastuses.

Lisaks lavarollidele on sul juba mitu head aastat oluline sotsiaalne roll, oled Näitlejate Liidu esimees. Kui palju meil üldse näitlejaid on? Tunned sa neid kõiki isiklikult?

Koos pensionäride ja auliikmetega, keda on 70 ringis, tuleb liikmeid kokku 400. Isiklikult kõiki ei tunne, aga tean vist kõiki. Aeg-ajalt vaatan nimekirju üle, mõnda peab küll meelde tuletama. Paljusid pole kaua aega laval näinud, mõni pole ka kaua aega laval olnud. Muidugi tuleb arvestada, et kõik eesti näitlejad ei ole ka liidu liikmed.

Kas 400 näitlejat väikse eesti teatri jaoks palju ei ole?

No ei ole. Kui võrrelda näiteks Inglismaaga, siis British Actors Equity’l on 45 000 liiget; jagame selle Suurbritannia rahvaarvu, 58 miljoniga, saame ühe näitleja 1300 inimese kohta. Kui meil on 400 näitlejat 1,4-miljonilise rahvaarvu, siis tuleb üks näitleja 3600 inimese kohta, see on ligi kolm korda väiksem arv. Või võtame Soome, seal on näitlejaid 1700, rahvaarv 5,5 miljonit, niisiis tuleb üks näitleja 3000 inimese kohta ja selle arvestuse järgi on Eestis näitlejaid päris vähe.

On siiski räägitud, et meil koolitatakse näitlejaks rohkem inimesi, kui teater tegelikult vajab.

Ei usu. Esiteks, nagu teistegi elukutsete puhul, see haridus, mis näitlejana omandatakse, ei tee näitlejaks. Teiseks, kui vaatame väga pika teatritraditsiooniga maid, Inglismaad või USAd, siis draamakunsti alused on neil keskkooliprogrammis sees. Miks ei võiks meilgi seda lihtsalt haridusena omandada? Näiteks psühholoog, jurist või arst peaks täiesti kindlasti omandama ka näitekunsti alused. See, et lavakunstikoolis näitlejaid üle kahe aasta vastu võetakse, on minu meelest isegi harv.

Hästi, näitlejaharidus ei tee kurja, aga kui see on mu ainuke haridus ja hilisem elu näitab, et ma siiski ei mahu parnassile? Milleks ma veel kõlban?

See on võib-olla, jah, üldine suhtumine, et näitlejaharidusega on raske muul alal läbi lüüa, kuigi on ju teada ka väga edukaid näitlejaharidusega ärimehi. Ega ükski haridus jookse mööda külgi maha. Mõnel pool võetakse vist natuke eelarvamusega, et ahah, sul on ju näitlejaharidus, tuled siia tööle, sa ei võta asja tõsiselt, äkki sa ei ole lojaalne.

Näitleja staatus on viimasel ajal muutunud, ühiskonna hinnangud on natuke teistsugused, alates sellest, et kunagi täitis teater meedia ülesannet, ridade vahelt öeldi ja kuulati tõde. Näitleja roll ses mõttes — olla sotsiaalse sõnumi kandja, öelda välja seda, mis on keelatud — on kadunud. Ja väga hea.

Aga sisseastujate tung lavakunstikooli püsib läbi aegade ülikõrge. Miks?

Mina praeguse põlvkonna motivatsioone ei tea, minu enda oma oli natuke teistmoodi. Keskkooli lõpetades ei olnud mul veel kindlat kavatsust näitlemist elukutseks valida, esimene idee oli minna hoopis majandusküberneetikat õppima. Tundsin huvi arvutite vastu, mis tollal olid küll mingid toasuurused monstrumid. Aga tol ajal oli veel tohutu hirm Vene sõjaväe ees ja lavakasse olid lihtsalt eksamid varem kui mujale — miks mitte proovida. Kui sisse ei saa, lähen kuhugi mujale. Kui sisse sain, oli tunne, et ahah, nüüd on neljaks aastaks jälle üks asi edasi nihkunud. Nii et ma olen pigem see tüüp, kelle aktiivne huvi tekkis “protsessi käigus”.

Mingi tõuke andis ka Mart Pukk paralleelklassist, kes meelitas kaasa tulema. Sisseastumisest mingeid erilisi läbielamisi meeles pole, ainus veider asi, et algusest peale olime viiekesi pundis. Meie Mardiga, siis Urmas Ott Otepäält ja Toomas Suuman, viies oli Are Uder, kes küll sisse ei saanud, aga on praegu Nukuteatri näitleja.

Suuman kui inimene, kellele kannatused sobivad, ütles, et ah, nagunii saab sisse ainult üks. Aga saime kõik neljakesi. Tean küll seda, et ma ei olnud esimeste, kindlate sissesaajate hulgas, mind prooviti ikka mitu korda.

Ajend proovima minna oli ka üks konkreetne teatrielamus, Shakespeare’i “Suveöö unenägu”, VI lennu diplomilavastus, mis mulle erakordselt meeldis. Ilmselt ka see, et mu ema oli seitseteist aastat teinud kaasa nukurahvateatris “Käpik”, vedas meid vend Tõnuga kaasa ja seal me siis mängisime käpikutega peaaegu keskkooli lõpuni. Selle teatri juht Jaan Urvet, praegune Harrastusteatrite Liidu esimees, ütles ka, et mine muidugi proovima. Mis me seal siis mängisime…. “Päevakoer, kes tahtis lennata”, “Armunud kastis”, siis “Kõik hiired armastavad juustu” või midagi sellist, igatahes olid seal mingid kassid ja hiired. Sel ajal oli kombeks, et päeval käin tööl ja õhtul mängin rahvateatris. Ma ei tea, kuivõrd populaarne see praegu on, aga vist ikka on. Eelmisel suvel tegin kaasa “Jüri Rummu” suveprojektis koos harrastusnäitlejatega ja kunagi seadsin lahingustseene “Mahtra sõjale”, siis sain aru, et see on selline tore entusiasm, miks mitte niimoodi aega veeta?

Kui teatrikool oli juhuse peale minek, siis millal hakkasid tundma, et on vist ikka õige koht?

Ega ma ole siiamaani veendunud, et teater on mu päris õige koht. Elukutseks hakkas ta kujunema vist kuskil teise kursuse lõpupoole. Eks ta üks mäng oli kogu aeg. Eluaeg oleme õppinud mängima, vabatahtlikult oleme igaüks lapsepõlves ratsutanud, mõõkadega vehelnud ja tulistanud, nüüd teed kõike sedasama, ainult saad selle eest veel palka ka. Lapsepõlve pikendamine. Mul on ikka kahtlusi ka olnud, olen mitu korda tahtnud teatrist ära minna, tahtsin mingil ajal ka koolist ära minna. Tahtsin BAMile, ehitusele, metsikutesse oludesse. Aga jäi minemata.

Muutis see kool midagi ka mõtlemises?

Olen vaadanud telekast teatrisaateid, kus kõik näitlejad ütlevad, et teatrikoolis nad sattusid teistsugusesse mõttemaailma, mina mingit teisitimõtlemise Ó okki ei mäleta. Tulin Tallinna 7. keskkoolist, meie klass oli inglise keele eriklassi 3. lend — esimeses lennus õppisid näiteks Krjukov ja Pedajas — ja seal oli sama “keerulist” mõtlemist ja protestivaimu, näiteks keelati nääriprogramm ära. Isiksustega kohtumisi mäletan teatrikoolist küll. Mina ka kartsin Pansot, kui ta lähedale tuli, kuigi vist ainult kolm tundi ta meiega tegi.

Enne Lavakunstikooli astumist olin käinud ekskursioonil Gruusias ja Armeenias. Seal müüdi kootud kampsuneid, sinimustvalgeid, terve meie punt muidugi ostis. Mina käisin sellega rahulikult mööda tänavaid ringi, läksin selle kampsuniga ka lavaka sisseastumiseksamitele ja laulsin “Mägra maja”, seda skandaalset “jama”, mis kohe ära korjati. Keegi komisjonist ei öelnud midagi. Edgar Valter joonistas saalis sisseastujatest pilte, ta joonistas siis marionettnuku, keda onu Tom nöörikestest hoiab, alla pani “7. keskkooli vihased mehed”. See oli aastal 1974, ma ei mõelnud kordagi, et selle eest võib vangi panna.

Lavakoolis lõpetasid VIII lennu, millel on teatriloos pisut kahvatu lennu pitser. Oled sa seda kuulnud ja tahad selle kohta midagi öelda?

Olen kuulnud ja muidugi tahan õiendada. No kust otsast ta kahvatu on, kui sealt on pärit Aivar Tommingas, Raivo Rüütel, Toomas Suuman, Urmas Alender?

Vähemalt üht teie diplomilavastust, kursusejuhendaja Kaarin Raidi “Me otsime Vargamäed” mäletatakse siiamaani. Kuidas see valmis?

Huvitav, jah, et “Vargamäe” jäigi meie menukaimaks koolitööks. Kuidas ta valmis, ei tea, meil oli kursus sel ajal kaheks jagatud, ühed tegid Mikiveriga “Hamleti” katkendeid — mina olin selles grupis —, teised Raidiga “Vargamäed”. Kui pärast teise kursuse eksamit leiti, et “Vargamäe” võiks teha päris etenduseks, siis lisati rolle juurde, mina mängisin karjapoissi, toodi sisse üks monoloog tema emast-isast.

Esimese osa päristeatris tegid juba kooliajal. See oli Poiss lavastuses, mida täna võib julgesti nimetada üheks eesti teatri legendiks, Lembit Petersoni “Godot’d oodates”. Oskad sa öelda, miks tuldi seda vaatama nagu ilmutust?

“Godot” on juba näidendina üks suur ilmutus. Ootad midagi, mida jälle ei tule. Ja jälle ei tule. Kujutan ette, et vaataja sotsiaalne alateadvus hakkas tööle. Samas see ei olnud kindlasti poliitiline tükk. Vaadates Lembitu praegustele tegemistele, siis need alged olid kõik selles lavastuses sees. Mingi seletamatu igatsus, mingi kõrgem üleloomulikkus. Küsimus ei ole ju selles, et see igatsus või unistus täitub, küsimus on selles, et ta on olemas. Korraks ta küll ehk lõhutakse — nii, jälle ei tulnud! —, aga kogu tükk tegeles selle unistuse või igatsuse püüdmisega...

Sellel lavastusel oli tõesti ka oma fännklubi. Juhtus küll selline õnnetu asi, et nii kui ta välja tuli, läks Sulev Luik sõjaväkke, teda ei lastud pool aastat sealt ära, ja kui lõpuks sai jälle mängima hakata, oli külastatavus tunduvalt väiksem. Enne oli ikka Salme tänava suur saal täis. Ega keegi ju ei arvanud, et see võiks väga publikutükk olla. Lembit kutsus mind “Godot’sse” selle karjapoisi põhjal ja pärast ka Noorsooteatrisse. Raid oli siis seal lavastaja, läks aga ootamatult “Vanemuisesse” ja kutsus mindki. Kuid olin juba abielus, Reet oli teles tööl ja ma ei tahtnud Tallinnast ära minna. Tööd pakuti ka Nukuteatrisse — toonane peanäitejuht Rein Agur oli kunagi “Käpikus” ühe lavastuse teinud — ja Pärnusse. Mina valisin Noorsooteatri, aga läksin kohe sügisel ikkagi kardetud Vene sõjaväkke.

Praegu linnulennult vaadates tundub, et 1970-ndate lõpp oli eesti teatris natuke nadi, isegi stagneerunud aeg, kus teatriuuendajate tegemised olid taltunud, vanematel lavastajatel oli väike seisak, uued polnud veel peale tulnud.

Jah, hiljem lohutasin minagi ennast: hea, et ma just sel ajal sõjaväes olin, ei pidanud seda nukrat aega ise teatris kaasa tegema. Samal ajal on see muidugi ainult lohutus. Sõjaväes olin Tallinnas; jälle ei tea, oli see nüüd hea või halb. Kui sa oled vang oma linnas, siis tunned ennast rohkem vangina kui võõras linnas, kus sul nagunii kuhugi minna ei ole. Kokkuvõttes oli vist siin ikkagi parem, sain iga nädal kodus käia, pealegi olin ma tänavamiilits, seetõttu sain kohtuda paljude erinevate inimestega. Reaalse eluga. (Naer.)

Teatrisse tagasi tulnud, algas kohe “Olen 13-aastane” Karusooga, aga sealt edasi ei olnud äkki enam üldse tööd. Oli “Dixieland”, mida pean üldse kõige ebaõnnestunumaks lavastuseks, kus ma kaasa olen teinud. Lembit oli juba ära, Kaarin oli ära, Karusoo läks ära. Komissarov ütles mulle otse välja: ma ei oska sinuga midagi peale hakata, vaata ise. “Järje peale” sain ehk pärast Karusoo suvetükki “Elektra saatus on lein”.

Mis sulle seoses “13-aastastega” meelde tuleb? Oli kohe alguses sinu päralt see õpetajate galerii? Mind huvitaks veel, kas te juba tegemise ajal andsite endale aru loo sotsiaalsest tähendusest või avanes see teile hiljem, üllatusena? Kas ei valitsenud tegemise ajal arvamus, et tuleb lihtsalt meelelahutuslik-estraadlik lugu koolipoiste elust?

Tulin just sõjaväest, nii et lavastuse aluseks olnud kirjandite kogumises ma ei osalenud. Elasime Kloogal teatriühingu puhkebaasis, lugesime kirjandeid, siis improviseerisime nendel teemadel, Merle kirjutas iga päev teksti üles. Paar koolitundi kirjutasin ma ise: matemaatika, füüsika, geograafia. Töö käigus toimusid ka mõned rollide ümberjaotamised, algul pidi naisõpetajaid mängima Anne Veesaar, aga siis kutsuti tema kiiresti Rakvere Teatrisse proovidele ja kõik õpetajad jäid minu peale. Osa õpetajaid oli Annel juba välja töötatud, osa võtsin puhtalt oma õpetajate pealt. Kusjuures mõned minu õpetajad käisid vaatamas, ütlesid, ahah, ma tundsin ära küll, ah see õpetas sind ka, ennast ei tundnud keegi ära. Selles töös olid teatavad trupiteatri alged. Ise kleepisime reklaame, käisime rongidel vastas, Karusoo rebis piletikontse, vahepeal tegi seda tööd mu naine Reet.

Ilusate ilmadega tuli Klooga randa etendusele mitusada inimest. Aga mängisime ka kaheksale, ükskord väga vihmase ilmaga sõitsid kaks inimest spetsiaalselt nelikümmend kilomeetrit maha — kuidas sa siis ei mängi! Istusime siis telgis, sõime pannkooke ja jutustasime, mis tükis juhtus, paar kohta mängisime ette ka. Kuna kontrolletenduse päeval sadas ka tohutult vihma, toimus kinnine läbimäng Keila kultuurimajas. Et tekkisid vaidlused, kas tükki lubada või mitte, oli meile küll üllatus. (Naer.) Meie tegime nii, nagu asi oli, komsomoli astuti just niimoodi, miks me ei või seda näidata? Üks vene keele tund, muide, keelati siiski ära. 196 korda mängisime.

Teatrile on läbi aegade otsitud võrdpilti tavaelust. On pakutud näiteks hullumaja ja mungakloostrit ja Viiburi sõjakooligi. Milline neist sinu meelest kõige enam kehtib?

Paralleele võib palju tuua, aga kõige täpsemini minu arvates kõlab vist — elu nagu ühiselamus. Ühine köök on meil, siis läheb igaüks oma kubrikusse, seal on võimalik korraks omaette olla, ühine tualett on meil, ühise televiisori ees saame kokku... Noorsoos oli veel eriline “ühiskorter”, nii Salmes kui ka Laial tänaval oli üks garderoob meestele, teine naistele, ei osanud paremat ka tahta, sest sel ajal sõideti palju ringi ja igas kultuurimajas oli samasugune olukord. Ei ütleks, et mul oleks olnud väga tugev igatsus oma nurgakese järele. Inimene on loomult ju konformist, ta harjub väga paljude asjadega. Kui sõjaväkke läksin, tekkis alguses niivõrd klaustrofoobiline tunne, et päev otsa peaaegu järjest pisarad voolasid. Aja jooksul olen õppinud eralduma, endasse sulguma, ei kuule siis mitte kedagi ega midagi. Selle üle on naerdud ka: kui jätkan seltskonnas mingit muud, eelmist juttu, sest enda arvates viibisin ära vaid hetke, aga tegelikult möödus pikk aeg.

On öeldud, et sa oled küllaltki intensiivse mänguväljaga näitleja. Kas see, et Linnateater pakkus/pakub ainult väikeses saalis mängimise võimalusi, ahistas kuidagi su lavavabadust? Oli see üks Linnateatrist lahkumise põhjus?

Ei, kindlasti ei olnud see põhjus lahkumiseks. Pealegi oli mul ka suure lava võimalus ja kogemus olemas, Draamas tuli kohe “Richard Kolmas”, just olin teinud külalisena “Härra Punttilat”, enne seda mängisin päris palju Salme tänava suurel laval. Oleneb eelkõige, mida mängida. Näiteks “Arkaadias” ei saa ma kuidagi öelda, et see ruum mind ahistaks, see on ju suurepärane ruum.

Ei, tegelik põhjus Linnateatrist lahkumiseks oli, et teatritegemise rõõm kadus ära, ja see juhtus “Kolmekrossiooperi” proovide ajal. Tekkis sunni töö — kaks sõna! — maitse ja ma ei näinud seal teatris enam oma vajalikkust. Elmo on väga hea lavastaja, kuid mulle oma lavastustes olulisi rolle ei pakkunud. Aga kui oli vaja asendada, siis äkki olin ma korraga peaaegu kõikides tükkides sees. Pikapeale tekkis tunne, et kui ma ei ole vajalik, miks ma siis siin olen, mul on pakkumisi mujalt ka. Kui olen vajalik, ju siis kutsuvad. Noh, seni pole kutsunud.

Kas sinu arvates on Noorsooteatri ja Linnateatri vahel terav piir?

Ei, see piir jookseb mujalt. Olen väga nõus sellega, mida Margus Allikmaa kuskil kirjutas: et kui mõni välisinimene astub ükskõik millise Eesti teatri uksest sisse, siis näeb ta seal igal pool enam-vähem ühte laadi teatrit. Ühed teevad ainult paremini, teised halvemini. Aga kes teeb teistsuguse mõtlemisega, on kindlasti Mati Unt. Enamik häid lavastajaid liigub ühes suunas, üks koolkond kandub edasi, ükskõik kas õpetaja oli Panso või Komissarov või Normet. Seetõttu ma ei tee vahet Noorsooteatri ja Linnateatri vahel, nagu ma ei näe tegelikult vahet Eesti teatrimajade kui institutsioonide vahel. Erilise näo annavad meil teatrile eelkõige näitlejad ja mõned lavastajad. Rohumaal on midagi oma, Nüganenil on, Pedajasel on, Vihmar on huvitav, Mati Undil on midagi väga oma.

Teatrite majadki on ju Eestis tüüpilised. Kui rääkida Linnateatri majast, siis on see muidugi väga soe maja, selle arhitektuuri soodustab väga loomingulist, eriti praegu, mil mänguruume on nii palju juurde tulnud. Nad kõik on teoreetiliselt väikesed, aga näiteks Londonis on ainult Barbican’is, Royal National Theatre’s ja West Endis suured saalid, enamik saale ongi 200—300 kohalised. Näiteks “Ugala” suur saal on Viljandi jaoks kindlasti liiga suur. Minu meelest on see näitleja ande raiskamine, kui suudetakse ainult kaheks-kolmeks etenduseks saal täis panna ja siis lähevad tükid publiku puudusel maha, piisaks 200—300 kohast. Vahel öeldakse, et meil on liiga palju teatreid. Ei ole palju teatreid, aga meie saalid on liiga suured.

Kas ise saalis istudes tundub eesti teater sulle mõnikord uimane, loid, intensiivitu….?

Ei, mitte seda. Mul ei ole piisavalt mõtteüllatusi, ma näen liiga ruttu suuna ära.

Lavastus on valmis tehtud nagu kohustuslik lõpukirjand: sissejuhatus, teema arendus ja kokkuvõte. Skeem jookseb ühtemoodi, mul ei ole mõtlemise Ó okki ei positiivses ega negatiivses mõttes, et kuidas ta ikka saab selle tüki puhul niimoodi mõelda. Kõik on liiga tavaloogiline. Võtame siia kõrvale jälle Mati, kas või tema ootamatu muusikavalik. Alguses ei saa aru, kuidas see siia läheb, ja siis äkki — jookseb kokku. Kuidas öelda… krimka on ära kadunud, nii harva saab öelda: ah!, kurat, hoopis tema oli; ah tema mõtles hoopis seda. Väga tahaksin saalis istudes, et minu loogika lüüakse sassi. Etteaimamatut teatrit tahaks.

Aga ise näitlejana oleksid valmis arusaamatuteks ülesanneteks?

Ma arvan küll. Mina tegelikult ei vaja lavastajat, kes mulle tüki sündmused paika paneks. Mulle on vaja sellelaadset nagu Mati või siis noortest Jaanus Rohumaa, kes aeg-ajalt ütlevad proovis imelikke asju. Mida segasem, seda huvitavam. Mulle meeldis väga, kui tegime Matiga “Tangot”, ühel hetkel, ei mäletagi, mis koht see oli, ütles ta Andrus Vaarikule: kuule, ütle seda nagu Kitzberg. Me ei ole mitte keegi Kitzbergi näinud, Mati ka mitte. Aga stseen läks äkki selle peale käima. Kõik näitlejad tahtsid järsku proovida, kuidas Kitzberg võiks seda “Tango” lauset öelda... “Tango” ajast tuleb veel meelde, kuidas Anne Reemann ükskord küsis: oi, mul ei ole siin kolm-neli lehekülge ühtegi lauset öelda, mis ma teen? Mati kui kirjanik ütles lihtsalt: kirjanik sattus oma dialoogist vaimustusse, mine selleks ajaks kappi. Ja pani Anne kappi. Näitleja ajab oma rolli rida, ta ei mõtle nagu kirjanik, ta ei tule selle peale, et kirjanik võib tema tegelase lihtsalt ära unustada.

Anu Lamp käis Riias kohtumas Tom Stoppardiga; seal oli küsitud, et “Arkaadias” on lause “Nad tantsivad valssi nagu hiired”, — miks hiired? Ei tea, vastas Stoppard, ma ei mõelnud üldse selle peale. Aga kuskil oli trupp kulutanud terve proovi, et arutada, kuidas hiired võiksid Stoppardi moodi valssi tantsida. Me otsime õudset loogikat nendes hiirtes, aga see on lihtsalt ilus, muud loogikat ei olegi. Lihtsalt hiired tantsivad.

Tõlgid ka ise inglise keelest näidendeid, ilmselt siis ka loed neid üksjagu. Soovita midagi praegusele eesti teatrile. Mida ise mängida tahaksid?

Ühe enda tõlgitud näidendi pakkusin just “Vanemuisele”, Ribalowi “Vihmatants”, sama mehe tüki “Päikesehelk” tegin mõne aasta eest Rakveres, neis mõlemas on mingi seletamatu loogika, miks asjad toimuvad just nii ja mitte teisiti, ja miksile vastust ei ole. Nagu eluski sageli. Seletamatu ja tabamatu miks? Vist minu teema.

Üks näidend, mida Mati tahtis kunagi teha ja mille teksti ma talle enne tagasi ei anna, kui ta selle ükskord ära teeb, on Musset’ “Lorenzaccio”. Palju olen mõelnud ka Camus´ “Caligula” peale, selle idee andis mulle kunagi Ott Ojamaa, aga varsti tegi Linnar Priimägi selle “Vanemuises” ära ja see pole mitte näidend, mida iga viie aasta tagant uuesti teha.

Mille igatsust mul näiteks ei ole, on “Hamlet”, sest ma olen lugenud selle kohta niivõrd palju uurimusi; see oli meil keskkoolis kohustuslik originaalis läbi lugeda, pidin monoloogi pähe õppima. Olen liiga rikutud, et osata sealt midagi uut avastada. Samal ajal olen ma täiesti vaba, vaadates saalist ükskõik millist varianti. Mulle meeldis väga näiteks see, mis Elmo “Hamletiga” tegi. See on üks täiesti võimalik lahendus ja minu meelest mängiti see ka puhtalt välja.

Kuidas hindad eesti näitleja füüsilist vormi? Eriti praegu, mil vehklemist, võitlust ja madistamist näeb laval järjest rohkem?

Ei kurda. Veel. Et lavavõitlust on nüüd nii palju lavale toodud, on vist kättesaadavate action-filmide mõju. Aga teatris peaks nagu midagi vaadata ka olema ja hästi esitatud võitlusstseenid kindlasti midagi vaatamisväärset on. Mulle meeldib, kui väga hästi tantsitakse. Samas ma ei oska isegi öelda, kas ma imetlen, kui laval väga hästi lauldakse. Ilmselt imetlen, aga eelkõige meeldib mulle füüsiline täpsus. Kuidas ma nautisin Liina Olmaru aegluubis tehtud kukerpalle “Iwonas”!

Millest algas sinu huvi võitluskunstide vastu?

Karatest. Ühendasin harrastuse ja elukutse. Eestis lavalist võitlust ei õpetatud, nii et algul olin täielik autodidakt. Kuskilt sain kolm tundi videoid võitlusstseenide lavastamisest filmides, kuskilt raamatuid. Siis tekkis huvi relvade ajaloo vastu. Omandasin algteadmised ja -oskused jaapani kendost, bodost — see on meie mõistes lihtsalt kaigas —, aikidost. Õppinud ja õpetanud olen tai-chid lavakas ja pedas, ühest sealsest lennust kasvas välja kaskadööride grupp. Juurde olen õppinud juba mitu suve Pärnus toimunud Briti Lavalise Võitluse Akadeemia presidendi Jonathan Howelli lavavõitluse kursustel, aga näiteks relvata võitluses ja kukkumistes suutsin ka omalt poolt midagi anda.

Keskkooli ajal tegin veel sportvõimlemist, aga kasvasin liiga pikaks ja seda ala enam teha ei saanud, siis käisin orienteerumas, oli selline mäng nagu “Rebasejaht”; see on sihuke raadiojaamadega mööda metsa jooksmine. Karate juurde jõudsin hatha-jooga kaudu.

Suuremad töötraumad?

Olen küll riskialdis, kuid erilisi õnnetusi pole juhtunud. Ainus tõsine trauma juhtus “Jüri Rummu” filmimise ajal. See on filmis ka sees, kuidas mul käeluu katki läks. Kaks duublit olime teinud, kaikad, millega madistasime, olid ära lõhutud, ma ei viitsinud uut võtta, andsin Kaljujärvele sama tüve, aga panin käe kuidagi valesti ette. Kokku seitse korda olen oma luid murdnud, kolm korda teistel, nii et kokku juubel — kümme. Üheksa neist juhtus enne seda, kui ma hakkasin lavavõitlusega tegelema. Küll kukkusin kiigelt alla, küll lendasin telliskivihunnikusse. Vend Tõnu jälle on neljast kohast õmmeldud, nii et ma kujutan ette, mis muret me emale valmistasime.

Minu mulje põhjal tõmbab just näitlejaid eriliselt ligi kõik müstiline, orientaalne, teispoolne, sensitiivne. Kas põhjus võib peituda selles, et nii tasakaalustavad nad oma igal õhtul segipaisatavat närvikava?

Ei tea. Kaugem eesmärk ja soovitud tulemus ei ole selliste valdkondadega tegelemisel ju mitte millegi müstilise, vaid kõigepealt iseenese äratundmine. Sinu kolmas silm vaatab küll kaugustesse, aga ka sinu sisse, ja enese tundmaõppimine on ju näitlejakutse laiem sisu. Ei söanda küll teiste eest rääkida, aga kindlasti tunnevad sama tõmmet ka teiste kunstiliikide esindajad, näiteks heliloojad. On ju sellelaadset maailma nii Urmas Sisaskil, Peeter Vähil kui ka Sven Grünbergil, aga ka Arvo Pärdil. Võib-olla on sellise mulje tekkimise põhjus selles, et Eestis lihtsalt teatakse näitlejast kõige rohkem, tema nägu ja nimi viiakse kiiresti kokku.

Mis puutub näitleja lõhutud närvidesse, siis, lugedes mõne ärimehe kreedot, mille põhjal on esmatähtis raha teenida, siis tema alateadvust lõhub see palju rohkem. Kuigi ärimees võib-olla ei teadvusta seda nii palju, sest meie tegeleme ikkagi hingelise maailmaga teadlikumalt kui nemad.

Kõige enam kurnab teatritöös molutamine, tegutsemisest saab energiat pigem juurde. Pärast füüsiliselt aktiivsemat etendust olen ma värskem kui pärast “istuvat” etendust. Ma arvan, et olen suhteliselt kiire ümberlülitussüsteemiga, ma ei vaja eriti pikka aega igaõhtuseks rolli sisseelamiseks. Muidugi, kümme minutit enne etenduse algust ma ka ei tule, olen ikka suhteliselt korralik inimene. Küsimus ei olegi ju minus, küsimus on selles, et teised lähevad närvi. Muide, olen tähele pannud, et kui partner on närvis, siis seda rahulikum olen mina. Mida rahulikum partner, seda rohkem närvi lähen mina. Me tasakaalustame teineteist. Olen proovis vihastanud ja minema ka kõndinud, aga siis ma lihtsalt lähen ära, aga mitte nii, et vaadake, ma lähen ära, ma olen nii kõva mees.

Kas näitlejal on moraalne õigus rollist ära öelda?

Jah, ja ka siis, kui lavastaja talle ei sobi. Vastumeelset tööd, vähemalt loomingulist, ei pea kindlasti tegema. Üldse võiksime olla julgemad tükkide mitteväljatulemisega. Me kardame tunnistada, et tõepoolest ei tulnud välja. Kohe läheb käima see, et raha on raisatud, proovid on tehtud, kuidas siis välja ei tule. Aga jätame seisma, las settib, võib-olla kuu-kahe pärast tuleb, Karusoo “Elektra” seisis ka kuu aega, oli väike kriis, aga siis tuli välja, ja tuli hästi välja. Paljudel näitlejatel on muidugi hirm, et kui ma ära ütlen, siis enam ei pakuta osa, seepärast pigistad aeg-ajalt silma kinni, mõtled asja enda jaoks positiivsemaks.

Vahel on küsitud eraldi näitleja sõnumi kohta. Minu meelest ei saa seda olla, kui sa oled proffnäitleja, siis sa ei saa hakata lavastajast eraldi mingit oma sõnumit sisse toppima. Näitlejal on võimalus otsida tükk, mis võimaldab seda sõnumit välja öelda, ja kutsuda lavastaja. Kui lavastajal on oma sõnum, kunstnikul oma, igal näitlejal oma, siis tükk läheb lihtsalt laiali, see tähendab ju rollist kõrvale astumist, tükis mitteosalemist. Mulle meeldib teatris suhteid vaadata ja mängida, mitte oma tõdesid kuulutada. Kui tavaline vaataja vaatab enamasti lugu, siis mina naudin dialoogi, seda, kuidas see omavahel haakuma on pandud.

Aga kindlasti peaks rollist loobuma esimese proovinädala jooksul. Näitleja loeb ju tüki enne läbi, ja esimese nädala jooksul selgub ka proovisaalis, mis suunas asi liikuma hakkab. Hiljem loobudes teen ma ju kellelegi liiga, teine näitleja peab alustama otsast peale, samal ajal on teised juba teatud kaugusele jõudnud.

Tajud sa praeguse teatri ümber mõningat entroopiat, kokkutõmbumist? Kas või publiku ridu silmitsedes? Näiteks Linnateatri etendusele 150-kroonise pileti ostmine ei ole kaugeltki kõigile enam jõukohane.

Me elame ju Eestis ikka veel nõukogude slepiga varakapitalistlikus ühiskonnas, meil ei ole tekkinud organisatsioone, mis toetaksid teatrikülastusi. Teater peaks justkui ise leidma vahendeid, et toetada pensionäre või lapsi, mujal maailmas käib see läbi vastavate fondide, nagu linnaliikluses makstakse kinni teatud piletihinna vahe. Praegused seadused ei aita kaasa niisuguste fondide moodustamisele. Aga kui vaadata Linnateatri praegust seisu, siis nõukogude ajal olid mõnelgi etendusel Noorsooteatri saalid, ka väike saal, tühjad, praegu ei ole ükski Linnateatri etendus tühi. Nõukogude ajal tehti pilet ikka väga odavaks, viimane rõdu oli vist 20—40 kopikat, aga ka teatriinimeste palgad olid erakordselt madalad. Toetati hooneid, aga ei toetatud inimesi.

Kui aga muu maailma näitajaid vaadata, siis meie külastatavus on ikka veel üks suuremaid. Soomes ja mujalgi on muuseas teatrikülastuste arv ja teatri populaarsus üldse viimasel ajal kõvasti kasvanud, nii et teatril on võib-olla tulevikku isegi rohkem kui filmil ja televisioonil, sest nemad peavad võistlema elektroonilise maailmaga, aga sealt tekib inimese igatsus elava esituse järele. Just seepärast, et telekas näitab 180 kanalit ja kinos võid kohe ära vaadata kõik Hollywoodi viimase malli järgi tehtud filmid. Teater ei peaks võistlema action-filmidega, seal on iga teine asi trikk. Ei ole mõtet minna kinno mustkunsti vaatama, mustkunsti on mõtet vaadata ainult elavas esituses. Minu igatsus oleks näha, kuidas inimene ise mängib, tantsib ja trummi lööb, mitte vaadata ekraanile, kus ta küll mängib ise, aga tantsib juba keegi teine ja trummi lööb veel keegi kolmas. Teater on ehedaim.

Üks enne mainitud entroopia ilming on ju ka see, et teatrist kõnelevad kirjatükid ajalehtedes muutuvad aina lühemaks.

Kui on hästi kirjutatud kirjatükk, siis pole oluline, kui pikk või lühike ta on. Ma pean normaalseks, et pärast esietendust ilmub lühike tagasiside, see esimene ei peagi olema pikk. Aga kahjuks unustatakse sageli ära, et etendused muutuvad, meil ilmuvad kõik vastukajad esimese kuu jooksul, aga tükk jääb ju käiku, hea lavastus mitmeks aastaks; aeg-ajalt vahetuvad osatäitjad, tükk võib tohutult muutuda, aga tagasisidet enam ei tule.

Nooruses võtsin kriitikat lähemal absoluutsele tõele, suhtusin valulikumalt kui praegu. Omal ajal tegutses kriitik Rein Heinsalu, kes kirjutas ühe noore näitleja kohta, et mängib, pole viga, aga ta lihtsalt ei sobi sellesse rolli. Sellega ei ole näitlejal midagi peale hakata, ei ole ka publikul; miks ta peaks tulema saali vaatama näitlejat, kes ei sobi oma rolli. Aga näitleja mängib seda tükki ju edasi, ja iga kord astub ta lavale tundega, et saalis istub keegi, kes on lugenud seda, et ta ei sobi rolli, ja ta võib seal laval teha mida tahes, see tunne ei kao. Mulle meeldib kriitika, mis vaatab lihtsalt lavale, unustades näiteks ära näitleja mingid varased filmirollid, mida millegipärast kogu aeg sisse tuuakse, ja kokkuloetud materjalid, ka algmaterjali, — mina lugesin “Hamletist” välja seda ja seda, miks seda laval ei olnud?

Noh, meil on veel kriitikuid, ma lubasin, et ütlen sulle nimesid, ma siis ütlen. Paigutan nad gruppidesse, nagu mu kallis õpetaja Reet Neimar armastab lavakooli lendudega teha. On armunud kriitikud, kes on teatud ajaetappidel armunud ühte näitlejasse, ja siis nad on nagu pimedusega löödud, nad ei näe seal kõrval ühtki teist tegelast ega ka tervet lavastust. Kuni see armastus ükskord, ei tea mis põhjusel, ära lõpeb ja armutakse järgmisse näitlejasse või lavastajasse. Sellesse gruppi kuuluksid näiteks Gerda Kordemets, Pille-Riin Purje. Siis on selline virisev kriitika. See puudutab eelkõige inimesi, kes ei kirjuta mitte ainult teatrist, vaid absoluutselt kõigest. Kohati tundub, et neil on mingi isiklik probleem, kas siis pohmell või kõhus keerab või... Ma mõtlen siin Andres Laasikut, Ants Jusket — jääb mulje, et nad kirjutavad vastu tahtmist ja ainult paha tujuga. Siis veel üks grupp — sugulased. Eestlased on nii väike rahvas, et pahatihti on saali ja lava poolel inimesi, kes on omavahel mehed ja naised, emad ja isad, lapsed ja lapsevanemad. Sugulaste suhtes on raske objektiivne olla ja enamasti see ei õnnestugi. Lausimetlus on aga naeruväärne.

Kas mõni kriitik on plusspunkti ka ära teeninud?

Ikka. Ega kõik eelnevgi miinusmärki kanna, ma rääkisin kriitikutüüpidest. Meie kursus oli selline “tädide” kursus, Panso lasti meile korra ligi, paar korda Kromanov ka, aga enamasti olid meil kõik naisõppejõud. Kaarin Raid, Lea Tormis, Reet Neimar, Helmi Tohvelman, Karin Kask, Ivika Sillar. Mäletan, kui koolis toimusid teatriteemalised arutelud, siis seal domineeris väga tugevalt naisvaataja seisukoht. Ilmselt seetõttu mulle meeldivad noored, mitte just vihased, aga mehed, näiteks Martin Kruus või Madis Kolk. Aga ka näiteks Kadi Herkül, keda me omavahel Gürsaks või Õde Rästikuks kutsume. Ta vähemalt ei virise, ta ütleb siis juba väga halvasti. See vihastab ja ärritab, aga ta tegeleb sellega, mis laval toimub. Teatud reservatsioonidega hindan veel Mihkel Mutti, kes liigub ühest grupist teise; kohati läheb maitse kokku ka Jaak Allikuga, kuigi tema kuulub ka armunud kriitikute hulka. Väga hästi kirjutab Ivika Sillar, ta kirjutab ainult siis, kui on näinud tükki mitu korda. Ta tõepoolest vaatab ja ka näeb väga palju. Venemaal, tean, õpivad esimese kursuse teatriteadlased esimesel aastal eelkõige “platsi nägemist”, seda, mida nad etenduses märkasid, andmata ühtegi hinnangut. Ta võttis klaasi parema käega, pani vasaku käega... Kui paljut nägid ja mõistsid vene kriitikud Peterburis “Ainsa ja igavese elu” arutelul! Keelt oskamata! Kriitika ei tohi olla pahatahtlik, aga ärritada võib, isegi peab — nad ju teavad konkreetsest lavastusest niikuinii vähem kui näitlejad ja lavastaja, ei maksa oma lugemusega väga hüpata —, aga tagasisidena on ta ikkagi vajalik. Kui kriitikud ainult rohkem lavale vaataksid ja ei otsiks seda, mida pole tahetudki sisse panna.

On sulle tuttav selline mõiste nagu keskea kriis?

Praegu küll ei tunne. Võib-olla see on ka kriis? Milles see võiks minu puhul väljenduda? Kas selles, et olen neljakümneselt vabakutseline? Tahtsin päriselt teatrist lahkuda, aga ei õnnestunud. Et üha vähem on rolle, mis intrigeerivad? Muidugi ma annan endale aru, et kui keegi pakub mulle noore esimese armastaja osa, mida, muide, on ka praegusel ajal juhtunud, siis palun pakkujal minu passi ja mulle otsa vaadata. Ei, seda pakkumist ma vastu ei võta, nii palju mul enesekriitilist meelt on.

Oled sa nooruses põdenud, et ehk jäi mõnigi “helesinine armastaja” mängimata selleks ampluaaks sobimatu hääle tõttu? Eelmisel aastal aga hindas Raadioteater su “retsitämbrit” aastapreemia vääriliseks...

Olen põdenud, aga mitte kui “retsitämbrit”, vaid kui kimedat ja kitsast baritoni ehk teise tenori vahelist “kriiksatust”. Ma ei ole oma häälega siiani rahul, olen ikka püüdnud teda parandada. Esimeseks armastajaks on mul muidki puudusi, aga seda ma ei põe. Muud rollid on ju huvitavamad. Raadiopreemia oli meeldiv üllatus — ju tuleb hakata hääle suhtes rahulolevamaks. Endine viga on osutunud omapäraks. (Naer.)

Kas sa “Kroonika” ajakirjaniku oma koju pilti tegema laseksid?

Ei, ja mitte ainult “Kroonika”. On küsitud küll, ja mulle tundub, et keeldumise eest ka kätte makstud. Palun rääkige minuga minu tööst, ma võin ka rääkida oma perest, aga oma magamistuppa ja mullivanni mina teiega ei lähe. My home is my castle.

Räägi mulle oma perest.

Vanem poeg õpib Cambridge’is majandust, noorem Tehnikaülikoolis infotehnoloogiat. Mingi algkunstilise hariduse me neile ka andsime, üks õppis klaverit, teine viiulit ja hiljem klassikalist kitarri, aga see ei jäänud elukutsena külge. Olen väga rahul. Mulle tundub ka, et nad ei ole valinud neid alasid pragmaatilistel põhjustel, vaid ikkagi reaalsest huvist asja vastu.

Oled sa puudutatud, lugedes seltskonnalehest, et “kohal viibis ka Reet Oja abikaasaga”?

Ei, mul ei teki mingit kompleksi. Ma olen uhke, et mul on teenitult tuntud naine. Reet on näinud peaaegu kõiki mu rolle, teletöötajana on ta näitlejale küllalt lähedase elukutse esindaja ja temalt saab lühidat ja täpset tagasisidet. Ma arvan, et ta on oma ala tõeline professionaal ja ma olen kakskümmend kolm aastat tagasi teinud väga hea valiku.

Ma annan endale aru: sa ei teeni kunagi sellist raha, et võiksid tõeline perekonnapea olla. Aga sedagi olukorda saab ju mitut pidi vaadata. Väikesed tüdrukud mängivad kodu, neil on mingi titt ja mingi majake. Väikesed poisid huvituvad samal ajal autodest, mootoritest, kappavad, vehklevad, kaklevad. Ja kui viiekümneselt on naistel elu sisuks seesama kodu, miks ei võiks siis mees teostada sedasama oma lapsepõlveunistust?! Aeg-ajalt muidugi saab mõlemal “lapseeast” kõrini.

Tuleb välja, et oled nagu mingi renessansiaegne inimene? Võitluskunstid, teater, tõlkimine? Äkki sa suudad meid veel mõne oskusega üllatada?

Et mida ma veel oskan?... Eks ma püüa endast head muljet jätta. Projekteerida suudan, ise ehitada, aknaid-uksi ette panna, inseneri-arhitekti pojana teen kõik primitiivsed meestetööd ära. Aeglane ja saamatu olen paraku söögitegemises, meeldib triikimine — nagu tai-chi.

Maalinud viimasel ajal ei ole, kooliajal ja enne joonistasin päris hästi, näiteks lasteaiast viidi minu pildid Jaapanisse näitusele. Mina olin terves rühmas ainus, kes oskas joonistada lokke, terve tüdrukute järjekord olevat seisnud mu selja taga rivis, et ma nende nukkudele juuksed teeksin. Seda fakti rääkis mulle hiljem üks kasvataja. Mis veel... Noodist ei laula, aga rütmi taban raskustega ära. Äri ei oska ajada — vaat sellest on tõesti kahju.

Küsinud SVEN KARJA