ENE PAAVER
ÄRKAV KAUNITAR

I rahvusvaheline teatrifestival “Talveöö unenägu” 28.—31. XII 2000 Tallinna Linnateatris

Rahvusvaheline teatrifestival “Talveöö unenägu” on mitmeti väärt algatus. Ta on, või öelgem, et temas on eos teatrisündmus. Juba esimene kord peegeldas see huvitavalt meie oma teatrit, teatrielu ja -publikut. Suure algatuse puhul kerkib ikka küsimärke, aga see ei kustuta tunnustuse hüüumärki nende ees.

Miskipärast näib, et hea nüüdisaegne tants, muusika ja kino on maailmast märksa rohkem Eestisse jõudnud kui teater. 2000. aasta kevadel käis küll Tallinnas legendaarne Ljubimov ja vene teatrit on siia ikka jõudnud (Fomenko, Viktjuk jt). “Baltoscandalil” andis monoetenduse “Kuidas ma koera sõin” Jevgeni Griškovets Kaliningradist, viimastel aastatel üheks omapärasemaks vene näitekirjanikuks ja teatrinäitlejaks nimetatud mees. Aga tänapäeva sõnateater Euroopast, mujalt maailmast? Tegelikult on sedagi — “Baltoscandal” tähistas juba 10. aastapäeva. Lasteteatrit püüab Eestisse tuua “Banaanikala” festival ja siit-sealt koguneb muudki (tänavateatrid näiteks).

Arvasin, et “Baltoscandali” publiku teatrijanu kestab ka talvel, lisaks hulk teatrirahvast, nii et festivali ajal ei pääse fännide ja asjaosaliste vahelt teatrimaja lähedalegi. Seetõttu oli üllatav Linnateatri väikestes ja nende oma etendustel alati laeni täis saalides tühje kohti näha.

Minu meelest oli “Talveöö unenäo” valik huvitav ja värskendav, ühel puhul hämmastas tõeline kõrgtase. Mõned nooremad kriitikud siiski ütlesid, et kutsutud välisteatrid ei pakkunud eesti omast eriti erinevat teatrikeelt, et ei nähtud välistruppidel ega praegusel eesti teatrilgi pole pakkuda seda sõnumit ja vormi, mis neid kõnetaks ja erutaks.

Uuel kultuuripublikul on suur valikuvõimalus. Osa neist “kõnelebki” vahest teatri asemel uue kirjandusega, “NYYDi” või “Jazzkaare” uue muusikaga, või Pimedate Ööde filmifestivali maailmaga. Jaak Rähesoo on teatri uuenemisega seoses viidanud faasinihke võimalusele, täheldades, et nagu sajandi alguses ja kuuekümnendatel “teater oma institutsioonilise inertsiga kipubki jääma teiste kunstide arengust üldiselt maha”, ning noorte kriitikute nurina kohta seda, et “nende häda on seni, et nad on saanud praeguse kohta korrutada ainult “see pole see”: neil pole olnud veel teatrit, mille eest võidelda. Aga võib-olla on nurinad siiski märk lähenevast muutusest.” (“Pildi sees olek: jooksev üldistuskatse”, TMK 12/2000.)

Aga kui festivalietendused olid pigem traditsioonilised, siis on Tallinnas ometi olemas ka sellise teatri truu püsipublik, kes võinuks festivali päevil rohkem Linnateatrisse jõuda. Ajakirjanduse esmastes vastukajades kerkiski küsimärk just seoses festivali pakkumisega eesti publikule. Kes on oodatud? Meediasse saabus info hilja ja justkui areldi, teadaandmise, mitte kutsumise toonis.

Linnateatri maja üle tuleb tõesti üldrahvalikku rõõmu tunda. See näis juba ju küllalt sisse töötatuna, aga selgub, et kaunitar alles ärkab: festival tõi nähtavale veel võimalusi ja võlusid.

Sopilise maja ainulaadsus ja intiimsus loob õdusa vastuvõtumiljöö. Publiku ja näitlejate suhe on tundlik, lähedane.

K u i lähedane, ses suhtes oli mulle jahmatav Moskva Noorsooteatri mängitud Daniil Ginki “K. I. “Kuritööst”” (lav Kama Ginkas). Milline erakordne mängupaik oli leitud taustaks vene aadlidaami vaesumise ja meeleheite viimasele vaatusele: eri peremeeste all tuhmunud, ent endist uhkust reetev aristokraatliku linnamaja koridor täis köögilõhnu ja allkorruselt kostvaid kõrtsihääli. Näitleja riivas vaatajaid, istus nende hulka, oli nii lähedal, et intiimseimgi üksikasi oli selgesti näha: meikimata nägu, viimase niidi küljes ripnev mantlinööp, etenduse käigus niiskeks tõmbuv nahk — ja isegi sõrmuse jälg peentel sõrmedel! Olles seda kord märganud, muutus see märgiks, osaks rollist — naisest, kes meenutab käest libisenud hiilgavat minevikku; kelle kotis on ikka veel alles räbaldunud fotod parema elu päevist ning kunagi ballikleiti kaunistanud narmendav sallinäru; kellel on viiuliduurid ikka veel eksimatult käe sees ning aadlipreilide instituudis õpitud prantsuse ja inglise keel ikka veel vabalt suus, ja — sõrmuse jälg ikka veel käel.

Näitleja Oksana Mõssina ei ole mitte modellilikult ilus naine, aga kaunis oma hingestatuses. Jah, see pateetiline sõna on siin vist omal kohal. Tema läbielamise intensiivsus on harvanähtav. Millega võrrelda? Aga miks mitte Epp Eespäeva Katerina Ivanovnaga Tallinna Linnateatri “Kuritööst ja karistusest”! Jõuline, peen, professionaalne, erakordselt isikupärane — need sõnad kehtiksid mõlema kohta.

Lavastus on kuus aastat vana, hästi sisse mängitud, Oksana Mõssina tundis end rollis väga vabalt ja kindlalt, hoidis olukorda kontrolli all ka siis, kui ta mäng riivas taluvuse piire (poolalasti lapsed, hulluse ekstaas). Juba ainuüksi selle lavastuse Eestisse toomine on festivali teene.

Kuigi Oksana Mõssina suhtles publikuga väga aktiivselt, valis mõned vaatajad endale partneriks (pihtimuse kuulaja, külaline, süüdistatav majaperenaine), ei astunud ta siiski välja oma K. I. rollist.

Rollist “sisse ja välja”, etenduse ajast reaalaega käisid näitlejad Kaunase Noorsoo-kammerteatri lavastuses Rabelais’ “Gargantua ja Pantagrueli” ainetel (lav Stanislavas Rubinovas). Etendus algas enne etendust: publik kogunes koos näitlejatega kammersaali eesruumi, koos suunduti mängupaika. Paljutõotav algus tekitas vandeseltslaslikkust küll. Hiljem esitati jupikesi Rabelais’ tekstist ja kommenteeriti seda, tehti vihjeid tänapäeva (etenduses jagatud veini spondeeris mingi Leedu alkoholifirma), ärgitati publikut kooris skandeerima: “Gar-gan-tua!”, lehekestelt ette lugema võõrkeelseid lauseid, pikiti jutu vahele laule ja muusikat jne. Vene-inglise-prantsuse-leedu-eesti segakeelest arusaamine ei olnud eriti tähtis. Aga hoolimata publiku ja näitlejate tiheliolemisest ja naljatleva meeleolu tõenäolisest taotlusest ei saavutatud mõnusat ühisesse mängu sulandumist. Võib-olla Aleksandras Rubinovas, keskne ja kõige vahetum näitleja, suutis publikut köita, teiste soolod tekitasid aeg-ajalt võõristust.

Vahetult pärast seda vaadatud Saksa Tri-Bühne “Preili Pollingeris” (Traugott Kirschke, lav Edith Koerber) toimis ühistunne ladusalt. Siingi sulatas publiku üles eelmäng: Taevalaval sattus vaataja kõrtsi, kus jooksujalu, hõigeldes ja kandikutega zhongleerides teenindasid teda usinad kelnerid. Saal pimenes — ja professionaalse kergusega lülitusid näitlejad kelneri rollist küll klaveri äärde saateansamblisse, küll episoodide kõrvalosadesse. Ainsana oli läbivalt preili Pollingeri osas Gunda Schanderer, korraga malbe ja särav, hea sentimendi ja koomikatajuga noor näitlejanna.

“Preili Pollinger” haaras oma brechtiliku “me esitame teile ühte lugu”-stiiliga, jättes ruumi tunnetele, koomikale, ühiskonnakriitikale. Haaras just etenduse tempo, tihedus, leidlik ruumikasutus, näiteks mõnede restoranistseenide toomine publiku hulka (kes ju istusid ka oma õlleklaasiga improviseeritud kõrtsilaudade taga!), ootamatult avanev, poolenisti õhus rippuv väljasõidule kihutav hiiglaslik punane luksusauto jm. Ödön von Horváthi ainetel tehtud näidendis ja lavastuses kumas tema rahvatükkidega seostatav tunne — segu realistlikkusest, lihtsusest, poeetilisusest. Lihtsakoelise lavastuse mängisid säravaks just sarmikad, plastilised, musikaalsed osatäitjad.

Nähtutest ehk traditsioonilisim oli Viini Brett Theater’i “Rusudekorjajad” (Franz Severin Berg, lav Nika Brettschneider). Neli naisnäitlejat ja klaverisaatja püsisid sealpool neljandat seina, esitades väikesi kurbnaljakaid lugusid ja laule 1940-50-ndatest aastatest. Samal ajal kui suures poliitikas Euroopa kaarti muudeti, täitsid sinise Doonau kallastel — aga samamoodi lugematustes linnades-linnakestes — naiste igapäevaelu tuhanded eluolulised pisivõitlused, peki hankimisest meeste leidmiseni.

Kuigi “Rusudekorjajad” räägib sõjajärgsest karmist ajast, oli lavastus pastelne, nukkernaljakas jutustus naiste igapäevaelust “rusude ja lootuste vahel”. See pole kaugeltki karusoolik dokumentaalteater; Merle Karusoo lavastustes on sõnum, probleem, teravus, eriline suhe autentse materjaliga. “Rusudekorjajad” oli vähenõudlik, ka osatäitmiste mõttes — võrreldagu pildikesi esitanud nelja naist näiteks lavastuse “Kured läinud, kurjad ilmad” jõuliste portreedega (osalt sama ajastu, samuti elulooline aines). Mõneti võib “Rusudekorjajate” kupleelikku stiili võrrelda “Vanalinnastuudio” tänapäevateemaliste estraadikavadega, ent vaid mõneti.

Hästi korraldatud ning hästi esitletud festival muudab teatri avalikkusele nähtavamaks ja väärtustab seda. Tänases kultuuripakkumise ja -tarbimise kirjususes on see tähtis. Korralduse pool teenis osalejatelt ohtralt ja teenitult kiidusõnu. (NB! Ei mingit lisatiimi, kogu töö tegi teater ise, igapäevatempo kõrvalt.) Vahest kehutab hea eeskuju ka teisi Eesti festivale oma tegevust kriitiliselt üle vaatama.

Teatrielu on tervik, üks ühine energia- ja infovõrk. Ühe teatri edust võidavad kaude kõik — “kvaliteetpublik” on eri teatrite ja tegijate fännklubidest hoolimata osalt ühine, ideed ja oskused levivad, teater on nähtavam. Avatusest ja headest külalisetendustest saadud impulsid ergastavad kõiki tegijaid ja vaatajaid. Linnateatri noblesse oblige — oodakem järgmist “Talveöö unenägu”.