MIDA JÄTAME MAHA EELNEVASSE AASTATUHANDESSE EESTI TEATRIST?

Vestlevad Kadi Herkül, Sven Karja, Margus Kasterpalu, Madis Kolk, Gerda Kordemets,
Jaanus Kulli, Andres Laasik, Pille-Riin Purje ja Margot Visnap.

Margot Visnap: Esiteks peaks pisut avama tagamaid, miks ja kuidas vestlusring ajakirja jõudis. Nimelt oleme mõne aastaga jõudnud ajakirjanduses olukorda, kus on kokku kuivanud või suhteliselt tagasihoidlikuks muutunud vaba pind, kus teatrikriitikud võiksid oma arvamuste-hinnangutega üles astuda, rääkimata tendentside määratlemisest, dialoogist või poleemikast.

Kaks päevalehte pühendavad teatrile enamasti uudisväärtusega esietendusretsensioone, sedagi üpris pealinnakeskselt. Ainsaks terviklikuks arvamuste kogumiks, millest võib ka arutelu või poleemikat välja lugeda on TMK teatriankeet. Pisut on leevendanud üldistavate tekstide vähesust “Sirbis” ja TMKs avaldatud eksperthinnangud teatrite kohta. Seekordne vestlusring üritabki seda vaakumit pisut täita.

Veel tasuks märkida, et infotehnoloogia ajastusse jõudnult pakume seekord välja n-ö virtuaalse vestlusringi, mis mõneti piirab vestlejate ringi. Nimelt osalevad mõttevahetuses need, kel hetkel on võimalik elektroonilisel teel üksteisega suhelda. Mis ei tähenda, et me vanema põlvkonna kriitikuid tahaks mõttevahetusringist välja jätta. Teisisõnu lubab ajakirja toimetus, et siinsele vestlusringile tuleb ka järg, kus sõna saavad vanemad tegijad. Ja kahjuks ei soostunud praeguses vestlusringis osalema Valle-Sten Maiste, kelle hinnangud kindlasti järgnevaid mõtteid rikastanuks.

Sven Karja: Kõigepealt — eks ikka kriitikast. Selge see, et viie-kuue aasta tagune olukord, mil kümnete lehtede kultuurikülgedel laiutasid leheküljesuurused teatrilood, ei ole niipea tagasi tulemas ja päevalehtede kultuurikülgedele ilmunud vähkkasvaja, reklaam, ei ilmuta mingeid kokkutõmbumismärke. Ega muud, kui et tuleb olemasolevatki pinda võimalikult mõistlikult kasutada. Seejuures tahaks kultuuritoimetajatele soovida enamat loomingulisust: praegu saavad kõik lavastused, kuhu kirjutaja kohale sõidab, kajastuse “ühe kaaluga”, oma 3000 tähemärki ülejärgmisel päeval, ja siis on rahu igaveseks majas. Aga on siis tingimata vaja tulekustutamist mängida ja “kultuuriuudise kajastamise” eest punkte koguda? Lavastused on sisult ju väga erikaalulised; kui tegu on tõesti lihtsalt leige lavatäitega, kas siis on ikka väga õigustatud “vead maha arvatud, mängiti päris hästi”-stiilis kirjatükid? Pigem võiks leheruumi kulutada nii, et oleks võimalik olulise lavastuse (isegi üksiku olulise osatäitmise) juurde mitugi korda tagasi pöörduda. Ühtlasi tekiks võimalus kirjutajate omavaheliseks dispuudiks, ristarvamuste vahetamiseks, mis praegu täiesti kadunud.

Pille-Riin Purje: Arvan, et võimalust mööda võiks kajastada ka kesisemaid lavastusi, kui nad tekitavad probleemseid mõtteid — alati pole aus ka see mäng, et vaikus on ilmekaim hinnang?

Margus Kasterpalu: Olen vist pisut ketserlikul seisukohal, aga asi, mis mulle teatri juures meeldib, ongi just see, et ta on ainukese hetke kunst. Ma ei arva, et jooksvat kriitikat kirjutav inimene peaks üritama silmas pidada, et küllalt suure tõenäosusega on tema muljend viiekümne aasta pärast ainus kirjalik allikas, mille järgi teatriloolased lavastuse kohta midagi oletama hakkavad. Neil tekstidel, mida me (üldjuhul) päevalehtedes avaldame, on lihtsalt teine funktsioon. Ma ei väidagi, et me arvustajaina seda alati silmas pidada suudaksime, kuid kiirelt kirjutatud esietendusemulje peaks olema ikkagi suunatud potentsiaalsele vaatajale, mitte üritama samaaegselt täita adekvaatse tagasiside rolli, mida meilt ootavad (ma ei tea, võib-olla enam ei oota ka) tegijad.

Olen seda meelt, et esietenduse-mulje üleskirjutamise puhul saab mu positsioon olla samalaadne, kui näiteks lavastaja või peategelasega esietenduse-eelset intervjuud tehes — ja see ei ole kriitiku, vaid uudishimuliku teatrisõbra (rõhk sõnal “sõber”) positsioon. Kriitik ei pea sõber (ega ka vaenlane) olema, sest tema meetodiks on analüüs. Kui on. Sama käib ka n-ö hooajaülevaadete kohta. Nii praegune vestlusring kui ka TMK ankeet küll fikseerivad mingi inimkogumi arvamused, aga kui sellega ei kaasne põhjalikku, mingisuguselegi metoodikale tuginevat analüüsi, on asja kasutegur minimaalne.

Muidugi on selge, et sellega ei saa hakkama igaüks ja parimadki meist mitte poole pärastlõunaga, nagu see asi tavaliselt kujuneb. Nii oleks üheks võimaluseks siduda kohustus kirjutada korraliku magistritöö kvaliteediga käsitlus õigusega valida etendused iga kahe aasta järel toimuvale draamafestivalile. Madis Kolk, kes praegu seda austavat koormat kannab, on kahtlemata võimeline oma valikuid nii põhjendama, et sellest eesti teatri kogupilt kenasti välkvalgustet saab. Kui sinna lisada ka sama perioodi

retseptsioonianalüüs ja -statistika ja vahest veel midagi, oleks vajaliku kaaluga tekstid festivaliaegse TMK erinumbri jaoks sama hästi kui olemas. Sellisel asjal oleks ehk mõtet ka tõesti igaviku (kaduviku vastand) seisukohast.

Margot Visnap: Kui meenutada aastatuhande lõppu, haarates mõtteliselt tagasi kahte viimasesse aastasse (1999 ja 2000), siis ühest küljest on teatripilt olnud mitmekesine, samas mitte nii särav kui lootnuks. Tundub, nagu tippude tippe oleks vähem ning suuresti laiutab kas korralik, keskpärane või kehv teater. Seda kinnitas ju ka viimane teatriankeet, mis käsitles hooaega 1999/2000, kus 27 kriitikut tõstsid “parima” pulgale 32 lavastust. Millest see kõneleb: kas taseme ühtlustumisest, aga mis suunas siis?

Gerda Kordemets: Minu jaoks on head teatrit selles mõttes juba isegi liiga palju, et üha pikemaks venib nimekiri, mida eeldatavasti peaks, aga ei jõua vaadata. Samas, teatrireformi kuulutavaid ehk teatri alustalasid raputavaid lavastusi tõesti ei meenu. Nii et milleski on neil, kes kurdavad, et pole miskit uut siin teatris, õiguski. Ent samas on mõne viimase aastaga palju rohkem tulnud väga head teatrit. Mitte kõva keskmist, vaid stabiilselt heatasemelist. Mis mõnikord suudab siiski ka üllatada.

Pille-Riin Purje: Üldmulje tundub, jah, säratum — aga võib-olla oleme ka ise ajaomaselt süvenemissuutmatumad? See aeg on vist möödas, kui oli mahti-võimalust üht lavastust kolm või üheksa korda vaadata. Aga ainsa vaatamisega kristalliseerub ainult absoluutne sündmuslavastus, mis ka esietenduseks n-ö valmis on. Rohkem on neid, mis arenevad-täiustuvad (näiteks Elmo Nüganeni “Hamlet”). Ei söanda esietendust liigselt usaldada — aga kui jälle ei jõua edaspidi vaatama? Ehkki kui väga tahta, siis peaks ikka jõudma. Iseasi, kas see kusagil ka kajastub: ajalehes ühepäevamulje ära reageeritud, linnuke kirjas...

Jaanus Kulli: Ei jagaks Margoti varjatud pessimismi. See, et kriitikud TMK ankeedis seadsid esiritta 32 lavastust, on siiski hea märk ja näitab pigem taseme ühtlustumist. Hooaeg 1999/2000 oli minu arvates üle keskmise. Ei mäleta vähemasti viimasel kümnel aastal, et keegi oleks öelnud: vaat kus nüüd oli hooaeg! Üle oma varju (teatrite ja näitlejate arvu ning rahvaarvu suhe!) ikka ei hüppa. Kui me läheme Londonisse ja vaatame ära viis ülihead lavastust, siis kas me teame, mitukümmend (mitusada) teatrit või truppi ei kannataks üldse mingit kriitikat?

Andres Laasik: Teatrid on muutunud eripalgelisemaks. Nii palju kui see repertuaariteatri vormi sees võimalik. Võrrelgem lähiminevikuga. Eesti teater viis, kümme ja viisteist aastat tagasi võis olla tore asi, kuid midagi tuletas tervikpildis meelde dokumentaalfilmi kaadreid Shanghai hommikustelt tänavatelt kuuekümnendatel aastatel, kui ühesugustes sinistes hõlstides inimesed sõitsid jalgratastega sotsialismi ehitama. Sellest ühetaolisusest on astutud pikk samm mitmekesisuse poole.

Margot Visnap: Kui lugeda mõningaid Valle-Sten Maiste mõtteavaldusi, jääb mulje, nagu sörgiks eesti teater hetkel teiste kunstivaldkondade sabas. Esmajoones on Maiste võrrelnud teatrit kirjandusega, aga vist ka kunsti- ja muusikaeluga, ka filmiga. Mina ei suuda nii radikaalse seisukohaga nõustuda. Kuigi üldpilt võiks olla säravam, mahub viimase paari aasta sisse ja alanud aastassegi mitu head lavastust ja mõned huvitavad tendentsidki. Kes vaidleb vastu või täiendab?

Andres Laasik: Maistel on selles mõttes õigus, et teatril jääb puudu kollektiivsest väest. Ei ole koos uusi värskeid tulijaid ja tegijaid. Nagu on näiteks kirjanduses. Kirjanduses on ühte patta pandud täiesti eri sorti uusi tegijaid ja kõik on sellest võitnud. Teatris, kus peaks justkui olema soodus pind kollektiivseks väeks, pole midagi sellist juhtunud. Me soiume siiamaani Toomingast ja Hermakülast. Pole olemas midagi suurt, mis väljuks ühe suure teatrimehe raamidest. Praegu on ebahuvitav nikitsemise aeg. Kahjuks.

Madis Kolk: Asi algab suhtumisest ja seetõttu on Maiste võrdlus igati adekvaatne (vaieldav nii või teisiti). Üldpildi säravus on kahtlase kujundiväärtusega mõiste ja keegi ei kahtle, et uus hooaeg on enesega kaasa toonud päris korralikke lavastusi, ennekõike näib, et värskete tuultena võetakse uuema dramaturgia lavalejõudmist, kuid millised esteetilised murrangud sellega on kaasnenud? On see kuidagi muutnud kriitik- ja praktikkonna suhtumist teatrisse kui missiooni? Haavatavus ja enesekaitsevajadus on tajuvõime sedavõrd blokeerinud, et õnnestava värske õhu sõõmuna armastatakse täiendada nimekirja Tätte “Ristumise” lavalooga välisteatrites, kuid see, kui keegi kas või teoreetiliselt võib-olla ekslikultki meie sisemist teatrimina torgib, kuulutatakse surnult sündinuks. Pole vaja.

Sellega haakub ka jutt Toomingast ja Hermakülast soigumisest. On ju ometi selge, et juba ammu soiutakse neist vastandmärgiliselt ja ajastuga seonduval teatriloolisusel pole nende fenomeniga vähimatki pistmist. Pigem tuleks mõtestada tollase teatripärandi lavaväliseid toimemehhanisme ja püüda selgitada teoreetikute-praktikute ühistöös selle ekvivalente tänapäeva seisukohalt. Vastasel korral jäämegi seda perioodi interpreteerima läbipõlenud geeniuste põlvkonnana ning sotsiaalse teravuse otsinguil alandume Turkka tallalakkujaiks, tegemata vahet, kus ihaleme olmenaturalismi, kus analüüsi, kus religioosset kirgastust, kus esteetilist gurmaanlust — igasugune uuenduslikkus niikuinii.

Kadi Herkül: Mina tahaksin ikkagi aru saada noorte vihaste meeste n-ö positiivsest programmist: see, mis on praegu eesti lavadel, ei ole see õige, elus ja kaasaegne teater; aga — missugune too õige ja kaasaegne välja näeb?

Jaanus Kulli: Mina tahaksin noorte vihaste meeste programmist esiteks üldse aru saada. Alles siis hakkaksin positiivsust otsima. Aga küllap on see minu vaimu piiratus, et olles lugenud kunagi Valle-Sten Maiste või ka Andrus Laansalu programmilisi kirjutisi, pole mõhkugi aru saanud. Ka mitte pärast teistkordset lugemist.

Vabandust nende ees, kes kahe eelnimetatuga oma vaadetelt ja hoiakutelt n-ö noorte vihaste meeste sõpruskonda kuuluvad, aga keda ma nimetamata jätsin. Praegu aga tundub küll, et see tandem töötab suures osa selliselt, et Valle-Sten on teoreetik, mida Andrus Laansalu (nüüd juba siis Tartu Teatrilaboris) ellu püüab viia. Labori avamine Laansalu kunst-tööga ei olnud paraku just väga muljet avaldav.

Pille-Riin Purje: Mina ei hakkagi aru saama, kuidas on võimalik teatrist kirjutada nii teoreetiliselt, et näitleja nimigi kirjatükki ei mahu, hea kui on pildiallkirjas. Viimane näide, mis mind vihastas, oli V.-S. Maiste lugu Schaefferi “Siinseal” ajendil (küll juba 2001) — nii näitlejakeskne materjal, mänguvõimalusi pakkuvad rollid ja põnevad osatäitjad! Targalt ja teoreetiliselt saab vabalt kirjutada üldse ilma teatrisse minematagi.

Gerda Kordemets: Minu meelest on see poseerimine, mida Valle-Sten ja veel mõned noored vahel veergudel teevad. Või ka Andrus Laansalu oma uut tüüpi teatris. Esiteks, julgen sellele vastu vaielda, et meil on n-ö esirinnas ainult kirjandus. Värske “Ülbete üheksakümnendate” kogumik on selge näide sellest, et see igatsetud uus on kunstiellu tulles juba natuke väsinud. Kui nüüd mõelda, et millal see kõik jõudis olla? Alles sõimati lehtedes valjuhäälselt nii kunsti kui ka kunstikriitikat. Ja tegijaiks — tõsises mõttes — jäävad lõpuks ikka need mõned üksikud nimed (Soans, Härm, Kurg, Laanemets, Kiwa). Ja see tuleneb nende intelligentsusest, süvenemis- ja arenemisvõimest, mitte aga mingi abstraktse uue kuulutamisest. Aga see, mis on toimunud kunstis või kirjanduses, ei pea ilmtingimata otseselt peegelduma teistes kultuurivaldkondades, kuigi võiks. Mida teatrile ette heidetakse ja mis siingi juba jutuks tuli, on see, et tegelikult elab eesti teater praegu natuke liiga heaolulist ja turvalist elu. See väljendub nii ühtlustuvas lavastuslaadis kui ka lõppkokkuvõttes repertuaarivalikus.

Madis Kolk: Noortest vihastest ja kriitikast üldse. Olemata küll ise eriti vihane, ei saa ma siiski aru sellest umbtõmblusest “noorte vihaste kriitikute”suhtes. Heites ette positiivse programmi puudumist, tuleks küsida, milline on siis see vanemate kriitikute positiivne programm. Kuna paremat pole, lähtuvad ju mõlemad pooled oma kriitikas olemasolevast teatrist, ning kui üks piirdub eitusliku virisemisega teemal, kuidas üks või teine asi ei teostunud, nii nagu peaks (!?), seega leierdatud kujund “oma Pisuhännast”, ja teine kõneleb sellest, et teatri ülesanne ja võimalused toimuvaga suhestuda seisnevad üldse mingites muudes lähenemistes, kummal siis puudub positiivne programm? Mõnikümmend aastat tagasi ütles ka Panso Undile, et sellist teatrit, mida teie jutlustate, ei eksisteeri, kuid kas keegi võttis Undilt sellega võimaluse olla tõsiselt võetav ja muutuda järgmisele põlvkonnale koguni guruks. Usun, et nii, nagu tuntakse alati ära hea ja rikas teater, sõltumata maitse-eelistustest, nii on ka kriitikas, ja mitte iialgi ei saa tekkida vastuolu näiteks Velleranna ja mõne radikaalse, kuid targa inimese arvamusavalduste vahel.

Küsimus, kas teatrist on võimalik kirjutada teoreetiliselt, annab kõnevooru edasi küsimusele, kas näitlejaist rääkiv kriitik kirjutab alati praktiliselt ja sisuliselt? Ideaalis peaksid need ju ühenduses olema, kuid kui konkreetsete kriitikute kaupa toimub liikumine äärmusi pidi, on see ometi parem, kui üldse mitte liikuda, mõelda ja “kaasa tunda”. Kriitik pole ainult koer karavani suhtes, vaid ka teoreetik, mõtleja ja miks mitte väsinud karavanile oaasi kättenäitaja. Praktikas on see ju korduvalt tõestust leidnud.

Margus Kasterpalu: Laansalust ja Teatrilaborist. Mu keemiaõpetaja, kes ühtlasi juhendas ka tollal tegutsenud Haapsalu I Keskkooli näidismuusikateatrit “Pöialpoiss”, armastas ikka öelda, et kes oskab, teeb ise, kes ei oska, õpetab teisi. Eks see ole tõsi küll, et kui Laansalu veel kriitik oli, teadis ta üsna täpselt, kuidas tänapäeval teatrit tegema peaks. Mul on väga hea meel, et ta praegu seda praktiliselt järele proovida saab — mitte just paljud kriitikud (vähemalt meil siin) ei ole söandanud võtta seda riski, mis kritiseerijast kritiseeritavaks saamisega kaasas käib. Minu jaoks ei olnud Teatrilabori “Silmatera”-nimelises esimeses katses midagi, mis käsiks asja kui absoluutselt lootusetu nüüd kohe aia taha visata. Isegi parimatel meie lavastajaist ei õnnestu kõik tööd ühtviisi silmipimestavalt. Nii et ootame ikkagi veel. Isegi kui Laansalu teatrist saja aasta pärast midagi rohkem alles ei ole kui tekstid, mida ta enne ja pärast seda kirjutas, on seda rohkem, kui see, mida jätavad meile need tunnustet lavastajad, kelle puhul, nagu Kadi kirjutab, “kriitika ja üldine teatriarvamus juba mitu-setu aastat tõdeb, et ei tule sealt midagi”. Aga kes muudkui lavastavad ja lavastavad.

Margot Visnap: Repertuaari mõttes näib pilt elustuvat. Teater tundub olevat üle saamas krambist suhestuda värske draamaloominguga. Mõjub rõõmustavalt, et juba on suhteliselt väike kaal lõbustaval bulvarikomöödial. Teisalt ollakse oma valikutes vabamad ka ses mõttes, et harvemaks on jäänud otsusi võtta lavastamiseks kord juba kas enda või kellegi teise poolt äratehtut. Loomulikult tasub head näidendit alati uuesti lavastada, aga mulle tundus selline valik viitavat pigem mõttelaiskusele.

Viimasel ajal on ilmunud meie teatrite repertuaari küllalt huvitavaid ja värskeid tekste, autorite nimistu on ju päris uhke. T. Bernard, R. Vitrac, T. Stoppard, L. Lunari, C. Churchill, D. H. Hwang, N. Silver, M. McDonagh, B. Friel, P. O. Enquist, O. Muhhina, P. Marber, A. Ibsen, C. McPherson jt. Kokku mõjub see värske õhujoana, mistõttu teater näib üha kaugenevat ajast, mil oldi muust maailmast kümmekond, vahel rohkemgi aastat maas.

Gerda Kordemets: Kas ei mõju seegi rivi hästi turvaliselt, hea dramaturgia musternimekirjana? Värske tuuleke oli minu meelest nii näidendina kui ka lavastusena “Põhhjas”. Muidugi on mul iiri fännina hea meel McDonagh’ üle, kuid temagi paistaks paremini silma, kui ümberringi oleks natuke ka hoopis teistmoodi teatrit. Intrigeerivat või irriteerivat. Millest ma veel puudust tunnen on see, et vihastada pole teatris mitu aastat saanudki. Aga millest ma siis tean, mis hea on?

Margot Visnap: Asi pole väga lootusetu ka eesti dramaturgia poole pealt, kui 98/99. hooaega ilmestas Tätte ja Kivastiku looming, siis eelmist Ulmani ja Kivirähi tekstid, Tättelt “Sild” veel pealekauba, lisaks Karusoo “SOS”. Kuigi, vaadanud hiljuti Von Krahlis Turkka teost “Connecting People”, hakkasin hirmsat moodi igatsema ka meie repertuaari sotsiaalselt sama teravat, eesti ühiskonda käsitlevat näitemängu, ses mõttes võiks CP olla eesti dramaturgidele ju uhke väljakutse.

Andres Laasik: Uue draama vaikne teke räägib sellest, et eesti teater hakkab üle saama hirmust tänapäeva ees.

Jaanus Kulli: CP võib küll olla uhke väljakutse, kuid käsu korras ju keegi sedasi kirjutama ei hakka. Kindlasti igatsetakse Turkka-taolist nähtust veel paljudele teatrilavadele. Asi aga ongi selles, et Turkka on nähtus. Sama palju kui Turkka on Soome enfant terrible, kelle koht mõne kalli kaimu arvates on hullumajas trellide taga, on ta ühiskonna sanitarina, urbaniseerunud sipelgana Soome elu väärnähtustele ja paisetele väga valusasti peale pissinud. Ja loomulikult ei meeldi see paljudele. Isegi sellises heaoluühiskonnas, kus korruptsiooniilmingud on marginaalne nähtus.

Asi on ka selles, et Turkkaks ei õpetata ei kirjandusinstituudis ega lavakas. Turkkaks peab sündima. Ja mis seal salata, eks ta ikka hull ole.

Gerda Kordemets: Mina küll pole kindel, et Eestis ollakse üldse suutelised kirjutama sotsiaalselt teravat näitemängu. Kui Karusoo... Ehkki, ma poleks paar aastat tagasi ka “Ristumise”- või “Silla”-laadset julgenud loota. Kui sotsiaalse draama juurde tagasi tulla, siis minu meelest pole eestlastel seda õiget sotsiaalset närvi. Me tahame ikka rohkem vaadata ja mängida näitlejaid, kirjanikke ja kuningaid, nagu Andres Laasik ükskord toredasti ütles.

Mis “Connecting People’isse” puutub, siis tundub mulle, et ega selline laad nii väga eestlaslik ole. Väikese võõritusega ja heanaaberliku irooniaga on meil seda küllalt kerge vastu võtta, aga kui kujutleda kas või sama stsenaarium Eesti oludesse, hakkaks üsna paljudel vastureaktsioon tööle. Mida võib-olla just olekski vaja, aga ikkagi: kas leidub kirjutaja? Kui praegustest, siis ehk Urmas Vadi mõne aasta pärast? Üldiselt on meie intelligentsil üsna lõtv sotsiaalne närv, mis hakkab tööle alles siis, kui nad ise töötuks, vaeseks vms jäävad.

Ehkki teemasid ju oleks: alates pensionärist, kes näljast ennast üles poob, tippajakirjanikuni, keda mingid leheomanikud ei julge tööle võtta, sest ta on oma tarkuse ja terava närviga neile natuke ohtlik või hirmutav.

Kadi Herkül: Eks me räägigi mingil määral sellest eesti teatri kõige üldisemast hädast — kontrastide puudumisest. Keskmine, korralik, aga üllatab väga harva. Isegi negatiivses mõttes.

Andres Laasik: Kas see negatiivse vähene üllatuslikkus ei ole seotud suure ettearvatusega? Tuttava variandi nägemine takistab halba teatrit nägemast halvana — sest ta on ettemääratult oma.

Jaanus Kulli: Kas selles kontrastide puudumises pole süüdi ka omaenda väga ilusa naba uurimine ja puurimine. Kindlasti on Eestis tugevad teatritraditsioonid ja meie lavakunstikool on hea kool. Ja jätkab kõige paremas mõttes Panso traditsioone. Ent teid on ju palju, erinevaid vormimänge, traditsioone jms. Selles mõttes võiks tõesti pilt olla mitmekesisem. Miks nüüd just Turkkast ja CP-st sedavõrd palju räägitakse. Et Eesti teatri taustal on see just midagi uut ja erinevat. See suguelundite tulevärk meie tänase (vähemasti neti kaudu) avatud maailmapildi juures ei tohiks enam kedagi väga erutada.

Margot Visnap: Nagu juba mainitud, pole väga heade lavastuste “pink” viimasel ajal just pikk, aga neid siiski on. Ning meeldiv ongi, et ka ankeedis parimaiks nimetatute lavastuste-lavastajate ring on laienenud. Mulle pole kunagi meeldinud see, kui keegi tõstetakse vaieldamatu liidri positsioonile (à la Undi parafraas Pedanenist ja Nügajasest).

Gerda Kordemets: Pole mõtet kujutleda end kellekski, kes me pole. Kui eestlasi on üks miljon, siis ongi loogiline, et seal saab tõenäosusteooria järgi olla kaks-kolm head lavastajat — sedagi on palju, kui mõelda näiteks Ameerika vastavatele proportsioonidele. Samuti on meil paremini kui näiteks Venemaal ses mõttes, et meil ikkagi on noor lavastaja ka bioloogiliselt noor, mitte viiekümnele lähenev, nagu seal sageli.

Usun, et lavastamisalget on teatrist ja institutsionaalsest teatrikoolitusest väljaspool isegi rohkem kui näitlemisalget. Iga teater võiks aeg-ajalt üllatada uue tegijaga, aga eriti võiks sellist võimalust pakkuda näiteks Von Krahl, kus minu meelest tuleb ikkagi välja liiga vähe lavastusi. Ometi, nagu nüüd taas CP puhul nägime, trupp on küll väike, aga vägagi võimekas.

Kadi Herkül: Aeg-ajalt paneb imestama ka vastupidine asi: mõni lavastaja (olgu, neid on päris mitu), kelle puhul kriitika ja üldine teatriarvamus juba mitu-setu aastat tõdeb, et ei tule sealt midagi, muudkui lavastab edasi. Ju ta siis oskab olla ühtaegu vähenõudlik ja enesekindel ja teatritele ka piisavalt mugav. Mida siis kriitika peaks tegema? Muudkui trampima ja tampima või vait olema?

Pille-Riin Purje: Kriitikud kiruvad, lavastaja ikka lavastab: no kui ikka publik käib (kesiselt tehtud kassatükkide puhul) ja konkurentsi pole etemate lavastajate näol, mis see kriitiku laitus siis loeb. Ja kui see kangesti loeks, kas ei teki siis ohtu, et nagu on kriitikkonna lemmikuid (?), nii tekivad ka peksupoisid, ja vahel ehk teenimatultki?!

Andres Laasik: Mina küll ei taha, et minu salmikeste järgi kedagi seina äärde pandaks. Ega koer ei saagi teha muud, kui karavani peale haukuda, ja kui ta kiiva kisub…

Aga lavastajate pink on lühike küll. Olemasoleva repertuaariteatrite süsteemi juures, kus on suhteliselt suur palgatud näitlejate hulk, on uuslavastuste arv tuletatav matemaatiliselt. Alla praeguse saja ei hakka ta ka tulevikus olema. Ja saja uuslavastuse jaoks aastas on lavastajate pink lühike, kuigi lavastajate liidu liikmete arv ütleks justkui muud. Aga ka orkestrites on kahte sorti inimesi: viiuldajaid ja viiuliomanikke.

Küllap annab sellise spetsiifilise ameti juures tunda nn professor Kolga valem, mille järgi suudab Eesti ühiskond oma väiksuse tõttu toota vaid kümme oma ala spetsialisti. Tänases päevas annab tunda lavastajate lünklik koolitus. Kooli puudumine tähendab aga diletantismi vohamist.

Gerda Kordemets: Peab ju olema ka häid keskmisi käsitöölisi, neilt ei oodata tipptulemusi. Võib-olla natuke pompoosne võrdlus, aga Hollywoodi filmide enamik on ju ka alla keskmise ja neid teevad rezhissöörid, kellest pole keegi midagi kuulnud. Kui publik seesuguseid lavastusi ikka vaatab, peab neid ka olema.

Iseküsimus on teatud legendikultus. Et tehakse nagu mingit suurt ja alternatiivset kunsti, aga kunsti pole ollagi ja keegi ei vaata ka. Siis peab küll kriitika sekkuma ja peksma ja peksma. Muidugi, ka kommertskäsitöölistele tuleb ikka öelda, et hea kommerts on ka hästi tehtud kommerts.

Margot Visnap: Kuigi Linnateatri suhtes on põhjust mitmeski mõttes kriitiline olla, võib samas jälle väita, et paari viimase aasta jooksul on oma positsiooni kõige kindlamalt hoidnud Linnateater ja Rakvere Teater — kunstiline stabiilsus ja organisatoorne sujuvus eelkõige. Draamateatrit ja “Ugalat” on raputanud vastuolud ja juhtkonnavahetused, mis teadagi ühe teatri tervisele kasuks ei tule. Omaette küsimus on, kes peaks ühe või teise teatri loomingulist või majanduslikku õhkkonda silmas pidama, nii et asi ei lõpeks protestiallkirjade kogumise või pankrotilähedase majandusliku olukorraga.

Gerda Kordemets: Ma arvan, et siin saaks küll olla tõsine teatri- (või ka laiemalt kultuuri-)ajakirjandus see tasakaalustaja. Sest palju on nii Draamateatri kui ka “Ugala” konflikti taga ju ajakirjanduse küündimatus ja skandaalijanu. Aga kuidas teatud juhtidele selgeks teha, et neil on vastutus oma kollektiivi ja ennekõike publiku ees? Ma ei kujuta ette, mis kriitika siin teha saaks? Ainult püüda juhtida tähelepanu repertuaarivalikule jne.

Aga üldiselt ei taheta ju kriitikat niisugustes küsimustes kuulda võtta. Muuseas, Rakvere Teatri edu üks põhipõhjusi on minu arvates, et noored mehed tegid, erinevalt varasemast Jalaka poliitikast, endale kohe selgeks kolm asja:

1. Mida me peame pakkuma, et Rakvere publik teatrisse tuleks?

2. Mida me peame tegema, et trupp oleks vormis ja teeks mõnuga tööd?

3. Kui suur osa sellest saab olla “suur kunst” kitsale ringile?

See on toimunud.

Kadi Herkül: See kõlab nüüd kurjalt ja karmilt, aga mina siiski tahaksin, et kriitikutel oleks ka mingisugune mõju teatri rahastamisele. Olgu me nii kehvad teatrimõistjad kui tahes, paremaid pole ka hetkel kusagilt võtta ja mingi ülevaade kunstilistest tulemustest meil vahest ikka on.

Mind hämmastab ja ehmatab ennekõike asjaolu, et ka käesoleval aastal sai Linnateater Kultuuriministeeriumi teatrirahadest 2 miljonit lisa “kunstiliste tulemuste” eest (nagu ka möödunud aastal). Samal ajal ei olnud hooaeg 1999/ 2000 Linnateatris kunstiliselt just väljapaistev. Või teine näide. Kui möödunud aastal (2000) tõmmati era- ja väiketeatrite enamikul raha tublisti maha, siis Von Krahl sai ilma mingi “võimlemiseta” 1,5 miljonit. Mul ei ole midagi Krahli vastu, eriti praeguses Turkka-eufoorias, aga mitu viimast aastat olid Rataskaevu tänavas ikka nigelapoolsed.

Jaanus Kulli: Mäletan, et kui sellest probleemistikust on tulnud juttu näiteks Raivo Põldmaaga, siis loomulikult on ta kaitsnud oma teatri huve ja teinud seda nii veenvalt (mäletatavasti oli kõne all Linnateatri palgafondi “mahakustutamine”), et noogutad vaid nõustudes kaasa. Umbes sama situatsioon on olnud teiste teatrijuhtidega — kuulad … ja jääd neid uskuma.

Krahli rahastamine on olnud tõesti kõige läbipaistmatum. Ja arvestades veel nende viimaste aastate esietenduste arvu, siis see rahajagamine paneb tõesti imestama. Aga see temaatika oleks väärt ühte pikemat ja põhjalikumat (majandus)artiklit, pluss kantsler Allikmaa seletused ja selgitused.

Gerda Kordemets: See kõlab ka kurjalt: mina kahtlustan teatrite rahastamise taga hoopis muid aluseid, näiteks ka poliitilisi — ma loodan, et nüüd kohtusse ei kaevata. Aga see, kuidas siduda dotatsioonid tulemustega, on keerukas probleemide võrk. Kes oleks hindaja? Mida hinnataks, kas kunstilist taset (mitu meetrit seda peaks olema, et raha juurde saada?) või publiku hulka (nojah, kui “Kroonika” lugejad kõik mingi nipiga ühe teatri juurde meelitada...). Mida mina ootaksin (ja ise pole üldse patust puhas), oleks see, et kultuuriajakirjandus teravamalt sekkuks, kui niisugused asjad on juhtumas või juhtunud.

Margot Visnap: Üks mõte, millest rääkisime Tartus enne “Meistri ja Margarita” etendust: kuidas suurendada lavastajate vastutust teatri ees (nii kunstilises kui ka, miks mitte, majanduslikus mõttes). Praegu kehtib ikka põhimõte, et teen lavastuse ära ja kui see ka pärast seitsmendat-kaheksandat korda repertuaarist publikuhuvi puudumise tõttu maha läheb, ei juhtu midagi. Lavastajal on tema palk või honorar käes ja tema on justkui vastutusest vaba. Muidugi, ebaõnnestumiste eest pole keegi kaitstud, ometigi on selles oma iva. Toon näite. Kaks lavastajat teevad oma lavastust, ühe eluiga on kümmekond etendust, teine püsib teatri repertuaaris kaks aastat ja toob teatrile kasumit. Nn palgalisena (või honoreerituna) on aga mõlemad lavastajad võrdsed.

Gerda Kordemets: Mina olen väga seda meelt, et vahe võiks olla. Aga samas — kui siis sünnib kuldmuna, tõeline kunstiteos, mis on teatrile suureks auks, aga publikule ei meeldi? Kas siis lavastaja jääb vaid poole tasuga, pluss suu- ja kirjasõnas kiitmine?

Sven Karja: Ei kujuta siiski ette olukorda, et lavastaja honorar oleneks saali täituvusest. Seega oleks väikses saalis lavastav lavastaja, kus, nagu elu näidanud, on kunstilise õnnestumise tõenäosus tunduvalt suurem, juba aprioorselt ebavõrdsemas olukorras. Lavastajana tahaksin selliste tingimuste puhul ometi sõnaõigust, kuidas mu üllitist reklaamitakse, mis päevadel seda tehakse, kus külalisetendusi antakse. Ilmselt nõuaksin selle kõige kohta väga täpset lepingut, aga võimalik, et ka teatavaid eritingimusi. Vastasel korral oleks mul ju pärast igakülgne õigus protsessima hakata, et “asi ei müünud” teatri süül, sest puudusid õiged tingimused (ei olnud piisavalt prooviaega, materjale, kõiki inimesi kohal vms). Võib oletada, et sellise lepinguvormi juures, kus esimese proovi mitte ilmunud näitleja korral oleks mul õigus töö jalamaid pooleli jätta, läheksid teatridirektorid varsti hulluks.

Andres Laasik: Lavastaja sissetuleku sidumine lavastuse tulususega on hoop repertuaariteatri stanislavskilikele põhimõtetele. On ikka seda hoopi vaja anda?

Margot Visnap: Tahan ikka ja jälle ühe teema üles võtta. Tundub, nagu oleks paljudel, eriti just headel Tallinna näitlejatel liiga vähe väärilist tööd või põnevaid, uusi väljakutseid? Mõned nimed: Tõnu Kark, Aarne Üksküla, Kersti Kreismann, Maria Klenskaja, Elle Kull, Kaie Mihkelson, Ene Järvis, Helene Vannari, Ago Roo, Andres Ots, Epp Eespäev, Piret Kalda, Triinu Meriste, Katariina Lauk-Tamm, Tiina Tauraite, Liina Vahtrik jt. Äkki oleks võimalik paindlikumalt planeerida ka näitlejate vahetamist; miks peab (või pidi?) “Ugala” suuremas osas panema repertuaari kolledzhi tudengite nõrgukestele õlgadele, kui pealinnas istub jõude või vähekoormatud näitlejaid. Miks kasutavad ka teised teatrid (Pärnu, Rakvere, Tartu) näitlejate vahetamist vähe? Suvine rotatsioon justkui töötab. Arusaadavalt ongi hooaja sees niisugust vahetamist raske teha. Ometi on “Ugalas” kunagi suurepäraseid rolle teinud Kreismann, Üksküla, Kark… Võib-olla tuleks nõu küsida vabakutselistelt näitlejatelt Ojadelt, kelle liikumine Eesti teatrites küllalt põnevaid kooslusi on loonud.

Pille-Riin Purje: Kindlasti on su nimekiri ebatäielik, näiteks võiks kiuslikult küsida, miks on seal ainult kahe teatri näitlejad, kas “Vanalinnastuudios” polegi häid näitlejaid või on see teater kuidagi “eristaatuses”, et põnevaid väljakutseid ei oodatagi? Aga nimesid lisandub küllap igaühelt veel — tundub, et kergem oleks üles lugeda neid, kes on saanud väärilist tööd ja arendavaid rolle... Saaks hoopis lühem nimekiri.

Sven Karja: Ruttan kõigepealt õiendama, et etteheide “Vanemuisele” teiste linnade näitlejate kasutamise kohta on küll sügavalt ülekohtune, tõestuseks vaid mittetäielik nimekiri neist, kes nelja-viie viimase hooaja jooksul Tartus suuri rolle teinud: Liina Tennosaar, Katrin Saukas, Kristel Leesmend, Elina Reinold, Sulev Teppart, Piret Rauk, Tõnu Oja, Rein Oja, Mikk Mikiver, Kaido Veermäe, Piret Laurimaa, Tõnis Mägi, tegelikult ka vabakutseline Peeter Volkonski, tulemas Jaan Rekkor. Julgen väita, et “Vanemuine” on praktiseerinud näitlejate vahetamist kõigist teatritest kõige rohkem.

Mis puutub ülejäänud “varumängijate pingile” unustatud näitlejate nimekirja, siis kõik ju õige, kuid... mulle isiklikult tundub, et võib-olla keskeas näitleja ei võtagi paari-kolme töövaesemat aastat nii traagiliselt ja on ehk tänulikki pisukese jõudeaja üle. Palju ebanormaalsem on minu meelest see, kui samale “pingile” unustatakse aasta-paari eest teatrikoolist tulnud ja teatri palgale võetud noornäitleja. Selles küsimuses ühinen Lavakunstikooli juhataja Ingo Normeti etteheitega teatrite aadressil, kes iga kahe aasta tagant sirutavad oma käed “värskete nägude” järele, võtmata hinnata, kas perspektiivis jätkub noortele inimestele piisavalt rakendust. Täpsustan vaid, et probleem on akuutne eeskätt pealinna kontekstis, sest juba ammu pakub Tallinn kitsilt ka muid võimalusi, mis varem motiveeris näitlejaid pealinnas püsima (tele, raadio, alternatiivsed teatriprojektid), jäänud on ainult reklaam, osalemised moe-show’del ja vibe’i seltskonnafotodel.

Minnes konkreetsemaks: Linnateater “taasavastas” sel hooajal oma vanema generatsiooni (tuumakad rollid “Sillas” ja “Inishmaani igerikus”, ka “Põhhjas”), kuid üldpildis kipuvad lahustuma just noored (Tarmo Männard, Andero Ermel, Triinu Meriste, sel hooajal pole uut rolli olnud isegi Külli Teetammel).

Draamateatri noorte puhul on pilt veelgi kurvem: mida on sel, juba kevadesse tüürival hooajal (oma koduteatris!) mänginud Taavi Eelmaa, Pille Lukin, Merle Palmiste, Ivo Uukkivi, Garmen Tabor, Andres Puustusmaa, Külli Reinumägi, Margus Prangel?

Kui vaadata samal ajal ringi Tallinna-välistes teatrites, siis seal jaguneb nimedele-nägudele võimalusterohket tööd palju ühtlasemalt, mistõttu viimati esile kerkinud huvitavamad noored näitlejad ongi minu mulje põhjal pärit sageli just neist teatritest: Karin Tammaru, Kersti Heinloo ja Tambet Tuisk Tartus, Hilje Murel, Meelis Rämmeld ja Tanel Ingi Viljandist, Kersti Tombak Rakverest, mitu nime ka Pärnust.

Andres Laasik: Muidugi tuleb näitlejale pakkuda head ja arendavat tööd, kuid minu arvates praktiseeritakse meil seda sorti pintsaku nööbi külge õmblemist isegi palju. Teatrid muud ei teegi, kui mõtlevad, kuidas tööstada olemasolevaid inimesi. Selle asemel et mõelda oma missioonile ühiskonnas ja sellele, milline oleks sellele missioonile vastav dramaturgia. Kui on olemas kaunid ideed, näitemängud ja lavastajad, küll siis tuleb ka näitleja sellega kaasa. Kuigi on ka vastupidiseid näiteid.

Margot Visnap: Viimase paari aasta jooksul on üllatavalt muutunud eesti teatri mänguruum sõna otseses mõttes. Kui varem uhkeldas oma erilisusega Von Krahli Teater, siis nüüd on juurde tulnud Rakvere väike saal, “Vanalinnastuudio” suurepärane saal, “Endla” olevat oma väikse saali ümber ehitanud, rääkimata Linnateatri erinevatest mängupaikadest. Kas võib uskuda, et seegi on meie teatrit tunduvalt mitmekesistanud (kui meenutada, et veel kolm-neli aastat tagasi kügelesid peaaegu kõik oma suurtes klassikalistes saalides).

Jaanus Kulli: Samas paneb see teatritele ka suuremad kohustused ja vastutuse. Kui ühe saali puhul võib juhtuda, et uuslavastus läheb mingil põhjusel aia taha, siis kahe saaliga teatris see võimalus (vähemalt teoreetiliselt) kahekordistub. Ja kui eelnevalt oli juttu uute ja värskete teatritekstide ilmumisest meie teatrite repertuaari, siis kindlasti on see tendents vähemasti teatud määral seotud just uute mängupaikade ilmumisega.

Gerda Kordemets: Tore, et saale on, ja tore, et see tekitab erisugust teatrit. Aga: suur saal, eesriidega ja puha, on ikka see õige teatritunde tekitaja! Seda on vaja näitlejal vormis püsimiseks, aga ka publikul. Samuti suuri, mastaapseid lavastusi. Kas või ainult sellepärast, et näitleja hääl ei kaotaks oma kandvust. On jube istuda Draamateatri kuuendas reas ja tõdeda, et näitlejat pole sinna kuulda! Aga seda juba aeg-ajalt juhtub.

Kadi Herkül: Hetkeoht ongi vist vastupidine — suurte saalidega ei ole eriti midagi peale hakata, need on teatrite murelapsed.

Andres Laasik: LD ngbacka kirjutas sellest kaheksakümnendatel. Asi on muutunud hullemaks. Teisalt on tulnud muusikal. Suured vormid elavad muusikalis. Miks mitte Linnahalli “Vampiirides”, nii nagu eesti teater suudab praegu seda teha.

Sven Karja: Vahepeal hakkaski tunduma, et tuleb omaks võtta olukord, kus kunst ja kommerts jagunevad loomuomaselt ka teatrisaalide vahel — esimene väiksesse, teine suurde. Kusjuures tasub märgata, et väikeste saalide (või muude kitsamate pindade) teatripärases kasutamises on tubli annus silmakirjalikkust. Ühelt poolt, tõesti, teater suhtleb oma vaatajaga justkui otse, vahenditult, intiimselt ja “lähedalt”, teisalt aga justkui kaugeneks ja põgeneks oma vaataja eest järjest väiksematele pindadele, järjest väiksema arvu vaatajate ette, nagu peljates kohtumist oma publikuga ja — suureliseks minnes! — sotsiaalset vastutust.

Just sel foonil on minu jaoks olulised lavastused “Laulatus”, “Küüni täitmine” ja “Talvemuinasjutt” — kui näited suure lava õnnestunud “allutamisest”.

Margus Kasterpalu: Üheks meeldivamaks tendentsiks teatreis on minu arvates terve mõistuse võit. Pean silmas seda, et mitmed teatrijuhid ja lavastajad on väljendanud valmisolekut vähendada uuslavastuste arvu. Neid vorbiti siin viimastel aegadel kui saelaudu, mis tähendaski, et kunstilooming asendus paratamatult tootmisega. Kuna tehti palju, tuli teha odavalt ja ummisjalu. See tähendas, et lavastajad ei saanud kasutada neid näitlejaid, keda oleksid just selles tükis näha tahtnud. Lavastajate kodutöö jäi sageli poolikuks. Esietendusteni jõudsid poolküpsed lavastused, mida järelküpsetada ei saanud, sest nii lavastaja kui ka trupp asus kohe uue töö kallale, kuna oli teada, et äsja esietendunu ei püsi repertuaaris, sest ta oli ja jäigi poolikuks. Muu hulgas tähendas see, et esietendus ei olnud enam kellegi jaoks sündmus. Kuusteist “esikat” Draamateatris tähendas ühemõtteliselt, et nad kõik ei ületanud ajalehe uudiskünnist. Nii juhtuski, et uus tükk tuli repertuaari ja jõudis sealt äragi minna enne, kui müüja jõudis müüma ja ostja ostma hakata. See nõiaring tuli katkestada.