SALLIVUST TEATRIMAAILMA!

Aprillikuu TMKs võtsid hetke teatriprotsessi hinnata meie keskmise ja noorema põlve teatrikriitikud. Tollase vestlusringi “Mida jätame maha eelmisse aastatuhandesse?“ sissejuhatuses lubas ajakiri, et sellele vestlusele tuleb ka järg. Käesolevas numbris jagavadki oma mõtteid lugejaga teatriloolased ja pedagoogid Lea Tormis ja Reet Neimar. Ajakiri loodab, et mõttevahetus jätkub ja TMK vestlusringi liitub veelgi osalisi, nii kriitikuid kui praktikuid.

See jutt on räägitud kevadel ja seda täiendatud sügisel. Mõnedki siinsed mõtted on tõuke saanud nimetatud TMK vestlusringist, samas üritasime käsitleda pisut ka eelneva hooaja lavastusi. Nagu allpool on põhjust kaevata, ei mahtunud viimaste pikem eritlus trükiruumi ära ka käesoleval juhul. Sellest hoolimata sai jutt pikk ja pärast lõplikult valminud teksti läbilugemist soovitasid Lea Tormis ja Reet Neimar siinsele loole moto, värsiread ühest Betti Alveri luuletusest.

Tuisustel õhtutel tallates vokki,

meie, kaks elatand, lustakat moori,

ahju ees rüüpame auravat grokki,

siuname vanu ja pilkame noori.

Lea Tormis: Alustuseks: see, kuidas meie Reet Neimariga teatrit vaatame, erineb ajakirjanduses pidevalt kriitikat kirjutavate inimeste vaatenurgast. Oleme põhiliselt teatriloolased, teatriprotsessi jälgijad, kordumiste ja erinevuste märkajad pikemas perspektiivis. Ja pedagoogid. Oma arvamust avaldada tahaks vahel aga ikka. Kuna hooajaülevaateid enam ei ilmu, siis peavad neid asendama vestlused. Teatri kajastamine vajab erinevaid vaatepunkte — vanuseliselt, sooliselt, teatrivaatamise kogemuse poolest. Viimased ajamärgid näitavad, et vajadus pikema-kommenteerivama teatrijutu järele on üldisem. Mina ei tahaks, et teatri puhul liialt edetabelitele keskendutakse. Teater pole spordivõistlus. Kui TMK ankeedis pead nimetama paari parimat, siis näiteks Draamateatri “Aristokraatide” puhul oli see võimatu — kas loen kõik näitlejad üles või teen enda jaoks ülimalt tingliku valiku, millest on ju tegelikult kahju. Õnneks anti sellele lavastusele ansamblipreemia, sest ju on ka moodsas teatris ansambel üks eriväärtus.

Meie Reedaga ei kirjuta ammu jooksvat kriitikat. Eesti keeles on “jooksev kriitika” tabav ütlus: sageli ongi ta jooksujalu tehtud. See on üks vajalikest kriitikazanritest, aga paraku ajalehtedes muud enam ei lisandugi.

Reet Neimar: Mäletatavasti hädaldasid teatrid 1970.—1980. aastatel, et ei avaldata operatiivset kriitikat, nagu see oli tavaks enne ja ka pärast sõda: arvustus olgu lehes pärast esietendust homme-ülehomme! Tänaseks on operatiivsus saavutatud, aga kadunud on süvenev, mitmekordse vaatamise pealt kirjutatud kriitika. Lainetame ühest äärest teise ega saa pidama keskpaika, kus oleks esindatud vormide paljusus.

L. T.: Eelmisel eesti ajal räägiti samuti, et ei tohi piirduda kiirreageerimisega. Sest oli ju teada, kuidas seda tehti — kirjutati näidendi põhjal ülevaade valmis ja öösel pärast etendust pandi teostuse kohta paar hinnangulist lauset juurde. Kuid tol ajal olid soliidsetel lehtedel nädalalõpulisad. Teatriajalugu kirjutades sain just “Päevalehe” lisaväljaannet “Kunst ja kirjandus” kõige rohkem kasutada. “Looming” andis siis ja veel pärast sõda teatrihooaja ülevaateid. Pöörduti tagasi olulisemate lavastuste juurde, vaadati neid põhjalikumalt, ka erinevaid koosseise. Voldemar Mettus armastas konkreetseid detaile esile tuua ja tagantjärele on neid huvitav lugeda. Eks mõned aastad tagasi üritati seda ka, näiteks “Postimehe” lisas “Kultuur”. Ometi mõnel pool Euroopas ilmuvad praegugi päevalehtede kultuurileheküljed, kus kirjutatakse pikalt, analüüsivalt.

R. N.: Kriitika hetkeseis sõltub mitmest asjaolust. Esiteks kirjutajatest, kelle hoiaku on paraku välja treeninud toimetused. Paljuski määrab toimetuste-toimetajate-ülemuste suhtumine. Viimasel ajal kuulen taas kirjutavate inimeste kurtmisi, et artiklit kärbiti ilma autorile ütlemata või nõuti: kirjutad miinimumarvu tähemärke ja ei rohkem! Samas tuleb kirjutada välkkiirelt.

Vabaduse tulles tekkis meil palju lehti, kus kultuurist kirjutada. Nüüd on kultuuripinna valik ja maht jäänud ahtaks. Kui siis toimetus nõuab ka pealiskaudset lähenemist, olemegi olukorras, kus pärast ülilühikest arvustust ükski väljaanne enam teist korda, olgu ka olulise või probleemse lavastuse juurde tagasi ei pöördu. Mis jääb üle? Kultuurileht “Sirp” ja ajakiri TMK, mis avaldab artikleid õige mitme kuu pärast ja pealegi ühel kolmandikul ajakirja pinnast. “Sirbi” puhul torkab silma, et noor teatritoimetaja Madis Kolk on püüdnud täita teoreetilisema käsitluse nišši — kõigest meil ju kogu aeg napib. Paraku jääb teatripildi konkreetsem kajastus “Sirbis” lünklikuks. Ja mõne nn eruditsiooniga edvistava ja ülelugenud uue autori (uue pseudonüümi?) naiivsus ja primitiivsus päristeatri suhtes paneb vist juba paljusid kirjatöö inimesi tundma teatripraktikute ees kollektiivset süüd.

Mis kõige kurvem: kadunud on zanrite mitmekesisus! Pole enam portreeartikleid. Või kui need tulevad, siis korraga kõikjal, nagu näiteks Ita Everi juubeli puhul. Justkui eelmistel aastatel poleks keegi võinud Everist kirjutada! Mis tõestab, et tegelikult elatakse ajakirjanduses formaalselt, kalendrit jälgides. Ammu ei ole olnud sisulist poleemikat (ma ei mõtle varjatud kabjahoope siin ja seal). Seda saab korraldada ju mitut moodi: kahe vastandliku artiklina või lihtsalt vestlusringidena.

L. T.: Vähemaks on jäänud intervjuusid teatritegijatega, kuigi seltskonna- ja üldhuviajakirjades neid justkui avaldatakse. Miks arvata, et kirjutama peab lihtsalt ajakirjanik-reporter ja lähtuma peamiselt näitleja eraelust või mõnest skandaalsest seigast. Palju sõltub sellest, kes ja kuidas küsib. Miks ei võiks ka üldhuviajakirjadele teatriintervjuusid teha asjatundjad? Usun, et teatrist sisuliselt huvituv lugeja pole veel välja surnud ja tal on kõrini üha samu teemasid käiavatest “naistekatest” ja seltskonnalehtedest.

R. N.: Kahju, et ajalehepindade niigi nappe võimalusi täidetakse aeg-ajalt teatrivõõraste autoritega. Julgen selle kompleksivabalt välja öelda, sest ma ei pretendeeri “Eesti Ekspressi” teatrikriitikuks: ma ei mõista, miks on Barbi Pilvre hakanud teatrist kirjutama? Tal ju puuduvad teatrialased teadmised, sellised arvamused peaksid kuuluma vaatajakirjade rubriiki. Muidu võiksime ju näiteks meie Visnapiga hakata muusika- ja kunstikriitikat kirjutama. Siinkohal ei mõista ma hästi ka “Sirbi” taktikat: kui mõnel inimesel on teatris igav ja tal puudub põhjalikum vaatajakogemus, siis miks peaks autor, kel on teatri kui meediumi suhtes vastuvõtukanal kinni, täitma niigi nappi teatrikirjutiste ruumi? Juhuslikest autoritest “SL Õhtulehes”, telelehtedes jne ei maksa rääkidagi.

Kolleegid kurdavad päevalehtede toimetuste “terrori” üle, samas usun, et palju sõltub ka kirjutajast endast. Mind teeb murelikuks trükitud kirjasõna märgatav kaugenemine teatri praktilisest protsessist, teatrist enesest. Minu eluajal pole see lõhe kunagi nii suur olnud. Väliselt avaldub see muidugi selles, et näitleja nimegi ei mainita. Näitlejast konkreetselt, tema loomingulisest arengust või kriisist, rollile lähenemisest, väljendusvahenditest ei kirjutata peaaegu üldse. Sisuliselt on probleem aga veelgi sügavam: suur osa trükisõnast ei vahenda või isegi ei saa pihta sellele, missuguse tee on lavastaja näidendi tõlgendamisel valinud. Kirjutatakse pisut autorist, pisut story’st, lisatakse pealiskaudne mulje lavastusest. Ammu ei kehti enam klassikute põhimõte: kunstniku töö hindamisel peab arvestama tema enda kehtestatud reegleid.

Kui on tegu mitmekihilise näidendiga, peab lavastaja — selleks, et ta töö vähegi õnnestuks — tegema ju kindlasti oma valiku. Hea tekst on ambivalentne. Lavastaja peab valima ühe konkreetse suhete mudeli, stiili, läbiva probleemi, millele ta lavastuse üles ehitab. Mida tajutavam on lavastaja sõnum, seda selgemini väljendub ka tema valik, tema reeglistik, lavastuse esteetika ja filosoofia. Arvan, et tõlgenduse määratlemisel jääb praegune kriitika suuresti teatrile võlgu. Võlgu jäävad nii need, kes püüavad sellest, mis laval näha, vähe hoolides üldistavalt teoretiseerida, kui ka need, kes kirjutavad formaalset üheöökriitikat. Pigem pakutakse oma nägemust näidendist, ei vahendata lavastuse olemuslikke sõlmpunkte, tõlgenduse parameetreid.

Mõned kriitikud heidavad kergekäeliselt lavastusi või lavastajaid “prügikasti”. Olen märganud üsna eelarvamuslikke hoiakuid. Kuid see on meie teatripotentsiaali raiskamine. Päevakriitika ju määrab: seda loevad kolleegid teatrites, teised kriitikud, publik. Vahel oleks justkui kokku lepitud, et see lavastav näitleja on ju tore poiss, aga lavastajat temast pole. Või kui üht lavastajat saadab kord mingi fiasko, siis — temast enam asja ei saa. Ja pärast nenditaksegi: meil on ainult Nüganen, Pedajas ja Unt. Tippe tuleb muidugi väärtustada. Aga tipptasandil olgu konkurentsi. See pole ju ka Nüganeni ega Pedajase huvides, et meil oli kaua aega vaid kaks premeeritut. Siis tekib teistel tõrge ja mõni kirjutaja arvab, et neid kahte tuleks jalgupidi tipust alla tirida. Oleks kindlasti parem, kui esiletõstetute hulk oleks varieeruvam. Et antaks ühtedele aega end laadida ja koguda. Kuigi on ka selge, et see juhtgrupp, kelle hulgast liidrid võivad tõusta, ei saa kunagi liiga suur olla. See ei ole ainult kaks ega kolm lavastajat, aga see ei ole ka kaks-kolmkümmend lavastajat.

Pikapeale hakkab mul ajalehti lugedes praktikutest päris kahju, nad ei saa enam kuigi palju adekvaatset vastukaja, nende pingutusi ei serveerita vaatajatele asjatundlikult. Nüüd vist solvan kõiki oma kolleege, aga üha rohkem hakkab tunduma, et õigus on ühel eesti lavastajal (eri aegadel erinevas sõnastuses on küll mitmed teatriinimesed seda maininud): kui lavastajad teeksid oma tööd ka niisama pealiskaudselt kui kriitikud, missugune oleks  s i i s meie teatripilt?

Praegu pean küll tunnistama, et Eesti venekeelne teatrikriitika on palju põhjalikum ja sisuliselt huvitavam (ka mahukam!) kui eesti lehtede napid lookesed samade eesti teatri lavastuste kohta.

Aga eks peegelda teatrikriitikast räägitu meie ajakirjanduse kultuurilehekülgede üldist vaesestumist. Peamiseks on saanud reklaamifunktsioon. Ajakirjandusest on saanud toode, müügiobjekt. Võtame näiteks pealkirjad, nii laiemas mõttes kui ka ainult teatrit käsitlevate lugude puhul. Sageli pealkiri ju valetab. Või ehmatab mingi täiesti väära vaatevinkliga. Kui hakata tekstist pealkirjale kinnitust otsima, siis sealt ei pruugi seda leida. Vahel tahaks küsida: kes neid pealkirju siis paneb?

L. T.: Pealkirjadesse on tekkinud veel üks häiriv joon — need on agressiivsed ja rõhutavad võimupositsiooni. Näiteks “Köler võimutseb Toompeal”... Paraku liiguvad samas suunas ka teatriartiklite pealkirjad, sarnanedes õnnetusi ja kuritöid käsitlevate artiklite pealkirjadega. Viimase aja markantseim näide: “Unt tappis Pedaneni ja Nügajase”. Lehetegijad (või välismaalastest omanikud?) kiirendavad lugeja juhmistu(a)mise käiku, otsustades oma aruga, et ainult halb ja agressiivne “müüb”. Meie lugejat alahinnatakse. V e e l kurdab lugeja, et on vastikuste rõhutamisest, ebaolulise ülespuhumisest, vigasest ja klišeerunud keelekasutusest surmani tüdinud. (Reklaamikeele näiteid: meil on nüüd aina kultusetendused, kultusautorid, kultusfiguurid, üks üleüldine kultus. Omadussõnadest ainult “fantastiline” ja “kuum”.)

R. N.: Pealkirjas “Unt tappis Pedaneni ja Nügajase” on mitu viga. Esiteks torkab silma väite kriminaalsus, võikus. Teiseks, teatripreemia saanud Mati Unt ei teinud selleks midagi, et preemiat enesele krahmata. Ükski loovisik ise sellele preemiale end ei esita, ses mõttes nad pole isegi kandidaadid, vaid ikka teiste nimetatud nominendid. Ja preemiate määramise konkurentsis ei figureeri loojad ise, vaid nende looming.

L.T.: Primitiivset maitset kallatakse kaela nii palju kui võimalik ja seejärel kinnitatakse võidukalt, et lugeja muud ei tahagi. Kui ikka piisavalt kaua pahna sisse sööta, siis mõni tõesti ei oskagi midagi muud tahta. Ajakirjaniku roll võiks olla ka hariv, ta peaks olema nõudmiste kasvataja. Ei usu, et omanike poolt absoluutselt kõike ette kirjutatakse. Ei pea iga rumalusega kaasa minema. Olen viimasel ajal hakanud jälgima (ja soovitan ka teatrikriitikutele) Evi Arujärve operatiivseid muusikaarvustusi. Tal on väga konkreetne analüüs ühendatud üldisemate kultuurisuundumuste terava ja läbinägeliku kaardistamisega. Ja need arvustused ilmuvad ka päevalehtedes!

R. N.: Teatrikriitika kohustustest tegijate ees me juba rääkisime. Teine asi on vaataja mõjutamine ja suunamine. Kui publiku tähelepanu ei juhita lavastuse kunstilisest seisukohast olulistele tunnustele või sõlmpunktidele, on see karuteene vaatajale. Me ei arenda oma vaatajat ja vaatamise tase kängub. Teatrimäluga, vaatajakogemusega inimesi jääb saalis üha vähemaks. Ühelt poolt seetõttu, et ajakirjandus ei arenda vaatajas teatrimälu ja jälgimisoskust. Teisalt ei võimalda teatripileti kõrge hind enam igaühel teatris käiagi, publik selekteerub ostujõu, mitte selle järgi, kes on teatrihuviline, kes oskaks tundliku-taipliku pilguga teatrit vaadata. Üha enam jääb kõrvale inimene, kellele eeldatavalt teatrikunst on suunatud.

Mida siis soovitada olukorras, kus valitseb päevaajakirjanduse “terror”? Arvan, et need väljaanded, kellelt võiks eeldada missioonitunnet, peaksid üht-teist oma tavades korrigeerima. “Sirp” võiks mõelda sellele, kuidas teatripilti ülevaatlikumalt ja ka konteksti avavalt kajastada. TMK peaks muutuma kõigepealt operatiivsemaks. Tänapäeval saab ajakirjanumbrit kiiremini teha kui kolm kuud. Senise rütmiga ei suuda TMK teatriprotsessis enam aktiivselt osaleda. Rohkem võiks ajakiri avaldada ka harivat materjali. Päevalehtede puhul, tundub, võiksid autorid panna maksma proffkirjutajate au: miks mitte teha toimetustele üks “kambakas”, öelda, et me ei kirjuta ühe ööga, vaid teeme seda umbes nädala pärast. Peaks suutma toimetustega kokku leppida, et olulisi lavastusi kajastataks hiljem veel kord, vaatajat sisuliselt suunavalt. Inimesed, kes on varem olnud võimelised tabama lavastaja sõnumit ja kujundisüsteemi, kirjutama näitlejatest, võiksid võtta end kätte ja kirjutada oma parimate võimiste piiril! Kas tõesti siis ei avaldata? Ja kui viimase esietenduse kohta parajasti mõtteid ei ole, võiks loovutada ruumi kolleegile.

L. T.: Ajalehetoimetustesse on heal juhul jäänud tööle vaid üks teatrist kirjutav inimene, kes peab ka muudel kultuuriteemadel sõna võtma. Käsi lihtsalt ei tõuse vigu ja pealiskaudsust ette heitma, teades, millise tempoga ta töötab. Kui ta peaks nüüd toimetuses mässu algatama, kas siis ühel hetkel ei leita: kellele seda teatrit üldse vaja on? Nii et see on kahe otsaga asi. Ja kuna ametiühinguliikumine pole tõhus (ajakirjanduses vist olematu?), siis nähtavasti peabki väljaandjatele hakkama väljastpoolt survet avaldama.

R. N.: Veel üks probleem — teatri jäädvustamine televisioonis. Pole enam raha lavastuste salvestamiseks. Aastas suudetakse linti võtta vist kuus lavastust. Asi on hull, sest teatriajaloo tarvis ei jää enam kuigi palju järele (teatrite koduvideod on siiski amatöörlikud). Praegu näidatakse eetris veel vanu lavastusi, ent mida näidata kümne aasta pärast praegusest teatrist? Kas olete tähele pannud, et juba nüüd näidatakse “Siin ja praegu” saatekülalisi vanades rollides, kuid mitte viimaste aastate osades? Sest neid pole lindis! See on kultuurikonteksti üldine probleem, mitte kitsalt teatri probleem. Kas eestikeelse etendamiskunsti jälgimise võime laial publikul atrofeerub või ei? Kui eesti näitleja ilmub ekraanile ainult reklaamiklipis või seriaalis, siis varsti jõuab juba vähe niisuguseid inimesi teatrisse, kes oskavad pisutki keerukamat kvaliteetteatrit vaadata ja hinnata. Nii lööb see ringiga ka teatri pihta.

L. T.: Teatriõhtud ja süvenevad teatrisaated annavad ju televisioonile publikut. Vaatajad igatsevad neid endiselt, eriti jälgitaks neid maal ja väikelinnades. Selliseid soove on korduvalt avaldatud.

R. N.: Varsti hakkab “Pianoolale”, “Aristokraatidele” või “Majahoidjale” sattuma inimesi, kes ütlevad: igav! Või kui inimene on juhuslikult sattunud “Laulatuse” või “Clavigo” etendusele, siis ta mõtleb, et on sattunud hullumajja! Sest ta ei ole elus midagi niisugust näinud! Pole enam kanaleid, kus selgitataks erinevaid teatrivorme ja analüüsitaks mingi teatrinähtuse häid ja halbu külgi.

L. T.: Näiteks Mati Undi ambivalentsed ja mitte lihtsakoeliselt selge sõnumiga lavastused, mida väga hindavad noored ja ärksamad inimesed, on ju mõnikord läinud ruttu kavast maha, sest laiem publik ei suuda neid jälgida. Tartus nad õnneks püsivad kauem, seal on Ülikool.

Näen, et jälle hakkame maailma parandama. Tänaseks on selgunud, et ega maailma eriti parandada ei saa. Aga vait ka ei tohi olla. Tagakurdetav kodanikuühiskond eeldab julgust iseseisvalt mõelda ja ka välja öelda. Tuleks üha valjema häälega rõhutada, et ega mujal maailmas seda räiget turumajandust nii hullul kombel pole, nagu meil siin praegu on. Igal pool ei arvata sugugi, et kunst ja kultuur peab alluma ainult turumajanduse reeglitele. Põhiseaduses on kirjas riigi eesmärgid — milleks seda riiki üldse vaja on. Järelikult peab riik leidma võimalusi senisest veel enam vabastada mõned valdkonnad otsestest turumajanduse survest, panna seega kultuur tõhusamalt funktsioneerima. Sest see on rahva ja rahvuse olemasoluks vajalik. See pole sugugi võimatu, aga tuleb rohkem nõuda ja meelde tuletada neile rahakäsutajatele, kes teistmoodi kui rahaliselt üldse mõelda ei oska. Majanduslikult nii väike riik ja kultuur end niikuinii ära ei tasu — kas siis loobume peale kümneaastast katsetamist, või kuidas?

Hirm hakkab, kui mõtlen, mida kõike on tahetud meil viimasel ajal ära kaotada: põlispuudest ja rannikust alustades, trammide ja trollidega lõpetades. Lisaks valdkondade formaalse ümberstruktureerimise katsed (simuleerime reforme!). Kõik, mis kohe otsest kasumit ei too, ära kaotada või käsu korras liita-lahutada ilma kompetentse arvestusliku analüüsita. Või iga hinna eest maha müüa. Aga miski peab olema ka rahalise kasumita kasulik, et rahvas üldse ellu jääks ja elul mingisugune mõte oleks. Raha nimel tehtud lollide otsuste sadu teravdab ohtu, et lahmijad või omakasu peal väljas olijad või lihtsalt harimatud naiivikud otsustavad varem või hiljem täiesti ära kaotada ka repertuaariteatri. Teadmata, kuidas paljudel maadel on selle eest võideldud (ja meid muide kadestatud!). Kuidas inglased võitlesid oma rahvusteatri eest mitu sajandit enne kui nad selle XX sajandi keskel ükskord kätte said.

R. N.: Teema vajaks eraldi vestlusringi või konverentsi, paraku aitavad repertuaariteatri kaotamise ideele mõnikord oma repliikidega kaasa ka teatriinimesed, nii nooremad praktikud kui ka teoreetikud. Mõtlemata, mida repertuaariteater tegelikult tähendab ja miks selle eest on võideldud. Üksikprojekte on võimalik praegu ju kogu aeg teha, ent üksnes projektiteater kui süsteem ei suuda kunstilises mõttes loojat arendada. Käivitusmehhanismid on projektiteatri puhul nii või teisiti ebakunstilised, sest iga projekt vajab ju eraldi rahastamist. Mis ei tähenda, et projektiteater ei võiks anda toredat tulemust. Aga püsiva loomingulise koosluse ja loomingulise programmeerituse süsteem lagundatakse, sest projektid on ühekordsed. Kui palju tekiks repertuaariteatri kaotamise puhul töötuid näitlejaid! Kui vähe rahvuslikust andepotentsiaalist sel juhul üleüldse oleks rakendatud ja mida see tähendaks meie teatrikultuurile tervikuna?

Näitleja ise saab väga vähe valida. Vahel ehk küll, ent ta ei saa pikemaajaliselt programmeerida oma elu ja saatust, tema on valitav. Seni, kuni vabakutselisi on vähe, on selline tööviis mõeldav. Kui aga ühelgi näitlejal pole oma töö suhtes enam mingit turvatunnet, siis kuidas see mõjub eesti näitlejaskonna loominguvõimele ja -vormile? Arvates, et projektiteater on majanduslikult otstarbekam ja üksikisikule vabam, laseme ise dzinni pudelist välja. Pärast sotsleeri lagunemist kuulsime ja imestasime, et Poolas pandi väärikaid teatreid kinni. Nüüd on neid suure vaevaga repertuaariteatritena uuesti taastama hakatud. Meie aga peame ikka veel lehest lugema tõmblusi, et institutsionaalne teater tuleks kaotada. Mingid sõnamaagiast tekkivad krambid! Peeter Jalakas, sel teemal kõige kõvemini sõna võtnud praktik, on millegipärast hakanud oma projektiteatrit just repertuaariteatri poole nihutama. Miks ta siis oma firmat sinnapoole arendab, kui see nii põhimõtteliselt halb on?

L. T.: Kuuldavasti on Jalakas oma trupile juba ka riiklikku toetust saanud, nii et jätku provotseerimine! Ajaloolasena julgen kinnitada, et sajandite jooksul on maailmas enam-vähem kõik teatri organiseerimise vormid ära proovitud ja palju uut pole välja mõeldud. Nõukogude ajal oli näitleja tõesti sunnismaisena ühe teatri külge kinnistatud. Aga praegu see ju nii enam pole. Jah, institutsioon kui selline stagneerub mingil määral alati. Aga seda saab paralleelvõimalustega mitmekesistada ja seestpoolt uuendada, kõik võimalused on olemas, olgu vaid ideid.

Mitte ainult nõukogudeaegne Eesti teatriuuendus, vaid ka 20-ndate aastate oma toimus suurel määral institutsionaalsete teatrite sees. Nähtavasti on see nii väikeses kogukonnas optimaalne. Institutsioon võib olla tüütu, aga ta olemasolu vabastab kunstitegija paljudest teda häirivatest kohustustest.

Võiks natuke mõelda, kus regioonis me asume, ja vaadata ka ajalukku. Siin kandis on alati repertuaariteatrid valdavad olnud. Mõnedes naaberriikides on kapitalism ja turumajandus üsna pikka aega püsinud, on ju olnud võimalus kõike muud ära proovida, aga ikka on jäädud repertuaariteatri kui aluse juurde, kombineerides seda uute ja vahevormidega.

R. N.: Üks süsteem ei välista teist. Kui väiketrupid, projektiteatrid suudavad ellu jääda, kunstiliselt enesele õigustuse ja niši leida, on see hea. Aga samas ei maksa ühest süsteemist teise hüpata ja kõiki asju teatrimaailmas nii jäigalt käsitleda.

L. T.: Jäik vaatepunkt häirib mind vahel ka TMK ankeedis, kui küsitakse, et mis teatril oli möödunud hooajal kõige parem repertuaar? Ega teatreid saa ainult ühe aasta või hooaja lõikes hinnata, üldpilt kujuneb välja pikema aja vältel. Kriitikud peaksid jälgima eelkõige protsessi. Näiteks Linnateatris kantakse maha lavastusi, mida paljud neid näha tahtnud inimesed pole ikka veel näha saanud — alailma välja müüdud! Kriitikud heidavad Linnateatrile ette, et neil polevat hooajas piisavalt uuslavastusi. Aga tähtis on siiski see, mida vaataja igal õhtul teatris näeb. Pole ju vaja teha uuslavastust uuslavastuse pärast, kui repertuaaris veel mitu hästi minevat vana tükki.

R. N.: Teatrid töötavad ka erinevates olukordades, neile ei saa ühe mõõdupuuga läheneda. Näiteks Linnateater teeb praegu tõesti seda, mis liiga kergesti pähe ei mahu, tundub esmapilgul suisa mõistusevastasena: repertuaarist on maha võetud “Kolmekrossiooper”, “Arkaadia”, “Kojutulek”, “Clavigo”, järjekorras ootab “Ainus ja igavene elu”. Need lavastused pole oma kunstilist kvaliteeti kaotanud, ka tooksid need teatrile veel kassat, piletisaba on endiselt ukse taga. Paraku ei tingi sellist otsust ei kommerts- ega kunstiline kaalutlus, vaid tehnilis-organisatsioonilised probleemid. Uuslavastuste lisandudes pole teatril enam kusagil dekoratsioone hoida; samas on mänguruumide tehniline ümberseadmine iga lavastuse jaoks aeganõudev. Seepärast mängitakse nüüd tihti blokkide kaupa, üht lugu mitu päeva järjest. Nii ei mahu kõik vanad tükid koos uutega enam kuu mängukavva ära. Teatril on probleeme kolmes saalis korraga mängimisega: ei jätku valgustajaid, piletööre, isegi näitlejaid. Kui viimasel ajal on hakatud rääkima, et Nüganen teeb trupis kohti oma õpilastele, siis mina näen probleemi teisiti: näitlejaid ongi sinna teatrisse rohkem vaja. Kolm-neli saali ju! Tegelikult peaks suurendama palgafondi, aga raha ei jätkuvat. Probleemide segapundar. Ühed ütlevad: miks nad siis teevad nii palju uusi lavastusi, et vanu peab maha kandma? Teised jälle: miks nad nii vähe teevad, kuidas nad nii mugavalt elavad?

Samal ajal saab Rakvere Teater oma linnas anda uuslavastusega vahel vaid viis etendust, harva kümme. Enamaks ei jätku linnas vaatajaid. Ja seda olukorras, kus praegune juhtkond on suutnud teatri populaarsust kogu aeg tõsta! Rakvere Teater on spetsiifiline ringreisiteater, nemad peavad kindlasti kiiremini repertuaari uuendama kui Tallinna Linnateater. Ja väljasõitude kõrval peavad nad tegema ühtaegu ka proove, nende koormus on sedapidi suurem. Ja see on iseloomustanud Rakvere olukorda ajast aega.

“Vanemuisel” on omad probleemid: mitme zanri teatrina tuleb pidevalt mõelda, kuidas mahub muusikalavastuste kõrvale sõnalavastus? Või vastupidi. Vahepeal oli neil probleeme kahe saali täituvusega. Nüüd ehitatakse juurde veel blackbox, Sadamateater, ning juba on küsitud, milleks seda veel vaja. Oletame, et eelkõige tormab blackbox’i etendustele Tartu noorus, sel juhul tekib küsimus, kas olemasolevad kaks saali jäävad tühjemaks? Samas on blackbox’i ka eksperimentaallavana sisuliselt kindlasti vaja. Teatrite erinevaid probleeme tuleks rohkem teadvustada. Mitte hurjutades ega parastades. Professionaalne kriitik võiks lähtuda lihtsalt iga konkreetse teatri parameetritest.

“Ugala” mureks on kahtlemata nende maja, mis on Viljandi jaoks tõesti suur. Lisaks peab “Ugala” taastama kohaliku publiku usalduse. Osaliselt vahepealse repertuaaripoliitika, teisalt mingite juhuste kokkulangemise tõttu on Viljandi publik oma teatrist võõrdunud. Väikelinnas on ju repertuaari valikuvõimalused ahtamad, kuna tõeliselt teatrihuvilist rahvast on vähem. Näis, mis tee valib “Ugala”, Rakvere Teater on väikelinna dilemma päris hästi lahendanud: teatri repertuaari on leitud klassikamärgiga näitemänge, millel on samas üldinimlikult haarav süzee. Need näidendid peaksid ühtaegu huvitama seriaalivaatajaid, kes on harjunud perekonna-, armastuse-, eraelulugudega. Ühtlasi rahuldavad Williamsi, Albee jt näidendid ka kunstiteadlikuma vaataja nõudmisi. Samal ajal on osatud repertuaari ka väikest eksperimenti pikkida.

L. T.: Ohtlik ettepanek selles olukorras oleks, et olgu teatreid vähem ja olgu süsteem ratsionaalsem. Just see teatrirohkus elanike arvu kohta ja mitmekesisus ongi meie rikkus, mida tuleb hoida kas või argimõistuslikkuse kiuste. Teatri kui kunstiliigi olemus nähtavasti eeldabki paramatut mainstream’i. Seda rõõmsam on tuvastada hargnemisi peavoolust. Kriitika võib küll ainukordsust nõuda ja üldvoolule ei tohi liialt järele anda, sellega inertsist kaasa minna. Peavoolu kõrval olgu katsetusliin, milleta läheks mainstream kuivaks ja hapuks. Selleks tuleb aga riskivalmis olla — katsetused võivad publiku teatrist ka eemale peletada.

Omal ajal tuli meie suur publik pärast 20-ndate eksperimente teatrisse tagasi “Mikumärdiga”: tuli uusrealism, uusasjalikkus, tulid eesti tükid laiale publikule. Katsetusteks oli haritud publikut veel liiga vähe, ometi olid need hädavajalikud. See noatera peal kõndimine jääb teatrile vist alati omaseks. Keegi ei ole paremat varianti suutnud välja mõelda.

Katsetuslik ja traditsioonilisem teater on ühendatud anumad, üks toetab teist. Võib teha ka kinnist klubiteatrit, aga see on reaalne pigem suurlinnas. Väikeses kohas pead teatrit tegema suurele publikule. Ideaal on see, millest Brecht omal ajal rääkis: väike ring tuleb suuremaks muuta — väikese ringi lavastused tuleb teha nii, et suurem hulk neid vaataks! Mida oskas eelmisel Eesti ajal hästi teha ja oma publikut kasvatada Priit Põldroos, hiljemgi on mõni osanud.

Üks võimalus on jääda lootma sellele (ja tundub, et suurenev teatrikülastatavus seda ka tõestab) — niikaua kui inimene on inimene ja mitte masin, on tal e l u s a t asja vaja. Mida enam tuleb virtuaalmaailma pakkumisi juurde, seda kindlam on teatri tee: jää peamises selle juurde, mida keegi teine peale sinu ei suuda. Aabitsatõde, aga peab vist aeg-ajalt kordama.

R. N.: Lavastuspartituur võib olla kui tahes keerulise vormiga, rafineeritud, tehniliselt perfektne, aga kui selle sees on võimalik näitleja mängu nautida, siis see ongi eheda teatri tunnus.

L. T.: Teater on alati püüdnud rakendada uusi tehnilisi vahendeid, võtnud vastavast mõtlemislaadist midagi üle. Aga ta on seda teinud teatud piirini — võtnud seda, mida t e m a vajab. Pole mõtet teha kehvemal tasemel seda, millega muu meedia paremini hakkama saab. Elav, kordumatu suhe elusa näitlejaga on endiselt teatri jõud.

Muutub juba tüütavaks lugeda avaldusi, et institutsionaalse teatri aeg on läbi ja vajame midagi alternatiivset! Mille põhjalt siis teatrit uuendada või mille suhtes olla alternatiivne? Niipea kui täiesti kaob institutsionaalne teater, kui kaob traditsioonipõhi, kaob ka uuendus, katsetus. Kui vajate autoriteedi põhjendust: palun lugege Juri Lotmani raamatut “Kultuur ja plahvatus”, vähemalt vaadake lk-le 24, teine lõik! Selle raamatu alguses sõnastab Lotman igasuguse semiootilise süsteemi põhiküsimuse: “… kuidas saab süsteem areneda, säilitades samas oma identiteedi?” Minu meelest ei ole meie teatril veel identiteedikriisi, ta pole ka arenguvõimetu.

Meie kriitikat lugedes hakkab silma nõue, et teater pidevalt üllataks. Tahame, et midagi iga hinna eest muutuks, et iga uus lavastus oleks teistmoodi. Inimlik vaheldusevajadus on olemas, kriitikute vaatamiskogemus ja teatrimälu ületab pealegi mitmekordselt tavavaataja oma. Ent kui arvestada, kui pisike on tegelikult Eesti teater, siis on ta praegu isegi üllatavalt mitmekülgne — rohkem, kui tahetakse endale teadvustada.

Kui minna konkreetsemaks: vaieldud on näiteks Linnateatri “Hamleti” üle (hull oleks, kui ei vaieldaks, milleks siis “Hamletit” teha).

R. N.: “Hamleti” vastukajad ajakirjanduses demonstreerisid seda, et need, kes on varem erinevaid “Hamleteid” näinud, püüavad justkui oma pisuhända arvustada. Otsiti ka Nüganeni lavastusest poliitilise näidendi suhetesüsteemi, ei saadud seda aga kätte ning imelikul kombel oli kirjutajate vastuvõtukanal kinni palju lihtsamate teemade suhtes. Hamleti lugu võib ju jutustada ka üsna harilikult, inimlikult tasandilt: kuidas ikkagi juhuste sajus võib elus minna nii, et sõpradest saavad vastased. Tihti pole teadvustatud, et Laertes ja Hamlet võiksid olla sõbrad. Neid on a priori võetud kui vastaseid. Nüganeni lavastuses tajud neid kui eakaasalasi ja võimalikke sõpru. Hea tapab hea, positiivne võitleb positiivsega!

L. T.: Teoreetikud on rõhutanud seda, et Hamletil on peegelkujud — Fortinbras, Laertes, Ophelia — kõik hukkunud isade lapsed. Nüganeni lavastuses meenutab ühe põlvkonna esindajate saatuste hargnemine kummaliselt ka Eesti ajalugu. Nii Eesti Vabariigi alguses kui ka hiljutises uues algamises on paljud, kes kunagi koos alustasid, hiljem osutunud poliitilisteks vastasteks. Meenutagem, et näiteks 1905. aastal olid meie “punased” ja “valged” veel rahvuslikult koos. Aga hiljem lahknesid maailmavaateliselt või võitlesid eri rinnetel. Ja kas see ei kordu praegugi? See on vahest ainus otseselt poliitiline nüanss, mida võib leida ka kõnealusest “Hamletist”. Arvamus, et Nüganeni “Hamlet” on kontseptsioonitu lavastus, paneb mõtlema, et kontseptsiooni nähakse ikka veel nii, nagu nõukogude ajal otsisime, — kui Voldemar Panso “Hamlet” oli paljuski poliitilisele alltekstile ehitatud.

R. N.: Linnateatri etendusel mõtlesin, kui lühike ja heitlik on elu. Ja et nii palju sõltub juhustest, mida me ei valitse, laseme ennast kaasa kiskuda mingitest lollustest, intriigidest, solvumistest, vajadusest midagi tõestada, paika panna, kätte maksta jne. Ja libiseb see ainukene elu käest. Olen imestanud, et suur osa kriitikud ei fikseerinud selle lavastuse olulisi kujundeid. Kas või ülalt alla laskuv Ophelia kirst. See pole ju lihtsalt tehniline lahendus — meie, vaatajad oleme sel hetkel haua põhjas. Või valge surilina lavastuse finaalis. Surilina või lumi või hing, mis kehast lahkub.

“Hamleti” retseptsiooni mõjutas ilmselt ka üks Linnateatri apsakas, ja see on õpetlik. Teatri müügigrupp koondas kriitikud “Hamleti” teisele etendusele. On ju teada, et enamasti pole ühegi uuslavastuse teine etendus parimate killast. Ent kui veel kogu trupp teab, et saal on täis kriitikuid! Paraku tulid negatiivsed vastukajad peaaegu kõik just selle ebaõnnestunud teise etenduse põhjal. Kriitiku kohus peaks olema hiljem lavastust sissemängitult uuesti vaadata. Teisalt on Linnateatri puhul omaette küsimus, et kui kriitik vabapääsmega teatrisse ei saa, siis vaevalt ta hakkab üht lavastust mitu korda vaatama.

L. T.: Ka mina nägin “Hamleti” teist etendust, mille põhjal võib küll aimata, mis seal veel varjul võiks olla. Õnneks vaatasin tükk aega hiljem uuesti. Pealegi, ma ei saa kriitikuna nõuda, et teised mängiksid täpselt m i n u “Hamletit”. Lähen vaatama ikkagi seda “Hamletit”, mida see teater täna mulle näitab.

Matvere Hamletis nägin inimest, kes praegu hakkab end tundma võib-olla veel ebakindlamana kui oli see aeg ja ajastute vahetus, mil “Hamlet” kirjutati. Hamlet on roll, mille puhul vaataja peaks korrakski tajuma — see olen mina! Kaarel Karmi Hamletit näinuna ei nõustu ma Jaak Allikuga, kes väidab, et Marko Matvere sarnaneb Karmi nõukogudeaegse Hamletiga. Tugev, eesmärgikindel Hamlet ilmus Euroopa lavadele juba 30-ndate lõpul, ka Inglismaal, see oli sõjaaegne ja otse sõjajärgne Hamlet. Oli olemas kindel vastane ja teada, kelle vastu Hamlet välja astub. Sõda muudab kõik asjad lihtsamaks. Karmiga ühendab Matvere Hamletit vahest ainult see, et ta ei ole kõhkleja ega filosoof, vaid rohkem teoinimene. Matvere Hamlet on tänapäeva noor inimene, kellel polegi seni vaja olnud võimuvõitluse peale mõelda. Nagu elus sageli juhtub: me teame küll, et maailm võib olla sigaduslik ja õudusi täis, aga niikaua kui see isiklikult ei puuduta, ei jõua see päriselt meieni. Alles siis, kui oled sellega silmitsi, hakkad mõtlema, et Taanimaa on vangla...

Hamlet jääb omaealiste seltskonnas üksi. Palju on räägitud, et Ophelia võib olla kahesugune — kas rohkem Poloniuse tütar või Hamleti armastatu. Mõjus, kui Nüganen pani Külli Teetamme Ophelia hullumisstseenis lugema Hamleti monoloogi: Olla või mitte olla… Ega ilmaasjata pole naisnäitlejad juba ammu nii palju Hamletit mänginud. Hamlet on ju i n i m e s e, mitte pelgalt mehe või naise probleem. Ophelia ei räägi Hamleti teksti mitte hullusest. “Kas tõsta relvad hädamere vastu? “ ja “Olla või mitte olla…” on ka Ophelia probleem. Just see, et Hamlet on tavaline mees (kes võib näiteks mängida lõõtspilli või maatööd teha, matkata, rännata, paadiga sõita, nagu Matverest teame), see paneb mõtlema, et igaüks võib ühel päeval jõuda Hamleti probleemideni.

Veel kord: seda mastaapi lavastusi tuleb tingimata hiljem veel vaadata. Pealegi on need enamasti lavastused, mille maailma tahaks uuesti tagasi minna. Nagu näiteks Šapiro “Kolm õde”. Või hilisematest “Ainus ja igavene elu”, “Pianoola”, “Arkaadia”, “Aristokraadid”, “Tagasitulek isa juurde” ja kummalisel kombel ka omamoodi agressiivne “Peiarite õhtunäitus”. Need on lavastused, mis kannavad endas mälu. Mis ei kuulu otseselt ei traditsiooni ega uuendusse, vaid loovad omaette maailma, mis jääb.

R. N.: Ses mõttes on mul hinge peal Rakvere Teatri “Tanja. Tanja” — et niipea kui nähti Pjotr Fomenko lavastust, hakkasid mõned kolleegid kuulutama, et Rakvere töö on selle kõrval täiesti arusaamatu. Järelikult jäi hoomamata, et kahel lavastajal on olnud täiesti erinev lähenemine. Ei taheta vastu võtta Kalju Komissarovi fellinilikku sürrealismi, groteski, loodud mudelsituatsioone, suuremat üldistusastet, hullumeelset tempot. Jälle näide sellest, kuidas eelistatakse ainult ühte võimalust. Vähegi väärtuslik näidend võimaldab ju teha mitu erinevat lavastust! Aga meil eeldataks nagu ainult õiget ja vale lähenemist!

L. T.: Oleme just nagu Panso-eelses ajas, kus liigagi hästi teati, kuidas näiteks Vildet või Tammsaaret tuleb lavastada! Sõnades tahetaks nagu mitmesugust teatrit, tegelikult otsitakse ainult oma arusaamale vastavat.

R. N.: Vahel on raske mõista ja mõistatada, mis meil läheb ja mis mitte. Komissarovi “Tanja. Tanja” tundus mõnele liiga hullumeelne, pealetükkiv, aktiivne. Ja vastupidi, näib, et Merle Karusoo “Tabamata ime” puhul ei mallata omakorda selle pikaldase ja eesti kultuuriloo üle rahulikult mõtiskleva lavastuse olemust tabada. Umbes nii, et kui on Karusoo lavastus, siis olgu kohe selge sõnum puust ette tehtud! Märkan, et osa kolleege otsustab kergelt: pole minu mudel! Ja klapp kinni! Võtame nii vähe variante vastu. Vahepeal sai ühiskonnas moesõnaks “sallivus”, nüüd vist enam mitte. Tundub, et teatri ja kriitika suhetes kuluks see hüüdsõna praegu ära.

Midagi sellesarnast juhtus ka Ingo Normeti lavastusega “Elu on unenägu” Draamateatris. Kõik, kes sellest alguses kirjutasid, püüdsid kogu tarkust, mis Calderoni kohta loetud, ühest lavastusest kätte saada. Ja ei saanud loomulikult. Heideti ette, et lavastus pole sugugi nii rikas kui näidend ja lavastaja on autorilt võtnud vaid ühe süzee. Klassika puhul üsna loomulik! Võiksime hinnata just lavastuse puhast reziijoonist, mis ühe liini läbivalt välja kannab. Näitlejad valdasid küllalt hästi Calderoni teksti (Elina Reinold, Mait Malmsten, Guido Kangur, Martin Veinmann, Andres Puustusmaa). See, et lavastus pole nii rikas, kui teosest on välja loetud, on osalt paratamatus, puhta joonise pärast on ohverdatud eelkõige barokne polüfoonilisus.

L. T.: Arvatakse, et barokk on ainult midagi ülekuhjatut ja rikkalikku (mida ta dekoratiivsel tasandil võib ka olla). Aga soovitaks lugeda Jüri Talveti “Hispaania vaimu” veendumaks, et barokk on väga mitmesugune. Lavastuse tegelastes oli huvitav tajuda baroki ambivalentsust. Mitte küll nii väljakutsuvas võtmes, kui oli näiteks Undi Corneille’ “Illusiooni” lavastuses. Normeti lavastus on õieti Calderoni ühe põhiteose esimene tõlgendus Eestis. (1920-ndate katse “Vanemuises” pole jälgi jätnud.) Kui Calderonist meie teatris midagi teati, siis ainult mõnd Lope de Vega laadset mõõga-mantli komöödiat. Aga tema filosoofilistele suurnäidenditele polnud keegi seni ligi läinud.

Baroki maailmatunnetus — ohutunnetus, muutumise ja lagunemise tajumine, aja ja ruumi piirangute puudumine — on väga tänapäevane. Normet laseb mõista, et barokis on ka väga palju ratsionaalset. Võimalusest barokselt kuhjata, dekoratiivset alget rohkem arendada on loobutud, ja ses mõttes on tõlgendus kongeniaalne nii lavastaja kui ka kunstnik Ene-Liis Semperi poolt. Pole liialt rõhutud müstikale, pole unenäolisust lavalise nähtavusena, vaatemänguna. Aga samas on unenäolisus inimeste elutunnetuses, näitlejates — kõik lavategelased on sisemiselt ebakindlad, keegi ei tea täpselt, mis on tõde, mis vale.

Mulle just meeldib, et Normet on valinud väliselt väga puhta, range, olemiselt ja poosidelt stiliseeritult teatraalse laadi. Keegi heitis lavastusele ette lõpplahendust, aga siin on just barokselt n-ö otsad lahti jäetud! Et väliselt lõpeks kõik nagu hästi, aga samas on tajutav hispaanialik saatuse ja surma selja taga seismise sund. Olen rõõmus, et vaatasin seda lavastust uuesti pärast esimest nägemist, mil siseelu nüansid polnud veel küllalt tajutavad. Kui palju uusi värve oli lisandunud kõigil näitlejatel!

“Kuningas Leari” puhul ongi hea meel, et nägin seda juba sissemängituna. “Leari” ja “Elu on unenägu” hooajal kõrvuti vaadates tabasin end mõttelt, et Calderon ja Shakespeare on ju ühe ajastu kirjanikud, väikese ajalise nihkega. Kuidas nende näidendite repertuaari võtmine just praegu kõlab ja kui palju ühist neil kahel näidendil tegelikult on!

R. N.: Mina olen vaid “Kuningas Leari” esietendust näinud, mis ilmselt ei olnud veel päris valmis. Selle põhjal ei tahaks hinnangut anda, muidu teeksin ise sama vea, mida olen kolleegidele ette heitnud.

L. T.: Nii “Hamlet”, “Elu on unenägu” kui “Kuningas Lear”, ka Endla teatri “Talvemuinasjutt, “Elu ja armastus”, Rakvere “Tanja, Tanja”, “Vanemuise” “Tom Jones”, rääkimata Undi suurlavastustest, kinnitavad, et Eesti teatris on praegu huvitavalt arenenud lavaruumi käsitlus. Ja mida peaks rõhutama: enamik neist on suure lava tükid. On väga oluline, et me ei suretaks välja suurt lava ega jätaks seda ainult muusikalidele. Suur lava nõuab näitlejailt hoopis teist kvaliteeti, mida professionaal peab kindlalt valdama. Väiksega võrreldes võimaldab suur lava ka erinevat kujundikeelt. Rääkimata sellest, et saalid, eriti “Leari”, aga ka Calderoni puhul, olid vaatajaid täis. Ärgem tehkem praktilisest ja polüfunktsionaalsest blackbox’ist siiski järjekordset ainulahendust!

Nii Calderoni kui ka Shakespeare’i lavastustes vastandusid ühelt poolt suur, avaralt-sügavalt mõjuv ruum ja teisalt intiimsus, inimlik sisu. Sest me kõik oleme heidetud tühja ruumi, teadmatusse, kosmosesse. Maailma ükskõiksus inimese vastu tõuseb neis lavastustes esile. See ongi Shakespeare’i teema — oleme tolmukübemetena visatud maailmaruumi, kõiksusel pole meist sooja ega külma. Aga me võime oma vaatenurka muuta ja öelda, et see on meie ainuke, inimlik elu, mis siis, et maailmal pole meiega midagi pistmist. Anname talle ise mõtte, inimliku tähenduse. Nimetatud lavastuste hilisematel, valmis etendustel olen seda tähendust tajunud.

R. N.: Oleme siin korduvalt öelnud, et esietenduseks polnud see või teine lavastus veel valmis. Kas on taas tekkinud fenomen, mida aastakümneid seostati vaid Kaarel Irdiga, kes juba esietendunud tükki hakkas kohe ümber tegema? Tookord pisut naerdi selle üle, peeti ebaprofessionaalsuse tunnuseks. Nüüd näib niisugune praktika kuuluvat just loomingulise lavastaja pagasisse: tean, et järelproovide ja ümbertegemisega on tegelnud näiteks Unt, Pedajas, Nüganen ja Noormets. Küllap teisedki. Ilmselt on hakatud rohkem arvesse võtma lavastuse järelküpsemise protsessi, mida saab suunata, aga tõenäoliselt jääb ka lihtsalt prooviajast vajaka.

L. T.: Lavastus võib edasi küpseda ikkagi ainult siis, kui põhiasjad on juba esietenduseks paika pandud. Aga meie praeguste võimaluste juures oleks hea mitte ainult teatrist kirjutamisel, vaid ka teatri tegemisel mõnikord ehk teadlikult anda teatrisiseselt kas või ühele lavastusele hooajal natukene rohkem aega proovideks kui tavaliselt. Seda võib muidugi võtta kui egoistlikku ebaõiglust teiste suhtes. Aga vist teistmoodi välja ei tule. Lauter rääkis kunagi, kuidas omal ajal tuli raha lugeda: “Kui olime küllalt kassatükke teinud, siis võisime hooaja lõpul l u b a d a e n d a l e  ka ühe Shakespeare’i.” Turumajanduses ju niimoodi elataksegi! Teed sisulise lavastuse tänu kommertsile, ainult et ka kommerts peab olema tasemel. Ja siis ei maksa ennast ja publikut petta, et nüüd teen kõrget kunsti või vinget avangardi, kui tegelikult püüad lihtsalt nii lavastuses kui ka reklaamis turu nõudeid arvestada. (Nii, kuidas nõuetest arvad aru saavat.) Kui muidu välja ei vea, peab sedagi tegema. Kuigi ma ei tahaks, et mainekujundus ja müügiosavus ikka rohkem asendaks kunstivõimet ja loovust. Aga see on jälle meedia ja kunsti vaheline probleem. Parem oleks otsida neid nn sildlavastusi (mida näiteks Rakvere Teater, nagu öeldud, mingil määral suudab), ühendades kunstilise ja majandusliku poole. Kas on vähe väärtnäitemänge, kus toimivad melodraama, põnevus ja muud publikut alati ligi tõmbavad elemendid!

Publikut ja ajakirjandust tõmbas ju ka “Leari” puhul esialgu harjumatu veehulk Draamateatri laval. Mina võtsin selle vee ja muud tehnilised nipid vastu, kuna need töötasid sisulise lahenduse heaks. Nägin “Leari” siis, kui näitlejad olid olukorraga juba kohanenud, ja siis tundus vesi efektse ja sisulise kujundina. Sest näidend kõneleb ju sellest, kui ebamugav ja ebakindel on see maailm inimesele elamiseks. Jan Uuspõld, Tiit Sukk, Laine Mägi, Ülle Kaljuste, Andrus Vaarik, Hendrik Toompere ja teisedki leidsid vees möllamisele sisulise põhjenduse. Ja Ita Ever samuti. Muide, see ei pea olema  a i n u l t  Leari lavastus. Ainult Learist polnud ka 60-ndate Brooki, 70-ndate Strehleri, 80-ndate Bergmani “Kuningas Lear” — päris põnev rida, kõik tehtud omal kombel omas ajas. Brooki lavastus mõjus veel ka Teise maailmasõja järelkajana või uue eelhoiatusena, Strehleril oli vist paralleele Elioti tühermaaga ja Bergman rõhutas rohkem noorteteemat.

Vist on kõik “Leari” lavastajad, XX sajandil vähemalt, hädas olnud näidendi algusega. Teatril endal tuleb leida põhjendus, miks kuningas teeb nii idiootliku otsuse. (Nii Strehler kui ka Bergman näisid lahendavat ka riigi jagamise stseeni ka kui lapsearmastuse rituaali, kombetäitmise, kus igaüks teab ette, kuidas käituda ja mida öelda. Keegi isegi ei kuula, mida tütred Learile räägivad, kuni Cordelia harjunud reegleid rikub, ja see mõjub sündmusena.) Ka Everi Learil pole eriti võimalust oma otsust motiveerida, Cordeliast lahtiütlemine jääb põikpäise ja kiusaka inimese avalduseks.

Mind ei seganud, et Leari mängib naine, kuigi selge see — siis on teatud varjundid teised. Everi Learis on vähem võimuiha ja lõpuks tuleb esile inimlik õnnetus. Lõpus jääb Learist näha enese kaotanud (mitte väärikust kaotanud!), segadusse sattunud vana haige inimene, kes enam ei jaksa, pole adekvaatne, ei saa enam hästi aru, mis ümberringi toimub. Kuigi — hetkiti tundub, et saab aru küll, aga keeldub aru saamast. Everis ilmneb kaastunnet ja mõistmist rohkem, kui selliselt valitsejalt ootaks. Jällegi see, mis toimib ka “Hamletis” — võib-olla on seda just praeguses ajas vaja — et võimsale visuaalsele masinavärgile vaatamata hakkavad olulised teemad just inimlikult ligi tulema.

R. N.: Huvitav, et umbes iga kümne aasta tagant hakatakse rääkima, et teatrisse on jõudnud lihtsam ja loomulikum mängumaneer. Vahel mõtled, kaua ta loomulikumaks minna saab! Aga ju siin mingi saladus on, inimeste orgaanika muutub ka elus. Hea lakmuspaber on looduses mängimine. Vanasti tundus ilmvõimatu, et teater läheb naturaalsesse keskkonda ja ei mõju seal võltsilt, kunstlikult. Aga nüüd on Vargamäel, Kurgjal ja Saueaugu talus mängimine võimalik.

L. T.: Lavastuses “Meil aiaäärne tänavas” mängis Kurgja ehtne olustik loomulikult kaasa ja näitlejatel polnud miski teeseldud. Sealt algas see viimasel ajal eriti otsitud ja tänavu suvel veel korduvalt leitud k o h a v a i m . Mitte ainult profid, vaid ka kohalikud asjaarmastajad leidsid sel suvel kohavaimu üles. Näiteks kuuldavasti Kivirähi “Rehepapp” Metsavenna talus, ise sattusin nägema Kuusalu trupiga R. Saluri “Tulekut”, mida mängiti ka konkreetsel taluõuel ja publik reageeris, east olenevalt, äratundvalt või teada saavalt. Ma usun, et see Eesti iga konkreetse paiga e n e s e l e i d m i n e ongi meie kultuuri püsimise ja edasiarenemise tagatis.

R. N.: Olen viimasel ajal vanu “Teatrimärkmikke” lehitsenud. Võib päris imestada, kui palju meeldejäävaid lavastusi oli mängukavas näiteks aastatel 1972—1973: “Inimene ja inimene”, “Seitse venda”, “Kolm õde”, “Kirsiaed”, “Külalised”, “Kassimäng”, “Mängi, pillimees!”, “Tants aurukatla ümber”, “Meie nooruse linnud”, “Hullumeelse päevik” ja “Krapi viimane lint”, “Oliver ja Jennifer”, “Väike Eyolf”, “Külavahelaulud”, “Tramm nimega “Iha””, “Puhu, tuul!”, “Suvekool”, “Valu”, “Ehitusmeister Solness”. Ja ka tookord iriseti, et üldpilt pole küllalt professionaalne ja huvitav. Päris jooksvalt või ka aasta lõpuks ei tunne me nähtavasti kunagi ära, mis meil tegelikult on head. Alati on rahulolematust rohkem, sest arvuliselt on kehvi lavastusi ju enam.

L.T.: Kriitika peabki olema nõudlik, see on üks tema funktsioone, ta peabki kurtma, et pole küllalt esiletõusvaid lavastusi. Aga realistlikult võttes — olles nii kaua teatrit näinud — on meil ka praegu päris palju head teatrit. Kuigi me ise ei taha seda mõnikord uskuda.

R. N.: Tuletan meelde Karin Kaske, tema ütles ikka, et keskpärasest teatrist pole vaja kirjutada. Võib-olla peaksimegi edaspidi rohkem valima, väärtuslikule meie teatris rohkem tähelepanu pöörama — mitmest aspektist, mitmelt autorilt, mitme süvenemisastmega. Kõigest ju nagunii ei jõua kirjutada. Selge see, et alati on väga head teatrit vähem kui halba ja keskmist, aga see pole nagu kurtmise teema. Rõõmuga vaadatavat teatrit kogub aasta peale sajast lavastusest 10 — 12. Kuidas me saaksimegi arvata, et see on suur kunst, kui seda rohkem oleks?

L. T.: Action-ilembus ja muusikalimöll ei kao ju kuhugi. Vaatajahuvi saadab neid ikka. Aga mulle meeldiks mõelda ka nii: mida rohkem lärmi ja kära nii otseses kui kaudses mõttes (demokraatias on igaühel õigus teist üle karjuda, et ennast kuuldavaks teha), seda suurem on ehk võimalus, et kuulajaid hakkab leidma vaikselt ja keskendunult rääkija. Kunstil on peale muu ka tasakaalustav roll. Kokkuvõtteks. Oluline pole, kas rõhuda avangardi-, pop- või massikultuurile. Need lähevad ju ka sujuvalt üksteiseks üle ja kommerts ostab tähelepanu leidnud “anderkraundi” üldjuhul üles. Oluline on loomulik liigirikkus. Nagu looduses nii ka kunstis on see pikemas perspektiivis vist ainus ellujäämislootus.

Aprill — september 2001.

Vahendanud MARGOT VISNAP