LILIAN VELLERAND
KÕRBOJA VARGAMÄEL

A. H. Tammsaare — P. Tammearu “Kõrboja peremees”
Lavastaja: Raivo Trass
Kunstnik: Ronald Kolmann
Esietendus … juunil A. H. Tammsaare muuseumis Vargamäel
Rakvere Teater

“Küllap see juba räägib, aga kas ta ka midagi ütleb, see on teine asi,” vastab Kõrboja sulane Jaan (Hannes Prikk) tüdruk Leenale (Kersti Tombak), kui too talt preili Anna (Ülle Lichtfeldt) kohta pärib. See on üks neid Tammsaare keelesõlmi, mis etendusest kõrva jäi. Ju ta ka dramatiseerijale ja lavastajale tähtis oli, kui uduvihmasel päeval Vargamäe koplis vaataja teda kuulis ja meelde jättis. Vabaõhuetenduses ei loodagi Tammsaare keele ja tekstisügavuste täit lahtilugemist. Kui seal Tammsaarest midagi järele jääb, on hästi.

Toomas Suumani ja Raivo Trassi möödunudaastane “Meil aiaäärne tänavas” Kurgjal näis optimaalne vabaõhutükk. Ajalugu ja inimest, tõsidust ja huumorit, värvikate eriilmeliste piltide vaheldust ja lõpuks väike rahvusmeelne kripeldus kurgus paistis ülim, mida vihmavarjuga ühelt mänguplatsilt teisele liikudes kaasa võtta. Istumise, seismise, liikumise ruumi oli palju (kellegi vaatevälja mu vihmavari ei varjanud). Võis tunda end soositud külalisena ühes Eesti ajaloo ja looduse kaunimas paigas. Võis taas kogeda, et vaatajat ei mõjuta ainult lavaruum, koht, kus näitleja mängib, vaid veel enam see koht, kus ta ise paikneb: istub, seisab või liigub. “Aiaäärne” oli selles mõttes ülimalt inimlik ja publikusõbralik. Oli hea liikuda, näitemängu vaatamiseks peatuda või ka iseendaga kohtuda. Seal oli ruumi hingata.

Et vaataja koht etenduse mõjuv käe- ja jalapikendus on, leidis tõestust ka Vargamäe “Kõrbojal”. Siin haaras vaataja endasse hoiatav dramaatiline ruum. Poriseks sõtkutud, puujuurikaid täis metsaalune; aiavärav, mille vahel tõttav publik nagu lambakari kokku suruti; Kivimägi, kus toimuvat traagilist sündmust, kael õieli ja tõugeldes, vaatama oleks ulatunud; kaelarihma otsas talutatud Kõrboja Mousi ja isegi kõrge tõusuga pingiread kiigeplatsi ääres mõjusid ahistavalt. Kauge silmapiir ja põldude avarus, mille taustal Kõrboja Rein (Volli Käro) ja Madli (Marika Vaarik) murelikku dialoogi pidasid, süvendasid metsateel tekkinud nukrust, sest oma varjudega, valgeis rõivais põldude vahel uitava paariga, ammukadunud Kiviristi Oskari ja tema naisega (Tarmo Prangel ja Maria Taimre) muutus see avarus mälestuseks või unistuseks, kustutas tegelikkuse.

Palmses kurdab Peeter Jakobi Firss Roman Baskini “Kirsiaias” priiuse tuleku üle. Katkul ei oska Villu (Mait Malmsten) vend Jaani vere hinnaga võidetud vabadusega esialgu muud peale hakata kui puskaripruulimisega raha kokku ajada, selle rahaga oma talule tarbetut uhkust soetada ja teise mehe kaikaga maha lüüa. “Aiaäärde” jäi muretu lapsepõlv, Katkul ei tule meheiga ja mõistus enne, kui silmad peast väljas ja käsi otsast ära. Mõni ime siis, et Trass oma Kõrboja elamise metsa viis.

Kas on sellelgi mõte, et kavaleht räpakalt kokku murtud pruunile pakkimispaberi tükile trükiti? Kõrboja ootab peremehekätt sel ajal, kui uus vabaõhukultuur tema põlluääri ja niitusid tallama pääseb.

Mis on see suur mustav kolakas Vargamäe mäe peal, tühjad silmakoopad igasse ilmakaarde vaatamas? Korraks mõtlesin, et ega ometi Katku Villu kuulus kelder. Selgus, et mullusuvine “Juuditi” vettinud ja rohtu kasvanud amfiteater. Kas etendust veel tuleb või veetakse ahjupuudeks? Ilus võis siin olla, kui tähistaeva all või tormisel ööl põlesid sajad tulukesed ning vihma ja külma eest kaitsvas telgis vaatas valitud publik, kuidas Juudit Olovernese pead raius.

Kas Trasski andis mõista, kui rahvahulga karjavärava vahele litsus, et demos’e lips on läbi? Vaatajana, mänguplatsil, küll peeti temast lugu. Seegi Tammearu—Trassi Tammsaare polnud variant vähenõudlikule vaatajale. Mitte nii silmatorkavalt kihiline ja modern kui “Elu ja armastus” “Endlas”, aga ka mitte seebiooperlik armastuslugu ajalehes ilmunud reklaamfoto vaimus.

Lavastust kannavad surnute ja elavate, vanade ja noorte, mõistmise ja mõistmatuse, vangla ja vabaduse komplitseeritud seosed. Mis on riigivangla, kus Villu tööd tegema õppis, omaenese tunnete, uhkuse ja südametunnistuse vangla kõrval? Vangid on nad kõik, isegi teistest haritum ja avatum Anna. Avatum kaasinimese mõistmise mõttes, suletum omaenese tundeilmas.

A. H. Tammsaare: “Isa sõnad [- - -] liigutasid tütre meelt nõnda, et ta heameelega oleks tema soovi täitnud, kui ta oleks võinud: ta poleks Katku Villust kui Kõrboja peremehest mõelnud. Aga Anna ei võinud seda mõtet jätta ja sellepärast ei öelnud ta isale oma meeleliigutuses midagi, seisis ainult, pilk kõrvale pööratud, ja vahtis tummalt kuhugi, nagu poleks tal meelis liigutust ega midagi.” Just nagu Ülle Lichtfeldti Anna, enamasti.

On loomulik, et dramatiseering Tammsaare mõtisklustest mööda käis. Pikki monolooge või lüürilisi kõrvalepõikeid on vihmasajus või uinutava päikese käes raske kuulata. Eriti neil, kes teatris- ja piknikul käimise on kasulikult ühendanud.

Nagu ühest suust kiidetakse kaht Villu ja Anna stseeni. Üks romaani järvelt ja paadist kiige kõrge tala peale tõstetud, kust rakettide laskmine (hea kujutlusvõime korral) on sama efektne. Sealt kõlasid veenvalt ka Villu lennukad unistused uuest Kõrbojast. Teine stseen siinsamas publiku juures metsa all, kus Trass Anna tunnetele Tammsaarest rohkemgi voli on andnud: kui Anna Villut Kõrbojale kutsub ja Villu keeldub, järgneb ürgnaiselik tundepurse ja ürgmehelik lohutuskaisutus, mis küll ei meenuta mainitud reklaamfotot, aga ei lase neilgi pettuda, kes selle peale kohale tulnud. Eepikast tuleb draama teha ja Villu ning Anna suhte emotsionaalne kulminatsioon on mõjuvalt märgistatud.

Juhtusin kuulma üht etenduselt lahkujate arutlust. Kes pani pahaks, et Tammsaare romaani lõpplahendust polnud. Kes nähtuga leppis, kuna nii oli mõeldud. (See tähendab, et vaataja tuleb ka vabaõhuetendustele tõsiste teatriootustega.)

Villu on mõelnud surnud vennale ja kadunud silmist puude vahele, kaugenenud rada pidi sügavasse metsa. Anna jookseb lavastuse lõpus väikest Villut hõikudes Kuusiku sauna Eevile ja ta pojale teist metsarada pidi järele. Kas pole vihje lavapärasem ja suurejoonelisemgi kui kaheraudse paugutamine ja Kõrboja noorperemehe paikapanemine? Avatud lõpus on avatum perspektiiv.

Nii metsa- kui ka põlluveeres hämmastas näitlejate normaalne kuuldavus. See on eriti tähtis, kui kõike nägema ei ulatu. Lavakujude karakteersust ei pedaleeritud, kätte tuli üldisem tunde- ja mõtteviis: Volli Käro Kõrboja Reinu viljatud fantaasiad, Erik Ruusi Katku Jüri pealetükkiv konservatism, Marika Vaariku Madli sügavates rinnatoonides väljendatud päästearmee-moraal, Helgi Annasti Katku perenaise lepitav meel ja Ingrit Vaheri Kuusiku Eevi armastus. Kohast asjalikkust oli Tarvo Sõmeri Kõrboja eestegijas Mikus, jaaniõhtu ehtsat õhinat Kersti Tombaku ja Tiina Mälbergi kergejalgsetes piigades, rumaluhket matsikuraasi Eduard Salmistu ja teiste peremeeste ärplemistes. Usutav “pusle” esimese vabariigi külakarakteritest ja Tammsaare romaani tegelaste galeriist.

Albu vallast laenatud külarahvas/jaanitulelised pakkusid loomulikku, justkui seadmata tausta. Siin aimus Trassi tuttavat rahvadraama zanrit, millest reljeefselt eristusid peategelaste dramaatilised etteasted.

Ei tea, millest tuleb, et Tammsaare Kõrboja Annat kujutletakse peenema oleku ja näoga preilina. See polegi lavavariantide puhul tähtis, ent Tammsaaret võib ka muidu niisama meenutada: “Nõnda läks Kõrboja perenaine, kui ta läks Katku õuest ja kui Villu ema vaatas talle õueväravast järele: läks ja astus nagu vanainimene. Aga Kõrboja perenaine ajas vaevalt kolmekümne ligi ja tema pisut mehelikes liikmeis oli veel jõudu küll. Ilu ja armsust polnud tal kunagi tarbeks olnud, jõust oli ikka jätkunud, aga täna näis Katku Villu emale, et Kõrboja preili oli ka ilus ja armas.”

Ülle Lichtfeldti Anna on kogu aeg ilus ja armas, ehk õige pisut kõrk oma äärmiselt varjatud tundeelus, mis seda ootamatumalt korraks avaneb. Üllatab selle Anna loomuse aimatav paradoks: rohkem mõistust ja tahtekindlust kui jõudu. Selline perenaine vajab enda kõrvale peremeest enamgi kui Tammsaare Anna, sellest ehk ka Trassi tõlgenduse suurem minoorsus alustekstiga võrreldes.

Mait Malmsteni Villu on tuline, meeleheitlik mees, eesti metsade ja kivirüngaste rüütel, kellele au maksab rohkem kui tüdruk ja talu. Malmsten tõestab Tammsaarega, et on valmis mängima kui tahes kirglikke kangelasi. Nii suur hinge- ja purskejõud tõsirealistlikus tumemeelses Maarjamaa mehes annab haarava kombinatsiooni. Eks neid mustlase temperamendiga mehi on Eestimaa taludes ennegi kohatud. Aga et Malmsten, see ikka veel ilusa poisi imidziga näitleja, ennast nii veenvaks Katku Villuks mängib, oli mõnelegi üllatuseks. Seda lavastust peaksid kõik eesti kõvemad rezissöörid vaatama, on, kellele ootamatuid tulevikuplaane rajada.

Mööda vabaõhulavastusi sõites ei jõua ära imestada eesti rahva kestvat teatriarmastust. See piknikujutt oli patust, tegelikult on eesti publik hämmastavalt huviline ja tundlik. Kõike ta tahab kogeda ja kõige üle järele mõtelda. Kõige uuega on ta varmas kohanema. Keskkonnateatri senised kavalused on ta omaks võtnud ja ihkab aina uut. Traditsioonilistesse kohtadesse tullakse tagasi, aga igaks järgmiseks suveks oodatakse avastusi. Ja need ei jää tulemata.