PILLE-RIIN PURJE
KODUHOIDJAD

Harold Pinter, “Majahoidja”
Lavastaja, kujundaja ja muusikaline kujundaja: Mati Unt
Osades: Toomas Suuman, Üllar Saaremäe ja Ardo Ran Varres
Esietendus 8. juunil Rakveres, Pikk tänav 32
Rakvere Teater
Conor McPherson, “Teisel pool”
Lavastaja: Andres Noormets
Kunstnik: Silver Vahtre
Helikujundus: Tiit Kikas
Valguskujundus: Ene Valge
Osades: Peeter Volkonski, Riho Kütsar, Aivar Tommingas, Sulev Teppart ja Hilje Murel
Esietendus 13. juulil Tartus, Lutsu tänav 2
Emajõe Suveteater

Suveteatrihooaega 2001 kuulub kaks kammerlikku, tubast lavastust, mida ei mängita teatrisaalis, vaid isikupärase kohavaimuga linnamajades: Harold Pinteri “Majahoidja” (Rakvere Teater) ja Conor McPhersoni “Teisel pool” (Emajõe Suveteater). Majades on saladusi, mida sinna sisenenud teater võimendab, ja vastupidi. Mõlemad lavastused koos mänguruumidega on kujuteldavad ka talveõhtusse, aga küllap suvel on vaataja meeled vastuvõtlikumad kui külmal aastaajal.

Kingad ja raamatud, paradiis ja ämber… inglise realism

Rakvere Teater viis poolremonditud majas Pikk tänav 32 kokku Pinteri, Undi ja meesnäitlejate trio. “Majahoidjat” toas lähidistantsilt vaadates tunneb publik end mängu kistuna. Sisukohaselt ebamugav tunne, milles ei puudu annus (ebatervet?) uudishimu. Koridoris on soppe, kuhu langeb undilik punane valgus. Astoni kodu ukses on luku asemel kitsas avaus, kust kodutu sissetungija Daviese anuv, ent haardevalmis käsi lahedasti läbi mahub. Igale palujale ei maksaks avada…

Harold Pinteri “Majahoidja” lavastas Evald Hermaküla 1987. aastal Draamateatri suures saalis, osades Aarne Üksküla, Martin Veinmann ja Jüri Krjukov. Toonane absurdiõhustik on mälus rusuvam, lavaruum globaalsem, dialoog lakoonilisem ja hakitum kui Undi “karmis psühholoogilises teatris” — see on lavastaja määratlus kavalehel, tegelikult on “karmuses” kamaluga krutskeid, tragikoomika piiril balansseerivat mängulusti. Kui Aarne Üksküla kodutu hulgus Davies tuli Astoni koju peremehetsema kusagilt võõrilmast, siis Toomas Suumani kõbusam-klanitum Davies astub sisse lähinaabrusest. See Davies on libe sell, vilunud silmakirjatseja, professionaalne kohaneja. Paku sihukesele vaid majahoidja kohta — juba ta kukub koketselt tantsisklema, tagasihoidlikkust teeseldes oma hinda üles kruvima: ah-ma-ei-tea-ma-pole-kunagi-olnud-maja-hoidja-tühja-kah-anna-aga-kätte!

Valvsaks tegevalt võimendub täna Daviese umbusk, tige sallimatus “mustade”, kreeklaste ja muude võõraste suhtes; samas ajab teda närvi lihtne küsimus: “Kus sa sündinud oled?” Koduta, juurteta, mäluta “maailmakodanik”! Toomas Suumani lavaline eatu deemonlikkus sobib pahelisele Daviesele, tema läheduses hakkab kõhe.

Kõigiti ajakohase tüübina mõjub ka rabe, äraarvamatute reaktsioonidega Mick. Ardo Ran Varres vahetab rolli registreid mängleva kergusega, väiksele saalile kohases mõõtkavas. Hämmastavalt muutlikud on Varrese silmad: pilk kord tige ja vilav, kord abitu (veider, hüplik, ülespiitsutatud närvidega “revolutsionääripilk” oli Varresel juba Treplevina “Kajakas”, lavastaja Katri Kaasik-Aaslav). Mick etendab “edukat”, on pähe tuupinud nii panganduse kui sisekujunduse sõnavara, orienteerub hamburgerite maailmas, kehastub sõnaohtraks pealetükkivaks müügiagendiks, pillab paroole “mis värk on?” ja “aeglane tegija”… Viimaks ilmneb täiel määral Micki sisim pidetus.

Ainus tegelane, kelle saatus paotub traagilises pihtimusmonoloogis, on Aston (erinevalt Sven Karja Daviese-kesksest arvustusest 12. juuni “Postimehes” usun mina, et Pinteri “Majahoidjas” on võimalik ainult Astoniga samastuda või temast hoolida). Üllar Saaremäe Aston on esmapilgul üsnagi sarnane mällusööbinud pildiga Jüri Krjukovi rollist, eriti intonatsioonides, aga peagi ilmneb erinevus. Krjukovi Aston oli akontaktsem, kaitsetum, peaaegu ei naeratanud; Saaremäe Aston oskab näha elu naljakaid pisiasju, nende üle lapsemeelselt muheledagi. See äratab lootust, et tema saab hakkama. Tõsi, hiljem nähtud sissemängitud etendusel oli Astoni naerus juba pidurdamatust, haiglasemaid toone. Esietenduse hillitsetud, valusama meeleoluga võrreldes oli Saaremäe rollis veidi rohkem distantsi, tsipake flirti publikuga, naerukurat-silmanurgas-vallatusi partnerluses Suumaniga. Ent rolli kõrghetk, seinaäärne ängimonoloog on tundlik, hooliva osavõtlikkusega esitatud.

Aston on kahtlemata oluline osa Üllar Saaremäe näitlejateel. Iseasi, kas ta ikka on nii ootamatu ja enneolematu, kui vastukajades arvatud. Minu arvates ongi Saaremäe heas mõttes ampluaatu näitleja. Juba XV lennu diplomilavastustes ei mänginud ta ju üksnes keiser Nerot (Mati Unt, “Keiser Nero eraelu”, lavastaja Kalju Komissarov, 1990), vaid ka vagusa, kohmetu kutsikasarmiga Borgheimi (Henrik Ibsen, “Väike Eyolf”, lavastaja Katri Kaasik-Aaslav, 1990). Miskipärast mõtlesin just Borgheimi nüüd Astoni ligidusse — kas nemad kaks mõistaksid teineteist?

Kirjanikule-lavastajale Mati Undile on ikka oluline mängu osa lavalt lausutav tekst. Astoni monoloogi on Unt lisanud lause Pinteri näidendi varasemast variandist, mis pakub uue vaatenurga Astoni isikule: ta ütleb, et pärast “haiglaravi” ajule ei suuda ta enam kirjutada. Selle Astoni seinal on Camus’ pilt ja riiulis muu kola keskel raamatud. Kui Davies äratulnud kingatalla Astonile “kingib”, sätib too selle raamatu vahele järjehoidjaks — näib, et tal on nutti proosalist argielu kirjatähtede vahele passitada. Kui Davies oma räpase jala Astoni valgele voodilinale sirutab, lükkab Aston raamatu võõra talla alla, oma kodu puhtuse ja privaatsuse kaitseks…

Esemed osalevad Undi lavastuses vaimukalt ja kujundlikult, jällegi eelkõige seoses Astoniga, kellele nood asjad ju kuuluvad. Näiteks liigutav väike mängukaru padjal, aga ka punased mõmmikumustriga sussid, mida Aston ei saagi kordagi jalga panna, kuni võõras asukas on tema kodus, aga mille külge ta klammerdub Daviese terrorirünnaku eest voodi alla pugedes… Või gloobus, millega Aston viimaks Daviese õieli nuga tõrjub, nii et Davies maakera ees paanikas taandub. Ja Buddha kuju, millel Mick raevuhoos pea otsast kaksab — Aston annab pea Mickile käte vahele, et vend rahuneks...

Jahmatav atraktsioon on Undi lavastuse finaal. Davies ei raatsi võõrast kodust lahkuda ja kuna vennad talle selja keeravad, loodab anastaja sõlmida soodsa kokkuleppe lunastaja endaga. Davies asub redelit mööda valge lae poole ronima — vägisi mõjub see tsitaadina hiljuti siinmail nähtud Kama Ginkase lavastusest “K. I. “Kuritööst””, kus halastust janunev meeleheitel naine oli valmis tungima läbi lae. Aga “Majahoidjas” pole traagilisest paatosest jälgegi, sest Daviesele jääb “paradiisiteel” ette lae all rippuv ämber… Üksi toas ringi tuhnides arvas ta, et ämbrisse on peidetud varandus. Nii et ahnus, isekas meel ja mitu muud pattu ei lase agressiivse kodutu hingel rahu leida. Selles puändis on oma õiglusemõõde, olgu siis irooniline või idealistlik. Aston jääb oma maja ja oma venna hoidjaks. Niipidi uskuda on südamlik.

Enne kui saabuvad “sakslased”… iiri poeesia

Viieaastaseks saanud Emajõe Suveteater üllatab oma seniste suvelavastuste taustal ebatüüpilise kammerliku näidendiga. On ju teatri mängumaa varem olnud vaba loodus ja loodki panoraamsed: “Robin Hood”, “Ronja, röövlitütar”, “Suveöö unenägu”, “Huck”. Nüüd näitab parimas poisieas teater end vaoshoituma täiskasvanuna.

Köitvalt teatraalne mänguruum Tartus, Lutsu tänav 2, muutub Silver Vahtre kujunduses hubaseks, ent ka salapäraseks Iirimaa külakõrtsiks, kus reaalsuse piirjooned hajuvad ebakindlaiks. Kaminas praksub rahustavalt elav tuli, tagatoa seinal aga näeme helendaval videoekraanil irreaalsemat voolavat vett, mille seos looga ilmneb hiljem. Tumedad mängult-aknad annavad võimaluse aknast välja vaadates tegelikult iseendasse vaadata. Seinatagune heliruum sisendab ärevust, seal ulub tuul ja müristab pikne — kui tahaks olla ebausklik, mis “Teisele poole” ju sobiks, siis võiks peaaegu öelda, et keeristormlevad suveilmad kutsuski välja Emajõe Suveteater!

Conor McPhersoni näidend “Teisel pool” (originaalpealkiri “The Weir” — tamm, pais; ilmselt mängib ka kõlaline sarnasus sõnaga “Weird” — salapärane, üleloomulik) Andres Noormetsa delikaatses lavastuses on rahumeelne, seespoolne lugu inimeste üksindusest ja kohtumisvõimalusest. Omamoodi luuleline maailm, samas lihtne ja karge. Müstikavald pole pooltki nii määrav kui eelreklaam peibutas: pajatused haldjatest ja kummitustest on ettekääne inimloomuste ja -suhete paotamiseks.

Kõrtsi näitelaval kohtuvad neli meest ja üks naine. Tõik, et üksildasse paika tühja majja on kolinud noor saadaval naine Dublinist, muudab põlisasukad ärevaks, liiatigi on kolm meest vabad ehk üksikud. Ootusrikas lõõp käib kõrtsileti ääres enne naise saabumist — pingul rivaliteet kestab aasimise varjus naise juuresolekulgi, ent tasahaaval võtab maad pingsam tõsidus. “Teisel pool” on sümpaatne ansamblilavastus: keegi ei soleeri kellegi arvel, respekteeritakse üksteise siseilmasid, nii vaikimise kui ka rääkimise vajadust.

Kokku on saanud huvitav näitetrupp. Küllap keerukaim roll ongi naine võõrsilt, Valerie. Tema osaks jääb kaua vaikida, meeste lugudele märkamatult kasvava sisepingega kaasa elada, et viimaks oma sügavalt isikliku traagilise looga lagedale tulla. Hilje Murel on hiljuti “Ugalas” mänginud teisegi saladusega naisrolli meeste keskel, A. H. Tammsaare — Tõnu Lensmendi “Kärbses”. Lapsnaine Tiksi on kaval, kelmikas, provotseeriv, Valerie suletum, üksildasem, mitte nii säravat mängukergust lubav roll. Seda väärtuslikum on aga Valeriele (ja ka osatäitjale) pihtimise võimalus sõbralikele võõrastele. Õnneks ei võimenda lavastus lugude ega jutustajate “saatuslikkust”, ka pinget loov helide ilm jätab vastutulelikult ruumi publiku kujutlusvõimele. Valerie monoloogi ümbritseb veidi filmilikum, välisem üksildusõhustik (valgus, äike) — võib-olla asjata, Hilje Murel paneb end kuulama ikkagi ju pooltoonides.

Meeste kvartetis on igaühes just õige annus lapsesiirust ja headust, igal ka omad mõnusad krutskid ja veidrused. Peeter Volkonski mängib vananevat garaazipidajat Jacki (seekord siis vabana vürsti või väejuhi slepist), kes noorena ei tahtnud oma tüdrukuga Dublinisse kaasa minna ja tüdruk leidis teise mehe. Aimata võib, et McPhersoni tekstil on siin-seal oht muutuda ülearu sõnaselgeks, varjatud tähendusi tarbetult seletavaks, Jacki loos eriti. Aga Volkonski sundimatu olek, huumori ja kurbuse elutark tempimine, häbelik avalus ei lase sentimentaalsusel võimust võtta.

Tegelikult näib minule McPhersoni pajatuslik, soojatooniline, vahel ka pisut laialivalguv kirjutamisstiil (vähemalt nii, nagu see paistab kahes Andres Noormetsa lavastuses, “See pärnapuulehtla” ja “Teisel pool”; küllap saab sama autori tekste lavastada ka teises helistikus) kuidagi kodusem, õdusam, rahumeelsem kui tema kaasmaalase McDonagh’ näitemängude osavalt viimistletud, tragöödiale omane, julmade kontrastide maailm, mis aeg-ajalt tundub konstrueeritum, publikuga manipuleeriv.

Napi, sooja huumoriga ja erilise usutavusega mängib Aivar Tommingas väliselt kulunud olekuga lihtsat meest Jimi, kes elab koos haige emaga. Tommingas on üks neid näitlejaid, kes näikse nautivat minimalistlikku, “nullstiililist” mängulaadi, ta on väga loomulik ja ebateatraalne. Jimi puhtsüdamlikkuses on ka kavalamaid toone. Selle lavastusega ongi nõnda, et seal saab inimesi jälgides naerda — mitte laginal, pigem muigamisi; on ka hetki, mil pisar tuleb kurku ja isegi silma. Üks hellemaid momente on, kui Tommingase Jim tahab Valerie’d tasakesi lohutada ja teeb naisele pai… Füüsilist lähedust selles loos pigem välditakse ja seetõttu pingestub iga puudutus tähenduslikuks — nagu ka pilkude kohtumised, misanstseenid üldse.

Näitleja Sulev Tepparti rolle on minu meelest üsna pikka aega kammitsenud välisem “jõnksuline” maneerlikkus. Nüüd on ta sellest vabanenud, Tepparti rollid on muutunud haavatavamaks, läbipaistvamaks, traagika ja koomika põimuvad sujuvaks tervikuks (seda kinnitavad viimase aja väärisrollid: Eamon — Brian Frieli “Aristokraadid”, lavastaja Priit Pedajas; Juss — Tammsaare “Tagasi Vargamäel”, lavastaja Mikk Mikiver). “Teisele poole” toobki Teppart nagu poolkogemata kaasa “Aristokraatide” sisehoovusi, iiri lugu ju seegi. Tema tegelaskuju Finbar näib pealispinnal teistest edukam, paremal järjel, abielumees pealekauba. Ometi on selle mehe enesekaitsehoiak valvsam, rabedam kui teistel. Ka Finbaril on oma aval lapselik murdumishetk kamina ees üht hirmutavat nooruslugu pajatades. Muuseas, selle loo lähtepunkt on “Kuidas ma 15 aastat tagasi oma elu viimase suitsu tegin…” — ja seda jutustades suitsetab Finbar jälle, mine võta kinni, kas mineviku lummuses iseendalegi märkamatult või salasõltlasena juhust kasutades. Seda laadi sõnadetaguseid pisiseiku näeb lavastuses küllaga, vaataja hooleks jääb märgata varjatut.

Kõrtsmik Brendani, koduhoidja olulises rollis on Riho Kütsar. See tegelaskuju on teistest tähelepanuväärselt erinev. Igaüks räägib loo, mis temasse jälje jätnud. Brendan oma lugu ei räägi, kõrtsmik jääbki tähelepanelikuks vaatlejaks-kuulajaks. Ja see on autoril vägagi intrigeeriv võte. Sest kogu aeg ju ootad ka Brendani lugu, mängureeglid justkui eeldaksid seda. Esimesel hetkel olin peaaegu pettunud — et nii pole aus, ja näitleja suhtes kah ebaõiglane, miks tema üksi “soolonumbrist” ilma jäeti. Aga mida kauem mõtlesin nähtule-kuuldule tagasi, seda tänulikumaks ma sain, et üks tegelane jäigi vaikima. See andis kõigele lisamõõtme. Ikka on ju teiste hulgas keegi, kes oma lugu valjusti, sõnadega ei räägi. Aga see ei tähenda, et temal lugu ei oleks. Oskus kuulata on haruldane. Riho Kütsar vaikib ja kuulab Brendanina kaasa tundes, hoolivalt.

“Teisel pool” lõpeb nukkernaljaka puändiga (finaali meeleolu tõi miskipärast meelde Priestley — Toominga “Ma olen siin varem olnud”): saame teada, et hommepäev vallutab Brendani kõrtsi kari turiste, üldnimega “sakslased”. (Mis rahvusest nad tegelikult on, kust nad oma haagissuvilatega õieti tulevad, seda ei tea ja see polegi tähtis.) Nood võõrad toovad raha sisse, aga nende ees keeratakse lukku hinged ja koha vaim, neid ei võeta omaks. Rahulik väärikus, tõsine muie, millega kõrtsmik “sakslastest” räägib, ei ole võrreldav “Majahoidja” Daviese sõgeda sallimatusega. See on pigem paratamatuse tajumine, et rändtirtsuparv saabub juba homme niikuinii; samas oma privaatse maailma alalhoidmine — see on küll eluhoiak, mida tahaks sagedamini kohata.

Lavastuses on hetk, mil Brendan korraga imeliku pingsa ärevusega poolendamisi küsib: kus mu võtmed on? Oht, et võtmed kaovad, et kodurahu kaob, on käegakatsutavalt olemas, samas tähendab see midagi hoopis avaramat. Omaksvõetud võõras Valerie on see, kes mehele võtmed ulatab. Kas seegi on päralejõudmise märk?

Kui otsida hingesugulust “Majahoidja” ja “Teisel pool” vahel, siis lõikuvadki nood kaks koduhoidmise, omade ja võõraste lugu just Astoni ja Brendani kaudu. Nii Astonil kui Brendanil on oma selge arusaam privaatsusest, kodutundest. Haavatav on see kodu niikuinii, purunemisohus alati. Mitte haldjate, vaid inimeste pärast. Aga üksteise ärakuulamine õigel hetkel on vähemasti võimalus hingekodu kaitsta. Ja Brendani kõrts oleks see paik, kus ka vaikimisse sulgunud Aston leiaks tõsiste silmadega arusaaja kuulaja.