ANNELI REMME
RISKIMINE HOO JA PAIGALSEISUGA

Noortemuusikal “Risk”
Heliloojad: Elmar Liitmaa ja Jaagup Kreem
Libretist ja lavastaja: Andres Dvinjaninov
Kunstnikud: Iir Hermeliin ja Kalju Kivi
Muusikajuht: Erki Pehk
Liikumisjuht: Jarmo Karing
Valguskunstnik: Ene Valge
Lauluseade: Reeda Kreen
Kaastegev ansambel “Terminaator”
Esietendus 7. juunil Eesti Nukuteatri suveõuel

“Nüüd jälle riskima pean,” laulis eesti üheksakümnendate diskotäht Nancy. Nukuteatri siseõues 7. juunil 2001 esietendunud muusikal “Risk” räägib nendest ja on eelkõige mõeldud neile, kes olid Nancy loo orbiidile ilmumise ajal algklasside ja keskastme piiril. Andres Dvinjaninovi kirjutatud ja lavastatud lugu on adresseeritud praegustele keskkoolinoortele. Seega on harva erandina saanud endale “oma” teatritüki ka sihtgrupp, kes enamasti ei leia teatrite mängukavadest lavastusi, milles püütaks tabada nendeealiste maailma. Rääkimata sellest, et mängib “Terminaator” ja laval tegutseb Jaagup Kreem.

Kui mitte mujal, siis vähemalt bussis, paljude erineva taustaga kaaslinlastega ühte karpi suletult, saab tahes-tahtmata aimu, milliste küsimustega keegi oma pead ja südant vaevab. “Risk” peegeldab nii aastanumbrist sõltumatuid kui ka otseselt tänase Eesti omadustest mõjutatud noorteprobleeme, peamiselt küll tüdrukute omi. Loos kajastub segu huvidest, taipamistest, lihtsameelsusest, ennekõike aga soovist, et midagi toimuks. Mida “Riskis” käsitletud ei ole, on vägivald, jõhkruse “noortepärased” vormid. Selle poolest on “Risk” sõbralik tükk. Isegi liiga sõbralik, sest loo moraal — ära visku põnevust otsides vette, mille sügavust ja voolu suunda sa ei tea — on sõbralikult puust ette tehtud ja näpuga peale näidatud. See on üks kahest põhiasjast, mis vaadates häiris. Teine on kahe vaatuse tempode vastuolu; hoogsa käiguga ja ühe hetke eesti suurema hitiga lõppevale esimesele osale järgneb venima jääv ning kergesti kärbitava tekstiga teine vaatus. Natuke proportsioonide paika sättimist ja lavastus võidaks palju.

“Risk” on visuaalselt hästi liikuv tükk, kuigi selle keskmes on tegelane, kes ise ei kõnni — Buddha kuju, mille näppas ühest templist koolivaheajal vanematega Tiibetis käinud Johanna ehk Kärt Tomingas. Imelikke, pretensioonituid ja vahel päris vaimukaid asju hakkab juhtuma, kui Johanna ning tema sõbrannad Marika Barabanštšikova ja Eva Püssa 10c klassist alustavad katsetamist kuju maagiliste võimetega. (Muuseas — just samal päeval, kui mina Nukuteatris “Riski” vaatasin, saabus Tallinna dalai-laama.) Buddhale soovi esitamine toob kotti hamburgeri, paks Meelis võtab end koolis paljaks, füüsika tunnis saab suudelda ja õpetaja hakkab pärast hetkelist beibestumist avaldama oma tegelikke mõtteid. Õpetaja (Malle Peedo) identiteedikriisi avalikuks tulek on üks “Riski” kõige ühiskonnakriitilisemaid kohti. Publik naerab südamest, sest korraliku pedagoogi imago tagant paljastuv kibestumus — kakskümmend kaks aastat töötamist koolis, nii väike palk ja õhtul ei oota kodus keegi! — on kirjutatud ja mängitud väga naljakalt, aga tegelikult võiks ka nutta.

Buddha näib täitvat ka neid soove, mida pole tõsiselt mõeldud. Öine tulekahju koolis tähendab tundide ärajäämist, aga edasine ei rõõmusta kedagi. Paranähtuste fanaatikust uurija otsib Johannas tulekahju tekkimise süüdlast, tüdrukud ei leia ühtki moodust Buddha kujust lahtisaamiseks ja ühel päeval avastab Johanna, et ei näe enam. Õnnetus ja traagika ei saagi teatrilaval liiga tempokas olla, aga ikkagi on teine vaatus siitpeale liigselt aegluubis ja kohati lausa staatiline. Lisandub paras annus pateetikat ja õpetussõnu teemal “ära enam kunagi nii tee, vaata, mis juhtub”. Mõni lugeja võib ju siinkohal arvata, et otsesõnaline moraalilugemine tundus üle ääre loksuvat üksnes mulle kui “vanainimesele” ehk särtsaka Kärt Tomingase eakaaslasele, aga sama hinnangut väljendasid ka kuuldekauguses istuva “sihtgrupi” esindajad.

Andres Dvinjaninovi auks peab ütlema, et lavanoorte suhu pandud kõnepruuk (ka selle esitus näitlejatelt) mõjus üle ootuste loomulikult. Selleks, et “tšikk” ja “fakk” kõlaksid omal kohal ega tekitaks publikus piinlikkust abitu ülepingutamise pärast, ei ole sugugi igal näidendikirjutajal või teksti esitajal vajalikku stiilitunnet.

“Riski” lavaruum on hea, pakub mitmel korrusel mängimisega vaheldust ja elavdab pilti liikuvate pindadega. Ka “Terminaatori” asukoht natuke varjava, natuke näitava võreseina taga on hea idee. Muidugi ka ülimalt praktiline — teatri õu ei ole nii avar, et bänditäis mehi koos näitlejatega mänguruumi ära mahuks ja juunikuiste etenduste aegne ilm oma meeldejäävas inimvaenulikkuses oleks hävitanud pillid. Siiras lugupidamisavaldus lauljatele ja näitlejatele, kes püüdsid külmas ja vihmas oma osa hästi teha. Tüki stiili juurde kuulusid ju nabapluusid ja muu vähe kattev noortemood.

Lõpuks ka nii olulisest komponendist nagu muusika. Minu kodus ei ole ega saa olema ühtegi “Terminaatori” plaati, aga see polegi oluline selleks, et mõista ühe ansambli tähendust tuhandete kuulajate muusikavajaduste rahuldamisel, aja märke või seda, et ansambel oma muusikat hästi esitab. “Riski” muusika on stiilide segu, milles kõlab noorteseebi hoogsat kohustustevaba muusikat, kerget räppi, klassikaliste muusikalide mõjusid. Valitsema ja kummitama jääb ikkagi aus “Terminaatori” vaim, eriti juba varem tuttavaks lauldud “Tänapäeva muinasloo” mõjul. Kärt Tomingase laulda ei olnud ühtegi selle suurusjärgu hitti, see-eest oli tal küllalt võimalusi näidata oma hääle kasutamise oskust ning kogemust laulmise ja inimkonna enamikule üle jõu käivalt tempoka liikumise ühendamisel. Kuna libretosse oli kirjutatud ka Buddha sümboolne elusuuruses ülesastumine, oleks sellesse ossa tarbetu kujutleda laulma kedagi teist kui Tõnis Mägi.

“Riski” on praeguses eesti (muusika)teatri kontekstis raske millegagi võrrelda. Hetkel on see üsna omaette paiknev nähtus — noorele publikule mõeldud eesti autorite algupärand, millele lisab atraktiivsust ühe enim kuulatava kodumaise ansambli osalus ning milles tõsised teemad ja tõed ilmuvad osalt lapseliku otsekohesusega, osalt nagu assortiikommi sisse peidetud tablett.