MARTIN KRUUS
VIKATIMEHE MAGUS-SOOLANE (UNE)ROHI

T. Lindgren/ M. Kasterpalu, “Kumalasemesi”
Lavastaja: Margus Kasterpalu
Kunstnik: Liina Tepand
Muusikaline kujundus: Andreas W
Esietendus 7. juulil 2001 Saueaugu teatritalus
Tartu Teatrilabor

Tegelikult pole ju viimastel aastatel läbi põrunud ükski korralikult ette valmistatud suveteatri projekt. Ühtki täielikku sohusõitu nagu ei mäletakski, üksikuid konarlikel munakiviteedel rappujaid pole ka meedias liiga õelalt solgutatud. Suvelavastused on seega olnud üsna garanteeritud publiku- ja küllap ka rahaõnnistuseks kõigile, kes meie napil soojaajal näitemängu teha on võtnud, valagu kõrgematest sfääridest siis jõgedena selget vett või lajatagu taevast megavattide ja kilovoltide kaupa Jupiteri viha otse lavale ja lavatehnikasse.

Ühtpidi kahju, et “Musketärid” nähtusena on juba ära olnud, sest kõik need, kes nüüdsel “postmusketäride” ajal üritavad suuri lavalisi pindu etendusse haarata ja vaatemängulist vaheldumisi täpsetes emotsionaalsetes toonides ja pooltoonides näitlejamänguga lavastuseks vormistada, peavad paratamatult sama ideaalselt pakku tabama kui Nüganen.

Teisest küljest aga hea ka. Sest publiku suhtes eetilisemad ja enese vastu nõudlikumad trupid ei võta enam laululavadel õlleankrute ja šašlõkisöe vannide vahel näitemängu moodi asja üles käkerdada, vaid jätavad simmani- ja laadalavad harrastusteatritele, nood oskavad aga end sellistel lavalaudadel hoopis orgaanilisemalt välja mängida.

Teistsugune, kohavaimne

Kus peatee liiga seiklejaterohkeks muutub, sealt leitakse õnneks alati isepäiseid kõrvalradu, mida mööda äraseletatumal sammul edasi minna. Teistsugune suveteater. Süvitsi pürgiv, katusega piiratud lava-alale tagasi pöördunud, mängib valguse ja muusikaga ennemini näitlejat toetades kui keskkonnale raame ning piire luues. Tinglikult võiks seda läbi kontrapunkti(de) nimetada mõisa-taluteatriks, mille näidete nimistusse tõusevad “Ugala” “Juudit” Vargamäel, Draamateatri “Kolm õde” Palmse mõisas ja eelmise põhihooaja statsionaarilavastustega juba jõuliselt rinda pistma tõusnud Keila-Joa “Aristokraadid” ajast murendatud härrasrahvahäärberis. Ja nüüd siis “Kumalasemesi” Margus Kasterpalu kodutalus Saueaugul.

Võitjad on need niigi paratamatuid keskkonnariske võtvad suveteatri lavastajad, kes etendusepaiga koha vaimu kuklanahaga täpselt fikseerida suudavad ning loodava lavaterviku selle jõujoontele ehitada oskavad. Nii oli see mõisa lagunemise lummavat fluidumit ära kasutavates “Aristokraatides”, sellest rääkis Andres Noormets oma kahe Tammsaare-lavastuse tegemisel Vargamäele, koha vaimu otsustavat tähtsust rõhutas ka Kasterpalu igas “Kumalasemee” puhul antud intervjuus.

Vaevalt et Torgny Lindgreni pooleldi rafineeritud ning kirurgipäraselt psühholoogiline vennatapusõda ärkaks ellu suvalises suurest teest ära lõigatud kolkatalus — puhtalt parameetrilise vastavuse tõttu autori toodud tegevuskohaga. Või õigupoolest — mis tahes teinegi lavalugu mõnes juhuslikus Eesti popsitares. Saueaugul on seda kindlamad eeldused Kasterpalu ihaldatud teatritaluks saada ja nii mõnegi lavaloo kohal tulevikus oma leebel, kuid elektrilisel aural äratavalt laiuda lasta — sõltumata sellest, kas mängupaigaks saab/jääb seesama laut või mõni muu talu teatrisõbralikest hoonetest.

Surm, suur maalritöö

Kuuldes sõnapaari rootsi nüüdiskirjandus, hakkab kogemuse hämarast salvest pudenema selliseid märksõnu nagu sigaretid, sperma, surm, suguühe, kusehais; lapsepõlv kui suhtevõlgade jada isaga, emaga, õdede, (surnud) vennaga; piinavaks painajaks arenev abielu; jumal, kelle juurest kunagi sooja ei leia… Vahetu, avameelne, häbitu, rõhutatult aus, ängist tõukuv ideede ruum.

Mõte “Kumalasemeele” toob mälust tagasi viie aasta taguse lugemismälestuse, kus on segamini köitvus ja võõritus, sisendusjõud ja vastikustunde tahtejõuga ületatud tõkked. Aluseks rootsi kvaliteedimärgile kohaselt nihestatud lugu kahest vennast, kelle elujoonise ellipsid on — üksteise tagant hingamisruumi ja armastust edasi-tagasi varastades — võnkunud ühes rütmis, nagu vaimus lõplikult ühte kasvanud siiami kaksikutel. Margus Kasterpalu instseneerijakäsi on olnud tänuväärselt kindel “Kumalasemee” kirjanduslikku materjali muinasjutuselt panoraamsemaks kärpides ning sotsiaalsest mürast ja lõhnaga literatuursustest puhastades. Saueaugu puhtaks roogitud laudas tõuseb kaduviku tumeda varju üle viljakas jagatud surm, mis pole siinsele olemisele traagiline katkestus, vaid sihtpunkt, täideviidus.

Oli, ei olnud

Naine ei saagi endale nime. Ta on lihtsalt naine, emantsipeerunud, ebamäärases keskeas pühaku-uurija, kes ei ole kunagi elus toidule erilist tähelepanu pööranud. Või riietusele. Või lihast ja verest meestele. Ning pole peaaegu üldse kokku puutunud surmaga. On seega parasjagu elu- (loe: surma-) võõras ja vanatüdrukuliku aktsendiga hoolimatu maitse(te) vastu. Kuid just tema ülesandeks saab sõltumatu stiilikohtunikuna vennaste paarissurmatantsu üle otsus langetada, on nad kanoniseerimist väärt või ei — juba inimlike, mitte pühakuteaduse kriteeriumide järgi. Maria Klenskaja kehastab Naist hoolivamana ja tema tähelepanu inimlikumana, kui Lindgreni kiretu, fikseeriv teadlasetüüp seda oodata laseks. Naise pingpong-käikudest kahe surivoodi vahel võrsub lõpuaplausiks mõistmine, mis võitleva terve mõistuse protestipahvakud ja lihtsa emaliku hoole kaugelt üle mängivad.

Millal surm Hadari ja Olofi vahele tuli, seda me teada ei saa. Kas siis, kui läks ema, kes oma armastust kahe venna vahel mitte päris võrdselt ei suutnud jagada? Või siis, kui metsmesilaste imelise maiuse korjeretkelt jäi tagasi tulemata jumaldatud vanaisa, kumalasemee-vanaisa? Ühest hetkest varisevad nende näppude vahelt vaid surnuna välja kõik elus hinged, keda nad jagada püüavad: Hadari sigitatud, aga kahe peale kasvatatud poeg Lars, kui too isade vahel poolitatud talu maast kaadervärgi abil ühe jaoks kraavi, teise jaoks valli eralduseks välja tõstis; Olofi kositud, aga kahe peale peetud naine Minna, kes pärast poja surma lasi enesel hääbuda päikese käes, mida tema albiinonahk üldse ei kannatanud; ja viimaks kahe nimega kasski, kes ühe peremehe jaoks suutis täita kõutsi rolli ja teise jaoks olla emane kiisu. Nüüd on surm vahendajateta nende vahel. Ja oma aeglast mängu on alustanud aeg.

Vennakäsi, vennasüli, vennaskond

Vall või kraav, magus või soolane — polaarselt vastandlikud põhivalikud, mis tasakaalu ja terviku moodustavad vaid koos. Seepärast ei saa nad teineteiseta elada ega surra. Nad annavad teineteisele vaikimisi kokkulepitud elumärke, tunnetavad füüsiliselt teineteise valusid ning elavad kaasa teineteise haiguste aeglasele ja vääramatule arenemisele teretulnud, isegi oodatud surma poole. Nad on vennad. Ometigi — kohtunud pole nad aastaid. Ja nende elu jätmise kahevõitlust juhuslikult tunnistama sattunud Naine saab ainsaks tegelikuks sillaks nii sarnast verd, nii erinevalt mekkivate haigustega mürgitavate surijate vahel.

Aleksander Eelmaa Hadar on tuline ja kompromissitu tõdede rääkija, ka tema teooriad, näiteks higi või pesemise või soolase liha kohta, on sellised mehised, asjalikud ja naiivsed. Neid raiub ta Naisele kui prohvet — kuni vähk tal hinge rinnakorvis kinni tõmbab ja soonilise mehe taas kägarasse surub.

Guido Kanguri Olof on Hadarile ootuspäraselt vastand: leebem, intelligentsem, pehmema huumoriga. See pole üheülbaline ülemaiustanud paks südamehaige, vaid pigem pooltoonides antud nautleja, mekutaja, kelle magusviljakad kehakublad mõjuvad pigem soojatoonilise elegantse veidruse, kui vastikusjudinaid tekitava ihuhädana.

Margus Kasterpalu pole tõenäoliselt näitlejaid oma näpunäidetega üle koormanud ega üritanud mahutada lavastusse põhjendamatult suuri kujundeid. Puhtaks kirjutatud “Kumalasemee” lugu kulgeb Saueaugu teatritalu laval vabalt ja orgaaniliselt, toetatuna delikaatsest ja täpsest muusikalisest kujundusest ning valgusreziist.

See on tõepoolest lugu surmast, kuid teistsugusest surmast. Sellisest, mis tühistab maised reeglid, kui need on niikuinii mõttetuks muutunud; võtab füüsilised vaevad ning murrab puhast vaimset lahutavad tõkked, kui keha on koormaks muutunud. See on vabadus, lahti lükatud väravad. Viimane rohi, kui soovite.