GERDA KORDEMETS
ARMASTUS KOLME MUSKETÄRI VASTU — GENIAALNE POLIITILINE IDEE

A. Dumas/ E. Nüganen, “Musketärid. Kakskümmend aastat hiljem”
Lavastaja: Elmo Nüganen
Kunstnik: Vladimir Anson
Kostüümid: Kustav-Agu Püüman
Muusika: Margo Kõlar
Esietendus 5. juunil 2001 Tallinna Linnateatri lavaaugus

Enamasti juhtub nõnda, et menuka loo järg ei küüni esimese osa tasemeni. Nii pole täitnud kõrgele upitatud lootusi enamiku publikurekordeid löönud filmide teised seeriad ega teinud seda omal ajal ka vanameister Alexandre Dumas’ “Kolmele musketärile” tuhandeid lehekülgi lisaks kirjutades. “Soojendatud supi” maiku kardeti ka Elmo Nüganeni 1995. aastal sündinud ja kolmel suvel populaarsusrekordeid purustanud “Kolme musketäri” taastulemisele reaalajas kuus ning kunstiajas kakskümmend aastat hiljem.

“Musketärid. Kakskümmend aastat hiljem” ei pälvinudki nii üheselt vaimustunud vastukaja kui “Kolm musketäri”. Erinevalt 1995. aasta lavastusest on tänavusuvise kohta öeldud ka otsesõnu: ei meeldinud. Pöörane publikumenu oli aga selgi suvel endine.

“Kolme musketäriga” avastati lavaauk kui veel üks ebatraditsiooniline teatriruum. Uudne ja rabav, tookord loodeti ka, et ajutine mängupaik. Tänaseks on Lavaaugust saanud mõiste, mille tähendust hoomab igaüks, kel õnnestunud sinna pilet saada. Ja enam pole kindel, mis oleks kurvem, kas see, kui Linnateater jääb suure saalita või lavaauguta.

1995. aastal tõdeti just “Musketäridega” seoses romantilise kangelase taasvõidutsemist eesti laval. Hakati uuesti rääkima arhetüüpsusest, Indrek Sammuli D’Artagnanis tunti ära Esimene Armastaja. Tähele pandi sedagi, et just “Kolm musketäri” näitas lavastaja Nüganeni võimet truppi ühes rütmis hingama panna. 2001. aasta suvel küsiti nõudlikult: mis on tänavu uut, teistmoodi?

Neljakümne-kriis

Me kõik oleme vanemaks saanud. Nüganen ja Linnateater. D’Artagnan ja Porthos. Athos ja Aramis. Sammul ja Noormets. Matvere ja Rohumaa. Austria Anna ja Anu Lamp. Sina ja mina. Isegi kadunuke Dumas on hauas lebanud kuus aastat kauem. Richelieu on pidanud loovutama troonilähedase koha välismaalasele. Me kõik vaatame tagasi ajale kakskümmend (või kuus) aastat tagasi: kas siis oli rohi tõesti rohelisem?

Ühes teleintervjuus ütles Nüganen: “Ei, me suudame ikka veel uskuda, ainult see on palju raskem.” Ideaalidesse, üllusesse, vaprusesse, armastusse. Seda võib nimetada neljakümne-kriisiks, aga võib kutsuda ka kaunimalt. Leppimine. Sellega, et keegi meist ei saa olla igavesti kakskümmend ja esimest korda armunud. Aga mitte leppimine mugandumise mõttes, vaid uute väärtuste kõrgele tõstmise ja elukogemuse ülistuse mõttes.

“Kolm musketäri” polnud minu põlvkonna lugu, kes ma tollal olin peategelastest umbes viisteist aastat vanem. Seetõttu möönan hea meelega, et “Kakskümmend aastat hiljem” võib meeldida minule hoopis rohkem kui kahekümnestele. Tänase kolmest jalast lombaka poliitilise süsteemi ja korrumpeerunud ladvikuga Eesti keskealise keskklassi lugu, kelle ühisnimetajaiks on nõukogudeaegne haridus, infarktihirm (et aeg saab enne otsa, kui kuhugi kohale jõutakse), pangalaenud, (üli)kooliealised lapsed ja pensionäridest vanemad.

On tõsi, et algupärast ühiskonnakriitikat à la Jouko Turkka eesti teatrist täna ei leia. Ent rafineeritumat sotsiaalset närvi on sellesuvises “Musketäride” lavastuses parasjagu. Paljud on ilmselt imestanud, kas Dumas’ 150 aastat vana tekst ikka saab nii täpselt tänapäeva sobida, ja haaranud raamatu järele, et välja uurida, kui palju on Nüganeni loos Dumas’d.

Nüganen-dramaturg on delikaatselt öelnud, et ta Dumas’ga ei vaidle. Ta on kasutanud olukordi, suhteid, tegelaskujusid ja repliike sedavõrd, kuivõrd see on aidanud tal rääkida oma lugu. Ent see osa, mis Dumas’ suurromaanist Lavaauku jõudis, on just see, mis ka lugedes pikemalt mällu talletub. Nüganen oskab jutustada lugu: nii nagu tema “Hamlet” on Shakespeare’i omast selgem, nõnda soovitaksin sellele, kes Dumas´ romaanist “Kakskümmend aastat hiljem” ülevaadet tahab saada, vaadata Linnateatri lavastust või lugeda Nüganeni dramatiseeringut.

Kas nappis aega või kärpimisjulgust, ent ka esietenduseni jõudnud tekstis oli liigset. Nii näiteks lõhub temporütmi ühe võtmetegelase, Raouli (Priit Võigemast), esitlemine läbi väikese Louise’i kuju, kes marginaalina siseneb, uut ei lisa ega meenu pärast lahkumist enam iial. Ent enamik Dumas’ loost on Nüganeni tõlgenduses saanud ülespuhutusest vabaks. Tänased musketärid ei püüagi veenda vaatajat selles, et nad Mordaunt’is (Alo Kõrve) Mileedi poja lihtsalt niisama ära tunnevad. (Mäletatavasti piisas Dumas’ Athosel ja Aramisel pilgust, et Mordaunt’i näos suure kurja näojooned üles leida.) Nüganeni versiooni magus boonus on selles, et tegelikult sarnaneb Alo Kõrve päris palju ühe Mileedi kehastaja Liina Olmaruga.

Kui veel dramatiseeringu kallal norida, võiks paadunud Dumas’ austaja nuriseda ka kohatise rõhutatud koomuski üle. Ent teatril on omad raudreeglid, vaatajale on vaja vaatemängu ja viie tunnine lavastus peab hõlmama kogu tundeskaalat — naerust pisarateni.

Puuduv peategelane

Naeruseimad tipphetked sünnivad Kalju Orro Mazarini, Andres Raagi Inglise kõrtsipidaja, Andero Ermeli Alexandre’iga või Porthose võltsneegritest teenijaskonnaga (Mart Toome, Argo Aadli, Karol Kuntsel) kohtudes. Pisarate piirile viivad hellad hetked. Athos (Marko Matvere), Raoul ja hertsoginna de Chevreuse (Liina Olmaru) korraks kätest hoides seisatumas ja laskmas enesest läbi kogu elu, mis võinuks neil ju ühine olla. Printsess Charlotte (Hele Kõre) hoidmas isa, kuningas Charlesi tapalavalt võetud risti ning laskmas silmadel käia üle sama taeva, mida isa mõni hetk tagasi viimse pilguga kaasa püüdis viia. Raoul hoidmas süles Charlotte’i surnukeha — “see on tõesti pisaraid väärt”.

Suure kuningliku traagika kandja, Inglismaa kuningas Charles (Hannes Kaljujärv), kelle hukatus sai kinnituseks, et troonide kõikumist pole maailmas enam võimalik peatada, võinuks olla lavastuse üks võtmekujusid. Paraku ei anna dramatiseering Charlesile väärilist osa. On üks täiesti eksklusiivne hetk, kus elu ja teater lähevad äkki segamini: see sünnib, kui kuningas Charlesile sülgab näkku “keegi viha pärast aru kaotanud lihunik” (keda kehastab Hannes Kaljujärve teatritudengist poeg Rasmus Kaljujärv), ja Charles ütleb: “Kümne krooni eest teeksid sa seda ka oma isaga.”

Kes on selle loo peategelane? Teatriteooria järgi peaks see olema keegi, kes loo arengus kõige rohkem muutub. Musketärid? Selle neliku muutumised on loo alguseks möödas. Charles? Raoul? Mordaunt? Oleks isegi ülimalt põnev võimalus, ja osatäitmise säravus seda ka võimaldaks, — aga pole. Anna Habsburg (Anu Lamp)? Mazarin? Õhkläbipaistev, ometi lihalikult erutav hertsoginna de Chevreuse? Ei ole. Kui juba “Kolme musketäri” puhul võis öelda, et tegu on kõrvaltegelaste lavastusega, siis “Kakskümmend aastat hiljem” on seda veelgi rohkem.

On siiski kaks olulist meest, kes vähemasti — kui ei muutu ise, siis muudavad maailma. Oliver Cromwell (Peeter Tammearu) ja Mordaunt. Tammearu mängib ajaloolise suurkuju, vaatamata samuti marginaalsele esitlemisele, tõesti suureks. Ei tee midagi. Seisab. Räägib. Pigem tasa. Mõtleb. Mõte on aga nii vahe ja täpne, et seda on Lavaaugu öö-õhus mitte ainult aimata ja tunda, vaid lausa näha. Ja noorukese Alo Kõre nooruke Mordaunt. Kehastunud Püha Viha. Kättemaksuingel, kes tuleb jumala nimel. Ilus.

Eelöeldust ei maksa siiski välja lugeda, et musketärid on täna kahvatumad kui kuus aastat tagasi. Nad on meile lihtsalt juba tuttavad, ei üllata. Aga lahvatagu vaid uuesti Margo Kõlari vaimustav musketäridemuusika ja me tunneme nad ära! Ning neljakümnese D’Artagnani (Indrek Sammul) silmis sähvatab kahekümnese vaimustus ja kirg. Tõsi, tema tulisus on pettumusevarjust looritatud. Aramise (Jaanus Rohumaa) romantilist elegantsi värvib teravam künism, Porthose (Allan Noormets) võitlusvaim kannab mugandumise pehmet kaitsekihti ning Athose üllus ei pruugi elupõletamise jälgede alt igal hetkel kätte paistagi. Kuidas see oligi? Kes pole kahekümneselt mässaja, sel pole südant sees, ja kes pole neljakümneselt konservatiiv, sel pole mõistust peas…

Aga Porthosel näiteks on “mõistus, anne ja jõud”. Nagu päris kindlasti ka tema kolmel sõbral. Ja meil, nende näitlejate ja Nüganeni lavastuste kaasaegsetel, elavad alateadvuses nüüd ja alati Matvere-näoline Athos, Rohumaa-näoline Aramis, Allan Noormetsa näoline Porthos ja Sammuli-näoline D’Artagnan.

Õigluse koll südametunnistuse seinal

Musketäride hüüd “Üks kõigi, kõik ühe eest!” on kestnud üle aegade. Nüganen (ja Dumas) küsib nüüd, kuidas kehtib see lause täna. Siis, kui aeg ja olud pillutavad meid vastasleeridesse, seavad teele tõkkeid (olme- ja poliitilisi); kui üha raskem on olla sa ise või see, kes sa arvasid end olevat.

“Mida on valitsus teie heaks teinud?” on hüüe, millega Planchet (Tarmo Männard) etenduse avab. Sarnaselt pariislastega tahaks küllap mõnigi publiku seast vastata: “Mitte midagi!”

Nüganen on öelnud, et ta ei tee selle lavastusega poliitikat. Aga kas mitte iga oma väikese valikuga, sõna, mõtte või teoga, ei tee me siiski teatud määral poliitikat? Lavastuse “Musketärid. Kakskümmend aastat hiljem” motoks tahaks kirjutada Cromwelli sõnad: “Geniaalne poliitiline idee on ainult selline, mis kannab vilja!”

Kui “Kolmest musketärist” kandus rahva hulka “pudukaupmeeste ajastu” ettekuulutus, siis “Musketärid. Kakskümmend aastat hiljem” jätavad tõdemuse, et nende aastate jooksul on kogutud ainult võlgu ja “vähese rahaga ei tehta suuri asju” (D’Artagnan). Aramis müüb jutlusi neile, kes tahavad saada suurteks oraatoriteks, ja Athos tunnistab, et ta ainult teeskleb voorusi, mida tal tegelikult pole.

Kui “Kolm musketäri” oli rohkem vaatemäng, mõõgavõitluse, hobuste ja näitlejasära tulevärk, siis “Musketärid. Kakskümmend aastat hiljem” on vaoshoitum, kuid kujundlikum. Tõsi, paugud kurdistavad siingi kõrvu ja lavavõitlused (Indrek Sammul) on isegi efektsemad ja väljapeetumad kui kuus aastat tagasi. Ent mõjusaimad on siiski merele lahkuva laeva aerude uhked kaared, ratsutamine kõrgeil vankriratastel ning lavastuse lõpul akendel süttivad sajad küünlad. Võimsaim, lausa õudustäratav hetk on aga Mileedi tumeda hiigelvarju, tema kättemaksu kehastuse Mordaunt’i viimne ilmumine. (Õpetlik ja efektselt visualiseeritud näide, millise kolli võib seinale maalida must südametunnistus.)

Neljakümnele lähenev “parandamatu romantik” Nüganen seab (Dumas’ toetusel) küsimärgi alla ka õigluse olemuse. Kas Mordaunt’i “püha viha” on vähem õiglane kui musketäride oma? Kumma sõnade järgi peaks käima: kas nende, mida kuningas Charles tapalavalt oma rahvale ütles, või Cromwelli omade järgi, mis muretsevad, kuidas kõik hiljem ajalooks kirjutatuna välja paistab? Ehk on ainus ja õige siiski Athose tee, kellest Aramise sõnul saaks “üpris imelik väepealik”, sest ta peaks võitlust ainult päevavalguses ja teataks vastasele, millisel tunnil ta kavatseb rünnata, peaasi, et teda ei süüdistataks sõjakavaluses.

Ja lõpuks küsimuste küsimus: kelle armastus on õigem? Kas see, mida kogesid ühel tuulisel oktoobriööl Athos ja Marie Michon, see, mille katkestas surm veel enne, kui see jõudis tärgata Raouli ja Charlotte’i südameis või see, mis ühendab kuninganna Annat ja Mazarini?

Epiloog

Kirjutasin seda lugu 21. augusti ööl A.D. 2001. Täpselt kümme aastat tagasi olid Eestimaal niisama ärevad päevad kui kolme musketäri päevad XVII sajandi Prantsusmaal. Kümme aastat tagasi istusin Draamateatri saalis ja vaatasin “Ugala” külalisetendust, Elmo Nüganeni legendaarset lavastust “Armastus kolme Apelsini vastu”. Teise vaatuse algul teatas Pantalone-Nüganen erutatud publikule: “Putšistid lahkusid lendavate luudadega!” Ei usu, et iial enam saab teater olla nii tõeline kui tookord. See oli Nüganeni esimene geniaalne poliitiline idee.

Täna pean ma uskuma sarnaselt Athosega, et Raoulist saab “nii täiuslik aadlik, kui see meie kehval ajal on üldse võimalik”. Ja lootma, et viie või kuue või kümne aasta pärast sekkub Nüganen taas poliitikasse ning lavale jõuab ”Kümme aastat hiljem”.