GERDA KORDEMETS
MAAILM AHVI ARU JA KOERA KOERUSTE MEELEVALLAS

Emotsionaalne mälu on salakamber, millegi väga isikliku ja ajasõelas puhastunu püha talletuskoht. Seal on lapsepõlvemängud ja noorusarmastus, hilisematest aastatest kõik see, mis väiksemal või suuremal määral on kujundanud meid selleks, kes me oleme. Või siis arvame olevat.

On öeldud, et igal meist (kriitikuist, teatrist kirjutajast või lihtsalt teatriarmastajaist) on o m a lavakalend. Nüüd, mil Lavakunstikoolist on alguse saanud juba 20 tiivasirutust, võib see väide tõele väga lähedal olla. Me kõik oleme mõnega neist lendudest ühel ajal väga noored ja ülitundlikud olnud.

Mind tõi tõsisemalt teatri juurde VII lend. Päris täiskasvanuks saamiseni jäi sealt veel mitu aastat, ent algus on dateeritud põhiliselt kahe aastanumbri (1975-76) ja kahe lavastusega (“Popi ja Huhuu”, “Tabamata ime”, lav Merle Karusoo). Katsu siis seesuguse eelteadmise ja -tundega minna kakskümmend viis aastat hiljem vaatama uut “Popit ja Huhuud”. Lugu, mille esimene lavaversioon muutis tookordset eesti teatrimaastikku ja korraldas plahvatuse ka minu isiklikus kanajalgadel maailmapildis.

Tagantjärele võib ju öeldagi, et mis seal siis ikka nii väga oli, lihtsalt üks VII lennu diplomitöö. Oli neid, kellele meeldis, kes pidasid “Popit ja Huhuud” sama lavastaja “Tabamata imest” terviklikumaks ja lõpetatumaks tööks (ehkki lavastus valmis juba III kursusel). Õppejõud Reet Neimar ja Lea Tormis hindasid Karusoo töö selle vääriliseks, et kirjutasid ajalehes “Sirp ja Vasar” lavastuse saamisloo üles koos omapoolsete hinnanguliste kommentaaridega. Ent oli ka teistsuguseid arvamusi. Näiteks tänasest kakskümmend viis aastat noorem Mihkel Mutt nimetas ajalehes TRÜ ilmunud artiklis “Üks kiusamise lugu “Popi ja Uhhuu” asjus” lavastust heatahtliku irooniaga “lohe-loomaetüüdiks”, milles aga osalisteks pole lohed, vaid koer ja ahv.

Minu meelde on Merle Karusoo “Popi ja Huhuu” sööbinud millegipärast sügavalt traagilise lavastusena. Võib-olla ongi siin tegu eespool viidatud emotsionaalse mälu vingerpussidega, ja las olla. Mäletan ja armastan seda lavastust just sellisena. Aeg on ähmastanud tervikpilti, ent seda teravamalt on meeles üksikud hetked, detailid, meeleolud. Urmas Kibuspuu ja Lembit Petersoni mängus hoomasin vist esimest korda teadlikult täiusliku partneritunnetuse peent mängu. Ja sain aru, et huvitav olemiseks ei vaja teater sõnu.

Karusoo lavastus jäi aega, mil soov kogu ümbritsev vastu taevast lennutada valdas küllap paljude meeli. Kindlasti oli Karusoo lavastusel oma sotsiaalne sõnum öelda, aga seda ma nii selgelt ei mäleta. Kui sotsiaalne üks viieteistkümneaastane inimene olla saabki — minule oli tookord tähtsam näitlejate vapustav mäng ning keerulised, ilusad ja haiget tegevad suhted. Popi ja Huhuu vahel. Meie kõikide vahel.

Mäletan, et lõpus oli mul Kibuspuu Popist ikka hulga rohkem kahju kui Petersoni Huhuust. Traagiline alatoon võiski domineerima jääda osaliselt põhjusel, et mäng käis rohkem nagu koera väravasse. Popis võis hoomata Tuglase koera sisemonoloogi, lavastuse vormistuses oli Huhuu tugevam ja agressiivsem pool. See olevat küll etendusiti muutunud — väidetavalt olevat sel lavastusel olnud nii “koeraetendusi” kui ka “ahvietendusi” ja seda tasakaalutust heitsid õppejõud oma artiklis tegijaile ka ette.

Millest Karusoo siis õigupoolest kõnelda tahtis? Mihkel Mutt arvas tookord nii: “See on näide kommunikatsiooni võimatusest. Uhhuu (? — G. K.) on üliaktiivne, suhtlemisvaegust põdenu, kes järsku vabaneb ahistavast tegurist (puurist), kontakteerub ümbritsevate esemetega, algul elutute (peegel, riided jne.), seejärel ainsa elavaga. Ta mängib, tema agressiivsus ning kius on ülemeelik elurõõm.”

Ei mäleta, mis neil päevil päevapoliitiliselt tähtis oli (ju mõni sõda kuskil ikka parasjagu käis), kuid universumi põhjatus lavapildi tagaseinana oli küll väga selge viide mõttelennu globaalsusele.

Kuldne tuba

Mõneti on üllatavgi, et “Popi ja Huhuu” kui võimalusterohke sõnadeta teatri juurde pole vahepealse kahekümne viie aasta jooksul uuesti tuldud. Ja seda tähendusrikkam, et nüüd tegi seda just Priit Pedajas, Merle Karusoo kursusevend VII lennust.

Muidugi ahvatleb tänane lavastus end veerandsaja aasta tagusega võrdlema. Ent küllap pole ma ainus vaataja, kes on rõõmsalt tõdenud, et need kaks lavastust on küll võrreldavad, ent mitte konkurendid.

Kindlasti võib kellelegi lähedasem olla Karusoo karusem ja valulikum variant, teisele jälle Pedajase tuttav naer läbi pisarate. Sest loomulikult on Pedajase “Popi ja Huhuu” hoopis teistsugune, Karusoo omast sootuks erinev. Juba lavastuse väliselt värvitoonilt. Kui Karusoo lavastus on meelde jäänud mustjas-pruunikas-hallika ja mõnevõrra kulunud ning määrdunud maailmana, siis Pedajasel on lavapilt (kunstnik Pille Jänes) üleni kuldset karva. Kõhukad vasknõud, uhke korjuga tugitool, võimas hoiukirst, vitraazhaken ja maal seinal — kavalehe selgituse kohaselt tärganud Tuglasel selle novelli idee Louvre´is ühe Madalmaade kunstniku natüürmorte vaadates.

Pedajas ja Jänes ongi lavaruumi pidepunktid otse Tuglaselt võtnud, ehkki küllap sobinuks lavastaja mõttega ka mis tahes muu ruum mis tahes muus ajas. Tuba oli täis heledat kullakarva valgust. [- - -] Ka siin oli rohelisi retorte, lähkreid, toope, tinapudeleid, kruuse, pika varrega pisukesi panne ja palju muud raudkraami. [- - -] Selles toas olid hoopis teistsugused aknad kui eelmises. Need olid laiad piidad, mida täitsid loendamatuvärvilised, mitmesuurused ja mitmekujulised pisukesed ruudud tinastes raamides. [- - -] Ja laest rippus kullatud laevamudel...”

Ja selle kõige esiplaanil perpetuum mobile, pendlina edasi-tagasi kõlkuv vaskpada, mille Huhuu alati käima lükkab, kui action’iks läheb. Mille rütmiline tiksumine laseb vaesel vaevatud Popil lõpuks ometi unne vajuda. Mille tegelik ohtlikkus vastustundetult purjus olevatele tegelastele tähendab tegelikult surmaohtu ja on samal ajal surmavalt naljakas.

Sellises toas, ühes ajas, elutseb esialgu kolm olendit: Isand (Jan Uuspõld), Popi, kes võib ka olla koer (Taavi Teplenkov) ja Huhuu, kes võib ka olla ahv (Tiit Sukk). Animaalsed seosed pole Pedajase lavastuses kohustuslikud. Vihjed sellele, et tegemist võib olla ka koera ja ahviga, on väikeste vaimukate detailide näol küll olemas: vestipaela pisut pikaks veninud jupp Popil umbes saba koha peal või tema vastu põrandat krõpsuvad “küüned”, Huhuu kalduvus ennast kukla pealt sügada ja riiulitel ringi ronida…Mõned välised detailid, nagu füüsis ja grimm.

Siis lahkub üks kolmest ega tule kuldsesse tuppa enam tagasi. Ülejäänud kahe jaoks algab Suur Mäng. Maailma avastamine, olelusvõitlus ja territooriumide jagamine. Kooseksisteerimise võimaluste otsimine ja keelebarjääride ületamine. Ühesõnaga kogu see probleemistik, mille lahendamisele pole inimkond kogu oma mitme tuhande aasta pikkuse eksistentsi jooksul kuigi palju lähemale jõudnud.

Nii tänapäevane kui võimalik

Friedebert Tuglas kirjutas oma novelli Esimese maailmasõja eelõhtul, tajudes maailma tollast kihku enesehävitusele söösta. Nii on “Popi ja Huhuu” puhul tegu teatava hoiatus- või manitsuslooga, koguni ohunovelliga. Autor on poliitilisi seoseid ja vihjeid ise küll eitanud, aga seda ei saa talle süüks panna — arvestades kõike seda, mis maailmas novelli kirjutamisele järgnenud 70—80 aasta jooksul juhtus. Tuglas aimab — teadlikult või mitte —sündmuste käiku ette. Ja seda huvitavam on selle loo juurde uute ajapöörete valguses uuesti tagasi tulla.

Pedajas on oma “Popis ja Huhuus” välja toonud teema, mis on nii tänapäevane kui üldse võimalik: ta küsib, kas erinevad kultuurid saavad üksteist lõpuks hävitamata üldse koos eksisteerida? Igaüks, kes elu tänastest pööretest hoolib, peab nende probleemidega päevast päeva kokku puutuma. Eestlased ja venelased. Eestlased ja soomlased. Eestlased ja lätlased. Eesti ja Euroopa Liit. Eesti kultuur ja ameerika kultuur. Näiteid võiks tuua veelgi, aga need on nii või teisiti triviaalselt päevapoliitilised. Ja seda pole Pedajas oma lavastustes küll vist kunagi tahtnud olla. Tema vihjed on põgusad, detailide kaudu antud ja projitseeritud tavaliselt mingile mikro- (või hoopis makro-?) maailmale. Nagu nüüdki.

Tuglase novell on tegelikult Popi sisemonoloog, unenäod ja karm argipäev. Taksikoer Popi lugu, kes Huhuu hukule vastu sööstva tarbimismentaliteediga tasapisi lepib ja kohaneb ning pärast koos joodikust maailmaparandajaga Suures Paugus tahtmatult osaliseks saab.

Erinevalt Tuglase loost, mis lähtub Popist, ja Karusoo tõlgendusest, kus domineerijaks oli Huhuu, on Pedajase lavastuses kaks tegelast võrdsed. Siin teeb Popigi Huhuule üsna sihiteadlikult oma väikseid sigadusi (näiteks pissib Huhuu padja täis) ning on üldse julgem ja ettevõtlikum, kui Tuglase (ja Karusoo-Kibuspuu) traagiliselt allaheitlik ning meeleheitlikult peremeest igatsev taks.

Koer ja ahv kui inimese arhetüübid

Teplenkovi Popil on iseloomu (mida võib näha näiteks tema rusikad rullis valjust urinast), temas on korraarmastust (köidab Huhuu lõhutud raamatu taas kokku, koristab oma oskuste piires tubagi) ja elutarka ning natuke väsinud leplikkust. Maailm on kord selline, nagu ta on. Peremehed tulevad ja on ja kaovad ära, aga taksikoer peab ikka oma igapäevaeluga toime saama, näib ütlevat väsinud liigutus, millega Popi asjalikult oma kuue sirgeks sikutab.

Igaüks, kel on koer olnud, tunneb ta Teplenkovi Popis ära. Sellest, kuidas küüned teevad kripa-krapa ruudulisel põrandal. Kuidas sabaliputamine väljendub kogu kehas, ennekõike aga väikeste jalgade väledas siblimises. Kuidas koer näeb und, haugub ja uriseb unenäokoerte peale, kuidas tema jalad jooksevad kiiresti-kiiresti unenäokoerte järel (või ees?), kui talle viirastuvad tundmatud tänavad täis võõraid vihaseid koeri. Või kuidas ta leplikult ja kõikeandestavalt ukse juures oma isandat ootab.

Tiit Suka Huhuu pole nii võimukas kui Tuglase novelli või Karusoo lavaversiooni ahv. Ta on edev ja domineeriv, tal on raevukaid vägivallahoogusid, ent ka omad õrnusehetked. Arvukalt häälitsusi: raevuhoogu väljendav röökimine ja rahulolu, uudishimu, üllatust vms väljendav õrn varjundirohke kurin. Huhuu on osav imitaator. Popi ei hakka temas oma uut võimalikku isandat nägema mitte tänu riietele, mida proovides Huhuu Isandaga väliselt sarnaneb, ega isegi mitte tänu neist riietest hoovavale Isanda lõhnale, vaid ennekõike seetõttu, et Huhuu matkib üsna täpselt Isanda köhimist ja hääle kõlavärve.

Omamoodi liigutav on seegi, et selle lavastuse Huhuu ei too Popile lihakäntsakat juhuslikult, nagu Tuglaselt võib välja lugeda. Tema toodud toidukorvis polegi muud, kui salatipea endale ja lihatükk Popile.

Ent Popi ja Huhuu on ka avatud kõikvõimalikele arhetüüpidele. Kes tahab, võib siin näha rahvuslikke algeid, kes tahab — ühiskondlikus kihistumises tekkinud klasside esindajaid jne.

Pedajas on loonud lavastuse, mis asetub Karusoo lavastuse mälupildi kõrvale, sellele pühaduse oreooli ümber riputamata, samas seda ka varjutamata. Oma lisaväärtus tuleb veel sellest, et nagu omal ajal Kibuspuu ja Peterson, kuuluvad täna ka Teplenkov ja Sukk teineteist ülitäpselt tajuvate partnerite vennaskonda. Nende lavalises koosolemises on rõõmu teineteise olemasolust, ehedat mängulusti ja suure teineteisemõistmise kadedaks tegevat salapära.

Pedajase lavastuste üks väärtusi on lust ja rõõm, mida ta oskab vahendada läbi tõsiseimagi loo. Pedajase traagilistes lugudes saab tavaliselt rohkem naerda, kui mõneski ekstra naerutamiseks tehtud tükis.

Pissihädas vaevlev koer on naljakas, kui tema käitumist vaadelda kõrvalt, kaastundeta, ja kui endal samal ajal häda ei ole. Ahv on inimesele juba iseenesest naljakas: nii inimese moodi, nii heas sportlikus vormis ja samal ajal ometi nii paljudes asjades abitum! Eriti lõbusaks läheb, kui ahv avastab enda jaoks sellised inimese lahutamatud ego kinnitajad nagu peegel, kosmeetika ja riided.

Tõeliselt nalja hakkab Pedajase teatris aga saama alles siis, kui on võimalust ja tahtmist piiluda pealispinna alla. Sest pole ju kena naerda koera pissihäda või näiteks lavastuse “Mao tee kalju peal” Johani õnnetusi, kui selle naeru põhjus ei peitu kusagil mujal. Kohe kangesti tahaks kirjutada, et “mujal” tähendab sama, mis “sügavamal”, aga see pole päriselt õige. Pedajase teatris on hea naerda, sest ta julgeb — ja mida aasta edasi, seda rohkem — olla oma lahendustes lihtne. Naeru põhjus on väga tihti lihtsalt selles, et mõni tegelane t e e b  nalja. Või et inimesed (ja loomad) lihtsalt on oma tegemistes naljakad. Nii et lõppkokkuvõttes on kõik vaataja maailmatajumise nurga ja huumorisoone küsimus. Ja võib-olla natuke ka julguse küsimus.

Lavastuses “Popi ja Huhuu” saab nalja nii ahvi edevuse, vaese koera lõputu igatsuse, pissihäda, nälja, joomarluse kui ka ülemaailmse rahu ja kooseksisteerimise teemadel. Üks naljakamaid stseene on see, kuidas Popi ja Huhuu üritavad maailma sümboolselt hävitada — purjus peaga gloobust aknast välja visata püüdes. Esialgu tundub maailmalõpp kahele joodikule siiski liiga komplitseeritud ülesandena. Sümboolne apokalüpsis jääb jõuvarude ülehindamise tõttu ära ning mõne võrratu hetke püsib eluplaneedi mudel ainult paindlikul taksiselgrool. Öeldagu veel, et Pedajas pole mõnikord lõikavalt irooniline: saal rõkkab naerda joodikust ahvi ja koera üle, kes mängivad purjus jumalaid, et pisut pulli saaks. Koomiline ja omamoodi irooniline on seegi, kuidas maailmakera järgmisel hommikul pohmellis Popil risti jalus on.

Pedajase lavastustes on sageli mõni esmapilgul marginaalne tegelane, väike stseen, joon või detail, kelles-milles on loo suur tähendus kokku võetud. Teatud tingimustel piisaks näiteks “Aristokraatide” mõistmiseks onu George’i (Ain Lutsepp) napisõnalise tegelaskuju arengujoone tundlikust analüüsist. Legendaarses “Epp Pillarpardi Punjaba potitehase” lavastuses oli niisuguseks tähenduste kuhjumise ja kontsentratsioonipunktiks maailm, mis heiastus aegluubis tantsukeerus. Tantsud ja laulud on ilmekad tähenduse kandjad ka lavastuses “Mao tee kalju peal”.

Pedajase lavastuste puhul ei saa tantsu, eriti aga muusika tähtsust alahinnata. “Popis ja Huhuus” aeglustub aja käik hetkiti Popi õõtsuvas tantsusammus, kui kusagilt, võib-olla Popi sisekõrvast kostab vaikne lihtne leierkastipala… Needki hetked on naljakad. Hea ja kerge on naerda. Ning ühtäkki asetub kõik paika. Miks me siin maamunal oleme, mis asju ajame ja mida on meil üksteisele öelda. Ja miks maailmalõpp on meist ka täna veel vaid ühe ahvimõtte või koera koerustüki kaugusel.