SVEN KARJA
NALJA-WILLIAMI MUREKORTSUD

W. Shakespeare, “Kaheteistkümnes öö”
Lavastaja: Dieter Bitterli
Berliini Kunstiülikooli teatriosakonna üliõpilaste lavastus.
Külalisetendused Tallinna Linnateatri Taevalaval 8. ja 9. oktoobril 2000

Kuulates ning hiljem kirja pannes eesti lavastaja Tõnu Lensmendi muljeid oma õpireisist Saksamaale ja “Kaheteistkümnenda öö” ettevalmistamisest, tundus “saksa moodi” teatritegemine üks higine värk: Tõnu jutus kuulduvad väljendid “teksti suhu tampimine” ja intonatsiooni “pähe tuupimine” panid mind isiklikult õlgu võdistama. Ega ma ka, ausalt öeldes, päriselt taibanud, kuidas see tegelaskujude-metodoloogia praktikas täpselt avaldub. Õhtu Linnateatri Taevalaval kinnitas, et Berliini teatritudengite sooritus erineb meie Shakespeare’i, eriti Shakespeare’i komöödiate mängimise kaanonist küll, ja konks on tõesti nimelt lavapersoonide esitlemise eripärases viisis.

Eesti teatri nalja-Shakespeare’i juures on püüeldud eeskätt mängulise õhulisuse, stiihia, võimalikult väljendusrikka lennukaare poole. Meie Shakespeare’i komöödiate mängimise kaanon on ikka Koidula teatri kaanon, kus narrus on Narrus, voorus on Voorus ja lapsikus Püha Lihtsameelsus ise. Nii pole imestada, et valdav osa Williami komöödiaid kukub meil välja keskmise lastetüki mõõdu järgi.

Saksa noornäitlejate esituses nägime midagi sootuks muud. Siin ei tegutsenud mitte mingitud maskid, vaid tugeva eneserefleksiooni võimega isiksused. Eneseteadlikud isiksused, kellel oli olemas oma narruse, vooruslikkuse või lapsikuse traagiline taju. Kõik selle loo tegelased, kojanarrist hertsogini ja krahvinnast ülemteenrini, kandsid eneses teatavat eksistentsiaalset tuska; see väljendus püstitatud rollikonfliktis, mis üllatavalt loogiliselt haakus näidendi laevahuku-järgse kronotroobiga: universum on segi loksutatud, moondunud. Et “narride narrikesi”, pitoreskset junkrupaari Tobiast ja Christopheri (originaalis: sir Toby ja sir Andrew) mängisid (osalt olude sunnil?) naisnäitlejad, riimus orgaaniliselt “Kaheteistkümnenda öö” androgüünsuse temaatikaga.

Torkab kaugele silma, et näidendi tingruumis äravahetamiseni sarnaseid õde ja venda mängisid täiesti erinevad näitlejad, heleblond naine ja brünett mees. Veel üks märk viitamaks sellele, et ettekandest ei maksa otsida ühtset tegelaste süsteemi, vaid kõik lavapersoonid on esitatud üksikute, praktiliselt omaette seisvate sisekosmostena. Minu arvates õnnestus see filigraanselt Johanna Marxi mängitud kojanarr Feste fellinilikus kujus.

Paraku tuleb tunnistada, et nähtul puudus mingigi mõtestav-koondav rezhiiline tervik. Ehk siis lavastus kui niisugune. Tundus, et esitatakse alles katkeid kunagi ehk lavastuseks vormuvast nägemusest.

Üksikute stseenide vahele jääv tühiruum (tegelaste õõnsavõitu minema kõpimine tühjalt mänguplatsilt ja järgmiste kohale marssimine) ähvardas kohati etenduse sisemist mootorit sootuks välja suretada. Ja aeg-ajalt suretas ka, sest mõtteta, kandvuseta pauseerimist kohtas ka stseenide keskel.

Nii jääb üle ainult oletada, kummal juhul saanuks tulemus kunstipärasem: kas siis, kui Dieter Bitterli kasutada olnuks proffnäitlejad, kes meisterlikult, kohati hiilgavalt sepistatud rollipsühholoogilisele tasandile liitnuks sujuvalt ka lavastusliku terviku, või siis, kui tulem oleks “kokku mängitud” teises võtmes kui praegune kontsertetenduse või kõneõhtu vorm.

Samas ei maksa unustada, et nägime ikkagi koolitööd, lavastust “tugeva pedagoogilise maiguga”. Töö tänaseks, jõud homseks, tervis terveks eluajaks!