LILIAN VELLERAND
KUI ÖÖ, SIIS ÖÖ

Tennessee Williams, “Iguaani öö”
Lavastaja: Urmas Lennuk
Kunstnik: Liina Tepand
Helikujundus: Peeter Konovalov
Tõlkija: Jaak Rähesoo
Esietendus Rakvere Teatris 8. septembril 2000

Tennessee Williamsi näidendeid on Eestis palju mängitud. Ta on üks neid dramaturge, kelle nimi on kaua aega kõlanud ja kõlab veel ikka. Aga kõlama on taas hakanud ka Rakvere Teatri nimi. Kuidas muidu seletada “Ugala” ja “Endlaga” võrreldamatut publikumenu Tallinna külaskäiguetendustel septembris. Viimasena mängitud “Iguaani öö” oli Draamateatri suures saalis viimase kohani välja müüdud. Ei tähendanud midagi, et Urmas Lennuki Lõuna-Ameerika seriaale parodeeriv “Säärane mulk” “Vanalinnastuudios” sarjata sai ja ka lavastaja kordusetüüdile Rakveres kriitika kallale kippus. Samal ajal kui kursusekaaslasi Tõnu Lensmenti (“Küüni täitmine”) ja Tiit Ojasood (“Talvemuinasjutt”, mõlemad “Endlas”) hinnangutega igapidi hellitati.

Kolleegidele kriitikutele pole midagi vastu vaielda, sest mulle meeldis lavastus vaatenurgast, mis meie praeguses teatripildis kõige aktuaalsem pole. Juba “Mulgi” puhul võis avastada tahet öelda midagi, mis lavastajat elus häirib. “Iguaani öö” kinnitas, et Urmas Lennukil on selgesti eristuv pealis-pealisülesanne.

Eesti teater on tekitanud Williamsist kujutluse kui kirjanikust, kes analüüsib raskesti mõistetavaid, otse mõistatuslikke inimhingi, rääkides muu hulgas poeetilistest öödest ja pohmeluses päevadest. Olgugi üdini realistlikud, on Kaarin Raidi, Ingo Normeti ja isegi Peeter Raudsepa lavastustes ikka leidunud kaugete maade või kaugete hingedega seostuvat (eksootilist) lürismi. Neis on olnud seda miskit, mis ka kõige viletsama situatsiooni ja muserdatuma hinge on suutnud ümbritseda hõllanduse paistega.

Et see nii on võinud olla, selles veenab Urmas Lennuki teistsugune Williams. Sven Karja pealkirjastab (või teeb seda tema eest toimetus) oma artikli “Tumma iguaani tintmust öö” (“Postimees” 13. IX 2000). Just, just. See sobib. Lavastuses leidub heidutavat kõledust ja tumma pimedust. Urmas Lennuk ei sarnane meie endiste “noorte vihaste meestega”. Muidugi ei ole ka tegemist Brechti ja kaugeltki mitte Kõivu külma või jaheda teatriga. Lennuki lavastus on — jäine. Aga miks ei võiks niiviisi peegeldada maailma, millel on oma jäised poolused.

“Iguaani öö” Tallinna etendus lubab oletada, et publik on valmis vaatama ka tagahoovidesse, kannatama välja hangunud meeleheidet, seisma vastamisi julmade ellujäämisstrateegiatega. Urmas Lennuk pole naljamees, ehk sellepärast see mulgimäng nii arusaamatuks jäigi.

Möödunud aasta 15. septembri “Sirbis” kirjutab Toomas Paul, et seksikus ja sallivus on praegu kõrgelt koteeritud väärtused. Lennuk näib väitvat vastupidist ja mõlemal on — olenevalt sellest, kes on koteerijad, — õigus.

Olustikutasandi ühes sektoris kohtume “Iguaani öös” n-ö turismi tagahooviga. Williamsi näidendites on atmosfääri loomiseks ka pisut olustikku. Seal kuskil Mehhiko rannal asuv hotellilobudik välistab igasuguse dzhunglieksootika. See on lohutu paik, kuhu eksib vaid mõni kehvema kukruga reisija. Looduse ilu me ei näe, ei tunne ka. Nimetu saksa seltskond (Urmas Lennuk, Kersti Tombak, Aune Kuul) Herr Fahrenkoffiga eesotsas (Tallinnas mängis Volli Käro) on karglev ja käratsev jõuk, kes paigutub hästi lavastuse kõledasse ruumi. Samasse ritta kuuluvad võrgutatud Charlotte (Maria Taimre) ja prokurörivaistuga Miss Fellows (Helgi Annast). Isegi flegmaatilist hotelliteenrit Pedrot (Tarmo Prangel) suudab see hüsteeriline välisilm korraks nõksatama panna.

Isiksustena eristuvad taustast neli peategelast. Need on hotelli perenaine Maxine (Marika Vaarik), reverend ja giid Shannon (Üllar Saaremäe), kes oma mässava grupi on toonud siia pärapõrgusse, et vana sõbra Fredi lese võõrastemajas haavu lakkuda, ning rändav kunstnik Hannah (Tiina Mälberg) ja tema vanaisa, Ameerika “vanim tegevluuletaja” Nonno (Toomas Suuman).

Ingo Normeti lavastuses “Endlas” (1976) mängis Shannonit Aarne Üksküla. Tema kangelase mässumeelsuses võis eksistentsiaalse ängi kõrval leida isegi poliitilisi alltekste. Vabadus oli üks sellekohastest märksõnadest. Üllar Saaremäe hüsteerilises anarhismis on hämarust, mida iga vaataja tõlgendab ilmselt isemoodi. Lavastus kajastab rohkem tegelaste füüsilist ja psüühilist hetkeseisundit, kui pakub sellele loogilist põhjendust. Sinna suunda meie teater praegu ju läheb. Traditsiooniline psühholoogiline teater kõigi oma varjundite, peennüansside ja läbipaistva käitumisloogikaga on teadlikult või ebateadlikult põlatud (sest sellist teatrit polegi kaua nähtud). Aga küllap on Williamsi ja teiste klassikute näidendeid lavale tuues igal professionaalsel rezhissööril ja näitlejal sisemine loogika ja motivatsioon olemas, teisiti oleks võimatu üles ehitada endaga rahule jäävat, s.o tegijaid ning ka publikut rahuldavat tervikstruktuuri. Seda, mis Lennuki lavastuses kahtlemata on olemas.

Minu jaoks oli lavastuse üheks kõrgpunktiks (kuulsin seda teksti nagu esimest korda) lüüasaanud Shannoni monoloog: “… kogu jumala maailm on mulle tuttav. Ja ma ei ole kunagi hoolinud ettekirjutatud marsruutidest, vaid olen lasknud neil, kes tahavad, tõesti näha — kõikjal fassaadi taga peituvat viletsust, andes inimestele, kelle süda ja tunded ei ole veel surnud, hindamatu võimaluse olla liigutatud ja vapustatud…” (Nii on see monoloogiosa kirjas Williamsi ilmunud näidendiraamatus).

Ei mäleta, kuidas lausus seda Üksküla, võimalik, et möödaminnes või koguni mingi eneseõigustuse noot hääles; agiteerivad otsesõnalised tekstid, seda laadi agiteerivad tekstid võisid tekitada tol korral võõristust. (See seostus ju alatasa rõhutatud läänemaailma prügikastiinimestega.) Aga teisest küljest võis see ju kõlada ka omamoodi vabaduse manifestina.

Niisiis tungib Lennuk külma pea ja arvatavalt sooja südamega elu tagahoovi, kus sallivusel võib olla kohta vaid ebamaise inimlikkuse ja enesedistsipliini korral. See kõrgelt koteeritud seksikuski hakkab antud olukorras kõlama kuidagi teisejärgulise, kui mitte küsitava väärtusena. Maxine’i võiks kergesti mängida ämbliknaisena, kes koob võrku kurnatud Shannoni ümber. Ent Saaremäe Shannoni kokkuvarisemine on jõudnud sellise piirini, kus Vaariku tark Maxine mõistab himura pühapäevamängu kohatust. Just selle, kriitikas ka dzhunglikokotiks nimetatud naise asjalik otsekohesus kõiges, nii naise kui ka perenaise rollis, teeb lavakuju huvitavaks ja nii karges lavastuses ainuvõimalikuks.

Saaremäe Shannonis pole ülearu ei Richard Burtoni filmiosa maskuliinset üleküllust ega Aarne Üksküla Shannoni intellektuaalset võlu. Mõlemast paistavad siin ja praegu vaid varemed. Alles kohtumisel Hannahiga hakkab see Shannon enda tegelikku mina uuesti üles ehitama ja selgub tema kirgliku natuuri mitmekülgsus.

Mälbergi Hannahi ja sel hetkel haletsusväärses vaimses ja füüsilises vormis Suumani Nonno saabumine ei too kohe pööret Shannonis valitsevasse kaosesse. Alles tasapisi hakkab Hannahi sallivusefilosoofia tööle. Ootasin põnevusega Mälbergi Hannahi vastust Shannoni lapsikuna mõjuvale küsimusele: “Kas teil mingit oma elu ka on peale akvarellide ja visandite ja vanataadiga reisimise?” Tiia Kriisa Hannah vastuse mõju on siiani meeles. Mitte vastuse tekst, vaid mulje, et see kummaline tüdruk peab koduks teist inimest, Nonnot. Hiljem kohtasin sama mõtet NekroÓ iuse lavastuses “Kvadraat”. Alles kaheksakümnendate aastate alguses hakkas kodu ja mälu teema teatris kõlama laiemalt. Kriisa Hannah ja Ago Roo Nonno olid imelik linnupaar, kes ei osanudki mõelda, “kus ta saab ja mis ta sööb”. Sellele Hannah’le ei pääsenud elu alatus üldse ligi, tema elas omas, ei tea millest või kuidas kujunenud maailmas. Tiina Mälbergi Hannah ei käi ringi kinnisilmi, ta tunneb — nii mulle näis — kerget alandusetorget, kui läheb turistidele oma pildikesi pakkuma. Mälbergi Hannah on lihtsalt tugev naine, tugev inimene, keda hoiab karguna püsti enesesisendus, tahte ja kogemuse toel välja mõeldud isiklik maailmavaade, pigem religioon. Huvitav lähenemine — kui ma sellest õigesti aru olen saanud — ja sobib hästi tänasesse päeva. Hannah on õnnelik, kui Nonno oma viimase luuletuse läbi meeleheitliku pingutuse valmis on saanud. Ja õnnelik, kui nende kooselu rahulikult ja helgelt lõpeb. Seal ongi lavastuse helgeim hetk, lõpuhetk. Väsinud rändur lahkub päriskoju. Hannah jätkab üksinda. Ilmselt sama vapralt, võib-olla vabamalt kui enne. Üksinduse ja vabaduse vahekord jääb lahendamata dilemmaks. Turvalisusest, püsivusest, ka suhete püsivusest ei räägita poeesia keeles. Hannah loobub kahetsuseta Shannoni kutsest koos jätkata.

Noored lavastajad tulevad oma aja ja nägemisega. On põnev, missuguseid võtteid nad kasutavad, milline lavaesteetika neid köidab. Aga põnevamgi oleks aimata nende mõttemaailma. Lensmendi ja Ojasoo lavastused on meelde jäänud rõõmsamatena, heledamatena, ent siiski poeesiakitsidena. “Küüni täitmine” pakub rikast kujutlusmängu, noori ja vanu ühendavat head ansamblitunnet, huumorit ja hetkeks traagikatki. “Talvemuinasjutus” on väljapaistvat rütmi ning hämmastavat pildilist leidlikkust. “Iguaani öös” on leitud sobiv väljendusvõimalus tugevale sotsiaalsele närvile.