PILLE-RIIN PURJE
SÜGIS 2000 — enne kui saabusid päkapikud
Lastelavastused täiskasvanuteatris

Viiendat aastat jälgin lastelavastusi, puhas vaatajarõõm segunemas kohusetundega — Salme Reegi nimelise preemia zhürii liikmena. Senised laureaadid on kõik olnud lavastajad: Ivo Eensalu, Reeda Toots, Juri Mihhaljov, Aare Laanemets. Preemia võib aga saada ka lastelavastuses mängiv näitleja, kunstnik, muusika autor. Nüüd, aasta lõpul tundub, et tänavu olen ses otsustaja rollis nõutum, kahtlevam kui varem. Kui eelmistel aastatel andis valida-vaielda kahe või mitme lastelavastuse või rolli vahel, siis praegu on tegu üheainsagi teatrisündmuse leidmisega, mille puhul kahtlused ei kimbutaks. Aga… lastelavastusi täiskasvanuna vaagides ei saa iial täielikult uskuda, et oled õige hindaja. Oma lapsepõlve teatrielamused tükivad võrdluspiltidena esile, eksitavad. Oli siis teater tõesti nii palju värvilisem ja ehtsam — või olid lapsemeeled vastuvõtlikumad, süda usaldavam?

Las meenutavad siis tänased lapsed oma teatrielamusi paar-kolmkümmend aastat hiljem — ju on see ainus võimalus selgusele jõuda oleviku lastelavastuste jäävuses.

Vana hea Lindgren — nostalgialavastused Rakveres ja Draamateatris

Astrid Lindgren, “Meisterdetektiiv Blomkvist”
Kriminull kahes osas
Dramatiseerija ja lavastaja: Üllar Saaremäe
Kunstnik: Jule Käen
Helilooja: Kalevi Kaskelainen
Osades: Hannes Prikk (Kalle), Maria Taimre (Eva-Lotta), Tarmo Prangel (Anders), Toomas Suuman, Helgi Annast, Urmas Lennuk,
Kersti Tombak, Erik Ruus, Tarvo Sõmer, Reigo Tammjärv.
Esietendus 2. septembril 2000 Rakvere Teatris

Astrid Lindgren, “Rasmus, Pontus ja Lontu”
Kogupereseiklus
Lavastaja: Ain Prosa
Kunstnik: Kersti Varrak
Muusika: Tõnu Naissoo
Osades: Taavi Teplenkov (Rasmus), Tiit Sukk (Pontus), Laki või Archibald (Lontu), Raimo Pass, Angelina Semjonova, Kleer Maibaum,
Veikko Täär, Tõnu Aav, Mari Lill, Sulev Teppart
Esietendus 29. oktoobril 2000 Eesti Draamateatris

Astrid Lindgren on minuealiste lapsepõlve lemmikkirjanik, nostalgia eest ei pääse tema lugudega taas kohtudes kuhugi. Sedavõrd pähekulunud on Lindgreni raamatud küll, et kui laval tegelaste sõnavara ja lauseehitust meelevaldselt muudetakse, kriibib see kõrva. Viimasel ajal on Lindgreni Eestis hoogsalt lavastatud, elavama teatrisündmusena lähiminevikust meeles Emajõe Suveteatri “Ronja, röövlitütar”, Elina Reinold Ronja osas (lavastaja Ain Mäeots), ning Rakvere Teatri mängukavas püsiv “Pipi Pikksukk”, nimiosas Ülle Lichtfeldt (lavastaja Aare Laanemets).

Pipi ja eriti Ronja seiklused on ajatumad, avaramad tänu fantaasiamaailmale. Kalle Blomkvist, Rasmus ja Pontus on tavalisemad sellid, kes elavad oma igapäevast elu hubases ja põhiolemuselt turvalises väikelinnas. Mõlemas loos on tubli annus põnevust, poistel tuleb kurikaeltest jagu saada ja nad saavadki. Nende raamatute puhul võib hõlpsamini tekkida kahtlus, kas pole Lindgreni lapsepõlvemaa tänaseks juba kaugeks jäänud, aegunud. Aga tundub, et lapsed saalis tahavad ja oskavad rahulikumasse, retrohõngu ja õdusa huumoriga väikelinnaellu sisse minna küll, meeled ei ole veel kino- ja tele-action’ist nüristunud. Teatril olekski absurdne iga hinna eest konkureerida muu närvilise pildi-ilmaga, teatris võiks laps õppida usaldama vaikust, säilitama süüvimisvõimet.

“Meisterdetektiiv Blomkvisti” esietendusejärgsed muljed olen juba ära sõnastanud arvustuses “Lapsepõlve muretud mängud, jajah…” (“Sirp” 22.9. 2000). Paar asja kordan üle. Rakvere Teatrile on omane suurem mängurõõm ja hasart, osatakse mängu piire laiendada ka väljapoole lava — “Blomkvisti” esietendus ja hooaja avamine algas salakirjalise luuremänguga, mis teatri pargist lossivaremeisse kandus. Lapsed leidsid lossimägedest varastatud juveelikarbi, ajakirjanikud leidsid sealsamas redutavad valehabemeis teatrijuhid koos repertuaariportfelliga. Etenduse osaks oli kujundatud ka teatri fuajee: avatud olid koloniaalkauplus ja pagariäri, pesuehtsad politseinikud demonstreerisid, kuidas sõrmejälgi võtta ja tuvastada. See kõik oli meeldejäävamgi kui laval nähtu, ehkki saalis elasid lapsed esietendusele õhinal kaasa. Täiskasvanu silm tikkus fikseerima suuremaid ja pisemaid küsitavusi, eelkõige peaosaliste trio lapsikuvõitu mängitsemist, kohmakat dramatiseeringut, kujunduse kaassüül abituid misanstseene, mistõttu mõnigi dramaatiline episood lava taha sokutati.

Draamateatri “Rasmus, Pontus ja Lontu” on kompaktsem lugu, terviklikum lavastus. Mõndagi on Ain Prosa ja Üllar Saaremäe lavastuste huumoris sarnast, näiteks võmmi-varga madinastseenide targu koomiliseks käänamine. “Blomkvistis” sooritab miniseelikus politseineidis (Kersti Tombak) uhke hüppe ja teeb paha Arthuri (Erik Ruus) hopsti! relvituks; Rasmuse isa, politseinik Patrik Perssoni (Raimo Pass) ainulaadne “erirelv” on temperamentne tants (Zorbasliku koloriidiga?!), mis pätt Ernsti (Sulev Teppart) täitsa juhmiks võtab, kuni käerauad kinni klõpsatavad. Raimo Passi tantsusoolo on üks lavastuse kulminatsioone, naerda rõkkavad üksmeeles nii suured kui ka väiksed.

Ain Prosa lavastuse võlu seisabki tillukeste koomikanüansside süsteemis, eesmärk on hoiduda ülemängimisest. Hetkiti tekib aga vastupidine oht: sündmustest libisetakse nagu muuseas üle, mäng ei kandu piisavalt saali, ei fokuseerita peamist. Kummaline, et just Prosa, kes telerezhissöörina valdab suurt plaani, laseb teatrilaval võimutseda ebamäärasemal üldplaanil. Aga see on ikka etem kui kramplik ülemängimine.

Üks lastelavastuse kohustuslik element näib olevat noor näitleja. Las täna-eile teatrikoolist tulnu müttab ja rabeleb, kuni veel viitsib, las tõestab ennast, kuni pole rutiinistunud — nii tunduvad mõtlevat lavastajad ja vanemad olijad. Loomulikult on lastelavastus noorele näitlejale hea kool, aga samas ei tahaks, et nende vanematele kolleegidele oleks see “trahvirood”. Niisugust suhtumist, äraproovitud stampides ladusat ja poolikut mängu märkab lastelavastustes aeg-ajalt ikka. Küllap on viga siis ka kesisemas lavastuses, üleüldisemas ülesandes.

Rasmust ja Pontust mängivad Taavi Teplenkov ja Tiit Sukk; ses koosmängus näeb toredaid leide, näiteks sõprade “kaklused”, kui ülevoolava energiaga Pontus rabeleb ja nügib ja sibeleb kuis jaksab, kuni flegmaatilisem ja nutikam Rasmus sõbra n-ö väikse sõrmega pikali lükkab. Taavi Teplenkovi osatäitmine on kõige huvitavam. Näitleja katsub oma sisemuses lapse hingeeluni jõuda ja tänu sellele on tema Rasmusel empaatiavõimet, tundlikke hetki, eriti kodus köögilaua ääres. Hästi palju sõltub Rasmuse ühest põhipartnerist Lontust. Elus koer oli lavastuse eeltutvustustes absoluutne peategelane, uudisekünnise ületaja — vaevalt ükski inimnäitleja lastelavastusega seoses sama palju tähelepanu pälviks! Kaks Lontut on ülimalt erinevad: leebe ja vagur krants Laki püsib rahumeeli laval, isegi haukumine kõlab tema puhul tasakesi lindilt. Must kokkerspanjel Archibald seevastu tuiskab ringi, kuidas tuju tuleb, ja klähvib erksalt igal sobival või sobimatul hetkel. Laki on delikaatne ansamblinäitleja, Archibald ülemeelik soleeriv staar — maitseasi, kumba eelistada. (Kas Draamateater püsib publiku teadvuses ikka veel tähtede teatrina?) Keevaline kokkerspanjel-Lontu sobiks pigem Pontuse koeraks, sest ka Tiit Sukk kipub hetkiti üle mõõdu rahmeldama ja nii kulub Taavi Teplenkovil Rasmusena valdav osa energiast kahe sõbra taltsutamisele ja ohjeldamisele.

Mõnusaid, naljakaid hetki pakuvad ka mõlemad sulid: Tõnu Aava Alfredo ja Sulev Tepparti Ernst (Mari Lille Berta on kahjuks lamedamalt lavastatud). Tõnu Aava kodukootud filosoofike ja memuaare heietav Alfredo oma “veikese mamma” juttudega nakatab saali, Sulev Tepparti Ernst on parasjagu lapsemeelne vennike, kes näiteks vallatleb vargsi mänguhiirega. Samas on mõlemas osalahenduses ka stampe ja maneerlikkust, rollid jääksid justkui poolele teele toppama.

“Rasmuse, Pontuse ja Lontu” kavalehel on kirjas ka Laur Lomperi laulutekstid, aga lugu saab otsa ja ei mingit laulu! Ma ei arva, et igas lastelavastuses peaks lauldama, aga miskipärast kujutlen, et selles loos oleksid laulud tervikut ergastanud, lugu täpsemaks liigendanud, karakterite tuuma klaarimaks muutnud; Tõnu Aava artistlikku Alfredot vaadates tundus kogu aeg, et laulmata laul pulbitseb tema sees.

Nõia elu, nõia elu — Rakveres ei ole varest…

Otfried Preussler, “Väike nõid”
Lavastaja: Kaarel Kilvet
Kunstnik: Hardi Volmer
Kostüümikunstnik: Jule Käen
Heliloojad: Ülo Vinter ja Tõnis Kõrvits
Tantsuseadja: Kairit Pihlak
Lauluõpetaja: Peep Pihlak
Osades: Ingrit Vaher (Väike nõid ja Abraksas), Kersti Tombak, Alo Kurvits, Peeter Jakobi, Tiina Mälberg, Tarmo Prangel,
Maria Taimre, Viive Aamisepp ja lapsed
Esietendus 10. novembril 2000 Rakvere Teatris

1975. aastal esietendus “Väike nõid” teleteatris, nimiosas Mari Lill (lavastaja Virve Koppel). Nüüd pole seda tükk aega näinud, aga Rakvere Teatri esietendusel kerkis aastatetagune telelavastus kui nõiaväel silme ette — ja mitte ainult Mari Lill, vaid ka Väino Luubi muhedahäälne nukk-vares, Ago Salleri naljakas-hädine Peanõid… Rääkimata lauludest, millest “Nõia elu” on Marko Matvere VLÜga taas kuraasikaks hitiks laulnud.

Praegune Kaarel Kilveti lavastus tundus esmamulje põhjal hooletumalt visandatud: nii liikumisjoonises kui ka valguses aeti läbi paari korduva nipiga, nüansside kallal oli vähe nokitsetud, nõidade kamp mõjus isikupäratu massina. Laval valitsev meeleolu tundus tume ja sünge, helgemaks muutsid mänguruumi lapsosalised ja Ingrit Vaheri sümpaatne Väike nõid ise, aga huumorit võinuks heldemalt pakkuda.

Eraldi tahan Rakvere Teatri “Väikese nõia” puhul peatuda kahel asjaolul. Üks neist vilksatab lavastust tutvustavas reklaamlauses: “Peanõiana sooritab esimese etteaste kutselise teatri laval Eesti ainuke liliputist näitleja Alo Kurvits (133 cm).” Natuke valvsaks see tegi: kas jälle ajaomane püüe “ületada uudisekünnist”, kas ei kleebita lavastusele külge tsirkuse-efekti, mida lastetükk ei vaja, sest publikumenu on niikuinii garanteeritud. Aga tunnistan, et mu eelkahtlus võis olla vaid reklaamitrikkidest ülekülvatud vaataja rikutus või pelgus, igal juhul ei puuduta see üldse Alo Kurvitsa osatäitmist. Laval ei eksponeerita Peanõida staarina (aga võiks ju — ja väga elegantselt!), Alo Kurvits mängib korraliku koomilise alatooniga rolli. Iseküsimus, miks just see nõid Peanõiaks on kuulutatud. Sellele lavastus ei vasta. Aga ju ei maksaks nõidade kogukonnast loogikat otsidagi.

Sisulisem võte on Ingrit Vaheri asetamine kaksikrolli: paralleelselt Väikese nõiaga mängib ta ka vares Abraksast, keda hoiab mustatiivulise käpiknukuna käes ja peab iseendaga nõnda kahel häälel dialoogi. Seda varjatult teha oleks peenike nukuteatrikunst, aga tundub, et “Väikeses nõias” ei püütagi mängida, et vares on “elus”. Üks seletus oleks, et Väike nõid on üksildane plikatirts, kes Abraksase endale elusaks sõbraks kujutleb; ometi ei nõiu ta teda pärislinnuks, kes võiks mujale lennata. Küllap on need pseudoprobleemid ja mängu uskuvad lapsed selle kallal pead ei murragi. Ent ikkagi tahaks leida vastust, miks ei olnud vares omaette roll. Kas pole see lavastust vaesestav kokkuhoid? Ingrit Vaheril läks esietendusel küll põhivunk kahel häälel mängimisele, tõsi, hääl on tal kõlav ja kandev. Tundub, et Ingrit Vaheri vahva Väike nõid oleks veel poole toredam roll, kui varese osas oleks tal hea partner ja elus suhtlemisvõimalus.

Urmas Vadi, “Lendav laev”
Lastelavastus vene muinasjuttude ainetel
Lavastaja: Tiit Palu
Kunstnik: Silver Vahtre
Muusika: Toomas Lunge
Laulusõnad: Contra
Osades: Janek Joost, Kersti Heinloo, Andres Mähar, Tambet Tuisk, Indrek Taalmaa, Meelis Hansing
Esietendus 14. oktoobril 2000 “Vanemuises”

Erinevalt aastatetagustest lapsepõlve lemmikraamatutest on “Vanemuine” kahmanud endale noore andeka kirjamehe Urmas Vadi vastse algupärandi “Lendav laev”, mis samaaegselt esietendusega ilmus ka raamatuna. Aga säh sulle, nostalgia siingi platsis! Sest Urmas Vadi on kirjutanud näidendi vene muinasjuttude ainetel ja selle teemavalikuga osavasti ära kasutanud ühist nostalgiat kas või vanade vene multikate järele. Ka uljas mängulaad ja pompoosne muusika pakub äratundmisrõõmu neile, kes vene aega mäletavad (seda fenomeni on vaaginud ja sellega lavastuse adressaadi üle arutlenud Anneli Saro arvustuses “Dekonstrueeritud lohelugu”, “Sirp” 27. X 2000).

Vadi näidendit lugedes on võimalik nautida autori muhedat pila, sõnamänge, mõnevõrra kivirähilikku huumorit. Teatrisaalis jääb üle hämmastuda ja kahetseda, et lavastuses näidendi tekstiga sedavõrd suvaliselt ümber on käidud. Kindlasti annaks Vadi kohati paljusõnalist teksti kärpida, aga mitte nii juhuslikul moel, et stoori jälgimine muutub raskeks, kaotsi läheb muinasjutu saladus ja tähendus, katkeb pilasüsteem.

Tiit Palu lavastuse välist vormi, Silver Vahtre lavakujundust ja Toomas Lunge muusikat annaks ju kiita, eriti muude lastelavastuste hallipoolse välisilmega võrreldes, aga siin on tegu teise äärmusega: kogu aur ongi läinud vaatemängulisusele ja see üksi elamust ei paku. Rollides on siin-seal vaimukaid leide, aga needki jäävad kahtlevalt õhku rippuma ega tõuse lendu. Kihvtimad tüübid suudavad välja võluda Janek Joost väljendusrikka, heas mõttes “klassikalise” Loll-Ivanina ja Kersti Heinloo trotsliku pulkas patsijuppidega ja madala häälega tsaaritütre Annana (näitlejanna senine haprus paotub hoopis uut moodi). Oma sõiduvees näikse olevat ka Indrek Taalmaa Tsaarina, tempides kohtlust joviaalsusega. Ülejäänud osalahendused on ilmselgelt abitumad.

Niisiis on Vadi “Lendavast laevast” saanud “Vanemuises” Mart Kivastiku “Vaimu” teine väljalase. Suhkruvaba (näidendis on suhkur väga tähtis!) ja ohtra tulevärgiga. On ülim aeg anda Tiit Palule võimalus liigutada grandioosseid masse ja lasta laotusse tuhandeid rakette suurejoonelises vabaõhulavastuses.

Õpetlik folkloorilavastus

August Kitzberg, “Kolm suurt soovi”
Mulgimurdeline lastetükk kahes pildis, eelmänguga
Lavastaja: Leino Rei
Kujundus: Andri Luup
Valgus: Marius Peterson
Helikujundus ja lauluviisid: Eva Eensaar
Osades: Kristo Toots, Donald Tomberg, Kaido Rannik, Mart Aas, Anneli Tuulik, Helvin Kaljula, Thea Luik
Esietendused 23. ja 25. novembril 2000 “Theatrumis”

“Kolm suurt soovi” on kuueaastase “Theatrumi” esimene lastelavastus. “Theatrumi” vaimulaad ja intelligentne käekiri on siingi tuntav: vihjeline huumor, vaikselt sissepoole kasvavad lavaelud, õhuline koomika. Kurdistavast trummipõrinast on see laad kaugel. Samas on Leino Rei esimene lavastus õpetlik kogemus näitetrupile: kuidas suhelda nii kammerlikus mänguruumis rahutult sumiseva kooliklassiga, kui otsepöördumised saali on mängureegliks, aga neetult raske on publikut pärast uuesti allutada, et nad lugu edasi jälgiksid. Nähtud etendusel seda õiget vaikusetsooni ei tekkinudki. Tihtilugu oli olukord üpris piiripealne, kuigi mõnigi häälekas reaktsioon saalist mõjus ühtaegu kohatu ja nutikana. Näiteks Mart Aasa vilka Lõnguse tituleerisid koerust täis koolipoisid kähku Ülo Voitkaks; väline sarnasus oli tõesti olemas!

Ka lugu ise pole vaatajale päris kergesti jälgitav, kompositsioon kipub laiali valguma: alustatakse raamjutustuse moodi eelmänguga, hiljem jäetakse see rahumeeli ripakile ega püütagi otsi kokku sõlmida. Jällegi jääb puudu oskusest tähtsaimat esile tõsta, sündmust erksa värvilaiguna suurde plaani mängida.

Rahvaluulel põhinevaid lavastusi võiks “Theatrum” rahumeeli veelgi teha, eriti nüüd, mil Tartu Lasteteater on likvideeritud. Nii et nostalgia motiivile truuks jäädes — “Kolm suurt soovi” virgutas minus igatsust Tartu Lasteteatri järele.

Pedagoogiline kontsertetendus — XX lend Linnateatris

Aleksei Tolstoi / Elmo Nüganen, “Burattino”
Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli XX lennu diplomilavastus. Lavastaja: Elmo Nüganen
Kunstnik: Jelena Girlin
Helilooja ja klaveriõpetaja: Olav Ehala
Laulusõnad: Juhan Viiding
Lauluõpetaja: Riina Roose
Osades: Priit Võigemast (Burattino), Argo Aadli, Mart Toome, Maria Soomets, Anti Reinthal, Karol Kuntsel, Karin Lätsim, Evelin Pang,
Carita Vaikjärv, Laura Nõlvak, Elisabet Tamm, Kadri Lepp, Hele Kõre, Alo Kõrve, Ott Aardam
Esietendus Salme Kultuurikeskuses 28. oktoobril 2000

“Burattinot” mängitakse Salme Kultuurikeskuses. Just selles saalis on sellel lool eellugu, mis käivitab teatrimälu: Eero Spriidi lavastus “Buratino”, nimiosas Lauri Nebel (1978). Kummatigi on Elmo Nüganeni uue veidra kirjapildiga “Burattino” peaaegu nostalgiavaba: noored ja uued on osalised, suuresti muudetud ka lugu ennast. Alles on Olav Ehala muusika ja Juhan Viidingu laulutekstid, ja see loob olulise aegade silla, mis lavastuse lõpul esile tuleb.

“Burattino” zhanriks võiks olla “pedagoogiline kontsertetendus”: estraadlike improvisatsiooniliste etteastetega mäng (ideaalmudeliks “Armastus kolme Apelsini vastu”?!) rohkete laulu- ja pillimängusoolodega. Lavastus annab viieteistkümnele tudengile-näitlejahakatisele võimaluse ennast kammitsaist valla mängida, oma lavasarmi ja üle-rambi-kiirgust publiku peal testida. Väärt kogemus igal juhul ja igaühele — pedagoogilise lavastuse puhul on riskantne kedagi nimepidi kiita. Iseasi, et koolitöö kui protsess on hetkiti saanud tähtsamaks resultaadist: mõnegi stseeni juurde jäädakse tammuma nii pikalt, et rütmid hakkavad logisema-lohisema ja väiksem vaataja, kes ei mõista tsunftisiseseid nalju kaasa naerda, võib puunuku loo ära kaotada.

Kõige tähtsamaks teemaks Burattino seiklustes on teater, igatsus teatrit teha, teatrisse pääseda. Jelena Girlini lavakujunduses, mis jätab trupile meeldivalt palju mänguruumi ja liikumisvabadust, on teatraalsed värvilised eesriided. Lavastuse kõige tähtsam osa saabub finaalis: Papa Carlo (Argo Aadli) mõtlik ja tõsine laul, milles on noorte näitlejate sõnum, tõotus publikule, Teatrile, iseendale, oma valitud elukutsele.

Diplomilavastuste puhul on alati kiusatus lavastajat-õppejõudu ennast mängu sisse kujutleda. Kas pole Elmo Nüganen ennast muigamisi ja peenelt, väljaspool must-valget skeemi samastanud Carabas Barabase teatrijuhi-rolli needusega, ja nagu finaalis selgub, ka nukra õnnega? “Seda õnne kõik ei aima, mis on vanal mehel siis…” alustab laulu just üksijäänud Carabas Barabas (Mart Toome). Ja siis tuleb rambi äärde kogu XX lend, juba enam-vähem ilma grimmita. “Oma hinge ei või müüa, kuri ilm las udutab. Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab…” Lootkem, et see keeruline ja kohustav arusaamine jääb XX lennuga kaasas käima. Maksimalism, mis peaks olema endastmõistetav iga näitleja igas lavaelus, olgu lavastuse ees liide “laste-“ või mitte.