VASTAB JAAN TÄTTE

Hiljuti käisid järjekordsel “Ristumine peateega” esietendusel, arvult juba üheksateistkümnendal. Kus siis seekord esietendus toimus?

Mind kutsuti kahte kohta korraga. Väikesest Saksa linnast, mille nime ma ei mäleta, saadeti meil, ja samal päeval toimus “Ristumise” esietendus ka Luksemburgis. Esimene prantsuskeelne “Ristumine”, festivalil “Act in”, mille teemaks olid muutused pärast Berliini müüri langemist. Et kui hästi me tunneme teisi eurooplasi.

Etendus ise oli meie arvates küllalt jõhker. Tundub, et seal maailmas tegijad enam ei usu, et ka niisama on võimalik inimestele mõjuda. Mulle jäi mulje, nagu ma oleksin mingi pornograafiline kirjanik, väga palju oli lavastuses alastiolekut ja vägivalda. Armsat unistuste ja imede lugu seal küll ei olnud. Osvald oli kuri, rahaga manipuleeriv mees, näidati seda, et rahaga võib osta ja müüa ja teha, mis tahad. Oli ka väga ilusaid kohti, aga minu jaoks ei olnud kõik asjad seal tasakaalus.

Suur lavastus, võimas lavakujundus: metsamajakene ja taha oli kohe päris mets toodud, kõrged puud üle majakatuse ja pliidid ja ahjud sees. Esimesed kümme minutit sadas lihtsalt vihma, ilusat uduvihma. Ma ei saanudki aru, kustkohast see tuli.

Huvitav, millistel kohtadel nad heaks arvasid riidest lahti võtta?

Näiteks ühes kohas on mul nalja pärast sees, et Osvald ajab Rolandit minema, ütleb nagu ettekäändeks, et peab Laura haava puhastama — Laura sai haava tagumikku. Meile on see lihtsalt üks naljalause, aga seal oli suur stseen tehtud, kuidas võeti paljaks ja... Ma ei taha sellest rääkida.

Mitu näidendit sul nüüd kokku valmis on?

Minu arv on viis. “Tere”, “Ristumine”, “Piknik Reiu jõel”, “Sild” ja “Palju õnne argipäevaks!”

Viie näidendiga oled teinud läbi tohutu rollimuutuse. Kas sa võtad ennast juba rohkem dramaturgina kui näitlejana?

Väljamaal võtsin küll juba rohkem dramaturgina. Siin ei tea ise ka täpselt, kes sa oled või mis sust tahetakse, aga seal oli kohe selline tunne, nagu oleks saabunud lugupeetud kirjanik. Ma pole seda tunnet enne tundnud. Nad ütlesid, et Saksamaal on “Ristumist” juba nii palju tehtud, et kõik, kes vähegi kultuuriga seotud on, ikka Tätte nime teavad.

Kuidas lepid sellega, et näidendi “Ristumine peateega” nimi on välismaal “Benji-hüpe”?

“Benji-hüpe” on minu meelest nii hea pealkiri, et selle oleks võinud isegi panna. Näidendis on paar korda juttu benji-hüppest ja suure rahaga kokku puutumine ongi paras benji-hüpe.

Omal ajal huvitas mind selle näidendi juures just see, et me keegi ei tea, mis meist saab, kuidas suur raha meid muudab — me võime seda ainult ette kujutada. Benji-hüpe on umbes sama. Me ainult kujutame ette, kuidas on hüpata nööriga alla, pea alaspidi, aga tegelikult me ei tea seda enne, kui oleme hüpanud.

Mismoodi sulle üldse tuli mõte hakata näidendeid kirjutama?

Idee tuli Leedus. Olime hotellis ühes toas Tõnu Ojaga, kes ütles, et kuulutati välja näidendivõistlus ja et tal on plaan kirjutada. Mul tekkis ka kohe sealsamas plaan, et kirjutame siis. Aga see oli nali ja kogu see esimene kirjutamine ei olnud üldse mingi tõsine otsus, et nüüd hakkan kirjutama näitemänge.

Aga kui kirjutama hakkasin, siis erutusin erilisel kombel. Ma pole varem sellist loomingulist palavikku tundnud, nagu mind siis haaras. Sain aru, et puutusin kokku mind väga huvitava tegevusega. Kui “Ristumist” näidendivõistlusel veel tunnustati ka, ei jäänud muud teed, kui veel proovida.

Kas päris esimesed sõnad, mis paberile said, on sul meeles?

Mul on kõik alles. Kirjutan käsitsi pastaka või tintenpeniga kollasele paberile. Kui valmis on, püüan kohe ära trükkida, et pärast ei oleks korraga 50 lehekülge trükkimist, see ajab hulluks.

Esimesed leheküljed on väga lohakad — suure hurraaga on peale hakatud. Neljandast leheküljest läheb käekiri korralikuks.

Kas sa alustad näidendi kirjutamist algusest?

Ma olen kogu aeg täpselt sama tark kui publik. Hakkan otsast ega tea, millega see lõpeb või kuhu ta pöörab. Näiteks, kui “Argipäevas” saabus Manfred, siis ma ei teadnud, mis inimene ta on. Lihtsalt kirjutasin: “Siseneb Manfred.” Siis kirjutasin lause: “Diivani riide laseme uue panna.” Ja mõtlesin, et ega ta ikka päris õige mees ei ole. Sealt hakkas kerima ja kerima ja keris päris hulluks välja.

Kas oma elulehekülgede esimesed on sul ka meeles?

Esimene armastus on meeles, esimesed suudlemised on meeles… Mind väga erutavad need esimesed asjad. Hiljuti just mõtlesin: elu on sealmaal, et neid asju, mida sa esimest korda elus teed, jääb järjest vähemaks. Ma kohe teadlikult otsin asju, mis oleks esimest korda, ja annan endale täpselt aru, et seda ma teen praegu elus esimest korda.

Kõige esimene mälestus?

Väga kummaline mälestus. Mälupilt algab Puiatu lasteaias, ma võisin olla kolmeaastane. Ma ei tea, kuidas ma vaiba sisse sain, aga korraga oli mind vaiba sisse keerutatud, ma olin kinni ja ehmatasin õudselt. Mäletan seda šokki, et ma ei saa ennast liigutada. Pahased hääled ümberringi, kasvataja tuli ja kui vaip lahti rulliti, siis mäletan, kuidas ma veeresin. Vaiba viimane nurk, mis oli mul silma ees, — kuldkollane vaip oli — asetus niimoodi tump! põrandale maha ja ma tundsin, et olen jälle vaba. See on esimene asi, mida ma elust mäletan.

Kust sa pärit oled?

See koht on Puiatu, 12 kilomeetrit Viljandist Pärnu poole. Seal on Puiatu Eriinternaatkool. Minu esimene elukoht oli eriinternaatkooli vahetus läheduses. Isa oli velsker, inimeste arst ikka. Ta ravis Puiatu küla, peaaegu oma surmani, ja oli poole kohaga ka nende poiste arst, kes erikoolis olid. Ema oli alguses sealsamas raamatupidaja, ema on eluaeg olnud raamatupidaja. Ja õde on, neli aastat vanem — õde Anu. Koolis käisin kaheksa klassi Puiatu koolis. Siis hakkasin käima Viljandi 1. Keskkoolis, igal hommikul tuli sõita 12 kilomeetrit bussiga ja pärast tagasi.

Meie peres oli absoluutne kohustus kõik “Ugala” teatri tükid ära vaadata. Muidugi ema initsiatiivil. Autos koju sõites isa-ema ikka arutasid, mis meeldis ja mis ei meeldinud, loost räägiti, ja näitlejatest.

Esimesed oma teatritegemised jäid ka Puiatu Kultuurimajja. Olid mingid lõikuspeod ja koolipeod ja aastapäevapeod ja tuli teha näitemängu. Mul oli see vahepeal täiesti meelest ära läinud. Me ei teadnud kunagi, mida teha. Õudselt nõmedad tundusid need näitemängud, mis olid noortele välja antud. Kui televiisorist tuli “Kuidas kuningas kuu peale kippus”, sain aru, et me peame seda tegema. See oli vist 7. klassis või 8-ndas. Öösel mälu järgi kirjutasin selle ümber näitemänguks ja me tegime selle ära. Samamoodi ka “Väikese nõia”.

Nii et, kes teab, kuidas need asjad elus käivad... Kahjuks neid katsetusi ei ole alles ja ma ei mäleta, mis ma sinna kirjutasin. Vaevalt ma sain seda sõna-sõnalt mäletada, ju seal oli ikka mingi omalooming ka juures.

Kuidas su isa-ema sind kasvatasid — seal erikooli kõrval? Nägid neid pahasid poisse kogu aeg?

Ega nad seal koolis enam nii väga pahad olnud. Neist oli kahju, ma sain aru, et nad on ikkagi nagu vangid natuke.

Aga kasvatati mind küllaltki... ei saa öelda, et karmilt, aga viisakus oli väga tähtis, “tered” olid enesestmõistetavad ja vastu hakata ei tohtinud. Nii, nagu ma praegu vaatan, kuidas vahel pojad hakkavad mulle vastu. Meil oli kuuletumine ikka absoluutne, isa ja ema sõnad ei kannatanud mingit vastuvaidlemist.

Ei, kasvatati hästi. Sunniti õppima. Ega ma ei tahtnud eriti õppida, aga vägisi pidin kõik ära õppima ja hinded olid head.

Kas ema käib sinu etendusi vaatamas?

Seda viimast ei ole näinud veel, aga loomulikult ta käib, ikka vaatab ära.

Kas ta ütleb ka midagi?

Kriitikat ma ei ole nagu kuulnud. Ja ega kiitust ka... Ta ütleb, et väga tore oli, ikka tõesti väga hea. Me oleme sellisest sugupuust, kus oma tundeid üldse välja ei näidata. Mina olen teatris võib-olla natuke seda õppinud, tunnen nagu kohustust vahel kellelegi öelda. Aga meie peres oma rõõmu ja kurbust eriti välja ei näidatud.

Aga sinu pojad — kas nemad on uhked selle üle, mida isa teeb?

Laste jaoks on isa ikka eelkõige isa ja tema töö ei ole nii tähtis. Lihtsalt seda, mida ma teen, seda ma teen.

Kui mõni arvab, et mind saadab mingi kuulsus, siis enda nahal on seda väga raske tunnetada. Kui mõtlen kainelt, siis saan aru, et peaks nagu olema mingi avaliku elu tegelane või selline, aga ma ei tunneta seda. Seriaalides ei mängi ja minu nägu ei ütle küll kellelegi tänaval suurt midagi.

Mismoodi sa pilli mängima ja laulma hakkasid?

Esimesed tuurid õpetas mulle selgeks kadunud Heino Väli kadunud tütar Kersti Vilsandi saarel. Olin siis vist 11. Tema õpetas kolm esimest duuri ja see tundus nii imeline! Vajutad seal mingeid asju kinni ja tõmbad üle keelte ja tekib kurb heli — just minoorid õpetati kõigepealt. Esimene pala oli mustlasromanss.

Esimene oma laul tuli millalgi keskkooli viimases klassis. See oli katsetus, selline pilalaul, ei läinud arvesse. Aga järgmine oli “Oja laul”, mis on ka viimase plaadi peal.

Ja millal Silveri laul tuli?

Vene sõjaväes, Bakuu lähedal, Kaspia mere ääres. Mul oli vähe vabam elu seal ja igav. Sõitsin bussiga Bakuusse ja ostsin kitarri. Eestimaal tol ajal üldse välismaiseid pille polnud, aga seal müüdi Tšehhi “Cremonat”. Ostsin pilli ja tegin Silveri laulu, Vilsandi laulu, unelaulu ja mingi laulu veel.

Kas nüüd ka vahel laulu teed?

Aasta otsa ei ole teinud. See ei ole nii, et võtad ja teed laulu, vaid ikka ootad, et ükskord tekib hetk, kus saad aru, et see on laulu väärt emotsioon, mis nüüd saabus. Võtad pilli kätte, otsid mingid duurid ja hakkad kaasa ümisema. Ja siis on valmis.

Kui plaat “Minemine” välja tuli, lubasid mokaotsast, et tuleb ka teine plaat.

Kui üldse, siis hoopis teistmoodi plaat. Olen teinud palju laulusõnu teistele ansamblitele, mis on kuidagi sinna-tänna vaikselt ära kadunud, aga ma ise tean, mis on head sõnad. Korra oli selline mõte, et kui laulaks ise need oma lemmiksõnad kuskile kokku ja lõpetaks siis muusikaga täielikult.

Või kui näiteks kümne aasta pärast on jälle kogunenud kümme laulu, et siis jälle. Mingit kontserttegevust ma küll enam ette ei kujuta. Hääl on raisus, laulmine ei ole nii, et aastas korra võtad pilli ja kohe laulad.

Sa oled mitu laulu pühendanud sõpradele. Miks sõbrad nii tähtsad on?

Mida aasta edasi, seda rohkem saab selgeks, et hea või õige sõprus on olnud isegi olulisem kui esimesed armumised. Esimene ülikooliaeg Tartus, kui tulid esimesed uued sõbrad, kes ei olnud lihtsalt klassikaaslased, oli selline paatoslik, natuke isamaaline. Seal tühje sõnu ei räägitud. Võib-olla nende esimeste sõprade tulemine oli seoses meheks saamisega, iseenda leidmisega.

Mul on olnud väga häid sõpru, kes on ka siiamaani alles, nagu Juhani Püttsep ja Marko Matvere, ja neid on ikka olnud. Vahel selliste sõpradega koos olles tunned, et sind huvitab, mis selle teise sõbraga on. Et tema mure on tõesti ka minu mure ja minu mure on ka tema mure. Ma nagu ei oska alati naisterahvaga rääkida sellest, millest räägin sõpradega.

Teatris on ka sõprust, aga siin ei saa alati aru, kas see on ainult tööalane või ka midagi rohkem.

Just need sõbrad on eriti tähtsad, kes on mingist ajast saati sind eluteel saatnud. Ükskõik, millega sa tegeled, nad on ikka käinud kaasas.

Kas sinu naine Margit on ka sinu sõber?

Kindlasti. Aga see abieluasi on vähe teistmoodi. Sellest sõprusest on ta palju kõrgemal seisev sõber. Ta on see sõber, kes on kogu aeg su kõrval. See on elus väga suur vedamine, kui saad aru, et su kõrval on inimene, kellest sa lugu pead ja kes sinust lugu peab ja keda sa võid usaldada ja kelle lähedal sa tahad olla... Oh, siin ei jätku sõnu lihtsalt.

Kes Margit sinu jaoks on?

Alguses oli ta väga tore ja ilus inimene, kelle ma naiseks võtsin. Siis ta oli mu laste ema, ja väga tubli ema, kes siiamaani kasvatab väga tublisid poegi ja teeb seda jäägitu ennastsalgavuse ja õhinaga.

Aga nüüd ta saab järjest rohkem mulle mingiks lakmuspaberiks. Iga lõigu, iga lehekülje, tihti ka iga uue rea loen talle ette. Ja vaatan, mis nägu ta on. Ta iialgi ei naera või ei rõõmusta. Kui ta ütleb, et see on korras, siis on korras.

Viimastel aastatel olen hakanud kuulama, mis ta räägib. Keegi kusagil oli talle kaarte pannud ja oli selgunud, et ta oli eelmises elus olnud idamaa õpetlane. Vahel sõpradega räägime midagi, tiirutame mingi teema ümber ja siis tema ütleb ühe lause ja ma saan aru, et selles inimeses on peidus väga suur tarkus. Ta oskab asjad kokku võtta, oskab näha õigeid asju. Olen aru saanud, et minu kõrval elab minust palju targem ja parem inimene. Mul on, kellest eeskuju võtta, väga enda lähedal.

Millal sa oma esimese elukutsevaliku tegid ja miks sa hiljem ümber mõtlesid?

Pikka aega oli mul teadmine, et minust saab metsavaht. Ja hiljem metsatehnik ja siis metsaülem. Käisin lapsepõlves palju ühtede sugulaste juures Kanaküla kandis, Kilingi-Nõmme juures, kus on väga suured metsad. Olen palju seal metsades hulkunud, käinud pikki kilomeetreid rabades, ja see tundus mulle väga võimas, kõik see metsaelu. Siis veel Vilsandit ei olnud kõrvale tekkinud.

Siis tuli Vilsandi ka juurde. 1973. aastast siiamaani, kui jätta vahele üks sõjaväesuvi, olen kõik suved Vilsandil olnud. Pikk aeg, see ikka saab su eluks.

Vilsandil tahtsin hakata looduskaitsega tegelema ja läksin Tartu Ülikooli bioloogiat õppima. Ma oleksin saanud hakkama ka, aga seal oli palju igasuguseid asju korraga...

Ülikoolist läksin sõjaväkke. Ja sõjaväest tulles oli nagu suurem elukutsevalik, sai selgeks, et bioloogiasse ma tagasi ei lähe, kuna pea ei võtnud eriti neid reaalaineid. Aga see, et maale elama lähen, oli absoluutselt kindel. Läksin Pedasse näitejuhtimist õppima — see seostus ka Vilsandiga, et seal kultuurielu arendada. Nagu Peda poistel ikka käib, mingil ajal minnakse lavakasse proovima. Ja sain sisse.

Varsti seisab vist jälle otsustamine ees. Kas jääda ainult kirjutama või jääda kahe vahele heitlema. Näitlemine segab kirjutamist: näitlemise kellaaeg oleks ka väga hea kirjutamise aeg. Ei ole nii, et jooksen vahepeal koju, kirjutan mõne rea. Öine töötaja ma ei ole — öösel tulevad lollid mõtted. Kõik, mis olen öösel kirjutanud, viskan hommikul kiiruga minema.

Kirjutamine tähendab ikka ühte kindlat perioodi. Kui elu pakub näiteks neli vaba päeva järjest. Ma ei hakka esimesel päeval kirjutama, kontsentreerun ja tean, et kolm järgmist päeva kirjutan. Ja siis jään hiilima järgmisi vabu päevi.

Minu jaoks peab kirjutamise päev olema algusest lõpuni vaba. Kui ma selle päevaga ka neli rida kirjutan, millega rahul olen, siis see on suur õnn.

Kas sa oled viimase kümne-viieteistkümne aastaga palju muutunud?

Olen saanud jälle natuke rohkem selleks, kes ma olin 18-aastaselt. Maksimalist ja natuke naiivne ja julge oma väljendustes. Vahepeal see kadus kõik käest, siis, kui kadus usk endasse.

Kaheksateistkümneselt, kui lõppes keskkool ja algasid ülikoolid, tekkis tohutu eneseusk, see tunne, et maailm on valla. Pärast teatrikooli lõpetamist hakkas see tasapisi hääbuma. Et maailm ei olegi nii valla, et unistused ei saa teoks. Vanasti läks mul kogu aeg hästi, aga teatris alguses nii hästi ei läinud.

Kirjutama hakkamine päästis mind. Nüüd on mul jälle endasse usku. Ja usku maailma ja oma töösse ja teistesse inimestesse.

Kas näitlemine pakub ka veel rõõmu, kui kirjutamine su jaoks olemas on?

Rõõmu näitlemisest olen elus üldse väga vähe tundnud. Võib-olla siia teatrisse tulles, kui oli rohkem rolle. Viimased viis-kuus aastat on möödunud küll nagu paha unenägu. Enne “Ristumise” kirjutamist olid ainult väikesed rollid ja kui kaua sa ikka suudad nende väikeste osade üle rõõmustada. Saad aru, et ega sind päris näitlejana ei võeta, ja ei tule ega tulegi paremaid rolle. Tulevad uued noored peale ja jäädki niimoodi lavalt korra läbi käima.

Loomingulist energiat oli hinges palju, aga seda ei osanud kuidagi rakendada neisse väikestesse rollidesse. Siis tuligi kirjutamine. Olen väga rõõmus, et ma selle ette võtsin, nüüd saan kõik oma loomingulised fantaasiad sinna rakendada.

Kardan seda, kui ükskord ei tule midagi. Kirjutad küll, aga saad ise ka aru, et see pole enam see, mis vanasti. Aga ma usun, et see niipea veel ei tule. Praegu on ainult järjest paremad ideed peas.

Mis mind praegu teatris kinni hoiab, on see, et meil on väga hea teater, kust oleks lihtsalt kahju ära minna. Siin on tore kollektiiv, tõeliselt tore, ja päris üksi jääda oleks alguses äkki väga suur ehmatus. Teine asi on seesama, mis kõigil: haigekassa ja pension ja mis kõik veel, millele peab hakkama mõtlema.

Aga praegu, kui ainest kirjutamiseks on, tunnen, et peaks ainult sellega tegelema.

Sina vist boheemlik tüüp ei ole, olmeasjadega saad hästi hakkama?

Pean saama. Ja mulle meeldib ka see olme. Mõned arvavad, et “Palju õnne argipäevaks!” räägib abielurutiinist, aga ta ei räägi üldse sellest. Mulle meeldib see rutiin, et on hommikusöök ja lapsed lähevad kooli ja ise lähed tööle. Ja siis tuled koju ja on õhtusöök. Siis loed ja vaatad televiisorit. Ma ei arva, et see oleks vale elu. Ma tahan just öelda, et see on tore, et seda elu võib armastada.

See, millest “Argipäev” minu jaoks räägib, on rohkem üks hirm, milles ma elan. Juba aastaid kuulen räägitavat, et neljakümneselt tuleb selline armumine, mille kõrval esimene armumine ei olnud mitte midagi. Ma mäletan oma esimest armumist, ma pidin hulluks minema. Tagantjärele mõelda, ma olingi ikka päris hull. “Argipäeva” kirjutasin just selles hirmus, et vabaneda armumisest, mis ükskord mind võib tabada. Ma ei taha oma peret maha jätta mingi lolli armumise pärast. Sest kui ta tuleb, siis ma ei usu ju, et ta loll on.

Räägime veel sinu näidendite teemadest. Kuidas need alguse saavad?

Näitemängudega on nii, et teema ei ole enda jaoks nii ühene. Näiteks “Ristumine” räägib minu jaoks väga paljudest muudest asjadest ka, mitte ainult rahast. Rohkem räägib ta kindlasti imedest, nendest pisiimedest, mida me elus vahel tähele ei pane.

“Ristumisega” käis kaasas mu lapsepõlve neli miljardit. Käisin palju kalal. Ei tea, millal see algas, aga alati lasin ma mõne kala tagasi. Ja see oli nagu traditsioon, et küsisin alati neli miljardit. Kui näitemängu hakkasin kirjutama, siis... Ei, kõigepealt ma ei teadnud neljast miljardist. Kõigepealt teadsin, et umbes neljandal leheküljel heidab keegi põrandale pikali ja keegi ütleb: “Ära põrandale heida, tagumised read ei näe.” See oli esimene asi.

“Silla” puhul tahtsin kirjutada asjadest, millest ma midagi ei tea. Et mida naine mõtleb, ja hauatagusest elust. Esimese vaatuse kirjutasin valmis, tüdruku monoloogi. Teine vaatus sündis lavastamise käigus. Tahtsin kirjutada hämaramalt, aga lavastaja ja näitlejate mõjul pidin ta kuidagi selgemaks tegema. Mõned asjad mulle seal ei meeldi, mis on sellepärast sees, et oleks arusaadavam. Kuigi ta on veel ikka udune, mõni ei saagi aru, mis seal on.

“Argipäev”... Oli kaks väga armast inimest, umbes minuvanused. Ja ma kuulsin, et naine oli armunud teisesse mehesse, mis näis kõrvalt vaadates täiesti võimatu, nad sobisid nii hästi. Ja öeldi, et sellel naisel pidi selle uue mehega olema vaimne klapp. Mind vihastas see lause ja sealt tekkis idee.

Alguses mõtlesin, et mees toob kaasa teise naise, aga siis tundus see liiga lihtne. Ja siis mõttes vahetasin ära: kirjutasin mehe rolli naisele ja naise rolli mehele.

Sageli kirjutad sa rollid kindlatele näitlejatele, kindlatele inimestele.

Esiteks see natukene aitab kirjutades. Midagi konkreetset on su peas juba olemas, sa tead selle näitleja võimalusi ja püüad talle natukene raskema ülesande teha, et tal ka lihtne ei oleks.

Ma kirjutan inimestele, kellest ma näitlejana väga lugu pean. Ma ei ole kunagi öelnud, aga võib-olla rahvas saab ise aru, et “Argipäev” on Anu Lambile kirjutatud. Minu jaoks oli täiesti kohutav, et meil on majas selline näitleja nagu Anu ja tal ei ole aastate kaupa mingit huvitavat tööd.

Et ma järgmise näidendi Anule kirjutan, teadsin enne, kui tuli idee, millest kirjutada. Ja muidugi oli Peeter Tammearu ka seal sees. Manfred. Algusest peale.

Sa oled öelnud, et pole suur naljamees, aga sinu näidendite etendustel naerdakse millegipärast palju.

“Silda” kirjutades ma ei näinud üldse mingit naeru. Või kui, siis natuke. Aga “Ristumist” ma küll ei näinud naljatükina. Aga kui Tõnu Oja hakkas tegema, sain aru, et ongi naljatükk. Ja rahvas naerab hästi palju.

Luksemburgis naerdi ainult viis-kuus korda etenduse jooksul, ja ma mõtlesin, et mis on lahti. Aga siis tuli meelde, et ma ei kirjutanud ju naljatükki. Võib-olla on see Tõnu tehtud, et Linnateatri lavastus on naljatükk. Või koos, ma natuke aitasin lavastajana kaasa.

Kuidagi hea tunne on, kui rahvas saalis naerab. Naerdakse siis, kui on midagi õiget või kui midagi ära tuntakse. Mulle endale meeldib hirmsasti teatris naerda.

“Argipäevaga” püüdsin kohe nii teha, et oleks naljakas algusest lõpuni. Samas püüdes sinna sisse panna selle, mis mulle tähtis on. Lolli nalja ma ei taha teha ja mul on alati piinlik, kui mõni nali nalja pärast sisse on jäänud.

Mis sa siis teeksid, kui ükskord kala vette tagasi lastes ja nelja miljardit soovides juhtuks nagu Laura “Ristumises” ütleb: “Täide läks!”

Sa võiksid küsida hoopis seda, et kui tegelikult kala küsiks, mida sa siis tahaksid.

Küsime siis nii.

Ei, see peaks küsimuse esimene pool olema. Sest see on see, millele ei oska vastata. Me tahame ju heaoluühiskonda, mugavust, ja tundub, et raha küsimine oleks nagu õige küsimus. Kuna tundub, et rahaga saab siin elus hakkama.

Saab osta endale näiteks kirjutamisvabaduse.

Saab osta kirjutamisvabaduse. Saab osta isegi tervist, mingeid ilgelt kalleid operatsioone. Sest kui küsida lihtsalt perele tervist ja õnne... See oleks ju esimene mõte, aga see on kuidagi udune — küsida tervist ja õnne oma lähedastele inimestele... Või küsida kalalt, et tehku nii, et kolme tuhande aasta pärast ka veel eesti keel kõlaks.

Teeb nagu kurvaks, sest tundub, et siin maailmas on raha muutunud selliseks pahaks asjaks, millega tõesti saab kõiki asju teha.

Missugune eestlane sinu meelest on?

Kindlasti on eestlastes midagi teistmoodi. Põhjamaine olek ei lase oma energiat igal sammul liiga palju välja anda. Eestlane on just nii alalhoidlik, kaval, hiiliv ja uhke, et ikka on veel alles eesti keel ja rahvus ja riik.

Eestlane ei arva endast halvasti.

Ma ei tea, kui palju on koolides isamaalist kasvatust, aga tunnen, kuidas uue põlvkonna jaoks muutuvad aated järjest lahjemaks. Noortele tähendab Eesti järjest vähem.

Siiani oli minu jaoks rahvusluse kants presidendi lähedal. Ma usun, et ka noored tundsid, et kuskil on onu Lennart, kes viibutab näpuga, kui ma Eestit ei armasta. Aga uue presidendi ajal ei ole ma enam nii kindel, et presidendi loss tähendab noortele eestluse kantsi.

Noortele tundub, et Eesti on kitsas ja väike — selles mõttes kolgas. Ja kui siin ei ole taga rahvusluse aadet, polegi põhjust, miks olla just siin. Siis tulebki küsida, kas on tähtis, et on olemas eesti keel ja Eesti riik? Minus on praegu paanika Eesti pärast.

Vilsandi vist kuulub nii tugevalt sinuga kokku, et ei saa sellest teemast tänagi mööda. Kuidas see Viljandi kandi poiss Vilsandile sattus?

Minu emal on õde Marianne, minu tädi. Selle tädi mees oli Juhan Saar või Vana-Juhan, kuidas keegi teda kutsub. Ja võeti mind ükskord sinna Vilsandile kaasa, minu meelest oli 1973. aastal. Nende tütrele Kadriannele mänguseltsiliseks.

See tunne ei lähe mul meelest, kui ma esimest korda saarele astusin — kuidas see tundus teistmoodi maailm peale metsi. Tohutu vabaduse ja avaruse tunne, tuul ja kõrbenud kollane — see oli augustikuus.

Elasin talv otsa hingevärinaga: kas mind järgmisel suvel veel võetakse kaasa? Ei julgenud ise küsida, et kas võtate. Tagasihoidlik perekond. Ja kui öeldi: Jaan, kas tuleksid jälle, siis see oli suur õnn.

Juhan Saarel käisid külas kõikvõimalikud kirjanikud ja näitlejad, minule oli see kõik hästi kauge maailm. Kuulasin nende juttu, nad rääkisid palju kunstist, mida rohkem aeg hommikupoole jõudis. See pakkus mulle suurt huvi ja ma tundsin, et miski minus muutub. See sai mulle nagu narkootikumiks, ma pidin seda saama veel ja veel.

Kui olin 15-aastane, jäi Vilsandil üks talukoht tühjaks. Siiamaani tühi, peaaegu ära mädanenud. Tahtsin seda siis osta. Endale. Kohalik looduskaitse tol ajal ei võtnud mind vist väga tõsiselt — et 15-aastane poisike. Ja ei antud. Käisin isegi Tallinnas ministeeriumis (kust küll see julgus tuli, ma polnud Tallinnas eriti käinudki?!). Seal mind ka eriti tõsiselt ei võetud ja kohta ma ikka ei saanud.

Vahetult enne sõjaväkke minekut avastasin selle saunakese, kus ma praegu elan. Ma tõesti ei teadnud enne, et see koht olemas on. Aga just enne sõjaväkke minekut läksin jala mööda rannaäärt Väikselt Vilsandilt Suurele Vilsandile ja algas tohutu paduvihm. Tormasin metsa ja nägin äkki plekk-katusega väikest hütikest. Läksin sinna vihmavarju, vihm krabistas katusel. See oli vana talusaun, ahjud sisse langenud. Järgmisel päeval läksin tagasi, koristasin, pildusin kivid välja. Ja veel järgmisel päeval juba pühkisin põrandaid ja panin kiletükke akende ette.

Tahtsin siis seda ka looduskaitselt endale, aga jälle ei saanud. Saatsin isegi sõjaväest looduskaitsele kirju, aga kuna seda vist kuskil kinnisvarana arvel ei olnud, siis sellega tehinguid sõlmida ei saanud. Tulin sõjaväest tagasi ja ükskord, kui looduskaitse ülem Kullapere oli Saare Juhanil külas, küsisin, kuidas sellega on. Ma ei tea, kas ta vihastas või mis, aga ütles: “Hea küll, mine ja tee, jäta mind rahule!”

Ta vist ise ka imestas, kui ma järgmisel suvel saabusin koormaga, mis oli täis vineere ja soome pappi ja gaasipliit ja… Talv otsa olin mõelnud, kuidas ja mida ma teen, uued aknad ja kõik. Nüüd olen neliteist aastat selle koha peal olnud, Hannuse talus.

Kõige pikem periood, mis ma olen järjest Vilsandil olnud, oli pärast sõjaväge. Mais läksin ja novembri alguses tulin ära. Aga see unistus on mul säilinud, et saaks terve aasta seal olla. Eks ma ükskord saan vanaks ka, küllap see tuleb. Sel suvel võimaldas teater mul seal olla kolm kuud, et ma kirjutaksin. Kirjutasin ka.

Muidu on suviti ka ikka mingid saarelt ärasõitmised, aga nüüd ma ei käinud kordagi ära. Ja tundsin rõõmu, et ma ei ole veel läbini urbaniseerunud. Kuidas elad looduse ja valguse ja tuule ja pilvedega ühte elu, näed iga õit, mis tärkab, ja kuskil kivide vahel on täitsa uusi samblikke, mis on jälle tulnud. Et sa ei ole lihtsalt inimene looduses, vaid loodus saab sulle nii selgeks, et sa näed, mis su ümber on, iga pisimat detaili, ja tunned, et oled kuidagi natuke täiuslikum enda jaoks.

Linnas sa oled ikka see, kes kihutab ja teeb midagi, ei saagi aru, kes sa oled ja milleks sa siin oled. Aga seal saad aru, et sa kuulud siia maailma.

Suvi on Vilsandil üsna sotsiaalne aeg. Kas külalised ära ei tüüta?

Mul ei ole külaliste vastu midagi. Kui üksi olen, siis töötan nagu hull. Aga kui külalised tulevad, siis võtan aja maha. Mulle meeldib niisama ka istuda. Minule on küllaltki ideaalne see olek, mis oli Saare Juhanil Küti talus. Ega seal suurt midagi ei tehtud, vahel natuke midagi hoogkorras. Põhiliselt oli ikka kalastamine, mereskäik, väiksed matkad mööda saart ja külalistega jutuajamine.

Tallinnas me ei käi üksteisel külas. Kui ma aastas korra või kaks kellegi juurde külla satun, siis see on juba palju. Ja kui minu pool keegi käib aastas korra või kaks, on see ka juba suur asi.

Oled Hannusel palju ehitanud, Tallinna kodus vist ka. Teed kõik ise?

Praegu tellisin esimest korda remonditeenust. Ma ei oskagi siin Tallinnas. Olen harjunud Vilsandil muru peal saagima ja hööveldama ja lihvima. Siin Tallinnas ma ei saa aru, kuhu see praht läheb. Mulle meeldib, nagu Muumipapa ütles, ehitada uusi ja tugevaid asju, mitte vanu parandada.

Ükskord Vilsandil sa rääkisid mulle esimese niidi saladusest. Et kuidas ämblik oma võrgu esimese niidi saab ühe puu pealt teise külge.

See oli mulle millegipärast küsimus. Lähen mööda oma teed ja vaatan, neli meetrit on ühest puust teiseni ja üle tee on suur ämblikuvõrk.

Aga seal ei ole mingit saladust. Ühe korra ma nägin ise, kuidas ämblik laseb oma tagumikust niidiotsa välja ja niikaua laseb seda allatuult, kuni see kuskile teisele poole pidama jääb. Pidi olema ka ämblikke, kes sülitavad tagumikust seda niiti — pahh! — sinna, kuhu tahavad.

Saladustega on alati parem, kui sa nende vastuseid ei tea. Kui millelegi jälile saad, siis see ei puuduta sind enam nii väga. Aga kui millegi kallal juurdled, on see sinu jaoks huvitav.

Nagu näitemängu kirjutamise aeg on huvitavam kui see aeg, kui ta valmis saab.

Kas näidendikirjutamine on sellega ka seotud, et tahaks nagu maailma parandada?

Ma tahan väga maailma parandada. Olen püüdnud oma näidenditesse peita väikesi retsepte edaspidiseks eluks. Kui kirjutan, siis ma töötan väga sihikindlalt mingi eesmärgi nimel. Näiteks “Argipäevas” — äkki mõned inimesed lähevad pärast etendust koos koju ja küsivad teineteiselt midagi, mida nad oleksid pidanud ammu küsima. Tahaksin aidata seda barjääri ületada, et on asju, millest ei räägita, aga mis on vaja kaasadel omavahel selgeks rääkida.

Mis selles maailmas veel parandamist vajaks?

Seda on nii palju ja seda teavad kõik. Kõik teavad, missugune on õige elu, millised väärtused on tegelikud väärtused. Maailmas on väga palju inimesi ja kui kaks inimest on teineteist sellest tohuvabohust leidnud, tuleks osata seda hinnata. Nad on koos ja nad on selles maailmas teineteisele kõige tähtsamad. Kui me maailmas üldse midagi head saame teha, siis olla head oma kaaslasele, osata teda hinnata ja aidata ja toetada igal sammul.

Töö ei ole kõige tähtsam. Tähtsam on see, mida saab endaga hauda kaasa võtta. See, et sina armastad kedagi, et sind armastatakse ja et su suhted teiste inimestega on head ja sõbralikud. Ja et sa püüad selle poole, et sul ei oleks palju vaenlasi elus. Et oleks kerge surra.

Kõige hullem on, kui inimene laseb enda sisse masenduse ja sellest enam välja ei saagi. Mulle meeldis, mida rääkis “Lennuki” meeskonna juht väga väikestest maadest kuskil Aafrikas. Seal on inimesed palju vaesemad, aga nad laulavad ja naeravad ja rõõmustavad, vaesus ei võta neilt eluisu ära.

Missugused on sinu suhted jumalatega?

Väga tugevad, aga mitte kirjapandud jumalatega. Ma ei ütleks, et ma pagan olen, aga mul on oma sala-asi. Ta aitab ja ma oskan talle tänulik olla, kui ma saan aru, et tema sõrm on mängus olnud. Suhtlen temaga pidevalt.

On hea, kui keegi — nagu sa ütled, jumal — on lähedal. Kontrollib iga su sammu ja aitab, kui oled elanud nii, nagu talle võiks meeldida. Siis ta tuleb sulle raskel hetkel appi.

Kas sa oled elus vahel hirmu tundnud?

Näitleja tunneb paljusid hirme. Enne lavaleminekut, enne esietendusi ja mõnesse proovi minnes. Näitleja elu on kogu aeg seotud pideva hirmuga, et sa pead ennast jälle avama ja sul peab midagi välja tulema.

Ma tegelesin vanasti palju mägimatkamise ja mägironimisega. Läksin teistega kaasa ja midagi mulle seal väga meeldis. Teised rõõmustasid ja pildistasid, mina mõtlesin ainult, kuidas ma siit nüüd alla ei kukuks. Hiljem majakatustel käies olen aru saanud, et mul on tohutu kõrgusehirm. Siis ma ei saanudki aru, et teistel ei olnud kõrgusehirmu ja sellepärast oli neil seal hoopis toredam.

Ka vahel sukeldudes on hirm olnud. Marko Matvere õpetas mind akvalangiga sukelduma ja alguses oli see päris õudne.

Abstraktset surnuaia- või pimeda hirmu mul ei ole. Koeri kardan. See on ka kuskilt lapsepõlvest — isa oli velsker ja kurjad koerad puresid teda kogu aeg.

Millal sa viimati olid totaalselt õnnelik?

Väiksemaid õnnesid on sagedamini. Pikad istumised ja õige hetke äratundmised, et maailm sinu ümber on õige ja sina mahud sellesse maailma — see tekitab õnnetunnet.

Aga ka käegakatsutavamad asjad. Kui näitemängu valmis kirjutan ja näitlejad selle esimest korda kõva häälega ette loevad ja ma näen, et neile see meeldib, see on esimene õnn. Kui on esietendus ja ma näen, et publik rõõmustab ja plaksutab. Ja keegi ei tea, et minu sees samal ajal on väga suur ja salajane õnnetunne, mis saadab veel pikka aega.

Mõnes sinu laulus elab ka üks Nipernaadi, kes jätaks kõik selle, mis käib ontliku elu juurde. Kas sinus ka?

See on tohutu tugev, see tahtmine. Olen mõttes enne magamajäämist läbi mänginud, mis peaks selleks tegema, et ära minna ja kaua ära olla. Inimene arvab, et see on võimatu, et kui ma nüüd ära lähen, siis maailm variseb kokku. Mina arvan ka. Kuigi pole lihtsamat, kui ühel päeval teater avastab, et näed — teda ei ole. Väga ruttu leitakse asendaja. Tegelikult ei juhtu midagi. Võib-olla maailm saab sellest ainult paremaks, kui sa korra ära käid ja tagasi tuled.

Ma olen mõttes väga palju ära läinud, elanud juba mõttes omaette. Ja mul on üks romaani idee. Selliseid romaane on kirjutatud ja kirjutatakse veel, aga mina tahan ka proovida. Et kui inimene selle läbi loeb ja ennast peategelasega samastab, saab ta natuke seda tunnet tunda. Ta põrkub nende mõtetega, mida inimene üksi olles võib mõelda, mis talle oma elule tagasi vaadates oluline näib ja mida võib üksinduses kogeda. Selline mõttemäng on mul plaanis kunagi paberile panna, kui selleks aeg tuleb.