ÜLEV AALOE
NÄIDENDIVÕISTLUS — KIRJUTAMISOSKUS ON AASTATEGA
PARANENUD
Eesti Näitemängu Agentuuri korraldatud neljandale näidendivõistlusele laekus 75 tööd. Kui mõelda, et võistlusi on peetud iga kahe aasta tagant, siis on see küllaltki soliidne arv. Samas oli kümmekond näidendit varem teatrites ringelnud, mõni neist isegi vaikselt publiku ette jõudnud. Allakirjutanule oli seekordne osalemine zürii töös juba kolmas, ning heites nüüd pilku tagasi varasemate aastate preemiasaajatele ja osale meie teatrite repertuaaripildis, võib 2001. aasta võistlust neist vahest kõige kordaläinumaks pidada.
Meeldetuletuseks. 1995. aastal konkureerinud näidenditest jõudsid lavale vaid Janno Põldma võidunäidend “Sõber kurk” (Nukuteatris) ning Jaanus Rohumaa “Ainus ja igavene elu”, millest kujunes Linnateatris tõeline hitt. 1997. aasta andis meile uue autori, kelle jaoks on tänaseks avanenud paljude Euroopa teatrite uksed — Jaan Tätte “Ristumine peateega” oli võistluse konkurentsitult parim näidend, aga rõhutamaks võistluse suhteliselt kesist taset otsustas zürii I preemia välja andmata jätta. Tätte sai II preemia. Mõlemad III preemia saanud ühevaatuselised näidendid, Enn Vetemaa “Kellele lüüakse laevakella” ning tandemi Toomas Hussar — Ervin Õunapuu “Tule minuga lendama”, jõudsid Eesti Draamateatri väikesele lavale. 1999. aasta võistluse zürii otsustas kohtade jagamisest loobuda ja andis välja preemiaid eri kategooriates. Lastenäidendite seas sai auhinna Urmas Vadi “Varasta veel võõraid karusid”, mille esiettekanne oli ER Raadioteatris, teatrilavale jõudis see aga tänavu “Ugalas”. Sõnalavastusteatri kategoorias sai preemia Hannes Hamburgi “Kulupõletajad”, mille avalik elu on piirdunud ettekandega Raadioteatris, preemia sai ka Mihkel Tiksi “Muulane ja kohtlane”, mis tuli lavale “Endlas”. Samuti tõusis selle võistlusega esile uus nimi — Mihkel Ulman, kelle preemia saanud töö “Iseendal võõrsil” pole veel lavavalgust näinud, küll aga jõudis “Endla” lavale Mihkel Ulmani teine võistlustöö “Imede torn”.
2001. aasta võistluse juurde tagasi tulles paistab kasutegur suurem olevat. Molemale võidunäidendile on “kosilased” olemas: Eva Koffi “Meie isast” on huvitatud Eesti Draamateater ning Urmas Lennuki draamast “Rongid siin enam ei käi” Viljandi “Ugala”. Molemad esikohatööd on lakooniliselt kirja pandud peene psühholoogiaga perekonnalood. Ise pikka aega Prantsusmaal elanud Eva Koff on oma esiknäidendi süzeeliini leidnud ajakirjandusest. 1993. aastal tappis Prantsuse kodanik Jean-Claude Romand oma naise, viieaastase poja ja seitsmeaastase tütre, läks siis oma vanemate juurde ja tappis nemadki. Samal päeval üritas ta edutult tappa ka iseennast. Uurimisel selgus, et Romand ei olnud diplomeeritud arst ega töötanud Genfis Maailma Tervishoiuorganisatsioonis, nagu ta oma lähedastele kaheksateist aastat oli väitnud. Tuli välja, et ta ei olnud ka keegi muu – valeisiku taga õiget isikut ei olnudki. Kui vale hakkas ilmsiks tulema, otsustas Romand, selle asemel et oma lähedastele tõde tunnistada, nad tappa. 1996. aastal määras kohus Jean-Claude Romand’ile eluaegse vanglakaristuse. Psühholoogid on tema kuritegu nimetanud väljendiga “altruistlik mõrv”, mille puhul mõrvar eelistab oma lähedaste kannatustele nende surma. Kuid Eva Koffi näidend ei ole selle loo ümberjutustus, ammugi mitte õudukas ega krimka. Ta vaatab sündmusele laste silmade kaudu, ja sünge taustalugu on vaid aimatav. Algaja kohta väga julge ja ootamatu lähenemine. Urmas Lennuki näidendi pealkirigi ütleb, et tegevus toimub siin Eestis ja praegu, ühes üksildases külas. See on lugu kodust, kahest vennast ja nende emast, aga vaatamata kohatisele trööstitusele küllaltki helge alatooniga.
Teist preemiat jagasid kaks komöödiat, millest Jaan Tätte “Palju õnne argipäevaks!” on juba kujunenud Linnateatri järjekordseks menutükiks, Ilmar Vingi pseudonüümi taha varjuva autori “Esik” (ehk “Hammustused”) ootab oma järge “Vanalinnastuudios”. Teist võistlust järjest olid auhinnasaajate hulgas Hannes Hamburg ja Triin Sinissaar, kellele kuulus III preemia. Sinissaare “Elisabethi lugu” on klassikalises võtmes kirjutatud psühholoogiline möödunud sajandi alguse armastuslugu, Hamburgi näidendi “Punane ja kollane: roheline” zanrimääratlusega on raskem; kasutaksin zürii liikme Ene Paaveri leidlikku formuleeringut: “tänapäevadramaturgiale iseloomulikult stiile segav, tegelaste identiteediga mängiv fantaasia”.
Veel leidsid zürii tunnust ergutuspreemia pälvinud Ervin Õunapuu salapärane ja igavikuliste probleemidega tegelev absurdi sugemetega “Püha perekond” ning kolm äramärkimist leidnud tööd: Paul-Eerik Rummo vaimukas lühikomöödia “Tipus”, Urmas Lennuki “naivistlik visand” “Liivakellade parandaja”, milles autor ilmutab hoopis teistsugust andelaadi kui oma võidunäidendis ning võistluse ainus värssdraama “Juudas”, mis tekitas züriis vahest suurimaid lahkarvamusi — preemiast kuni unustuseni. Pooldajad leidsid, et tegemist on julge pealehakkamisega, teatraalse ning ühtaegu ambitsioonika ja skemaatilise teatritekstiga, mis sobiks hästi näiteks muusikali libretoks. Kui ümbrike avamisel selgusid ka autorid — Kaari, Jaanika ja Virgo Sillamaa —, sai see oletus kinnitust.
Zürii, kuhu kuulus nii praktikuid kui ka teoreetikuid (lavastajad Ain Prosa ja Andres Noormets, kirjandusala juhatajad Ene Paaver, Ivar Põllu ja Ülev Aaloe ning teatriloolased Lilian Vellerand ja Monika Läänesaar), töötas küllaltki üksmeelselt, ja kui viimasel koosolekul oli arutluse alla jäänud 15 näidendit ning oma eelistused paika pandi, siis eelnimetatud 10 näidendit eristusid üsna selgelt. Samas peeti veel umbes kümne näidendi autorit kontakti võtmise vääriliseks, n-ö “teise vooru” ehk üleüldisele lugemisele jõudis 30 näidendit. Teemade ring, millest kirjutati, oli väga lai. Võrreldes varasemate aastatega oli üllatavalt vähe lastenäidendeid — 5, ja nendestki enamik ühevaatuselised tarbetekstid. Olid ka mõned kuuldemängud ning telefilmi stsenaariumid. Zanriliselt domineerisid draama (28) ja komöödia (22), 18 näidendit võiks mahutada nende kahe vormi piirimaile ehk absurdidraamade hulka, mille seas oli nii ülikeerulise ülesehitusega lugusid kui ka visandeid. Populaarseks tegevuskohaks oli teater, aga ka Hollywood, taevas ja põrgu. Näitlejate kõrval olid sagedamini esinevateks tegelasteks ärimehed, mafioosod, rikkad välismaalased, aga ka poliitikud ja kultuuritegelased. Oli Tšaikovski ja olid papa Jannsen ning Koidula. Oli tänavalapsi ja boheemlikke üliõpilasi. Zürii liikmena jäi mulje, et autorite ring on noorenenud, aga osalejate seas oli ka tuntud kirjanikke, kelle stiili tabamisel oli raske eksida. Huvilistel on kõigi võistlusnäidenditega võimalik ENA-s tutvuda ja pole sugugi välistatud, et mõni teater või trupp võib leida “oma autori” hoopis tähelepanuta jäänud näidendite seast.
Kokkuvottes võib tõdeda, et üldine kirjutamisoskus on aastatega oluliselt paranenud. Sellele on kaasa aidanud nii mitmed draamakoolitused kui ka algupärase dramaturgia väärtustamine meie teatrites. Regulaarsed näidendivõistlused on tänu anonüümsusele andnud kindlasti paljudele autoritele julgust oma käeharjutusi üldse välja pakkuda.
Ülev Aaloe oli ENA näidendivõistluse 2001 zürii esimees.
Eesti Näitemänguagentuuri võistluste võidunäidendid
1995
Võistlus toimus kahes voorus, esmalt esitati ideekavandid (neid laekus 105), millest valiti välja ja paluti valmis kirjutada 17 võistlustööd (lavale jõudnud võidutööd on poolpaksus kirjas).
I Janno Põldma, “Sõber Kurk”,
II Villu Tamme, “Haned võlgu”,
Hilli Rand, “Lihtsameele talus”,
Jaanus Rohumaa, “Ainus ja igavene”,
Valeria Ränik, “Mullamustuke”,
Eva Park, “Palveränd”.
1997
Laekus 55 võistlustööd. I preemia jäeti välja andmata.
II Jaan Tätte, “Ristumine peateega ehk Muinasjutt kuldkalakesest”,
III T. Hussar—E. Õunapuu, “Tule minuga lendama”,
Enn Vetemaa, “Kellele lüüakse laevakella”.
Ergutusauhind Mairold Vaik, “Piir”.
1999
Laekus 67 võistlustööd.
Preemia telenäidendi kategoorias:
Toomas Hussar ja Ervin Õunapuu, “Romanss trompetile”.
Lastenäidendite kategoorias:
Urmas Vadi, “Varasta veel võõraid karusid”.
Sõnalavastusteatri kategoorias: Hannes Hamburg, “Kulupõletajad”.
Preemia: Mihkel Ulman, “Iseendal võõrsil”,
Mihkel Tiks, “Muulane ja kohtlane”.
Ergutuspreemia: Triin Sinissaar, “Me kohtume sealpool pilvi”,
Andres Keil, “Shoot!”
Võistlustöödest jõudis lavale veel Mihkel Ulmani “Imede torn”.
2001
Laekus 75 võistlustööd.
I Eva Koff, “Meie isa”,
Urmas Lennuk, “Rongid siin enam ei käi”,
II Ilmar Vink (pseudonüüm), “Esik”,
Jaan Tätte, “Nabatants” (“Palju õnne argipäevaks”),
III Hannes Hamburg, “Punane ja kollane; roheline”,
Triin Sinissaar, “Elisabethi lugu”.
Ergutuspreemia:
Ervin Õunapuu, “Püha perekond”.
Ära märgitud näidendid:
Urmas Lennuk, “Liivakellade parandaja”,
Kaari Sillamaa, Virgo Sillamaa, Jaanika Sillamaa, “Juudas”,
Paul-Eerik Rummo, “Tipus”.