ANDRES LAASIK
TEATRITÖÖ TEGEMISE ILUST

Sügisel Eesti Draamateatris esietendunud “Rehepapis” (lav Hendrik Toompere jun) oli üks liikumise poolest haarav stseen, kus Kaido Veermäe tuleb lavale hiigla suure vikatiga ja krabab sellega Surma kombel ümbritsevat ruumi. Just nimelt krabab, sest niitmiseks seda nimetada ei saa. Niidetakse ju ikka nii, et parem käsi hoiab vikatilöest ja vasak käsi kõrgemalt poolt varrest. Igal juhul ei niideta nii, nagu Veermäe seda tegi.

Ja ometi öeldakse: “Surm niitis.” Mis see siis on? Surma tegevuse parodeerimine? Surma tegevuse võimendamine? Või mis kõige tõenäolisem ja lihtsam: oskamatusest ja teadmatusest umbes ja ebamääraselt paika pandud liikumine? Ehk siis mõtestamata tegevus.

Teatrilaval on ka teistsuguseid näiteid. Palju kiidetud Endla “Epp Pillarpardi Punjaba potitehases” (lav Priit Pedajas) valmisidki potid. Elik tööd tehti täiesti tõsiselt. Käidi setu potimeistrite juures asja õppimas. Ja pärast etendust mängiti valmistehtud pottide oksjon maha.

Asi ei ole siiski vaid selles, kui “päris” see töötegemine on. “Epp Pillarpardi Punjaba potitehases” hakkas potikedra rütm mängima. Sellest sai osa lavastuse rütmist, mis võitis endale potikedra katkematu ja sihikindla pöörlemise jõu. Või siis katkes. Nii nagu lavastuse savi muutus millekski enamaks kui savi, sest sellest sai inimkäte loodud taies. Ja koos saviga samas rütmis liikuvatest ja tegutsevatest inimestestki sai (ehk võis saada) laval midagi enamat. Kujutatud tegelaste elugi võis olla kui taies. Sellest on kirjutatud omal ajal palju.

Ka miski väga pisike võib luua olulise märgi teatrilaval. Mikk Mikiveri lavastatud “Tões ja õiguses” tuleb Sulev Tepparti Juss vikatiga lavale ja luiskab seda. Tsiuhh-tsäuhh. Päris täpselt ei tea, aga vist Lõuna-Eesti kombel. Kivi ja raua kokkupuude tekitab heli, mis kaigub üle laval kujutatud Vargamäe ja on kui veel üks hääl Jussi hingest. Hääl, mis mängib vaataja teadvuses edaspidi, kui Juss juba kuuse juurde läheb, libe silmus kaasas.

Asi on realismis ja selles, kui tõsiselt võtavad teatritegijad elu enese pakutud vorme, detaile. Kui innukalt neid kasutatakse. Ja kas tekib uus vaimne metatasand. Sest ainult jäljendamisest on vähe. Tähtis on kasvatada jäljendatu külge tähendus.

Paljude tööde-tegevuste elutõde saadab rütmistatus ja liigutuste joonis. Siit on ainult üks samm tantsuni. See näitab veel kord, kui lähedal võivad teatrilaval olla teineteisele konkreetne ja abstraktne.

Viimasel ajal on ühe arvajate ringkonna (Maiste, Kolk) jaoks realism peaaegu sõimusõna. Aga kui küsida neilt, kas neid häirib realismi olemasolu või millegi muu puudumine, siis ma oletan, et just viimane on nende murelaps. “Realismi”-sõnaga hirmutamine on lihtsam ja arusaadavam, kuid ilmselt on neis arutlustes ja vaimsetes otsingutes muid taotlusi. Praegusel postmodernistlikul ajal mahub ühte lavastusse üheaegselt palju stiile ja laade. Küllap on ruumi ka kopitanud realismile, kui sealt annab võimsaid kujundeid kasvatada. Ja need kujundid ei pruugi sel juhul enam nii väga kopitanud olla.

Realismipelgus on tegelikult tabanud ka praktikuid. Mööda eesti teatrit käib üks tont: et mu lavastus jumala eest elu moodi välja ei näeks! Et see kujutatud tegelikkus ei oleks miskit muud kui “kunstiline”.

Tõnu Lensmendi lavastatud “Küüni täitmises” “Endlas” veerevad küüni põrandal kerad, mille kohta saab öelda hein väga tinglikult. Mis veel tähtsam, ka heinatöö on laval puudu. Aetakse “heina” ühest kohast teise, kuid seal ei ole selle töö rütme, õhkkonda. On küll lavastuse rütm ja õhkkond, kuid need väldivad näidendist tulenevate tingimuste olustikulist tõepära. Nii kaovad kuhugi abstraktsusesse näidendi teised asjaolud. Et inimesed on väsinud ja tahavad tööga lõppude lõpuks ühele poole saada. Et märg hein võib põlema minna ja hukata vara ja elunatukesedki. Lihtsad tõed, millel on tõepoolest Sisyphose müüdi mõõde. Nagu Lensment seda publikule läbematult öelda tahab. Kiirustades üle elulisest tõest.

Asi on ka elitaarsuses. Ei ole mingi saladus, et elu enese vormid ja selge klaar lugu on eelduseks laiapõhjalisele kunstikommunikatsioonile. Seda tuldaks heal meelel vaatama. Tihti tegijad väldivad seda tasandit, eeldades, et nende tehtu on elitaarne ja kunstimaiasmokkadele mõeldu. Tegelikult ei välista üks teist. Sellise käsitlusega saab kunstist hoopis eliidisisene flirt, millel napib elujõudu.

Grigori Kromanov väitis kord teatritudengitele, et näitleja peab armastama esemeid laval. Peab suhtuma neisse tähelepanelikult ja suutma neid pöörata oma kasuks. Olustikulisi detaile ei tule vältida, vaid kasutada. Teatraalselt kasutatud olustikuline detail ei ole enam olustikuline detail, vaid kujund. Ja kui kaugele suudab näitleja koos lavastajaga nende kujundite arendamisel siin minna, see sõltub andest, ettevalmistusest ja fantaasiast. Lähtumine elu enese vormidest ei tohiks olla kardetav kammits, vaid avar tõukelaud kaugustesse.

Eesti näitlejakoolitus tegelikult soosib konkreetsust — konkreetseid esemeid, tegevust. Aga mitte kõik lavastajad ei lähe sellega kaasa. Või ei jätku neil tähelepanu seda oma kasuks pöörata. Raivo Trass on oma maaelu kujutavates suvelavastustes olnud nii meister kui ka hoolimatu tegija. Tal on olnud vabaõhulavastustes puu- ja heinatööd, mis mõjub tegevuslikult näidendi ideele laostavalt. Näitleja tegutseb, kuid see tegevus ei räägi tema loodud inimese kuju sisust. Sest selle tegevuse üle pole mõeldud. Arvates, et see võibki olla vaid tarbetu ripats — illustratsioon.

Samas on Trassi “Kõrboja peremehes” kiigestseen, kus kiikumisest saab midagi muu kui kiikumine. Kus Katku Villu (Mait Malmsten) ja Kõrboja Anna (Ülle Lichtfeldt) kiiguvad vastastikku teineteise südamesse. Plastiliselt ja suurelt. Tõeliste asjade ja tegemiste kaudu on võimalik teha midagi, milles on ülim luulelisus. Lihtsate ja näiliselt tühiste asjade abil aitab teater luua imet.

Võib-olla ei ole põhjust taga nutta kunagist külarealismi. Küll aga tuleb olla leppimatu hoolimatuse vastu. Kui näitlejad ja lavastajad ei pane nende enda poolt heaks kiidetud asju millekski. Ometi on kummalised ja võõrastavad tööd ja tegemised tänapäeva laval pärit just neis lavastustes kujutatud külakultuurist. Justkui põlataks tänases moodsas teatris oma maarahva juuri.

Möödunud kümnendi alguse teatris torkas silma tehnoloogilise kultuuri idealiseerimine. Näitleja suhtles traadita telefonide ja arvutiekraanidega surmtõsise näoga, justkui oleks tegu ta lemmikmänguasjadega. Siit on ilmselt välja kasvanud ka infotehnoloogilise teatri idee, mis peaks vaatajaga kõnelema justkui uues keeles. Julgen arvata, et teater on põhiolemuselt jäänud siiski endiseks. Teatri kandev jõud on ikkagi näitleja, olgu abivahendid millised tahes. Ja miks mitte siis ka infotehnoloogia. Miks mitte mõtestada elu, kasutades näitleja tähelepanuvõimet. Kasutades kaameraid, ekraane ja muud sellist kraami. Aga ka siin peab oskama vajutada õigetele nuppudele. Samamoodi, nagu peab hoidma vikatit õiget pidi käes. Sest nii vikat kui ka arvuti on inimese jaoks tööriistad, mille abil saab tööd teha. Ja laval saab seda teha eriti kaunilt.