IMMO MIHKELSON
MUUSIKAL ON PIGEM SHOW KUI ETENDUS

“Les Misérables”. Alain Boublil’ ja Claude-Michel Schönbergi muusikal. Claude-Michel Schönbergi muusika. Herbert Kretzmeri laulusõnad. Alain Boublil’ ja Jean-Marc Nateli originaaltekst. James Pentoni lisamaterjalid. John Cameroni orkestreering. Tõnu Oja ja Villu Kanguri eestikeelne tõlge. Lavastaja Georg Malvius (Rootsi). Muusikaline juht ja dirigent Erki Pehk (RO “Estonia”). Kunstnik Ellen Cairns (Suurbritannia). Sound designer Tom SF tre (Norra). Valguskunstnik Palle Palmé (Rootsi). Koreograaf Jüri Nael (Eesti Tantsuagentuur). Soengu- ja grimmikunstnik Aimar Rolf. Esietendus 1. novembril 2001 Tallinna Linnahallis.

Viimatine “Hüljatute” mängimine Tallinna Linnahallis näitab taas, et muusikal peab olema pigem show kui etendus — sugulane pigem mõne hiigelkontserdi või popvaatemänguga kui laulu- ja tantsumänguga. Küllap on tegemist ühe suur-ja-veel-suurema nõiaringiga, mille juurde kuulub tõsiasi, et sarnaselt telesaadetega, mille puhul viimasel ajal järjest enam kohtame märget, et idee on kusagilt mujalt sisse ostetud, on ka publikule meelepäraseid lavastusi lihtsam üürida kui algusest peale ise teha.

Ja ega isetegemine polegi alati võimalik, sest õigused, patendid ja load moodustavad niisuguse kena rägastiku, millest läbi murdmiseks seesuguste ürituste korraldajail alati jaksu ei jagu. Lisaks on raske ette kujutada, et praegusel ajal saaks riigi kultuuritoetuseta tegutsev erafirma midagi mastaapset korraldada lihtsalt oma lõbuks ja seesmise kunstitungi ajel. Rääkides muusikalist Tallinna Linnahalli suurel laval, ei saa me paratamatult jätta rääkimata ka nõiaringi tekitajast ehk rahast ehk maksumusest.

Kuna muusikalimaailm on tänapäeval eelkõige show-bisnise maailm rõhuga liitsõna lõpuosal, siis kehtib siin rida reegleid, mis saalis istujale lavalt välja ei paista, kuid mis siiski mõjutavad sündmuste kulgu lava taga.

Idee või lavastuse kaubamärgistumine on asi, mis vaba loomingulise mõtlemisega inimestele hästi pähe ei mahu. Küll aga mõistavad asjade seesugust loogikat paremini finantsistiandega tegelased, kes oskavad kavandada tulude-kulude vahele jäävat kasumit ja selle hinda.

Vaataja hindab ainult selle põhjal, mida ta saalis näeb ja kuuleb. Talle läheb hoopis rohkem korda see, mida ta oma piletiraha eest saab, mitte produtsendikompanii tootmismured. Seepärast ongi oluline, et võrreldes Smithbridge Productions’i eelmise suurmuusikaliga “Vampiiride tants”, oli “Hüljatud” mitte sammuke, vaid mitu edasi.

Stopp! Õiguse (mitte õigluse) huvides ärgem rääkigem enam “Hüljatutest”, vaid etendusest, mille nimeks eestimaisteski reklaamides “Les Misérables”, kuna just selline on etenduse patenteeritud kaubamärk-nimi.

Prantslaste Alain Boublil’ ja Claude-Michel Schönbergi “Les Misérables’it” (ingliskeelsed tekstid Herbert Kretzmer), Victor Hugo kuulsa romaani ainetel tehtud muusikalist etendust, et mitte öelda muusikali lavastust müüb maailmas inglise produtsendi Cameron Mackintoshi kompanii. Tema nimi on kõlanud ka eestikeelsetes artiklites ja arvustustes. Ning siinse etenduse lavastaja Georg Malvius pole väsinud rõhutamast, et tal on muusikali õiguste valdaja ametlik luba teha oma versioon.

Võimalik, et meil vedas ja saime näha-kuulda Linnahalli lava tarvis, siinsetele võimalustele ja meie esitajate võimetele optimeeritud varianti, kus kahtlemata ei puudunud ka tubli annus loomingulisust. Viimane omakorda kompenseeris kuulsate hiigelmuusikalide hiigeleelarvete toel pakutavat silmipimestavat pompoossust.

Just loomingulisusega esineb standardiseeritud kultuuri puhul eriti ohtralt probleeme, kuna ühest küljest rõhutatakse meile mitmesugustes reklaamitekstides, et kunsti ja vaimu ülendavat loomingut jagub etenduses, ekraniseeringus või kontserdikavas nii et vähe pole, teisalt aga saab ka mitte just suure kujutlus- ja üldistusvõimega inimene aru, et raamid jäävad ikka raamideks, kuidas neid ka teisiti ei püütaks nimetada.

Raamistatud kunst põhineb suures osas reprodutseerimisel ja jäljendamisel, mille tegelik eesmärk on üpris samasugune multiplitseerimine ja tirazeerimine nagu raamatute, videokassettide või plaatide puhul. Selline standardiseerimine on äri vundament, võimaldades minimaalsete tootmiskuludega saavutada maksimaalset kasumit. Kuna kultuuri vallas moodustab materjali ehk paberi, plastiku, kostüümide jne maksumus “kauba” hinnast tühise osa ning tarbimisväärtuse määrab eelkõige sisu või kujutlus sellest, siis annab sisukuse standardiseerimine ja kunstiväärtuse reeglipärastamine massiturul konkreetselt mõõdetava tulemuse.

Kui kontserdisaalis mängitakse Beehoveni Viiendat, läheb enamik inimesi kindlasti üle kuulama tuttavat teost, mitte hindama seda, kui omapäraselt suudab orkester või dirigent seda tõlgendada. Kunstilise elamuse ootus on seda põhjendatum, mida kindlam saab ette olla pakutava sisulises ja välises kvaliteedis. Kuna mitmesugust koostarbimise kultuuri on praegu rohkem kui eales varem ja häbenemata võib öelda, et selle teenindamiseks eksisteerib nn kultuuritööstus, siis pole sõkaldest terade eristamise probleem publikule sugugi teisejärguline. Keskmine kultuuritarbija vajab garantiisid, ta ei ole ise ekspert, kelle valduses olev informatsioon võimaldab selgelt põhjendatud valikuid. Ent too suurürituste nõiaring sulgub just keskmise tarbija otsustustel. Just tema täidab (või ei täida) saali ja temast sõltub projekti elu või surm.

Muusikali “Les Misérables” toomine eesti lavale on eelneva valguses igati loomulik valik. Teose sisu on klassika ning laias laastus tuttav väga paljudele inimestele kogu maailmas. Prantslaste tiimil Boublil—Schönberg tekkis muusikali tegemise idee 1970ndatel ja kõigepealt ilmus nende töö plaadil (1980) ja alles seejärel jõudis see lavale. Teksti tegi Jean Marc Natel. Mõned aastad hiljem sattus muusikal tuntud Cameron Mackintoshi vaatevälja. Valmis inglise versioon ning autorid kirjutasid selle käigus teose peaaegu uuesti. Lavastaja Trevor Nunn nõudis, et tükk oleks aktiivne ja jätaks pideva liikumise aistingu. 1987 jõudis “Les Misérables” Broadwayle. Praegu on seda lavastatud peaaegu igas maailma nurgas.

Patenteeritud etendus on tõlgitud 20 keelde ning umbes 30 riigis on seda mänginud enam kui 40 truppi. Publiku kogunumbrit hinnatakse 45 miljonile, mis pole küll päris nii palju kui rahvusvaheliselt populaarseimal muusikali, Andrew Lloyd Webberi “Phantom of the Opera” 58 miljonit vaatajat, kuid kõrgeim liiga on ikkagi.

Endiselt tutvustatakse seda kui “surematu sõnumiga” teost ning meenutatakse, et Hugo ise ju ütles kunagi seoses oma raamatuga, et sotsiaalsed probleemid ei tunne piire. Etenduse ametlikes reklaamitekstides leiate lause ““Les Misérables”meenutab meile, et kuulume samasse inimperekonda ning millised iganes poleks ka meie välised erinevused, meie igatsused individuaalse vabaduse ja rahu järele on sarnased.”

Suured sõnad. Mastaapsed mõtted. Sügavad tunded. Tulemuseks tõsine ja liigutav muusikal, mida vabalt võiks võrrutada ka ooperiga.

Suurim ühe etenduse vaatajaskond on olnud Austraalias 125 000-line publik. Milleks? Kas on mõni muu põhjus kui kommertslik, et üks vaatemäng peab olema nii suur? See mõte käis läbi mu pea ka Tallinna Linnahallis, kus vaatama mahub üle 4000 inimese ning vabu kohti polnud. Vahemaa viimastest ridadest kuni lavani on hea mitukümmend meetrit ja kontakt toimuvaga jääb selliselt distantsilt mõistagi katkendlikuks.

Muusikal pole ju kontsert, kus võid vabalt sulgeda silmad ja lihtsalt kuulata. Kuid samas pole ka päriselt etendus teatrisaalis, kus elav silmside-kontakt on oluline. Niisugune standardiseeritud produktsiooniks lihvitud vaatemäng ühendab suurkontserdi ja etenduse. Seda tänu märkamatutele peamikrofonidele, mis annavad tegelastele täieliku liikumisvabaduse; tänu järjest paranevatele helivõimendus- ja valgustussüsteemidele.

Ma tahan tegelikult öelda, et Linnahallis nähtu ületas mu ootused. Tegevus ei jäänud toppama, silm ei igavlenud, lauljad said hakkama. Vaatemäng toimis nii lähedalt kui ka kaugelt vaadates.

Kuigi lavastaja Georg Malvius rääkis tegevusvabadusest, pidi see siiski olema väga suurte piirangutega vabadus, kuna partituuri ei tohtinud grammigi muuta. Et muusika kulg oli pidev, tingis see sündmuste kulgemise tempo. Laulud omakorda kehtestasid tegevuse ja stoori. Muusikali lugu omakorda oli kui taskuväljaandes brošüür Victor Hugo mahukast romaanist — nii kokku surutud, et ilma kavalehe selgituseta oli sageli raske mõista, mis toimub.

Kainelt järele mõeldes pidi etenduse muljet avaldav tervikmõju olema eelkõige lavastaja — Georg Malviuse — süü. Ühes telesaates väitis ta, et saali isepära arvestades üritas ta luua laval toimuvat nõnda, et ka ääresektorites istujatel oleks midagi vaadata. Ta püstitas endale ülesande, kus ruumi avatus tavapärasest suurem ja muutujaid rohkem. Kusjuures üks piirav tegur on sellistel puhkudel alati ka raha, mida etenduse ettevalmistamisel kulus Eestis rekordiline 7 miljonit krooni. Just terviku üldiselt ja detailides toimima pannud Malvius oli see, kes tagas edu — nii täis saalid kui ka pressi suhteliselt üksmeelse heakskiitva ümina, mida juhtub suhteliselt harva. Pärast esimesi etendusi hakkas tükk tänulike vaatajate kaudu ennast ise kiitma.

Lavakujundus oli ratsionaalne ja minimaalne (inglanna Ellen Cairns), tegelaste liikumine hästi korrastatud (Jüri Nael Eesti Tantsuagentuurist), valgusrezii tagasihoidlik, kuid täpselt piisav (rootslane Palle Palmé) ning heli hästi paigas (helikunstnik Norrast Tom Saetre). Mitu head sõna tuleks öelda eestikeelse tõlke tegijate, Tõnu Oja ja Villu Kanguri aadressil.

Kõige olulisem oli siiski osatäitjate ansambli toimimine. Eriliselt hea meel on mul noorema poplauljate põlvkonna südi esinemise pärast. Nad on mitmes varasemas muusikalis saanud koolitust, milles nüüd väljendub silmanähtav kvaliteet. Mitte et nad seepärast hoomatavalt paremini laulaksid, kuid nad on õppinud esinema, liikuma ja tajuma rollis olemise võlu.

Publiku põhiline tähelepanu koondus peaosaliste Jassi Zahharovi, Marko Matvere ja Kare Kauksi tegelaskujudele, kelle varju jäid noort armastajapaari esitanud poplauljad Koit Toome ja Hanna-Liina Võsa.

Suurima aplausi teeninud Zahharov Jean Valjeani rollis toetus kahtlemata sellele lavakogemusele, mille ta on saanud ooperiteatrite “Vanemuine” ja “Estonia” etendustes. Tehnilises mõttes on ooper nõudlikum zanr kui muusikal, kuid sageli ei suuda bel canto lauljad kohaneda muusikali dünaamikaga ja teistsuguse laulmismaneeriga. Jassi Zahharovi tegi eriti nauditavaks mikrofon — see, et ta ei pidanud üleloomulikult häält pingutama nagu ooperilaval.

Nüüdismuusika elavale klassikule Steve Reichile kuulub ütlus, et kui ta kuuleb ooperilauljaid, tekib temas vastupandamatu soov saalis keset esinemist püsti karata ja valjusti öelda: “Mis sa röögid, võta parem mikrofon ja laula normaalselt.”

Zahharov lauliski normaalselt ja kasutas sealjuures ka seda hääletehnika pagasit, mis pärit ooperilavalt. Küllap paljudele saalis tundus see “super”. Igatahes jättis ta kitsa häälega poplauljad selgelt varju. Nii forte’s kui piano’s. Mitte et paremini ei saaks, saab kindlasti. Ent peaosalise rollitäitmine oli selgelt ülalpool seda piiri, kus nendele asjadele etenduse ajal enam ei mõtle.

Teine, kes pakkus positiivse üllatuse, oli Kare Kauks Fantine’i rollis. Aga asi võib lihtsalt olla ka selles, et ta on aastaid olnud veidi eemal ega ole ennast näidanud. Noorte lauljate õpetajana on ta osanud oma hääle vormis hoida, millele kindlasti on soodsalt mõjunud ka ansambli “Mahavok” taas alanud kontserttegevus. Kauksi isikupärases hääles, nüansseeringutes ja fraseerimistes on nüüd küpsust ning sügavust, midagi sellist, mille kohta on võimalik rääkida lummamisest. Tema on pärit teistsugusest laulukoolkonnast kui Zahharov ning küllap esitasid muusikaliviisid talle mõneti erineva väljakutse võrreldes poplaval esinemisega.

Marko Matvere jõuline Javert jättis samuti päris hea mulje ning näitlejana sai ta ka laulmisega igati korralikult hakkama. Selge on muide see, et kui etendus tervikuna jätab positiivse mulje, siis tundub igasugune detailide kallal norimine ebasünnis. Näiteks Koit Toome Mariuse rollis ja Hanna-Liina Võsa Cosette’i osatäitjana olid küll sümpaatsed ning ei vääratanud, kuid ometi võinuksid ju nemadki eelnimetatutega sarnaselt jõulisemalt silma paista. Veel nad seda ei suutnud.

Eestis pole püsivaid muusikalitruppe ja -teatreid. Ei koolitata ka selle zanri tarvis näitlevaid-tantsivaid lauljaid. Seda meeldivam on tõdeda, et katse ja eksituse meetodil õppides on rea muusikaliprojektidega settinud seltskond suhteliselt noori ja entusiastlikke… lauljaid muidugi, mitte näitlejaid, kes saavad vaatemängus osalemisega kenasti hakkama ja suudavad tiimina pakkuda päris korraliku show. Mitte millegipärast, vaid päris selge võrdlusena meenus “Les Misérable’i” etendust jälgides mulle see Neeme Kuninga lavastatud “West Side Story”, mille ta samal laval tegi kümmekond aastat tagasi õppuritega. Sealt ehk seeme idanema hakkaski. Väga kasinad materiaalsed võimalused etenduse pilku paeluvaks muutmisel kompenseeris noorte uljas entusiasm. Selle sädeme mitte lämmatamine, vaid lõõmama puhumine on üks lavastajatöö salaoskusi. Millegi sarnasega näis olevat hakkama saanud ka Georg Malvius, kuid teistsugusel ajal ja kommertsetenduses. Suur asi.

Lõpetuseks ääremärkus, et kangesti tundub, nagu hakkaks meie kultuurilise meelelahutuse vallas loomuliku arenguna toimuma muutus, kus hiigelsuuri kontserte on juba nähtud ja saaliseinte ahistusega võrreldes grandioosseid vabaõhulavastusi samuti kogetud. Keskmiste keskmisega meelitamine hakkab aktiivsele publikule tunduma juba igapäevane ning seega veidi igav. Kui räägime meelelahutusest, mille valda nii või teisiti kuulub suurem osa meil toimuvaist suurtest, keskmistest ja väikestest kollektiivselt kultuuri tarbimise üritustest, siis tasub tähele panna, et viimasel ajal on märkimisväärselt edukad olnud sellised vaatemängulised rändetendused, mis ei kuulu otseselt tantsu, teatri ega muusika valda.

Muusikal on olemuselt samuti multimeediaetendus, mis sest, et vanas heas vaimus konservatiivse vormiga. Ma tahan rõhutada seda, et lähiaastatel võib sedasorti poolkunstilise meelelahutuse jaoks olla suhteliselt soodne situatsioon. Seda enam, et Smithbridge Productions on endale igati soodsa märgi maha pannud ja mida nad ka järgmiseks ette ei võta, suhtub publik sellesse “Les Misérables” valguses kindlasti soosivalt.