PERSONA GRATA IIR HERMELIIN

(kodanikunimega Hille Ermel). Sündinud 25. juulil 1973 Tartus. Liba-lõunaeestlane.

Esimene kunstielamus. Kustumatu mulje jätsid mulle vist kahe ja poole aastasena, siis umbes aastal 1975, Tartu kaubamaja vaateaknad. Elasin Aleksandri tänavas, vanaisa käis minuga ikka Vanemuise mäel kelgutamas. Ma kogusin tollal värvilisi salvokelgu tükke, vanaisa pidi need tassima koos minuga kaubamaja juurde ja siis ma võisin tundide viisi vaateaknaid vaadata. Huvitav, kus võiks praegu olla minu salvokelgu tükkide kogu?

Teater. Nelja või viieaastaselt sundisin oma venda näitlema, ise tegin lavakujundusi ning kirjutasin talle tekste. Olen lõputult vanadest froteesokkidest käpiknukke õmmelnud ja sukkpükstest patse ja parukaid teinud. Suvel Hiiumaal vanaema man tegime venna, täditütre ja tädipojaga koos suveteatrit. Tekstid olid keskendunud väga konkreetsetele teemadele, näiteks: “Kes lõhkus tassi ära?” Seega — sotsiaalteater!

Haridus. Õppisin Tallinna 34. 8-klassilises koolis (praegune Nõmme Gümnaasium) Erich Kommendandi kunstiklassis. Tema rääkis juba 4. klassis: “Nii, pärast meie kooli lähete siit 24. keskkooli (Kopli Kunstikeskkool) ja pärast seda loomulikult edasi ERKIsse. Mina nii tegingi ja mitmed teised ka.

ERKIsse astumisel oli enesega suur vaidlus. Tahtsin klaasi õppima minna, mulle meeldisid suured naturaalsed klaasobjektid, klaas on justkui veealune maagiline maailm, Teine Ilm. Tahtsin minna ruumikujundusse, tahtsin minna disaini ja moodi tahtsin ka muidugi õppida... Üks oli igal juhul kindel: tahtsin minna ERKIsse. Läksin lahtiste uste päevadele ja kõndisin mööda lavastuskunsti kateedrist. Aime Unt rääkis lavastuskunstniku tööst ja ma sain kohe aru, et see ongi täpselt see koht, kus kõike saab teha — klaasobjekte, ruume kujundada ja esemeid disainida. Nõnda on see tänini — mu õpitud eriala võimaldab teha kõike. Näiteks hetkel kujundan peale lavastuste ka restorani, teeme koos Ain Nurmelaga sellele sisekujundust.

Protsess. Kõik algab teksti lugemisest. “Minu meetodis” on see kõige tähtsam etapp, millest sõltub hiljem kogu kujundus. Siis jätan teksti mõneks ajaks pähe iseseisvalt tiksuma, valmima (see on kui veini valmimisprotsess!). Alles seejärel, kui maht ja vorm on käes, asun visandama. Kui visuaal on valminud, tuleb teine oluline etapp — kuidas seda tehniliselt teostada. Esimene osa on tohutult huvitav, loominguline, teine mitte nii väga.

Iialgi ei tohi lavakujundusest mõelda kahemõõtmeliselt, ei tohi illustreerida, peab mõtlema dramaturgiliselt, mõtlema kui lavastaja. Reaalsust kopeerida teatri vahenditega on suhteliselt mage.

Hirm, et fantaasia saab otsa. Loen tüki läbi ja mõtlen, et... mis ma siis nüüd peale hakkan?! Esimesed kaks päeva on tavaliselt pime auk ja siis hakkab kuidagi iseenesest kerima. Aga sellegipoolest on iga kord hirm, et süsteem ei toimi. Aime Unt, õpetaja, süstis meisse otsingut — sa ei ole kunagi valmis, sa ei ole kunagi liiga tark, alati peab otsima, alati, iga töö puhul nullist alustama. Pean seda õigeks.

Esimesed tööd tegin hästi (võib-olla liiga) varakult — teisel kursusel, kooli ajal. Mingil hetkel ei saanud ma päris hästi aru, mida tahan laval ja teatris teha, mis on minu sõnum. Et endas selgusele jõuda, läksin pärast kooli edasi õppima Prahasse teatriakadeemiasse, magistriõppesse. Magistrikraad on seni küll kaitsmata — tööd on lihtsalt nii palju olnud. Aga küll ma ta millalgi ära lõpetan, mulle ei meeldi asju pooleli jätta. See jääb vastikult torkima.Unistused. Tahaks teatris teha maagilist realismi, Márquezt näiteks. Või ülirealismi, luua laval uut tervikliku maailma, millel ei ole mingit pistmist meie realismiga. Näiteks John Fowlesi “Maag”. Ma ei tea, kuidas seda teha, aga see on nii maagiline ja nii võluv, et... Samasse ritta asetub minu jaoks ka Shakespeare “Suveöö unenägu”! Soovin raskeid ülesandeid, inspireerivaid, tugevaid kirjanduslikke algmaterjale, lavastajat, kes oskaks, teeks... Samas on tõepoolest tore kujundada ka lastele — see on sama tõsine töö nagu Tšehhov või Shakespeare. Selle vahega, et valdava enamiku lastetükkide puhul ma kujutan ette, kuidas neid teha. Aga kuidas ikkagi teha Márquezt?

Verstapostid. Teatris esimene ja seega mulle kõige olulisem töö — Anderseni-Nüganeni “Nukkude Akadeemia” (Linnateater, 1992, lav Elmo Nüganen). Aitäh, Elmo! Hilisemad: Milan Kundera “Jacques ja tema isand” (“Vanemuine”, lav Ain Mäeots), “Trankvillisaator” (Von Krahli Teater, lav Peter Bicknell), “Risk” (Nukuteater, lav Andres Dvinjaninov), “Auto” (“Vanemuine”, lav Mark Babych). Eeskujud. Draamateatris oli kunagi hiid-ammu lavastus “Norman Vallutaja”, olin siis üsna tilluke. Ma ei tea siiani midagi tüki sisust, aga see lava, mida ma mäletan, oli eriline. Siis märkasingi esimest korda lavakujundust. See oli Vadim Fomitševi tehtud: tohutu 2—3-kordne kolikamber, tihedalt täis veidraid asju. Kindlasti olen seda oma kujutlustes veel kreisimaks mõelnud, aga see avaldas tookord muljet. Josef Svoboda oma kontseptuaalse, arhitektuurse mõtlemisega on mind tohutult mõjutanud. Kohtasin teda korduvalt Prahas (tema pärast ma sinna läksin!) — ta on tõeline Õpetaja. Tal on maailma kõige ilusamad reljeefsed, suured ja soonilised käed! Neist on kohe näha, et ta on Tegija.

Inspireerinud on hiljuti nähtud muusikal “Lion King” Julie Taymori ja Richard Hudsoni geniaalselt lihtsa ja vaimuka lähenemisega, samuti kujunduse ja lavastuse terviklikkusega. Robert Wilson — sõgeda töössesuhtumisega, Peter Greenaway oma filmide, graafika ja installatsioonide n-ö maagilise realismi ja teadliku visuaalsusega. Kujutavad kunstnikud vaat et rohkemgi kui teatrikunstnikud. Aga samal ajal võrdselt ka Taimaa lõhnad ja värvid. Vaimustavaid ja mällusööbinud asju-inimesi on miljon! Kellel poleks.Hobid. Hobi kõlab nagu mingi pühapäeva maiuspala! Mulle tundub, et loomingulise inimese puhul on huvid-hobid-töö üks tervik, need asjad on nii läbi põimunud iseendaks olemisega. Minu esimene hobi on minu töö. Fotograafia — nurkapidi haakub see mu tööga. Otsin objektiiviga üles mingid vastuolulised momendid inimeste elust, kostüümidest, keskkonnast. Pildistan üles kas elu enda kujundatud või inimeste tehtud veidrused. Need on detailid, mida hiljem kasutan peaaegu alati loomingulises töös. Viimati tegin “Vanalinnastuudio” jaoks “Kasside” kujundust. Käisin Kadriorus fotoaparaadiga ringi, pildistasin asju kassi silmade kõrguselt (nii umbes 15—20 cm maast). Vaatasin, mis nurga alt kass treppi näeb, kui suur on tema jaoks näiteks plekk-ämber või saialillepuhmas. Roomasin mööda tagahoove.

Teine, mis mind täitsa hulluks ajab, on Maitsed. Toidu valmistamine, uued maitsekooslused ja nende loomine. Jumaldan ilusatest värvilistest komponentidest lõhnavate vürtsikate roogade valmistamist.

Eurovisioon. Lavastuskunstnikele on väga harva konkursse. Kunsti on üldse jube raske mõõta, ennast ei oska kellegagi kuidagi võrrelda. Erinevalt sportlaste olümpiamängudest, pole kunstis selgeid hindamiskriteeriume. Mõnda tükki vaadates tead küll, et seda kujundust oleks mina teinud teisiti, aga see ei ole mingi näitaja. See, et mina, st meie tiim selle konkursi võitis — teeb rõõmu küll, mis siin salata. Võistluskirg, võrdlusmoment oli tohutult põnev. Niivõrd raske reeglistiku ja reglemendiga kujundus — see oli ja on päris keeruline väljakutse, sest tahaksin ju novaatorlik olla. Igal juhul verstapost.

Tagasiside. Teatrikunstnik saab väga vähe tagasisidet oma tööle, veel vähem professionaalset tagasisidet, konstruktiivset kriitikat. Pole lootustki, et kriitik märkab veel mingisuguseid ekstra nüansse. Tüüpiline näide. Tegime “Autot” “Vanemuises”, tükk tuli välja ühes tehaseruumis. Pärast tuli kriitik ja kirjutas, et lavastuse jaoks oli valitud õige atmosfääriga ruum. Mis jutt see on! Harilik lambajutt! Selles ruumis, annan oma pea, ei olnud mingit atmosfääri. Mina tekitasin atmosfääriga ruumi! Välja. Igatsen ja ootan, et saaks minna tööd tegema ka Eestist välja, muudele lavadele, saaks ennast proovile panna. Tulles New Yorgist tagasi, ma nutsin Kennedy lennujaamas. Ma igatsen suurte linnade järele, ma igatsen suure väljakutse järele. New Yorgis tundsin õhust — see on kõikide võimaluste linn (kõlab kui klišee aga on “tegelt” tõsi!). Seal on häid lavastusi, tohutult palju häid kunstinäitusi, fotonäitusi. See vaimsuse kontsentratsioon suurlinnades, värskete, innovaatiliste, sõgedate ideede-võimaluste rohkus — ootan, et maailm avab oma uksed ja saan ennast proovile panna. Ehk tundub pärast, et siin (Eestis) ongi kõige toredam, aga enne tahaksin ikka ära proovida.