ÜLO TONTS
MIS SEAL SIIS ON?

Anton Tšehhov, “Kirsiaed”. Lavastaja, lava- ning muusikakujundaja: Mati Unt
Esietendus 20. oktoobril 2001 “Vanemuise” suures majas.

Mati Undi “Kirsiaed” üllatab kõnetamise viisiga ning on samal ajal tähelepandavalt järjepidev ja jõuline nende sisukvaliteetide läbimängimisel, mida tšehhovlikkuseks nimetatakse või sellega seotakse.

Olekski nagu kõige olulisem selle lavastuse kohta minimalistlikul viisil

ära üteldud, aga… sõnad ise ei ole need, ei sobi jutuks oleva teatrisündmuse vaimuga. Kui lavastaja teoviisile ja “Kirsiaia” etendamise laadile adekvaatsemat sõnalist katet otsida, tuleks ütelda kuidagi hoopis teisiti, kõvema hääle ja jõulisema intonatsiooniga. Kas või näiteks nii: Undi “Kirsiaed” lööb platsi puhtaks. Too puhtaks löödud plats tähendab siis, et on tehtud selge vahe Tšehhovi esitamise senise traditsiooniga. Ei oleks nagu olnudki varasemaid lava-“Kirsiaedu”. Oleks nagu uus näidend, mille lavaelu alles algab. Aga etendus läheb edasi ning just tollele vaatajale, kes Tšehhovi esitamise senises traditsioonis kodus on, saab kiiresti selgeks, et mängitakse ikka sedasama “Kirsiaeda” ja mõtterõhudki tulevad tuttavad ette. Peataolek ja segadus Ranevskaja Pariisist saabumise ööl (näidendi esimene vaatus Tšehhovi jaotuse järgi) oleks nagu mitu korda suurem sellest, mida oodata teadsime. Aga kõige tšehhovlikum tekst — inimesed ja mälestused, inimesed meenutavad oma kadunud aega — on tähendust täis nagu ennegi, tõuseb esile, paneb end maksma. Minevikus on olnud rõõmsam ja kindlam elu, mille tagasisaamist enam ei usuta. Kirsiaiast lahkumine on ainult episood totaalsest draamast, mille mõõtkavas on inimese elu.

Undi “Kirsiaed” on rõhutatult mänguline teater, teatrimäng, milles lakkamatult registreid ja vahendeid muudetakse. Ekstsentrilisus, äärmustesse minek, ootamatu ülesastumine ei ole siin lihtsalt lubatud, see ongi norm ja stiil. Võib imestada ja imetleda, et Liis Benderi Charlotta, kes otse ekstsentrilisena kirjutatud, selles läbinisti mänguliseks muutunud maailmas varju ei jää ning kaduma ei lähe. Võib viidata selle rolli eriti väljapeetud liikumispartituurile, kehakeele rikkusele. Aga ikkagi saab see olla ainult osa seletusest.

Kui vahendite paljusust meeles pidada, võiks nagu eklektikastki kõnelda? Aga ei, esimese vaatamise kogemus, etenduse vahetu “lugemine” tõrgub seda mõistet asjasse segamast. Selles hulluses peab olema süsteemi, peab olema kord ja arvestus, milles etenduse saali jõudmistki silmas on peetud. Ka traditsioonilises tähenduses psühholoogilist mängulaadi tuleb nappide hajutatud laikudena, kohati lihtsalt üksikute fraaside mõõdus ette. Kuidas see kõik vastuvõtjani jõuab — aga jõuab ju? Tervik kasvab ja ei lagune koost. Mida halvemini käib kirsiaia käsi, seda selgemaks saab, et “Kirsiaial” läheb seekord hästi. Kirsiaia ümber ehitatud lugu on hästi jälgitav. Inimesed laval ei ole hoopiski need, keda mäletame varasemast. Aga mulle iseenesest küllalt tuttav “Linda Rummo Ranevskaja oli huvitavam” ja teised niisugused võrdlused seekord lihtsalt ei käivitu, jäävad iseenesest kõrvale. Kusjuures Rummo ammust Ranevskajat oleks nagu takkajärelegi lihtsam sõnadesse püüda kui Raine Loo praegust. “Võrratu irreaalsuse kehastus”, on selle Ranevskaja kohta ütelnud Reet Neimar ja need sõnad on täpselt märki (“Sirp” 2. XI 2001). Aga see on minu meelest ikkagi rohkem kokkuvõte ja tagasivaade, etenduse käigus intrigeerib see Ranevskaja pidevalt määramatuse ja tabamatusega, raskesti määratava piiriga mängu ja tegeliku mina näitamise vahel.

Näitlejad toimivad in corpore väga tõhusalt, loovad harjumatu, põhimõtteliselt võõrapärase maailma ja suhestavad selle ladusalt publikuga. Tipprollidest on põhjust kõnelda, aga meeskonna (mõtlen tervet truppi) tasavõrdsus teeb esiletõstmised teadagi küsitavaks, Lopahhini (Hannes Kaljujärv) vastutus on mingis mõõdus suurem kui Gajevil (Rein Oja), tal on rohkem võimalusi ja tundub küll, et Kaljujärv võtab rollist maksimumi ja annab etendusele maksimumi. Selliseid energiaplahvatusi ja tõehetki nagu on Kaljujärve Lopahhini tants tuleb väikesemahulises eesti teatris harva ette. Samal ajal on tunne, et seda pastelset, intelligentset, oma stereotüübiga vaikselt vaidlevat Gajevit peaksin veel nägema. See viimane kehtib ka üldisemalt. Etendus (lavastus) jõudis kohe kohale, esimese kohtumise mulje oli peaaegu et eufooriline. Komponentideks jaguneda ei taha tervik hästi ka teise vaatamise järel.

Üks järeldus eelnevast: Undi “Kirsiaed” on lavastajateater par excellence. Lavastajateatrile ja ansamblimängule orienteeritust on Tšehhovi puhul kaua aega tunnuslikuks peetud. Ainult et seekord tähendab sellesama printsiibi kehtimine tegelikkuses midagi muud, kui tähendas ansambliteatri kuldaegadel. Lavastaja on Tšehhovi partituuri just rolle mööda ümber kirjutanud. Umbes nii: sümfooniaorkestrile komponeeritud oopus on arranzeeritud dzässiks. Teised instrumendid, teised kõlavärvid. Muusika on seesama ning ei ole oma väärtusest kaotanud.

On see “Kirsiaed” tänapäevane? Kuidas Undi lavastus suhtleb oma vaatajaga, mis seda suhet kannab? Kui mõni näidend on saja aasta jooksul mängitavuse tipus olnud, kas siis on mõtet niiviisi küsida? Ehk ei olekski, kui tegemist oleks traditsioonilise, “tasakaalustatud” T?ehhoviga. Aga ei ole ju. Ja kas ei ole muutumise kõige olulisem komponent siiski inimene “Kirsiaias”? Mitte t?ehhovlikkusele vastuastumise või T?ehhovi uuesti mõtestamise tähenduses, vaid t?ehhovlikkuse realiseerimise määra kasvatamise läbi. Kolmkümmend aastat tagasi hämmastas T?ehhov Adolf ?apirot XX sajandi inimese psüühika etteaimamisega. Jutt on siis noorest ?apirost, kes oli just Tallinnas “Kirsiaeda” lavastades enda jaoks T?ehhovi avastanud. ?apiro “Kirsiaiale” tagasi mõeldes tundub, et Unt on nüüd sellesama kirjandusliku ainega töötades XX sajandi inimese ja tänase maailma pidetuse edasiandmiseks leidnud teised, atraktiivsemad ja agressiivsemad väljendusvahendid ja need ka edukalt realiseerinud. ?apiro kunagised sõnastused — “psühholoogiline t?apliniaad, hinge ekstsentrika” (vt “Linda Rummo elust ja lavaelust”, Tallinn 1996, lk 184) — sobivad väga täpselt uues “Kirsiaias” valitsevat elutunnetust märkima.

Kirjanik Unti on ammustest aegadest peale, nii modernismieelsetes kui ka modernistlikes tõlgitsustes, peetud olevikulise ajahetke täpseks tabajaks ning edasiandjaks. Kas lavastaja kohta selliseid üldistusi on tehtud, ei tule ette. “Vanemuise” “Kirsiaia” puhul on aga kindlasti oluline, et tegemist on olevikulise, kui soovite, siis ajatu teosega. Seda just psühholoogilise õhustiku ja elutunnetuse tasandil, mis etendamise laadist sõltuvalt vahetus retseptsioonis määravaks saavad. Nende inimeste olukorda komplitseerib nende päritolu, minevikus, oma eelnevas elus kinniolek (“äärmine seesmine determineeritus”, kui veel kord ?apirolt sõnu laenata). Lopahhin on kannatlik pääsemisplaani selgitades, tal on selleks piisavalt motivatsiooni. Ta kõneleb aga kurtidele, dialoogist jääb asi kaugele.

Lehitsesin oma T?ehhovi-märkmeid, sain teada, et Maria Knebel pidas “Kirsiaia” põhiideeks inimeste suutmatust minevikust lahti ütelda. Oma lavastuse kontseptsioonist kõneldes jääb Unt kavalehel rohkem kui reserveerituks: “suur” näidend (jutumärkide mõte ei ole kuigi selge), piisavalt vastuoluline ja segane, et sellele mingit isiklikku mõtestust peale suruda. Olgu selle segasusega kuidas tahes, kindlasti oli tark end T?ehhovist juhtida lasta. Knebeli mõtet ei pea “Kirsiaia” kontseptsiooniks pidama, aga Undi “Kirsiaeda” vaadates (vaadanuna) paistab see tähelepanek täpne ja oluline. T?ehhov pääseb maksvusele ja on jälle kord tänapäevane, kujutab meie maailma ja meid endid. T?ehhovi silme ees oli üleminekuaja Venemaa: senise eliidi aeg on läbi, kultuur ja väärtused peavad muutuma. Kui inimesed seda mõista tahaksid, võiks kirsiaia saatus teistsugune olla. Kummastusega paneme tänases maailmas jällegi tähele väärtuste muutumist ja lausa kadumist, eriti mis puutub eetikasse ja moraali. Kas suudame ja kas ikka on mõtet nende muutustega kaasa minna?

Lava- ja muusikakujundajana Unt millegagi ei üllatanud, oli teadvalt traditsiooniline, kui tema enda viimaseaegseid lavastusi silmas pidada. Enam-vähem tühi lava, kodustamata ruum, millele suured eredad värvipinnad taustal soojust ei lisa, pigem ikka vastupidi. Tuleks seda ruumi mingis tähenduses eksistentsiaalseks pidada? Vaatajal on selleks voli, aga küllap niisugune pildilisus võtab etendusest osa ka teadvustamata kujul. Muusikaline Unt näib paljus mängivat vaataja äratundmisrõõmule. J. Vahtra kostüümide kohta ei oska midagi öelda, aga neid ei saa märkamata jätta ja küllap need jäävad meelde.

Arvustuse pealkiri viitab kavalehele. Lavastaja sõnastab irooniliselt traditsioonilise T?ehhovi-etenduse malli ning ütleb siis, et tahtis ka ise vaadata, “mis seal siis on”.

Ei oska arvata, jäi ta tulemisega rahule. Sest nagu selgus, T?ehhov oligi T?ehhov — see, mida seal varemgi teati olevat. Teadasaamise käik ise, nagu see lavastuses fikseeritud, rikastab T?ehhovi mängimise traditsiooni ja eesti teatri pilti.