ANDRES LAASIK
TÄNAPÄEVA TEATRI TŠEHHOVI TEGELASTE LAULUD JA TANTSUD

Alles see oli, kui tuli rääkida Tšehhovi draamapärandi teatritõlgenduste tolmususest ja väsimusest. Näitekirjanduse klassika elab teatris ikka üle halvemaid ja paremaid aegu. Ja hea tuleb tavaliselt ootamatusena. Nii mõjubki Tšehhovi jõudmine teatri postmodernsesse aegruumi samaaegselt nii värskelt kui ka üllatavalt.

Rootsi teatrielu uusim tõmbenumber on maailmakuulsa teatrimehe Robert Wilsoni Stockholmi linnateatris lavastatud Tšehhovi “Kolm õde”. Nagu Mati Undi “Kirsiaed” “Vanemuises” räägib Wilsoni lavastus, et suure vene sajanditaguse modernisti looming püsib täna elus just postmodernistlikus tõlgenduses.

Aasta tagasi lavastas Wilson samas teatris Strindbergi “Unenäomängu”. Siis vastas Linnateatri põhirivaal Rootsi pealinnas, Kuninglik Draamateater Ingmar Bergmani naasmisega, kes tõi lavale Strindbergi “Kummitussonaadi”. Tänavu on Robert Wilson teinud Linnateatris jälle põneva klassikalavastuse, mis mõjub värskelt isegi Rootsis, kus väga heade lavastajate välismaalt töölekutsumine on tavapärane praktika.

Robert Wilsoni lavastus ei püüagi jutustada tavapärases realistlikus laadis lugu provintsilinnas elavatest õdedest. Mis ei tähenda, et lugu laval ei oleks. Lavastus keskendub näidendis peituva sisu esiletoomisele. Näitlejad avavad seal täpse ja kujundlikult rikka mänguga tegelase ja esitatava stseeni olemust. Vaataja ees jookseb lahtikistud kujul kõik see, mida realistlikus teatris tavatsetakse allteksti peita.

Wilsoni “Kolmes ões” tuleb südametemurdja Veršinin Prozorovite majja lauldes. Näitleja Lars Göran Persson koostab Tšehhovi repliikide põhjal mõnusa dzässipartii, millega avab vaataja ees kaardid: tegu on veetleva ja oma esinemist nautiva mehega.

Seevastu õekeste väljendusvahendid kipuvad kalduma moodsa tantsu ja isegi skulptuuri valdkonda. Esimeses vaatuses eeslaval kanapeel kummalises, eriliselt pingestatud poosis külitav Olga (Anita Ekström) mõjub oma näitlejatööga lausa skulptuurselt. Skulptuursete pooside kõrval on lavastuses ka kuulsat Wilsoni aeglustatud liikumist, näitleja kannab endas kontsentreeritud kineetilist pinget.

Pidevalt toimuvad pöörded uutesse laadidesse. Ohvitserid Fedotik ja Rode tulevad lavale tegema koomilist klounaadi, mis mõjub üheaegselt haledalt ja naljakalt.

Mängule liitub loomulikul moel liikumine, kus on äratuntavad moodsas tantsus kasutusel olevad sammud, zestid, poosid. Millega mängivad omakorda kokku tõusvad ja langevad sirmid, puhaste punaste, siniste valgustega ruumid ja peaaegu lakkamatu muusika, mis mõjub kord kontrapunktina, kord maheda pehmendava taustana. Vahel muusika kohtub laulmise ja tantsuliigutustega, enamasti kulgeb ta omasoodu. Wilsoni “Kolm õde” on kui dzässmuusikal, kus teatri eri komponendid pidevalt improviseerivad, mõjutades ja kasvatades ühiseid teemasid. Pidev näitlejate, ruumi, valguse ja muusikaga nipitamine ei lase pingel lahtuda, tekib eriline atmosfäär (mitte see paljuräägitud tšehhovlik), mis ei lase lavastusel igavaks muutuda.

Wilsonit ja Unti ühendab suure lava hõlvamine. Kujunduse ja kõnekate ruumilahendustega saab avar pind, mida üldjuhul tänapäeval raske teatriga täita, hoopis vooruseks. “Vanemuise” “Kirsiaia” lavastusele jäi külalisetendusel Draamateatris lava isegi liiga kitsaks. Mööblitükid ja näitlejad ei tahtnud sinna kuidagi ära mahtuda. Tuleb välja, et postmodernse teatri laadis peitub vägi, mida üldiselt on peetud muusikalide pärusmaaks.

Wilson ja Unt mõlemad ei hoia ennast tagasi Tšehhovi näidendites peituva koomilise väljatoomisel. Ja erinevalt lavastaja laadist tehakse seda erinevalt. Wilson juhib näitlejat peenemalt ja kunstilisemalt, Unt rämedamalt ja elavamalt. Unt ei pelga juhtida Anja (Kersti Heinloo) esitust lausa Teletupsu stiili, mida Wilsoni juures naljalt ei kohta. Samas on Undi lavastuse Anja esimene minu nähtud selle rolli tõlgendus, mis mingit suuremat sõnumit kannab.

Kasutatud tantsude loomuski on isesorti. Unt paneb Hannes Kaljujärve Lopahhini rollis hoogsalt vene rahvatantsu samme kargama. Robert Wilsoni juhitud näitlejate käte- ja jalaliigutustes on seevastu näha Isidora Duncanist alguse saanud elementide kasutuselevõttu. Ja ometi võib mõlemal juhul näha lavastuse kujundlikku joont kui ruumis liikuvate inimeste arengut.

Kuigi Wilsoni lavastatud “Kolm õde” on võrreldes “Vanemuise” “Kirsiaiaga” kui üks natüürmort, on sealgi teravaid kohti, kus näitleja saali pöördub. Need lavastused on nagu ühe puu kaks harali kasvanud oksa, mõlemasse jõuab teatri käidud tee uuenduste mahl.