MARIS BALBAT
JAAN SAUL EI UNUNE

Läinud aasta esimesel jõulupühal oleks Jaan Saul saanud 65-aastaseks. Ta suri 3. juulil 1966, kahekümne üheksaselt nagu Theodor Altermanngi. Siiski mitte esimesena sellest Panso kooli esimesest lennust: enne teda lahkus kursusevend Sulev Tamm ning jäi teadmata kadunuks teine esimese lennu mees Ants Nopri. Tänaseks on sellest surmast liigvarakult räsitud lennu kaheteistkümnest mehest elus kolm.

Varalahkunud Jaan Sauli ümbritseb legendi aura. Nagu teatri- ja filmiajaloost teada, kinnistab andeka looja surm noores eas tema legendi. Juba lapseeast haige südamega Jaan Saul jõudis teha tavatult palju: õppida kaks aastat Tartu ülikoolis füüsikat, mängida ülikooli näiteringis, teha sporti, mängida klaverit, laulda ülikooli meeskooris, lõpetada lavakunstikooli, mängida “Vanemuise” näitlejana teatris peaosi, õpetada “Vanemuise” stuudios, olla ühiskondlikult aktiivne, õppida Moskvas kõrgematel filmirezissööride kursustel, mängida filmis, esineda luuleõhtutel, assisteerida Pansot Moskvas “Metskapteni” lavastamisel, osaleda Noorsooteatri loomisel ning lavastada ja mängida uues teatris, kirjutada artikleid, abielluda, saada poja ja tütre isaks. Kõik see saadetuna kirglikust enesetäiendamise tahtest.

Jaan Saulist on talletunud rohkem kirjalikke mälestusmärke kui näitlejaist tavaliselt. On säilinud tema tihedalt täis kirjutatud üksikasjalikud päevikud, millest osa on hoiul Teatri- ja Muusikamuuseumis. On mahukas kirjavahetus kodustega, sõpradega, kursuse- ja klassikaaslastega, oma põhiautoriteedi Pansoga, abikaasa Aimega, millest osa asub TMMis, osa on erakätes. Ja on Jaan Sauli usaldusisiku Leenu Siimiskeri 1972. aastal ilmunud põhjalik raamat Jaan Saulist, milles kõiki Sauli isiksuse tahke, eeskätt tema poliitilisi sümpaatiaid-antipaatiaid, pole sõltuvalt raamatu kirjutamisajast siiski saanud valgustada.

Detsembrikuus võttis “Vanemuise” kirjandustoimetaja Sven Karja, kes on sündinud kaks aastat pärast Jaan Sauli surma, ette mälestusõhtu korraldamise Jaan Saulist. Sest kuigi ei ole enam Sauli õpetajat ja lavastajat Voldemar Pansot, ei ole temaga töötanud lavastajaid Epp Kaidut ega Kaarel Irdi, ei ole Jaani isa Voldemar Sauli ega ema Linda Sauli, ei ole enamikku erialaõppejõude lavakunstikateedrist ega paljusid sõpru-kursusekaaslasi, on meenutajaid-mäletajaid siiski veel päris palju.

“Vanemuise” väikese maja ovaalsaali olid 2. detsembril neist kogunenud Sauli abikaasa Aime Piirsalu koos poja Juhani, tütre Anneli ja kolme lapselapsega, vend Peeter Saul, klassivend Valdur Madisson Tallinna 2. keskkooli päevilt, kursusekaaslane Jaan Villem Tartu ülikoolist, kursuseõed lavakunstikateedrist Meeli Sööt ja Linda Kuusma-Olmaru, kolleeg Iivi Lepik Noorsooteatrist, Sauliga TRÜ näiteringis koos mänginud Kalju Haan ja Virve Meerits, “Vanemuise” õppestuudios tema õpilasteks olnud Epp Koger ja Raine Loo, Sauli lavapartnerid “Vanemuisest” Lia Laats, Herta Elviste ja Lembit Eelmäe.

Õhtut juhtis Sauli õpilane “Vanemuise” õppestuudiost, temaga ühes lavastuses koos mänginud ja teda lavalt hästi mäletav Raivo Adlas.

Kuigi kõigi kokkutulnute mälestused Jaan Saulist olid head või ülivõrdelisedki, võib ometi “Vanemuise” seinte vahel toimunud üritust suuremeelseks pidada, sest lahkus ju Saul “Vanemuisest” Moskvasse filmireziid õppima Kaarel Irdi ja Epp Kaiduga tülliläinuna. Juba “Vanemuisest” lahkununa oli ta üks aktiivsemaid Irdi-vastases aktsioonis osalenuid. Kuid just “Vanemuises” tegi ta oma olulisemad rollid (Platonov, Oidipus, “Kaks kiigelaual” Jerry), siin töötas ta kõige pikema perioodi oma elust (1961—1964). Sauli viimaseks armastuseks jäänud Noorsooteatris sai ta olla vaid aasta: 1965—1966.

Meenutuste mosaiigis tõstsid meenutajad Jaan Sauli isiksuseomadustena rõhutatult esile tema ausust, teravat õiglustunnet, liidriomadusi, maksimalismi.

Peeter Saul rääkis noorema venna sporditegemistest, matemaatika- ja antiikajaloo huvist, tema malemänguoskusest ja muusikaarmastusest. Peeter Sauli sõnul mängis Jaan päris hästi klaverit. Ta meenutas Linda Sauli valulist armastust oma poja vastu, kelle haiguse saatuslikust parandamatusest ema teadlik oli. Linda Saul lahkus pojast 31 aastat hiljem, kuid kuni surmani ei saanud ta üle rängast kaotusvalust. Peeter Sauli sõnul oli Jaani süda juba keskkooli lõpetamisest alates sedavõrd raskelt kahjustatud, et varane fataalne lõpp oli paratamatu (osa siinkirjutatust rääkis Peeter Saul nende ridade kirjapanijale ürituse vaheajal — M. B.).

Kursuseõde Meeli Sööt rõhutas, kuivõrd haritum, targem, laiema silmaringiga oli Jaan Saul teiste kursusekaaslastega võrreldes. Kuigi ta polnud kursusevanem, oli just tema oma turvalisust sisendava isiksusega, oma oskusega teiste muresid ära kuulata, oma huumorimeelega see, kelle ümber koonduti. Kursusel küll teati, et ta on haige, kuid see unustati, kuna ta ise seda kunagi välja ei näidanud. Kuid siis, kui Meeli Sööt diplomilavastustes “Kaks värvi” ja “Lembitu” tema lavapartneriks oli ja Saul ta seal enda vastu tõmbas, tundis Meeli, kui ebatavaliselt tugevalt peksab partneri süda.

Kursuseõde Linda Kuusma-Olmaru meenutas, kuidas Jaan Saul kevad-suvel 1966, kuu aega enne oma surma Olmarude juures Mähel külas käis, nalja tegi ega millegagi oma haigust välja ei näidanud. Rein Olmaru ( 1939—1993) oli Sauli lähemaid sõpru, neid sidusid vaimsed huvid, samuti ühine õppimine Moskvas ja töö Noorsooteatris. Linda Olmaru luges ette tema valduses olevaid Jaan Sauli kirju Rein Olmarule.

Pikemalt rääkisid Jaan Saulist kui oma lavapartnerist ja inimesest Lia Laats, Herta Elviste ja Lembit Eelmäe.

Lia Laats, Sauli partner lavastustes “Kuningas Oidipus”, “Olen 30-aastane” ja “Ookean”:

“Saul tuli teatrisse väga jõuliselt. Ma ei tea ühtegi inimest, kes nii jõuliselt teatrisse oleks tulnud. Minu arvates oli ta maksimalist. Ta andis endast sada protsenti ja võttis ka endasse vastu sada protsenti. Proove tegi ta väga intensiivselt, täie jõuga. Tekst jäi tal väga kiiresti meelde, tekstiraamatust loobus ta kohe. Seadeproove tegime siinsamas ovaalsaalis. Juba seadeproovidest peale töötas Jaan väga intensiivselt, ta nagu ei puhanudki. Ilmselt oli ta kodus palju eeltööd teinud. Kaidu käest küsis ta väga palju: nad arutasid asju, mitte ei vaielnud. Ta respekteeris Kaidut. Üldse oli ta väga tegev, ja seda mitte ainult teatris. Alati pärast proovi oli tal vaja minna mõnele koosolekule, kokkutulekule, raamatukogusse või mujale. Ta oli pidevalt töös. Tal oli elamiseks tohutu jõud, ta elas nagu topelt. Oli näha, et tal mõte kogu aeg liikus järgmiste tegemiste juures. Haigusest me teadsime ka ja loomulikult ei teinud sellest välja, sest ta ise ei teinud oma haigusest numbrit ega andnud seda tunda. Ta sõi väga palju sidrunit, ilmselt andis see talle jõudu.

Ka mina tundsin tema partnerina “Oidipuses”, kus meil oli palju käest kinni hoidmist, et kogu ta keha oleks nagu olnud üks suur süda. See lausa värises sädamelöökidest. Mõtlesin siis alati: kuidas ta üldse suudab vastu pidada! Ta ei lubanud endale vähimatki hinnaalandust. Samas oli ta äärmiselt sõbralik, julgustas partnerit enne lavaleminekut. Ta oli kuldaväärt partner: vaatas vastasmängijale silma, kuulas teda. Oma osasse elas ta täiel määral sisse, alati oli tal pedaal põhjas. Ja mitte ainult etendustel, vaid ka proovides. Üldse oli ta väga aktiivne inimene.

Meenub, kuidas Panso meiega “Oidipuse” proovi tegi ja kord ütles: “Nüüd olete Sophoklese sõnadega rääkinud, tehke see stseen nüüd enda sõnadega!” Minule oli selline kogemus esmakordne, lõin kartma. Kuid tänu Jaanile, kes oli selliseid asju ju varemgi teinud ja kes kohe reageeris ning rääkima hakkas, sain ka mina tema partnerina hakkama.

See, mida Saul jõudis teatris ära teha, on ikka väga silmapaistev.”

Herta Elviste, Jaan Sauli partner lavastuses “Kaks kiigelaual”:

“See Kaidu lavastus oli plaaniväline, mis tähendas, et lavaproove tuli teha tihti öösiti. No Jaan oli niisugune, et temasse võis kohe ära armuda! Mina kui naine olin temasse juba armunud. Vaatasin teda lava tagant alati, kui ta Liaga “Oidipust” tegi. Ja nüüd tuli mul endal temaga teha! Pidime armastajaid mängima, ja mina olin temast kolmteist aastat vanem! Aga Jaan ei teinud sellest väljagi! Sest Jaan oli nii haritud. Mina olin küll temast rohkem tööd teinud, aga minul ei olnud kooli. Ma ütlesin Jaanile, et mina olen juba sinusse kui inimesesse ära armunud, mis me siis veel laval teeme! Aga laval ei osanud ma midagi teha. Tegime selle lavastusega proove, kui pidin kord ära käima Saksamaal filmivõtetel. Olin kolm ööd olnud magamata, kui jälle proovi läksin. Jaan ütles:” Ära karda seda proovi. Sa puhka pisut siin proovis. Kaidule me ei tohi näidata, et me väsinud oleme (ka Jaan oli öösel Tallinnas käinud). Kui mina teksti räägin, siis sina pane oma pea minu rinnale ja natukene puhka!” Sa taevakene, ja seda mina ka tegin tõesti, sest ma vaevalt seisin jalgade peal. Ja mis ma siis kuulsin! See oli kohutav! Ei saanud mina uinakut teha tema rinna najal, sest terve tema korpus oli täis hääli. Ma ei saanud aru, milles seisab asi, mis on juhtunud, sest ma ei teadnud veel siis, et ta nii haige on. Need hääled temas olid midagi sellist, mida ei oska kirjeldada. Jaan märkas, et mina seda tajusin. Alati oli Jaanil otsmik mängides läbimärg: suured raudkülmad higipisarad olid näol, kukkusid sealt minu peale. Füüsilised vaevused olid tal suured, aga ta ei näidanud seda välja ja teised ei saanud sellest aru. Kunagi hiljem rääkis ta oma südamehaiguse loo ka mulle ära: ta oli kõigest väga teadlik ja arvestas kõike ette.

See armumine aga lõppes ära, ütlesin Jaanile, et kuigi ma olen sinusse nii väga armunud, aga kuhu me jätame selle imekauni Aime, kes tuli! Aime oli väga armas ja kena, ja kolmteist aastat vanem naine ei tee midagi selle vastu, nii et jäime ikka Jaaniga lava piiridesse.”

Raivo Adlas (Lembit Eelmäele): “See armumine paistis ju niikuinii lavalt ära, mis sina sellest arvasid? “

Lembit Eelmäe: “Ma teadsin, et sellest asjast niikuinii midagi välja ei tule — et las kemplevad!”

Herta Elviste: “Jah. Kord tegime jälle Kaiduga öösel proovi, olime väsinud, ja Jaan ja Kaidu läksid nii vastamisi, et Kaidu lõpetas proovi: ”Lõpp! Minge koju!“ Sa armas jumal! Aga teisel päeval nägin, et olin tõesti sattunud meistrite hulka: kogu viha oli neil kadunud ja proov läks täie rinnaga ja väga sõbralikult edasi.

Selle etenduse perioodil me saime väga palju kirju vaatajatelt, kellele tükk väga meeldis.”

Raivo Adlas: “Ma loen ette, mida kirjutas sellest näidendist kriitik Huko Lumet: “See on seksuaalse soustiga segatud sõnakõlksutamine.””

Herta Elviste: “Just.”

Raivo Adlas (jätkab tsiteerimist):”Ei lahata kapitalistliku ühiskonna pahesid ega avata klassivastuolusid.”

Herta Elviste: “Jah. Väga tore. See oli armastusedraama. Nii et klasse seal ei olnudki.

Aga kuidas Jaan hoidis partnerit kui inimest! Ta nägi, kui ma närveerisin — ja kuidas ta siis hoidis tuju üleval! Kui mina lugemisproovi ajal juhtusin Kaiduga midagi rääkima, siis pööras Jaan sel ajal mul tekstiraamatu tagurpidi ette. Ta tegi seda kolm-neli korda: ja ise jube tõsine! Ta oli kohutavalt hella südamega. Ja jube haavatav. Ta tahtis oma eraelust rääkida, ja kuna ma elasin siinsamas üle tänava, oli ta ülepäeviti minu juures.”

Lembit Eelmäe (rõhutatult): “Meie juures.”

Herta Elviste:

“Jah. Kord leidsin ta ootamatult kodust gaasiboilerit puhastamas. Ta oli võtnud garderoobilaualt minu korterivõtmed. Siis oli Lembit kusagil filmivõtetel. Meie garderoobid olid kõrvuti ja iga kord pärast proovi leidsin, et mu Saksamaalt toodud uhke sinelmantli varrukad olid tagurpidi pööratud või vöö kümnesse sõlme seotud, nii et mul oli kõvasti pusimist, enne kui koju sain minna. Ta mõtles aina trikke välja, et minu tuju etenduste mängimise ajal üleval hoida. Ja tänu Saulile see tükk läks ka väga hästi.

Jaan oli ka väga tore pidupidaja. Minu ja Lia sünnipäevadel oli ta seltskonna hing. Ja kuigi neil külalistel, kes teda seltskonnas nägid, oli seda raske uskuda, ei võtnud ta tilkagi alkoholi. Tõesti-tõesti!

Veel on mul silme ees pilt, kuidas Jaan hoiab oma pikkade sõrmedega pihkude vahel väikest äsja sündinud poega, kes ta pihkudesse ära mahtus! Jaanil olid nii pikad sõrmed, et ta võttis nendega minu talje ümbert kinni. Mujalt olin ma paks, aga mu piht oli peenike.

Ja mis oleks temast saanud: suur-suur armastusrollide mängija!”

Lembit Eelmäe, Sauli lavapartner ja garderoobikaaslane:

“Jaan oli looduse poolt jõuliselt tehtud, jumala poolt olid talle antud hea füüsis, vägev hääl ja silmapaistev mõistus ning intelligents. Iga kord näitleja ei pruugi intelligentne olla, ja ei olegi vaja alati, et olla hea näitleja; aga temal oli see kõik olemas. Tolleaegses valet ja teesklust täis ühiskonnas oli Jaan väga aus ja otsekohene, oli väga tundlik sotsiaalse õigluse ja ebaõigluse suhtes ning reageeris sellele. Sellest tema kompromissitusest tulid tal ka konfliktid.

Kui ta oma rolle mängis, käis see minu arvates kõik emotsionaalselt läbi temast kui inimesest. Tema mäng oli tõene. Milline kokkuvõtmine ja enesesalgamine pidi see olema tema tervisliku seisukorra juures. On imeväärt, et ta ennast selle rabeleva südamega suutis mobiliseerida. Pärast etendust olid ta riided alati läbimärjad.

Talle ei olnud aega antud, ta pidi niimoodi tegema, ta pidi maksimaalselt pingutama. Kui ta oleks ennast hoidnud need aastad, mis nii lühikeseks jäid, ei oleks ju midagi jäänud. See oli ainuõige, et ta niimoodi tegi, et jäädvustada ennast teatriajalukku sellisena, nagu ta oli.”

Epp Koger, Jaan Sauli õpilane “Vanemuise” õppestuudios:

“Jaan Saul oli heas mõttes õpetaja. Hea õpetaja on teatavasti see, kelle mõte on süsteemis natuke paigast nihkunud, kes suunab oma õpilasi selles suunas, milles ta tahab, ilma et õpilane seda ise märkaks. Seda Jaan just oli. Ta ei tulnud meie juurde nagu õpetaja, ta tuli nagu isiksus. Ta suhtles meiega väga vabalt, väga igapäevaselt. Ta isiksuse mõju oli niivõrd suur, et me näiteks ei pannud üldse tähele, mis tal seljas on. Etüüdid, mis ta meil teha lasi, olid väga ootamatud.”

Aime Piirsalu, kelle abielu Jaan Sauliga kestis viis aastat (1961—1966), millest Saul ligi kaks aastat veetis Moskvas filmirezissööride kursustel ja osa aega elati ka Eestis eraldi, meenutas oma tutvumist Sauliga Aegviidu suusabaasis, millest hargnesid armastus ja abielu. Kui inimeses ja mehes hindas Aime Piirsalu Jaan Saulis eelkõige tema võimet pakkuda turvalisust. Jaan Saul armastas väga lapsi, laste olemasolu perekonnas pidas ta väga tähtsaks.

Jaan Saulil oli hämmastav mälu: vaid ühekordse lugemise järel jäi tal tekst meelde. Temas oli palju elujõudu, ta hoidis elust tugevalt kinni ning vaatamata sellele, et oli oma tervise seisundist teadlik, lootis kuni viimse hetkeni, kinnitas Aime Piirsalu.

Väga emotsionaalselt rääkis Aime Piirsalu Jaan Sauli viimastest päevadest ning lähedaste rasketest hetkedest tema surivoodi juures. Ka müstikat nägi religioosne naine neis hetkedes, nii nagu ka oma tutvumises ja kogu oma elus andeka mehega.

Ainsana koosolnuist meenutas Aime Piirsalu ka Jaan Sauli ning teiste vanemuislaste konflikti Irdiga, mis A. P. arvates võttis Saulilt palju jõudu ära.

Meenutusõhtut hindas Aime Piirsalu kõrgelt seetõttu, et siin said oma isa mitte mäletavad lapsed teada temast palju sellist, mida ema ei ole neile osanud rääkida.

Endast rääkisid lühidalt ka Jaan Sauli tütar ja poeg. Arstiks õppinud tütar Anneli kinnitas, et elanuks isa viis aastat kauem, oleks olnud juba võimalik ette võtta südameoperatsioon, mida varasematel aastatel Eestis veel ei tehtud.

Jaan Sauliga välimuselt sarnane poeg Juhan on mõned aastad õppinud Moskvas kinokoolis, tegelnud disainiga ja ettevõtlusega.

Mälestuskilde oli teisteltki. Kuigi sel vaiksel meenutusõhtul ei tekkinud vaidlusi ega vastakaid arvamusi, milles arvatakse selgivat tõde, mitte ka süvaanalüüse ega ootamatuid lähenemisi, lisandus ometi palju inimlikke kilde mosaiikpildile ühest suurejooneliselt elanud teatrimehest.