ÜLO TONTS
TEATRI JA TELEVISIOONI VAHEL
Evald Hermakülast 1967—1969

1

Evald Hermaküla oli üsna skeptiline teatrist sisupidi kõnelemise võimalikkuse suhtes, “sest tema [teatri] põhikude ei mahu sõnadesse”. Olen sama meelt — aga sõnadest ei ole pääsu. Üks võimalus teatrit mõista võiks olla nende inimeste võimalikult parem tundmaõppimine, kes on teatris nii tulemuslikult toimetanud, nagu seda tegi Evald Hermaküla.

Minu jutt tõukub üsna napilt dokumendi aluselt. Esmaolulised on Hermaküla kirjad, mis ta aastatel 1967—1969 Irdile kirjutas — esmalt sõjaväest ja seejärel Tallinnast. Eemalviibija kirjad, sobiks siis ütelda, et meelde tuletada, kui oluline “Vanemuine” Hermaküla jaoks ka nendel aastatel oli.

Eesti teater seisis tookord oluliste valikute ja sündmuste ees. Evald Hermaküla niisamuti, selle erinevusega, et ta palju mõtles ja kaalus, valis ja otsustas. Järgnevast võiks selguda, kuidas ühe noore inimese valikud ja teod mõjutasid terve eesti teatri käekäiku.

2

1965. aasta kevadel lõpetas “Vanemuise” I kategooria draamanäitleja Evald Hermaküla geoloogiainseneri diplomiga Tartu Ülikooli. Teater oli riiklik ja ülikool niisamuti. Et Hermaküla samal kevadel lõpetas ka “Vanemuise” juures toimiva teatriühingu lavakunstistuudio, ei ole meie loo jaoks kuigi oluline. Sama aasta lõpul tundis noore mehe vastu rutiinset huvi riigi sõjavägi: vaja kodanikukohust täitma tulla! Teater taotles Nõukogude Liidu Kultuuriministeeriumi Teatrite Valitsuse kaudu Hermakülale hooaja lõpuni ajapikendust ja teatrit võeti kuulda — muusad ei pidanud vaikima. 12. märtsil 1966 debüteeris Hermaküla lavastajana — esietendus “Valtoniana”. 10. septembril tuli Kaidu lavastuses ja Hermakülaga nimiosas välja Rainise “Joosep ja tema vennad”. Sama aasta septembris lahkub Hermaküla Tartust ja läheb televisiooni lavastajaks. Kas “Vanemuises” pahandused ja konfliktid? Võib vist üsna kindlalt ütelda, et seda mitte. Ühes möödunud aastal toimunud kõneluses, millest olen märkmeid teinud, ütles Mati Unt, et Hermaküla Tartust lahkumise põhjused olid perekondlikud ja olustikulised. Olgu nii, siin ei oska selle teatega midagi peale hakata. Kuidas ka oli, suhted jäid rikkumata. Lahkusin “Vanemuisest” “küllaltki alatult”, kommenteeris Hermaküla ise seda minekut kirjas, mille ta 1969. aasta detsembris Irdile saatis. Samas kirjas tuletab Hermaküla meelde, et põhjendas äraminekut huviga kino- ja televisioonitegemise vastu ning lubas kolme aasta pärast “Vanemuises” tagasi olla.

Seesama nimetatud huvi on tookordsetes kirjades korduvalt ja pikemaltki jutuks. Usun, et nii minejal kui minemise pärastisel kommenteerijal oli kõige tõsisemal viisil tõsi taga. Kirjad näitavad, et noore Hermaküla kiusatus ja isu end proovile panna, kogeda, õppida, teada saada oli tõsine ja suur. Seda paaris enesekriitilise kahtlemisega, mille positiivset tähendust portree kujundamisel meeles pidada tuleks.

Hermaküla esimene Tallinna-aeg “Vanemuisest” lahkumise järel jäi lausa napiks. “Marati” — A. Arbuzovi “Mu kallis Marat” — ja “Joosepi” etendused jätkusid novembrini. Siis pani riik oma õiguse maksma. Detsembri algul vabastati Hermaküla poolelt näitlejakohalt, mis talle “Vanemuisest” lahkumisel oli jäänud.

1967. aastal, täpsemini vist küll detsembrist detsembrini oli Hermaküla sõduritoidul, asupaigaks Tilsitist Sovetskiks ümber nimetatud linn Ida-Preisimaast Kaliningradi oblastiks ümber nimetatud maakohas.

Olemegi jõudnud olukorrani, milleni selle ettekande pidamiseks oli vaja jõuda. Kirjad, mis Evald Hermaküla siit Kaarel Irdile kirjutas, ei saanud kirjutamata jääda.

3

Sõjaväkke minek ei tulnud niisiis üllatusena. Olukorra muutus mineja jaoks pidi ometi olema väga järsk. Näitleja Hermaküla oli 1962. aastast “Vanemuises” laval olnud, ja mitte väikestes rollides. Katse “Valtonianaga” läks korda. Mati Unt on “Valtonianat” hiljuti teatriuuenduse alguseks nimetanud (“Teatrielu 2000”, lk 125). Uks televisiooni oli lahti. Nüüd siis kasarm ja kasarmuelu.

Kirjad Sovetskist Tartusse kinnitavad, et Hermaküla ei kaotanud selles olukorras pead ega aega. Võib arvata, et aega oli äkitselt varasemast rohkemgi — aega enesesse vaadata ja teatrist mõtelda. Mida ma siis tegelikult ikkagi teha tahan? Mida ma suudan? Missugused on võimalused ja tingimused tegemiseks?

Ei ole põrmugi üllatav, et nende arupidamiste oluliseks partneriks sai Kaarel Ird. Nagu ei ole üllatav seegi, et suhe teatritegemisega äsjase teatripõgeniku jaoks väga oluliseks muutub.

28. mail 1967 kirjutab Hermaküla Irdile: “Oleks tegelikult hädasti vaja Teiega paar sõna tõsist juttu poliitikast ja kunstist rääkida, sest nii ja teisiti olete Te mu ainuke õpetaja.”

Irdi soosivast suhtumisest — teos ja sõnas — noorde Hermakülasse võiks omaette pika jutu kõnelda — fakte ja viiteid on talletunud rohkesti. Kindlasti oli see midagi enamat kui andeka algaja protezeerimine või “Vanemuise” tulevikule mõtlemine. Selle suhtega tegeldes on korduvalt pähe tulnud Mauruse ja Indrek Paasi vahekord: vana mässaja ja noor mässuline. Aga kindlasti oli seal palju muud, mis lähendas. Siinkohal sobib meelde tuletada näiteks Mati Undi arvamust, et Hermaküla teatri põhikriteeriumiks armeest tagasituleku järel oli “sotsiaalsus, aktiivne mõjujõud”.

Reamees Hermaküla ja peanäitejuht Irdi esimene koostöökatse 1967. aasta algul läks nurja. Hermaküla algatusel püüdis Ird sõdurit aprilli algul toimuvate külalisesinemiste ajaks kasarmust välja rääkida. Polkovnik, kellele Ird sattus, ei olnud nõus asja arutama. 7. märtsil kirjutatud kirjas soovib Hermaküla Moskva-käiguks edu. Edukas see ju kokkuvõttes oligi. Lenini preemia jäi küll saamata, aga eks olnud ka Irdi riiklik preemia virtuoosse mängija käes tugev trump nendes rohketes konfliktides, mis “Vanemuisel” ja Irdil kohe-kohe ees seisid, teatriuuenduse kaitsmine muidugi kõigepealt.

Esimese enesekohaselt väga sisuka kirja Irdile kirjutas Hermaküla 28. mail. Kõige olulisem selles võiks olla teade selgunud otsusest lavastajaks saada. Hermaküla annab selgesti mõista, et niisugune valik on “Vanemuisega” seotud: “”Vanemuine” on tervel suurel kodumaal üks väga vähestest kohtadest, kus midagi tõsist teha saab.” Kõlab nagu meelitus, aga kontekst ütleb, et nii see ei olnud. Samas tunnistab teatri kasuks otsustanu, et tahab teha ka televisioonis ja kinos ning loodab selles asjas Irdiga kokku leppida.

Enese jagamisest teatri ja televisiooni vahel räägivad ka 1967. ja 1969. aasta lõpul kirjutatud kirjad. Hermaküla oli Eestis tagasi ja töötas televisioonis, otsus teatrisse tagasi tulla oli endiselt jõus. 1969. aasta 3. detsembri kirjas tunnistab Hermaküla, et ei ole televisioonis ega kinos midagi korda saata suutnud. Küll arvas ta endiselt, et “vähemasti nii väikesel maal nagu Eestimaa peab lavastaja olema suuteline lavastama kõigis kolmes vaatemänguliigis”. Samas arvab ta, “et lavastaja põhikoht peab olema teatris, kust ta teeb suuremaid või väiksemaid ekskursse kinosse ja TV-sse. Seda mitte ainult sellepärast, et teater on neist kolmest kõige vähem riiklik ja industriaalne. Teater on minu jaoks kinost ja TV-st palju ausam ja meie päevadele ja tükkidekskäristatud maailmale hoopis vajalikum.”

4

Missugust teatrit ja teatritegemist ja lavastamise kasuks otsuse langetanud, aga esialgu veel teatrist väljas mees silmas pidas?

Kavatsustest on kirjades palju juttu, esitatud küsimusele otsevastuse andmiseks siiski liiga napilt. On ilmne, et Hermaküla ei kujutlenud end valitseva kaanoniga liitumas. Mida muuta, missuguseid mõtteaktsente ümber seada oli talle aga esialgu seejuures hoopis selgem kui teatrikeele teisenemine.

Kirjas 28. maist 1967 nimetab Hermaküla autoreid, kelle näidendeid ta lavastada tahaks (näidendeid nimetamata): Beckett—Ionesco—Mroó ek—Pirandello—Lunatšarski—Valton—Hermaküla. Sellele loetelule tahab ta samas lisada Paul-Eerik Rummo, kelle lubatud näidendi suhtes ei olnud lootust kaotanud (“Tuhkatriinumäng” oli sama aasta kevadtalvel just kirjutatud, Hermaküla seda veel aga ei teadnud).

28. juuli kirjas lisandub sellele “uue dramaturgia” loetelule (Hermaküla enda mõistekasutus samas kirjas) veel Genet.

Vastukirjas tegi Ird konkreetse pakkumise: lavastage Mrozeki “Tango”. 28. juuli kirjas tõmbub Hermaküla tagasi: “Tango” oli väga hea näidend, aga alustaks meelsasti natuke väiksemast.

Ei ole seejuures päris selge, kuidas seda loobumist mõista. Arvata võib, et pakkumisest taganemine ei olnud isiklik või mitte üksnes isiklik, vaid ka või koguni esmajoones eesti teatri olukorda ja võimalusi hindav. Hermaküla arvates oli too eespool autorite nimetamisega esitatud “uus dramaturgia” (“anti-absurdi-paradoksi-dramaturgia”, nagu ta samas leidlik-asjalikult konkretiseerib) eesti teatri jaoks liiga uus. Sisuliselt oleks nende autorite lavastamiseks viimane aeg, aga millest alustada — niiviisi nägi Hermaküla probleemi. Samas Eesti Brechti-lavastuste kohta esitatud kriitiline viide laseb oletada, et ta muretses nimelt eesti teatrite suutlikkuse pärast selle uue dramaturgiaga toimetulemises.

Ka nendest nimetamistest ja arutlustest kumab selgesti läbi, kui prioriteetne teatri uuenemises oli tollel hetkel Hermaküla jaoks  m i s: keda lavastada, missugustel mõtteväljadel liikuda.

Küll kuulus tollesse uuenemisvisiooni juba kunstnikutöö. Hermaküla kirjutas Irdile 28. mail 1967 kirjas, et “uue dramaturgia” lavastuste kunstnikeks sobiksid “näiteks sellised noored reaktsionäärid” nagu Tõnis Vint ja Jüri Arrak (väike näide Hermaküla mängitsevast sõnakasutusest). Nende eeliseks pidas ta ka seda, et nimetatud kunstnikud ei olnud lavakujundust õppinud.

Aga Hermaküla enda nimi “uue dramaturgia” autorite loetelu lõpus? Seletus ei ole keeruline. 28. mail 1967 teatab Hermaküla kirjas Irdile, et kirjutab näidendit ning iseloomustab seda umbmääraselt ja eneseirooniliselt: “esteetiline sandilake kõikidest kaasaegsetest dramaturgia vooludest”. Irdilt palub ta järgmise aasta jaanuaris-veebruaris “”Vanemuise” lava, mõne rubla raha ja paar näitlejat”. Näidend saigi valmis ja oli 1968. aasta algul Irdi käes. Ird luges ja oli kahtlev, soovitas viimistleda, ei olnud ametnike heakskiidus kindel, pidas paremaks sügiseni oodata ja kohe “Tuhkatriinumäng” käsile võtta — mida Hermaküla teatavasti ka tegi. Midagi konkretiseerivat tolle näidendi kohta minu kätte sattunud paberitest leidnud ei ole, ka mitte teksti ennast.

5

Nägime noort Hermaküla ja tema dilemmasid ajal, mida rohkem vormi kui sisu silmas pidades olen iseloomustanud sõnadega “teatri ja televisiooni vahel”. Küllap oli huvi televisiooni vastu siiras. Selge on aga, et “Vanemuisest” lahkudes ei eemaldunud Hermaküla teatrist, et soov teatris töötada aina domineeris ja selgema sisu sai. “Uue dramaturgiaga” kontaktisolek andis märku eesti teatri olukorrast. Olukord nõudis sekkumist, aga tekitas ka kõhklusi ja nõutust: kas jõud kannab?

Noid kirju kirjutades mõtles Hermaküla algamisel oleva teatriuuenduse jaoks olulisi mõtteid.

On suur kiusatus siinkohal ütelda, et juhus ja õnn olid tollel arenguhetkel Hermaküla ja eesti teatri poolel. Paul-Eerik Rummo kirjutas 1967. aasta kevadtalvel “Tuhkatriinumängu”. Näidend meeldis lavastaja Hermakülale: “…väga hea, väga moodne ja väga sünge näitemäng”, nagu ta seda iseloomustas 31. detsembril 1967 Irdile kirjutatud kirjas — Ird ei olnud “Tuhkatriinumängu” veel lugenud (“meeldis” ei ole siin kindlasti õige sõna, aga missugune oleks õige? Juhuse kombel sain 1968. aasta kevadel “Tuhkatriinumängu” käsikirjas lugeda; mäletan selgesti, et mulje oli meeldimisest kuidagi hoopis enamat). Ird omakorda muretses väga, et “Tuhkatriinumäng” nimelt “Vanemuises” lavale tuleks, ja kiirustas Hermaküla takka.

Mida ma juhust ja õnne nimetades silmas pean? Lavastaja Hermaküla — lavastajaks saama valmistuv Hermaküla, kui täpsem olla — sai õigel hetkel õige näidendi — just siis, kui vaja, ja nimelt selle, mida vajas. Kusjuures Rummo ja Hermaküla kohtumine oli õige, ajas täpne, ka eesti sõnateatri muutumist silmas pidades. Hermakülal oli vaja ennast tõestada, küllap ka iseendale, ning soov üldisemaltki sõna sekka ütelda. Rummo oli oma “Tuhkatriinumängu” ülitäpselt sellesse kohta ja aega kirjutanud. Kuulsate eurooplaste näidendid võisid ootama jääda.

Lavastus läks suurepäraselt korda: lavastajapabereid taotlev Hermaküla sai tänuväärse võimaluse ja kasutas seda maksimaalselt. Aga lavastuse kontekst tundub seekord olevat tavalisest palju olulisem, ka teatriuuenduse avangut silmas pidades. Ja selle kontekstiga liituvad päris tihedalt ka Ida-Preisimaal mõteldud mõtted, millest äsja rääkisime.

Üks märkus veel selles asjas. Parteibürokraatiasse ja umbunud mõtlemisse takerdumisega ja sellest kõigest läbimurdmisega lõi “Tuhkatriinumängu” lavastus üliväärtusliku pretsedendi — avardas arusaamisi ja normaliseeris mõtlemist. Näidendi ja lavastuse tase tähendas seejuures muidugi palju.

6

Viimase kirja Irdile “teatri ja televisiooni vahelt” kirjutas Hermaküla 3. detsembril 1969 Tallinnas, kus ta sõjaväest tagasituleku järel töötas televisioonis. Seega siis üsna vähe aega enne “Vanemuisesse” tagasijõudmist jaanuaris 1970. Teatriuuendus oli vahepeal ka tegelikkuses alanud. Aasta algul oli vaatajate ees olnud Suitsu-õhtu, veebruaris esietendus lõpuks “Tuhkatriinumäng”. Jaan Tooming oli juba “Vanemuises”, “Laseb käele suud anda” esietenduseni (14. XII 1969) oli jäänud üsna vähe aega.

Selles kirjas on intrigeeriv teema, mis ei ole eespool jutuks olnud.

Kirjast järeldub, et Hermaküla “Vanemuisesse” tagasitulek oli tolleks ajaks selgeks kõneldud ja otsustatud. Siin näitab kõigepealt abi lubamine — abitõotusestki võiks kõnelda — “Vanemuisele” ja Irdile “nendel rasketel tulevastel aegadel, mis eks vist osalt on juba peale hakanud”. Jutt on olukorrast, kui Ird “aastatele ja aastate lõpmatule väsimusele” järele annab ja “Vanemuine” ohtu satub. Hermaküla kõneleb Mati Undi, Jaan Toominga, Kuno Otsuse ja enda nimel.

“Ei kahtle me keegi Teie sõnades, et teatrit peab juhtima üks inimene. Küsimus on ainult selles, mis teha siis, kui seda inimest parajasti ei ole. Ühesõnaga, nendel rasketel tulevastel aegadel, mis eks vist osalt on juba peale alanud, on meie siiras soov olla Teile ja “Vanemuisele” abiks niipalju kui vähegi võimalik. Ma loodan, et me oleme suutnud aru saada ka sellest, et see on meie kohus meie rahva ees. Ma julgen kinnitada, et keegi meist ei taha “Vanemuist” mingil kombel lõhkuda või teda eksperimentaalteatriks muuta. Meie ainuke tõsine eesmärk teatritegemisel on säilitada “Vanemuine” sellisena, nagu ta juba mitmeid aastaid on olnud.

Üsna pea me palume Teid ära kuulata mõningad konkreetsed meiepoolsed ettepanekud. Ma olen kindel, et Te saate minust õigesti aru. Me ei trügi pumba juurde ega ürita võimupööret…”

Osa ettepanekute mõõduka konkretiseerimiseni jõuab Hermaküla juba samas kirjas: “Niisiis tahaksime me kolmekesi — Tooming, Unt, Hermaküla — Teile toeks ja abiks olla kõiges selles, mis seotud sõnalavastustega “Vanemuises”. Me usume, et Kuno Otsus oleks Teile samavõrra toeks ja abiks kõiges, mis ooperit puudutab. Balletiga on ju asi korras ja operett ei tohiks eriline probleem olla. [- - -] Poliitikat me ilmselt keegi teha ei oska ja see on väga tõsine puudujääk. Jääb üle loota, et Te meile selles osas vähemalt teoreetilise ettevalmistus annate.”

Ei oska arvata, kuidas Ird seda kirja luges. Oli selle sisu talle üllatus või oli midagi juba varem läbi räägitud? Kui nende ettepanekute tausta ja motiive otsida, tuleb meeles pidada, et aasta 1969, eriti aga selle teine pool oli “Vanemuises” mitmete märkide, eriti aga Irdi avalduste poolest kriitiline olnud. Juuni algul esitas ta keskkomitee ideoloogiasekretärile Lentsmannile lahkumisavalduse, mida kordas septembris juubelisünnipäeva järel. Põhjendusi Irdil jagus, dominandiks oli teatri elu väljastpoolt korraldavate instantside ja isikute talumatu suhtumine. Kas oli mingil määral tegemist nn “Tuhkatriinu” üle aasta kestnud epopöa järellainetusega? Oma lahkumisest kõneles Ird aasta teisel poolel ka mitmetel parteikoosolekutel.

Niisugusel taustal paistab Hermaküla kirjast selgesti läbi teatriuuendajate mure oma tegutsemisvõimaluste jätkumise pärast. “Vanemuise” ajalooga tegelemisel on süvenenud mulje, et Irdi lahkumisähvardusi ja -avaldusi ei oleks vähemasti otsetähenduses õige tõsiselt võtta. Aga miks ei pidanud need noortes meestes tol hetkel ohutunnet tekitama? Tagasivaateperspektiivis võiks koguni ütelda, et kaalul on teatriuuenduse saatus.

Abipakkumisest rääkiva teksti sees on motiiv, mis Hermaküla iseloomustuse vaatekohast tähelepanu äratab: “Vahemärkusena niipalju, et me ei usu, et minu ja Jaan Toominga teatripüüdlused ühte langevad. Seejuures usun ma loomulikult väga Toomingasse ja sellesse, mida ta teeb. Ma usun ka, et me suudame temaga teineteist mõista üsna hea tüki aja jooksul ja kui jumal annab, siis veel edaspidigi.”

Lõpuks kirjutab Hermaküla oma “Vanemuisega” seotud plaanidest, mis, nagu selgub, olid osalt juba kokku räägitud. “Lähema kahe hooaja jooksul (s.o 69/70 ja 70/71) on minu isiklikuks unistuseks jaotada oma aeg ja tegemised teatri ning kino-TV vahel pooleks. Kui viimast poolt on vaja kärpida, siis ma loomulikult teen seda… Käesoleval hooajal jääks kaup nii, nagu me kokku leppisime: Majakovski “Lenin” koos Toomingaga, Ameerika-lugu (täiendatud-parandatud L…..) ja L. Andrejev (kevadel).

70/71 hooajal tahaksin ma samuti teha kolm lavastust, kui see võimalik on (st teatri poolt). Pakuksin välja Strindbergi “Surmatantsu” ja muinasjutu lastele. Kolmandat ei oska praegu öelda.”

Kolm aastat on läinud. Hermaküla oli “Vanemuises” tagasi — kõrgema kategooria näitlejana ja lavastajana. Siit edasi tulevad juba uued teemad.

Evald Hermakülale pühendatud teatriloo konverentsil peetud ettekanne.