MARGOT VISNAP
SOS — KELLELE?

Mai lõpus esietendus Liiva Keskuses Merle Karusoo sotsioloogiline projekt teatrivormis “Save Our Souls”, mille dramaatiline lühend SOS on ilmselt kõnekam kui ingliskeelne pealkiri või selle eestikeelne tõlge “Päästke meie hinged”. Kõnekas kõigile, kes kunagi sellest märguandest kuulnud.

Kellele Karusoo märku annab? Kes on hädas, uppumas? Vastus küsimusele võib viidata korraga nii delikaatsele, traagilisele kui ka konjunktuursele tendentsile meie ühiskonnas.

Märguanne eestlastele? Olukord on delikaatne, sest me veel ei tea, kas eestlased on tõemeeli ja oma napi rahakoti arvelt valmis muukeelseid oma ühiskonda integreerima — kui seljataga on selline minevik, nagu meil on.

Märguanne muukeelsetele, võõrastele? Traagiline on tegelikult nende, enamasti vene keelt kõnelevate inimeste saatus, kes kord, NSVLi rahvastikupoliitika tõttu suurde Liitu laiali pillutuna, on kaotanud oma juured, identiteedi ja mis seal salata, lõpuks ka inimlikkuse (kui pidada silmas just neid inimesi, kellest kõneleb Karusoo lavastus).

Märguanne maailmale? Paratamatult mõjub konjunktuurselt projekti praktiline kontekst: integratsioon on see, mis välismaiste fondide silmis müüb. On üsna selge, et näiteks eesti rahva hääbumisega tegelevale teatriprojektile oleks üpris raske välismaistelt fondidelt raha saada, aga vähemuste kaitseks ja integreerimiseks — palun väga! Pisut utreerides: ju peab eesti rahvas selleks omal maal vähemusse jääma, et suur maailm meie pärast muret tundma hakkaks. Ent loomulikult on meie püsimajäämine eelkõige Eesti riigi asi.

Seega tekitab SOS-projekt mitmeid kriipivaid mõtteid, olles samas ärritaval moel Eesti ühiskonnas valitsevate erinevate suhtumiste-mõtteviiside peegeldaja. Ent Merle Karusoo on alati ärritaja olnud, nüüd võib juba öelda, et igas ajas: olgu siis tegu kas nõukogude ühiskonna või vaba Eesti riigiga. Ja üsna kindlasti ei ajendanud Karusood mõrtsukate teemaga tegelema konjunktuursed kaalutlused. Tean, et seda valusat teemat on Karusoo endas kandnud ja sellega tõsiselt tegelnud juba kursusevend Sulev Luige hukkumisest saadik kolm aastat tagasi. (Karusoo intervjueeris Luige mõrtsukaid, lindistas kohtuprotsessi, süvenes põhjalikult meie uurimis- ja kohtusüsteemi jne.) Ei saa ka öelda, et seekordne teema on millegi poolest tõsisem Karusoo varasemates dokumentaallavastustes käsitletuist. Küll aga on Liiva Keskuses avanev pilt jõhkram ja lõikab meie tänasesse päeva teravamalt kui Karusoo mõned varasemad dokumentaalid, mille tegelased on ju teatud mõttes vaataja ohutumasse minevikku jätnud.

Paigas, kus tavaliselt peetakse suurejoonelisi trendipidusid, mida ühendab märksõna vibe, astus seekord üles hoopis teistsugune seltskond: Eesti Vabariigi mõrtsukad, tapjad. Arvan, et Karusoo pole juhuslikult oma, seekord üsna võika dokumentaallavastuse ettekandmiseks valinud Liiva Keskust. Ehkki seos paigaga, kus pealinna noored oma ohjeldamatuid pidusid peavad, pole Karusoo uurida võetud teemaga kindlasti mitte otsene. Ometigi, etendust vaadates tekivad kummalised assotsiatsioonid, mõtted, mida ei tahakski nagu edasi mõelda. Liiva Keskus on koht, kuhu noored saavad tulla ja lihtsalt o l l a, ennast välja elada. Tantsida, kui tahtmist on, drinkida, tõmmata triipu, suhelda, kui tahtmist on. Karusoo projektis on aga Liiva Keskusest saanud nüüd vangla, koht inimestele, keda ühiskond endast eraldab. Sest nad on toime pannud kuriteo. Ometi on ka see üks osa meie ühiskonnast, millest me tahame vähe teada, ent mille keskel või kõrval meil siiski elada tuleb.

Kui mõelda veel kord mängupaigale, siis Karuoo allteks on mõneti vägagi ühemõtteline. Liiva Keskus, kuhu koguneb pealinna trendikas või tolle trendikuse poole püüdlev noorte seltskond, on mõneti samamoodi eraldatud tsoon, kuhu tullakse, et end eraldada, sulgeda muust maailmast (ka võib-olla et kaitsvate?) müüride vahele. Küllap on Liiva Keskusest saanud kaubamärk, mida tarbitakse kui kogukondlikku müüti: oleme teistsugused vähemalt siin, kus meie kohta ühiskondlikud reeglid ei kehti.

Niisiis on laval Eesti Vabariigi mõrtsukad, tapjad. Ja Karusool sündinud järjekordne dokumentaallavastus, mis seekord on tõepoolest pigem sotsiaalne projekt kui teater. Üritus toetab riiklikku integratsiooniprotsessi ja teoks on see saanud tänu eestlaste initsiatiivile ja väljamaalaste rahale. Projekti SOS on rahastanud Norra, Soome, Rootsi, Taani ja ÜRO arenguprogramm. Ja nüüd on Karusoo lavale toonud suuremas osas vene keelt kõneleva seltskonna ehk mitte-eestlased. Ja paraku on üks põhjus tinginud teise: meie, eestlaste kõrval elab 35 protsenti mitte-eestlasi. Aga Eestimaa vanglates tapmise eest kinni istuvatest inimestest on 52 protsenti venelased, 2 protsenti ukrainlased, 2 protsenti valgevenelased, 1 protsenti Kaukaasia rahvad, 3 protsenti muu rahvuse esindajaid. Mõtlemapanevad arvud? Just sellele Karusoo oma projektis tähelepanu pöörabki, justkui küsides, kuidas oleme hakkama saanud muukeelse elanikkonna integreerimisega Eesti ühiskonda. Millest need arvud kõnelevad ja kas me oleme endale teadvustanud, et see on meie olevik, ja mis veel hullem, meie tulevik.

Karusoo projekt on kaugelt midagi muud kui selle aasta alguses integratsiooniprogrammi raames käivitatud ilusate klantspiltide kampaania, kus piltidel kõrvuti sõbralikult eestlane ja mitte-eestlane. Karusoo toob lavale inimesed, kes on tõstnud käe teise inimese vastu. Inimesed, kes enamasti pole eestlased ja kellel on lavalt rääkida oma lugu. Muuseas, lood, mida nad räägivad, pole eriti huvitavad, isegi väga traagilised mitte. Võib-olla seetõttu, et lavalt kõlavad lood on mõneti sarnased. Küüniline küll, aga vahet pole, kas nad on tapnud mehe, naise, politseiniku või tavainimese. Monoloogid kokku mõjuvad üheplaanilise laviinina, ehkki iga näitleja üritab luua oma tegelase karakteri võimalikult värvikana. Muuseas, kummaline tähelepanek seegi, et vene näitlejad, keda oleme harjunud pidama emotsionaalsemateks ja kergesti paksematesse värvidesse kalduvaks, mõjuvad eestlastest näitlejate kõrval orgaaniliselt, loomulikult, usutavalt. Eestlaste karakterid on kohati liiga must-valgelt lahendatud (liialt püütakse mängida oma suhtumist tegelaskujusse), vaid Tanel Saare Petruchio Parve suudab oma kuju taha luua reaalse maailma, reaalse elu.

Aga võib-olla pole trellide taha sattunud inimesed lihtsalt sedavõrd isiksused, et nende sisemaailm eriti huvi võiks pakkuda. Eks see peegelda tegelikult ka kontingenti, kes meie vanglaid täidab. Ometigi arvan, et üks põhjus näib olevat selles, et Karusoo on vist liialt lootnud teksti autentsusele ja vähem hoolinud selle kunstilisest kõlajõust. Dramaturgiline tihendamine (või teksti läbikirjutamine) oleks lavastuse dünaamikale kindlasti kasuks tulnud.

Mõjuv on lavastuse see osa, kus lavale tulevad noored mitte-eestlased, vanuses 11—18 ja räägivad oma lihtsad ja süütud lood. Kuidas nende vanemad on tänu N Liidu rahvastuspoliitikale Eestisse sattunud. Selja taga on NLi kaart ja iga kõneleja osutab laserpliiatsiga kohale, kust pärit tema vanemad ja esivanemad. Pilt on masendav ja meenutab millegipärast küüditamist, ehkki need küüditatud on enamasti vabatahtlikult NLi suurtest avarustest väikesesse Eestisse sattunud.

Noored räägivad sellest, kuidas nad end Eestis tunnevad ja mida tahavad. Nende jutt on praeguse integratsiooniprogrammi valguses mõtlemapanev, sest äkitsi satuvad vastamisi noorte inimeste püüdlik soov Eesti ühiskonnnaga kohaneda ja Eesti riigi tegematajätmised või siis abitud katsed neid siin aidata. Millega Karusoo viitab: selleks, et muukeelne inimene end Eestis hästi tunneks, selleks pole vaja teda püüdlikult meie ühiskonda integreerida, pigem on tal vaja aidata üles leida oma juured, oma rahvuslik identiteet. Ometigi tajun laste esinemises midagi vägivaldset ja ei suuda hinnata, kust lõpeb Eesti riigi moraalne vägivald muulaste suhtes ja algab lavastaja vägivald: kas lavale toodud lapsed esindavad oma või lavastaja tahet või esitavad hoopis Eesti riigi tahet (soovunelmat?). Reaalsus ja kunst segunevad, kuid kõhedaks tegeval moel, kui üks venelannast neiu laval püüdlikult ja väriseva häälega teatab, et ta tahab olla eestlane, sosistavad kaks vene neiut minu selja taga: Suka bljadt!

Arvan, et sama tähtis kui eestlasest vaatajale on see projekt oluline muukeelsele publikule. Sestap ongi etendus kakskeelne, ja tõlkena jõuab ta vaatajani nii eesti, vene kui ka inglise keeles. Paraku ei pannud eriti tähele, et seda lavastust oleks reklaamitud venekeelsetes kanalites või lehtedes. Sest etenduse edenedes hakkas tunduma, et siinkohal on isegi olulisem, et Karusoo projekti näeks võimalikult rohkem venekeelset publikut. Esimest korda tegeldakse Eestis elava muukeelse inimese identiteediga ja talle läheb see rohkem korda. Peab minema. Meie oleme vaid kõrvaltvaatajad. Kuniks meil on jõudu, tahtmist, aega ja soovi ka teisi aidata.

Lavastus lõpeb filmikaadritega lastekodulastest (suur osa kurjategijatest on lõhutud peredest, lastekodudest — seega jälle juurtetud), mida saadab Sulev Luige mahehäälne laul: “Hääd ööd!” Finaalis jääb pimeduses helendama foto näitleja Sulev Luigest, kes 1977. aasta suvel tapjate ohvriks langes. Igahühest meist võib saada ohver, selline on veel meie reaalsus, rõhutab Karusoo kompromissitult.

Kõnekas on SOS-projekti fotonäitus, kus vanglavõrega eraldatud ruumi ühes seinas asuvad meie valitsustegelaste värvilised klantspildid — rõõmsad, täissöönud näod (palun vabandust, aga nii need mõjuvad) ja teisel pool Toomas Volkmanni mustvalged fotod vanglaelanikest — kurjategijatest, tapjatest. Vastandus on n-ö kunstiline võte, utreeritud tegelikkus, aga mõjub lausa Ó okina. Rahulolev valitsuskabinet vaatab rõõmsalt läbi võre hingestatud ja traagilisi portreid. Kellelgi pole silti küljes (oled tapja, oled mõrtsuk), pigem on nad inimesed. Sellised nagu meie, ainult et vangid, kurjategijad. Kui ei teaks, et tegu on vanglaelanikega, võiks arvata need inimesed ükskõik kelleks. Volkman on neis portreedes tabanud midagi üldinimlikku, eksistentsiaalset ja traagilist.

Karusoo seekordne lavastus erineb tunduvalt tema viimaste tööde terviklikkusest ja ambivalentsusest: nii stiili, hoiakute, kujundite poolest. On kuidagi harali ja mingis mõttes haavatav. On mustvalget ja halastamatut otseütlemist, on lapidaarseid kujundeid (relvastatud vangivalvurid jooksmas läbi saali), on võõristust tekitavat pateetikat ja sentimentigi, kohati ka venivustest johtuvat igavust. Ent sotsiaalse aktina on see siiski tähelepanu ja kiitust vääriv samm.