MARTIN KRUUS
KIMP RAHVUSLIKKE SINILOLLI

“Tagaaetav. Lugu Rummu Jürist”. Vabaõhuetendus “Untsakate”, 12 hobuse, looduse ja 120 näitlejaga. Pluss Järve Jaan
Lavastaja: Jaanus Rohumaa
Peaosades: Üllar Saaremäe, Kersti Heinloo, Rein Oja, Dajan Ahmet, Mart Tõnismäe, Thea Luik, Indrek Pangsepp
Esietendus Lelle mõisa pargis 8. juunil 2000

“Mulle ei meeldi kirjutamine. Mitte üks põrm ei meeldi. Ma ei kannata vagusalt ühe koha peal istumist välja. On ainult kaks kohta, kus võib vahetevahel istuda — need on kõrts ja sadul.” Sellised on Rummu Jüri sõnad, millega algavad tema “vabalt ära moonutatud” mälestused (Tallinn 1996). Meie teadvuses istub ta kindlalt kui rahvalik kangelane, Robin Hoodi verevend. Kui armas kadunud poeg, keda mäletatakse, kellele on kõik andeks antud, kelle jaoks on südamesse varutud eriline koht.

Andres Ehin on Rummu Jüri de- või rekonstrueerinud kolmes zhanris: Kolberg väntas seisu peale jäänud käsikirjast filmi, mis näitlejate jäsememurdudega pretsedendiks sai; “Elmatar” andis kõvade kaante vahel välja eespool tsiteeritud novelisatsiooni või romaniseeringu (?), kah pretsedenditu kui esimene Eestis. Ja Jaanus Rohumaa pani “Tagaaetavale” toetudes nüüd siis fenomeni mõõdus massid Lelle mõisa pargimaadel liikuma.

Kolmest Ehini vormitud müüdikehastusest on “Tagaaetav” või vähemalt see, mis tekstist “laval” elustus, kõige muinasjutupärasema sisemise aegruumiga. Kedagi ei huvitaks ju ühe printsi habisev Oidipuse kompleksides sisekaemus, kui tema ülesandeks on lihtsalt minna ja Okasroosike surnust üles äratada. Või kes viitsiks jälgida täpset, detailitruud ja tekstimahukat geograafilist kirjeldust mõne kangelase rännakust seitsme maa ja seitsme mere taha?

Rummu Jüri maine teekond vonkleb ja pingpongitab punktide vahel, kuhu juhus ning saatuse tahe teda läkitavad. Ta liigub, aina rassib ringi, see on lihtne ja kergesti allaneelatav teadmine, mille vaatajad aeg-ajalt vilksatavatelt viitadelt välja loevad. Ja rohkem polegi vaja.

Kangelasest endastki ei jõua publikuni rohkem kui isiksuse kontuur, vagabundi ja “alfa-isase” maatriksilt tõmmatud rasvastes toonides värviproov. Sadadesse ruutmeetritesse ulatuval mängupinnal pole mõtet ühtegi lavakuju iseäralikult rikka sisemaailmaga üle koormata. Nii ei tule kõne allagi, et hakata sellelt uljalt, edevalt ja kaasakiskuvalt ratsamehelt sisse nõudma neid moraalseid ja eetilisi võlgu, mida tema ajaloolilne prototüüp Jüri Rummo tegelikult maksma peaks.

Meie kollektiivne sotsiaalne mälu on teinud Rummu Jürist vajaliku rahvakangelase, missuguseid meie lühike kirjakultuur piisava kiirusega produtseerida ei jõua. Meil on teda, Rummu Jüri, lihtsalt vaja. “Õige pea oled sa üle kogu Eestimaa kuulus. Jah, ja saja aasta pärast kirjutatakse sinust raamatuid, ja su varjukuju näidatakse valge voodilina peal ja su petukujutisi pakutakse püüne pääl ilmarahvale välja. Nad teevad sinust kangelase, sest paremat kui sina, pole neil kusagilt võtta,” nokib Ehin ise “Tagaaetava” tekstis prohvet Järve Jaani suu läbi.

Kui palju on vendade Voitkade entusiastlike kaitsjate tegutsemise taga häiritud õiglustunnet või inimlikku kaasatundmist ning kui palju ahnet kangelastejanu? Müüdi loomine on juba mürinal lahti läinud.

Etendus miski suure mürinaga ei alga. Õlgkübarate, päikesepõletuse ja nõtkuvate saÓ lõkitaldrikutega varustatud publikum laskub laadahõnguliselt künkapealselt vaatesaaliks muudetud mäeveerule. Osatäitjad demonstreerivad kordamööda kostüüme ja hobuseid. Üldist rahvapeo meeleolu toidavad “Untsakad” oma mänguga. Mingist hetkest on nende esinemine aga juba osa etendusest. Ja väga tähtis osa, sest lavapiltide kaleidoskoopi hoiavadki koos “Untsakate” non-stop saade ja lauluetteastete soolod vaheldumisi. Kogu mänguruumi raamib, täidab, lõhub ja ilustab aga Loodus ise. Mõned üksikud vägagi lakoonilised lavakujunduselemendid teda ei peida. Veiklev järvesilm ja lavategevuse taustale loojuv päike mängivad loomuliku sarmiga lavastuses kaasa ning etendus laieneb paiguti nii kaugele, kui silm haarata ja kael keerata jõuab. Massistseenid on need, mis looduslikuks lavaks laenatud ruumi tegeliku mõõt kätte annavad.

Massidega on Jaanus Rohumaa laval opereerinud ka varem. Ta ise nimetab samas kontekstis Vabaduse platsil toimunud millenniumietendust, mis paljusid oma tumedatoonilisusega üllatas. Vabas õhus alustas ta aga kammerliku “Öö hommiku” lavastusega Linnateatri lavaaugus paar aastat tagasi. Teist suve mängitakse sealsamas juba mõnevõrra ekstravertsemat kogupere “Printsi ja kerjust”. Omaette jõuks või mõjusaks tegevuslikuks lavastusrelvaks harrastusnäitlejate rühmad “Tagaaetavas” ei saa, pigem on nende ülesandeks meeleolu või põhisündmusi toestada või siis passiivse kohaloleku kaudu ruumi selgemini piiritleda. Nagu ühele vaatemängule kohane.

Kaksteist hobust tõusid lavastuse staarideks par excellence. Nii mõnigi neist oskas oma isikupära laval suureks mängida — kes ainuüksi hoiaku, kes lavanärvi korskava väljaelamisega. Hobustest hargnevad ka lavastuse tähtsamad osatäitmised. Tulise, armastuses sõjaka ja taltsutamishimulise linalaka Mari (Kersti Heinloo), väliselt toonilt jahedama, kuid seest sama pulbitseva paruness Evelin von Stocki (Thea Luik) ja Üllar Saaremäe elumeheliku, edevsarmika ja eluosava Rummu Jüri kirekolmnurka sekkub must iludus Buckingham ning lööb pool seikleja südant küll naistelt üle. Oma saamatuses nauditavalt koomiline l-tähte lalistav Dajan Ahmeti Hugo Haabeskukk sekundeerib Jürile samuti ikka ja ainult hobustega seotud kokkupõrgete kaudu, mille kulminatsiooniks saab pidada publiku ahhetuste saatel toimunud ehtsat hobuste võiduajamist.

Saaremäe oskab ennast suureks mängida kõigi vastu — väle ja osav probleemide otsija, imehea ümberkehastuja ja lobeda jutuga surnuksrääkija. Mitmekülgsuse poolest saab temaga võistelda ehk vaid Rein Ojale iseloomuliku sugestiivse kähinaga kuulutusi jagav prohvet Järve Jaan, kelles peitub ka üllatavalt vilunud käsivõitleja.

Eht-ehinilik soe ja vaimukas absurd on lavastaja Jaanus Rohumaalt saanud loomuliku käepikenduse. See on maailm, kus kokku saavad Pjotr TÓ aikovski ja Rummu Jüri, kellel suur helilooja aitab Mariga koos Bessaraabiasse põgeneda, sinna kuuluvad ka liliputid ja härjapõlvlased. Ning sealt jääb meid saatma prohveti sügavalt kaasaega tungiv nägemus, et aeg tuleb, aeg tuleb, kus kõik inimesed panevad selga poeriided, ostavad poekaupu ja hakkavad kõrist alla ajama poetoitu... Mõelge selle peale, inimesed.