LILIAN VELLERAND
SEEKORD VÄNDRA METSAS PÄRNUMAAL…

“Meil aiaäärne tänavas. Rännak 100 aasta taguses eesti külas”
Idee ja lavastus: Raivo Trass
Tekst: Toomas Suuman
Kunstnik: Kristiina Münd
Muusikajuht: Feliks Kütt
Näitejuht: Ahti Puudersell
Tunnuslaul: Siiri Sisask
Esietendus 1. juunil 2000 Kurgjal

Nad laulsid oma laulud ja läksid. Vaikselt ja aeglaselt kadudes Kurgja rohelusse. Mis see tähendab, küsis üks Eestimaa inimene. Kas maksab seletada asju, mis küsijat ei saagi puudutada, või rääkida tundmuste müstikast, mis vaikselt nagu küla koorilaul hääbub Siiri Sisaski “Meil aiaäärne tänavas” kauni nüüdisseade taustal.

See oli esimesel juunil. Järgmisel õhtul oli Draamateatris “Väikese õuduste poe” esietendus. See hollywoodliku muusikali professionaalne minivariant võeti vastu vaimustunud häälekusega. Rootsi lavastaja Georg Malvius lähendab eesti teatrit suurele maailmale ja publik järgneb talle sinna — kohe. 7. juunil nähtud Merle Karusoo “Save our souls” räägib taas meist endist ja meie võimalikust tulevikust tuttavalt julma otsekohesusega. 8. juunil oli Brian Frieli “Aristokraatide” eelesietendus Keila-Joa mõisas. Priit Pedajase lavastuses on tõepoolest enam armastust kui hääbumisetunnet ja ometi osutab seegi lugu millelegi, mis kaob ja ei tule iial tagasi. Möödunud sajandi seitsmekümnendatel rääkis sellestsamast Adolf Ò apiro “Kirsiaiaga”, üheksakümnendatel Mikk Mikiver Kruusvalli “Hullumeelse professoriga”. Uus sajand mõtleb kaduva kaudu tulevikule, ammutades hääbuvast tarkust, jõudu ja armastust.

Aga nüüd tagasi Kurgja vabaõhulavastuse juurde. Raivo Trassi natsionaalnaivism (kui otsida ilusat nime) on üks eesti teatri omapärasemaid nähtusi. Trass on harrastanud seda isepäist laadi alates Minni Nurme luulekompositsioonist “Kui on õnne, siis elame” (1969), mida ühed kiitsid, teised võõristasid kui rahvaluule profaneerimist. Tollases ülima siiruse ja tõsiduse kontekstis see niiviisi paistiski. Mida edasi, seda selgemaks on saanud, et Trass ei püüagi vahendada päris algupärast ja ehedat rahvakultuuri, see nihestub tema käes võrgutavalt lapselikuks viguriks ja kavaldavaks karakterimoonutuseks, nagu on mõned tema enda vaimustust tekitanud filmi- ja lavarollid, näiteks “Viimse reliikvia” Hans von Risbiter või “Kolme musketäri” Päikesekuningas. Lavastustest ei paista vigurid nii selgesti välja, on pigem aimatavad ja seda ligitõmbavamad.

Kui Trass seitsmekümnendatel Rakverre läks, sai sealne teater jalad alla. See oma, veidike nukra naiivsusevõluga nalja pakkuv rahvateater meeldis publikule ja selle pärast polnud vist ka erilisi pahandusi ei riigivõimu ega kriitikutega. Nüüd on Trass seda oma teatri unikaalset suunda juurutama hakanud ka Pärnus, kus salongitükk, radikaalne uuenduslikkus ja teistsugune, avalikumalt teatraalne rahvalik teater on aastakümneid head vilja kandnud.

Trassi on juba küllalt kiidetud maastiku osava kasutamise eest. Möödunudaastased ajaloomängud Reiu jõel olid kuulu järgi suurejoonelisemad, efektsemad ja mõne arvates ka “papisemad” kui selle suve “Aiaäärne tänavas”. Seekordset rahvamängu võiks ehk koguni vabaõhu-intiimteatriks pidada, kuigi liigutakse rahvapillimuusika saatel viie mängukoha vahel. Ja lava on jõekääru ilule ja kõigile tuultele avatud. Aga üldiselt on nii, et platsi piirides püsitakse paigal ning pajatatakse ja pajatatakse.

Head ja nägusat tugimaterjali pakkuvas kavalehes on kirjas, et Toomas Suumani näidendile andis idee Raivo Trass. Paremat koostööviisi on teatris raske välja mõelda, ent nii terviklik, kokkusulav kogupilt hämmastab ikkagi. Paistab, et kõigis komponentides on koostöö sujunud hästi. Etendus hingab üheaegselt loomulikult ja vormipuhtalt.

Näidendi esialgset teksti (on saadaval Näitemänguagentuuris) lähemalt uurides selgub, kui palju häid leide on lavastamise käigus juurde tulnud. Sõna on ju, eriti vabaõhuetenduse jaoks, haruldaselt palju, ent lavastuse topograafia (?), üksikosade andekalt humoristlik puänteerimine ja finaali nukrus, näitlejasoorituste ilmekus ja ökonoomsus, käsitletud teemade olulisus ja mitmekülgsus, aga eriti nende teostamise nutikus ei lase märgata, kui kolm tundi on läbi ja pole õieti istetki otsinud. Kord jääb ette vana päikesesoe teivasaed, millele mõnus toetuda, kord paneb kaela õieli ajades liikuma parema vaate- ja kuuldevälja otsimine. Näitleja ju seisab või pendeldab oma mänguruumis kogu aeg.

Lavastuse läbivaks tegelaseks kipub saama Sepo Seemani Saksamaal koolitatud ja nüüd vene keele pärast vallandatud saunamehepojast kooliõpetaja Joachim. Välja arvatud külalaste elule keskenduv pilt liigub ta ühest koosolekust teise. Neil, kes keelt ei tunne või seda ei naudi, võib toimunust jääda küll kui mulje koosolekute jadast. Esimene pilt, meeste saunaehitus, ongi sajandialguse päevateemaline — miiting. Toksitakse raasuke palki, juuakse mustlane Iisaki toodud viina ja lastakse suu kaudu auru välja. (Ma ei arva, et töötegemisest puudu jääb, huvitavad ongi siin ju eelkõige hoiakud ja suupruukimine.) Maatamehed kiruvad viletsat elu, pärisperemees August (Jaan Rekkor) kuraasitab oma maa ja eesti asja ümber. Pildi lõpuks sõidavad, päevavarjud pea kohal, kaarikuga tegevuspaigale mõisasaksad. Saksamaalt saabunud väimeespoeg Heinrichile (Ranet Rees või Meelis Sarv) näidatakse aborigeene. Saks fotografeerib, mats laulab talle üheskoos lõpetuseks vastu kõlava, vaimukalt ropu lorilaulu.

Saunaehituselt liigutakse Jakobsoni talu südamele lähemale, rohtaia taha suure kivi juurde, kus külalapsed “puuri” sõda pidama hakkavad. Piltidest ongi see kõige liikuvam ja lõbusam. Sõda ikkagi! Laste hääled ei kanna kaugele, toredast dialoogist kaob midagi tuulehoogu, aga olulised sõnad, mis suust suhu käivad — polkovnikud ja kolonelid, Aafrika ja neegrid, türklased ja venelased, buurid ja inglismannid — kostavad kätte. Küla ühes peres käib vallamajast leht, sealt see maailmatundmine. Sõjaväed koonduvad, pinge ja malakad tõusevad, kulminatsiooni jõuab sõda siis, kui inglismannid ja buurid üheskoos neid pisimaid — neegreid — koos taga ajama tormavad. Aga siis vänderdab sõjaväljale üksi jäetud ullike Vanataat (Feliks Kark), kes pannakse käru peale ja üksteisest kinni hoides sõidab laste sõjarong minema.

Kolmas pilt — härrasrahvas, kihluspidu — on lavastuse ideoloogiline nael. Siin sünnib vanahärra Otto (Andres Lepik) ja peigmehe õpingukaaslase Joachimi põhimõtteline debatt, mis paneb unustama Kurgja linnud ja maalilise ümbruse. Põhiküsimuseks kerkib: kelle isamaa on Eestimaa? Targa ja elukogenud, omandit ülimaks väärtuseks pidava härra Otto eestvõttel sirutavad mehed lõpuks teineteisele käe, aga tegelik, füüsiline vahemaa nende vahel on nii suur, et käepigistuseni asi ei jõua. (Tõepoolest hea kujundileid!) Peale tänaste integreerumisvaevuste meenutab stseen ka ajaloolisi seiku, millel rahvusküsimusega mingit pistmist pole. Kui “Tuulte pöörises” tuleb Jaan Jaagult oma esiisade talu, Soosaart, taga nõudma, on seadus juba Jaagu poolel. Mitte isklikud arusaamad, vaid täna ühed, homme teised seadused määravad, kes ja mis keegi on. Sedasama ajaloolise muutumise vaimu on lavastus täis. Seesama muutuste paratamatuse tunne lehvib ka üle mõisahäärberi, kus vana- ja uuendusmeelsed saksadki omavahel vaidlevad. Seal sõimatakse eesti haritlast õigusega kahe persega meheks, kes lippab suitsusauna ja härrastemaja vahet, ihates üht ja nuttes taga teist. Hea seegi, et sugu eesti tüdrukuga teeb.

Pilt lõpetatakse humoristlikult pöördelise vinjetiga. Kahe mehe lõpule jõudmata käesirutuse katkestab pereproua (Lii Tedre) zhestikas laudakutse ja Peeter Kardi mitmemõtteline “wunderbar!”

Tegevuse kulgu ning meeleolu naksakalt lõhkuvad pöörded ja piltide püstakad sabaotsad ei lase kuidagi tekkida muljet traditsioonilisest olustikuteatrist. Etnograafilised, ökoloogilised, ajaloolised, museaalsed, rahvapärimuslikud kihistused korrastuvad ja teatraliseeruvad lavastuseks, mille väiteid, argumente ja paatost ei sunnita eriti tõsiselt võtma. Stiilne mängustiihia on siin igal juhul esiplaanil. Tõsidus ja hoiakud sünnivad — kui sünnivad — igas vaatajas üksikult.

Neljas pilt: talunaised kaevul. Härra Ottolt on veel meeles mehelik teravmeelsus: naist peab olema näha võimalikult harva ja kuulda mitte kunagi! Siin, kaevul, on neid näha ja kuulda, ja kuidas veel! Juba sajandi algul oli eesti naine sõnakas ja iseteadev. “Endlal” on ka välja pakkuda võimas rühm matroone. Lii Tedrega juba kohtusime mõisamajas, siin valitsevad Siina Üksküla, Helle Kuningas, Eha Kard ja Maimu Pajusaar noorte nalja ja muredegi keskel. Aga nagu ikka, latrab ka eesti naine liiga. Ei saada läbi lätlast tögamata ega üleaedset kirumata. Seegi, hetkeks draamaks kiskuv pilt lõpeb mõnusalt naljaka talupojaromansiga.

Lõpupildiks tuleb talurahvas lauda otsa lauluharjutusele. Vaimustunud suudest kõlab: “Jumal, keisrit kaitse sa” ja need teised laulud, mispuhul kohale ilmunud Otto manitseb maarahvast, et see laenatud laule ei laulaks, et ta eesti sõnadele ka eesti viise looks. Andres Lepiku Otto on niisama koloriitne härrasmees kui Feliks Kargi pasteldes talutaat. Üks on tark ja haritud saks, kes räägib puhast maakeelt, teine nupust nikastanud külamees, kes sõnagi ei lausu. Selliseid juba tekstis leiduvaid veidraid vastandusi meeldib Trassile rõhutada.

Lugu lõpeb. Kogurahva laulukoor — mehed üleval, naised keskel, lapsed all ees — laguneb ja lahkub. Asemele tuleb uus aeg uut moodi lauluseadetega. Tuleb kõrg- ja massikultuuriga ja maitsvate vorstikestega muuseumirahva mikrolaineahjust.