MARGOT VISNAP
VÄIKESED TEATRID IKKA VEEL SUURTE VARJUS?

Pilt mitteriiklike teatrite maastikul on üsna selgepiiriline. Ehkki ühegi teatri tulevik pole stabiilse riigipoolse toetusega igavesti garanteeritud, on iga teater saavutanud oma status quo ehk teisisõnu, välja on kujunenud teatrite üldimago, kunstiline ilme, professionaalne tase, repertuaaripürgimused, koosseis. Teame et Von Krahl on otsiv, eksperimenteeriv teater, püüab sünteesida erinevaid väljendusvahendeid, originaalmuusikast arvutitehnikani. VAT püstitab oma kunstilisi ülesandeid eelkõige lasteteatri arendamist ja lastele mängimist silmas pidades, selle kõrvale üritatakse pakkuda üksikuid, aga see-eest rohkem läbimõeldud täiskasvanutele adresseeritud lavastusi. “Theatrum” on stuudiovaimust ja kõrgest vaimsusest kantud, vaat et kõige omanäolisem ehk kõige selgepiirilisema imagoga väiketeater teiste hulgas. “Salong Teater” oma kammerlikus niÓ is üritab pakkuda lasteteatri kõrvale võrdväärsena ka täiskasvanuteatrit. “Ilmarine” on põhiliselt venekeelsele väikesele vaatajale mängiv trupp, mille üheks väärtdominandiks on järjepidev tahe tutvustada vene keelt kõnelevatele lastele ka eesti kultuuri. Luuleteater “Varius” on oma kindlalt valitud teel — dokumentaallavastused eesti ja välismaa kultuuriinimestest — jälle üks väga omanäoline teatrinähtus.
On üsna loomulik, et meie teatrikultuur vajab suurte ja riiklike teatrite kõrvale ka väikseid teatreid ja truppe.

Miks vajame suurte kõrvale ka väikseid?

Esiteks pakuvad väiksemad teatrid hoopis teistsuguseid võimalusi teatri tarbimiseks: nii kunstilises kui ka majanduslikus mõttes. Väiketeatrid, kes enamasti mängivad väiksemates saalides, 50—150 kohta, on oma võimalustest johtuvalt sunnitud tegema teist laadi teatrit, kui pakuvad akadeemilise teatrilava võimalused. Nende lavastused on enamasti tinglikuma mängukeelega, sageli on see n-ö vaibateater (paneme vaiba maha ja mängime teile ühe loo!), parimatel juhtudel on seetõttu tulemuseks ka mängulisemad lavastused.

Väiketeatrite mängusaalide kammerlikum õhustik annab vaatajale kogemuse, mida ta suures teatris ei saa — ühistunne tekib väikeses saalis lihtsamini, lasteteatri puhul on publikul sageli parem võimalus suhelda näitlejatega. See on üks oluline väärtus praeguse aja võõranduvas ühiskonnas — end üksikuna tundev inimene tunneb ennast väiksema publikukogumi hulgas hoopis enam kogukonna liikmena kui 500—600-lises saalis.

Ka pakuvad väiketeatrid teatriskäimise võimaluse sellistele vaatajagruppidele, kes alati nii lihtsalt teatrisse ei pääse: lapsed, üliõpilased, maarahvas (kuigi ka riigiteatrid annavad soodusetendusi). Esiteks võimaldab seda madalam piletihind. Teiseks, nii mõnedki trupid annavad aktiivselt ringreisietendusi, eriti just lastele, jõudes lasteaedadesse, kultuurimajadesse, klubidesse ka väljaspool Tallinna. Viimast asjaolu ei tohi sugugi alahinnata. Samas on jälle oluline, milline on laste esimene teatrikogemus, mis saadakse külla sõitnud VATilt, “Salong Teatrilt”, “Ilmariselt” jne. (On ju ka teada, et lasteaedades, koolides jne liigub veel ringi hulgaliselt väiketruppe, kes avalikkusele pole end väga teadvustanudki ja kelle tegevuse üle puudub igasugune kontroll.)

Ometi on mitteriiklike teatrite (edaspidi kasutan selles tähenduses ka määratlust väiketeater) praegune seis pisut harali, laialivalguv ja pinnatu. Miks?

Põhjused ja probleemid?

Üks probleemide allikas tõesti on see, et puudub mitteriiklike teatrite läbimõeldud rahastamise süsteem, mis loomulikult tekitab igas teatris ebakindlust: raske on oma teatri kunstilist programmi, repertuaari ja igapäevatööd perspektiivselt korraldada, kui puudub kindlus. Riik peaks otsustama, miks, millisel määral ja kuidas väiketeatreid toetada.

Nähtust kui sellist toetada tuleb, aga kuna riigil on raha napilt, siis peaks väga hästi läbi mõtlema toetamise printsiibid, mis võiksid olla ka ju sellised: kultuuriväärtuste edasikandmine järgmistele põlvkondadele; innovaatilisus; piisavalt kõrge kunstiline tase, mis just lavastuslikult ja näitlejatööde mõttes ei tohiks karjuvalt alla jääda professionaalse teatri tasemele; publiku teenindamise kohustus ja külastajate arv.

Vägagi palju teevad väiketeatrid tööd laste ja noorte heaks, see tõstab riigi vastutust väiketeatrite toetamisel ja toetamisprintsiipide väljatöötamisel veelgi. On ju teada, et riiklikud teatrid teevad lastele pigem n-ö nomenklatuurseid lavastusi (see pole hinnang, nende hulgas võib olla väga häid teatritöid) — suurtes saalides, suurtel lavadel. Seega on just väiketeatrid need, kes pakuvad nii vajalikku täiendust akadeemilistele lavastustele, seda oma mobiilsuse, aga ka rohkuse ja mitmekesisusega. Seetõttu tuleks väiketeatrite küsimust käsitleda osana lastele ja noortele tehtavast teatrist.

Omaette probleem on, kes peaks sellega tegelema? Kas peaks Kultuuriministeeriumi juures töötama ekspertgrupp, kes on väga hästi kursis väiketeatrite olukorra ja professionaalse tasemega, aga kellel on ka sisuline nägemus laste- ja noorteteatri kohta? Igal juhul ei ole mõtet toetada nähtust kui sellist. Mõtet on toetada siis, kui ollakse tajutud, mida ja miks meie vaataja, eriti noorem põlvkond vajab. Või peaksid mitteriiklikud teatrid end lõpuks ikkagi kuidagi identifitseerima: oma ühendusena, alaliiduna Teatriliidu juures — et nende probleeme, ülesandeid ja vajadusi ühiselt välja selgitada.

Kes on liider?

Nagu mainisin, väiketeatrid on tänaseks saavutanud teatud status quo — oleme olemas, eksisteerime. Ometi ei ole mitte kõikide teatrite puhul tunda kunstilise arengu perspektiivi. Igal teatril on olnud seisakuid, on olnud pisitasa arenemist, väga jõulist hüpet kvaliteedis pole sooritanud keegi. Seega puudub väiketeatritel oma tugev, jõuline, väljapaistev kunstiline liider, kes väärtustaks ühiskonnale ja vaatajale nähtuse vajalikkust ning motiveeriks ka teisi truppe.

Üsna loogiliselt võiks selleks olla Von Krahli Teater — kui kõige paremate mänguvõimaluste, tehniliselt hästi varustatud saali, hea asukoha ja püsiva sissetulekuga teater. Von Krahli Teater on alustanud jõulise ja võimeka liidri Peeter Jalakaga, kes on teatri ülalpidamise ja sissetulekuallikatena üles ehitanud hästi toimiva masinavärgi: teatrile teenib raha baar ja restoran! See oli kunagi ju Peeter Jalaka deviis. Ja vähemalt toitlustusasutuste osas näib Von Krahli maja olevat edukas.

Paraku on Von Krahli teatrimaailm muutunud just viimasel hooajal kuidagi marginaalseks, seal leiab sageli peavarju küll innovaatiline, ent juba väsinud miniteater, mille kunstiline tase on sageli ebaühtlane. Oma sisulise juhtrolli on Von Krahl teiste teatrite hulgas mu meelest kaotanud.

Vaikse järjekindlusega on oma teel liikunud “Theatrum”: vaimselt kirgastunud, puhta, kammerliku teatri suunas, pakkudes ka näitlejameisterlikkuse aspektist pidevalt arenemisrõõmu. Seda teatrit kannab hea stuudiovaim ja õnneks ei kummita teatrit sektantluse oht, mida mõned ju “Theatrumi” alustades kahtlustada võisid. “Theatrumit” iseloomustab just järjekindlus valitud teel.

Ühe vanima väiketeatri, VATi status quo on välja kujunenud päris pika aja jooksul läbi tõusude ja mõõnade. Praegu seisab teater kolmel vaalal: lasteteater (VATile omasel, lapsi mängu kaasata püüdvate elementidega teatril), n-ö noortele-täiskasvanutele mõeldud üksikud projektid (“Laste riskiretk” ja “Cymbeline”) ja, küllalt püsiv ja oma eesmärke kindlalt seadev meeskond. Liidriks olemise eeldused on justkui olemas, takistavaks põhjuseks on ilmselt läbi aastate küll kasvav kunstiline küpsus, kuid ka ebastabiilsus.

“Salong Teater” asub eesti teatri ja väiketeatritegi kontekstis äärealal. Miks? Kõige enam vahest professionaalse taseme nõrkuse tõttu. “Salongi” viimase aja lavastused meenutavad põgusaid proovi- või koolitöid, eriti just näitlejameisterlikkuse mõttes, kaldudes kõige enam harrastajate-taidlejate tasemele. Paraku on “Salongi” lavastused ka rezhiiliselt abitud. Kahju, et uhkelt alustatud teatriidee (kus koos professionaalsete näitlejatega mängivad noored algajad) on tänaseks luhtunud. Ses mõttes on “Salong Teatri” status quo kõige ebamäärasem, võrreldes teistega, mahuvad “Salongi” lavastused kõige vähem professionaalse teatri hulka. Ka puudub neil oma, n-ö eriline niÓ Ó või teema (nagu näiteks “Ilmarisel”), mis õigustaks vajakajäämisi professionaalsuses.

Narva “Ilmarise” trupp on väga selgelt endale ülesande püstitanud teater ja teenib peaaegu ainsana väga tänuväärset ideed, mida võiks nimetada moodsa sõnaga integratsioon. Omas laadis kompaktne, terviklik trupp on oma võimeid arvestades asetanud enese ette kunstilise lati, mille ületamisega tullakse piisavalt hästi toime.

Usun, et väiketeatritega oleks vaja tõsiselt tegelda. Võib-olla peaks ministeeriumi juures tegutsema töögrupp, kes vaataks kaugemale, kui ainult ühe aasta eelarve. Väiketeatreid tuleb toetada, aga läbimõeldult, otstarbekalt ja perspektiivitundega: millist teatrit ja suunda on oluline toetada, edasigi arendada? Missugust teatrit toetada sellisel tasemel, et need võiksid tööd pakkuda ka vabakutselistele näitlejatele? Millist teatrit vajavad lapsed ja noored, meie tulevik? Küsimusi on palju. Ühele neist püüan järgnevas põgusalt vastata: missugune oli meie olulisemate mitteriiklike teatrite seis kevadel 2000 (kasutatud on 1999. aasta statistilisi andmeid).

 

VAT Teater
asutatud 1987

Vanim väiketeater, keda tuleb esmajärjekorras kiita nende püsivuse ja järjekindluse eest. Läbi raskuste on aastateks teatrimaastikule püsima jäädud. Muidugi pole see väärtus omaette. Aga sel kestmise teel on VAT teinud läbi ka põhjaliku arengu, eelkõige oma kunstilise taseme ja renomee kasvatamise-parandamise alal. Selja taha on jäetud etapp, mil tehti n-ö rämedat laadateatrit nii täiskasvanutele kui ka lastele ning väga sageli balansseeris tegijate stiil labasuse piiril. Oli aeg, kus eesmärgiks seati esinemine kui selline (oli ka rahateenimise aeg), kus kogemusi oli veel vähe ja enesekriitika madal. Muidugi, ka täna lööb mõnes esinemises sisse head maitset eirav nüanss või idee, mida trupp, aga eelkõige lavastajad peaksid hoolega kontrollima. Seega on eneseanalüüs ja -kriitika endiselt vajalik, saavutatud stabiilsus on kerge käest libisema.

Tegu on ka kõige töökama kollektiiviga: VATil on peaaegu kõige rohkem antud etendusi (236), jäädes “Salongi” kõrval selles pingereas teiseks, ent külastajaid on konkurentsitult kõige rohkem (43 727). Eriti hinnatav on asjaolu seetõttu, et VAT sõidab enamasti ringi lastelavastustega, olles seega ka maakohtades antud etendustega (123) pingereas teine.

VATi lastelavastustel on üks oluline väärtus: tegu on laste suhtes kõige avatuma trupiga; etendusele eelneb ja järgneb alati suhtlemine lastega, kingitused, võistlused… Viimati meenub lastelavastus “Sibulad ja Ó okolaad”, kus iga laps sai pärast etendust kaasa shokolaadi ja võimaluse etendusest pilt joonistada. Lapsi võetakse kui sõpru, mitte kui ainult piletit ostnud vaatajaid. Näib, et VAT tegeleb teistest enam Põhjamaade ja ka teiste riikide kogemusele toetudes n-ö avatud lasteteatri ideega, kus laps võetakse võrdväärse partnerina teatriruumi ja suheldakse temaga aktiivselt, ent mitte ometi pealetükkivalt, antakse võimalus lapse loovuse arendamiseks. Seda laadi võiks teater edasigi arendada. Miks mitte teha üks projekt, mis keskendukski lastega suhtlemisele.

VAT võiks võimaluste piires rohkemgi külalislavastajaid kasutada. Koostöös Merle Karusoo (“Laste riskiretk”) ja ka Rein Aguriga (“Cymbeline”) sündisid kunstiliselt huvitavad, loomingulised, ideerohked lavastused. Meenutagem sedagi, et viimasel teatrifestivalil “Draama ‘99” sai VAT Teater lavastuse “Cymbeline” eest tunnustava preemia.

Külalislavastajate kutsumist võiks kaaluda ka mõne lastelavastuse tegemisel, koostöö professionaalidega saab olla igal juhul ainult viljastav näitlejatele, kelle kooli- ja lavakogemus ei ole alati väga tugev. Sama kehtib ka külalisnäitlejate kohta, võimaluse piires tasuks mõni projekt siduda nendegagi, kuigi tõenäoliselt on raske üht professionaali vabatruppi mängima saada. Aga üritama peaks. Kuna VATi puhul eksisteerib teatud kapseldumise oht, siis oleks külaliste või ka uute liikmete otsimine suisa hädavajalik.

Miks mitte kaaluda ideed arendada välja VATi lasteteater kõige mitmekesisemates vormides, ideid näikse teatrijuht Aare Toikkal palju olevat. Samas võiks igal aastal lisanduda lasteprogrammi kõrvale üks noorsoo (eelistaksin esimest) või täiskasvanute projekt, mille tarvis võetaks rohkem aega ja millele lisanduks omamoodi stuudiotöö. VAT ja tema liikmed on küllalt palju välismaa festivalidel käinud, ideid peaks olema kuhjaga liikumaks veelgi kaugemale n-ö dekoratsiooni- ja sirmiteatrist, tinglikuma ja avatuma teatri poole.

Uuslavastusi: 3
Etenduste arv: 236
Külastajaid: 43 700
Keskmine külastatavus etenduse kohta: 185

Von Krahli Teater
asutatud 1991

Von Krahli Teater on kõige jõulisemalt alustanud trupp, avalikkuses teenitud tähelepanu saanud ja selle ka oma algusaastatel kuhjaga ära teeninud. Tänaseks on pisut kahvatunud teatrijuhi suurejooneline idee luua Tallinna esimene täistuuridel töötav erateater, oma maja ja saaliga, oma püsitrupiga, kelle etenduste kõrval annaks majas aeg-ajalt külalisetendusi ka teised trupid (nii Eestist kui välismaalt).

Eriti kahvatu on olnud nii kunstiliste tulemuste kui ka külastatavuse poolest viimane aasta. Von Krahl on praktiliselt kõige väiksema külastajate arvuga (15 266) väiketeater, ehkki tal on kõige suurem saal. Külastatavuse keskmine on siiski üllatavalt kõrge (122), kui arvestada, et 12 repertuaaris olnud lavastustest ühte mängiti 1 kord, kahte 2 korda ja ühte 3 ning ühte 6 korda. Ilmselt on publiku arvu tõstnudki ühekordsed suurprojektid, mida on mängitud suuremates saalides, ja kasvatanud keskmise külastaja arvu 122-ni, mis muidu oleks Von Krahli 100-kohalise saali puhul pisut kummaline näitaja.

Repertuaari on võetud palju eriprojekte, kus sõna kõrval kasutatakse teisi väljendusvahendeid — muusikat, tantsu, liikumist, arvutitehnikat jne. Innovaatilised ja eripärased need projektid ka on, kindlasti ka tänu koostööle väljapaistvate loomeinimestega (Lepo Sumera, Olari Elts, Ervin Õunapuu jt). See suund on Von Krahli tegevuses ka viimasel ajal kunstiliselt õnnestunum. Aga enamasti on need lühiajalised projektid ja ei paku kahjuks piisavalt võimast alternatiivi iseseisva teatrinähtusena akadeemilisele teatrile, jäädes pelgalt üheprojekti katsetusteks, mida etendatakse vaid mõni kord. Seega, kuigi teater tuli 1999. aastal välja 8 uuslavastusega (hinnatav produktiivsus), on püsirepertuaaris siiski 5 (3 neist olid n-ö ühekordsed projektid).

Püsirepertuaari valik on justkui mitmekesine, ent kuidagi minimalistlik (“Kodanikud!”, “Inimesed saunalaval”, “Trankvillisaator”). Millega võiks ju leppidagi, kui viimase hooaja lühilavastuste kõrval eksisteeriks ka üks täiemahuline lugu. Lavastust “Eesti mängud. Pulm. Release 2” ei saa selleks kuidagi pidada, sest 13 mängukorrast anti 12 etendust väljaspool Eestit.

Möödunud aastal tegid Von Krahli trupis kaasa ka teatrikooli lõpetanud näitlejad ja nende lavasaatus teatri minilavastustes rõõmu ei tee. On hämmastav, et vägagi võimekatele lavakooli lõpetanutele pole antud väärilisi rolle, pigem on tulnud mängida üheplaanilisi karaktereid ja täita n-ö marionettrolle. Pole osatud ära kasutada seda näitlejapotentsiaali, mis teatril on. Võrreldes oma kursusekaaslastega teistes teatrites, näib nende kolme noore (Tiina Tauraite, Liina Vahtrik, Erki Luuk) areng olevat lausa peatunud, õppida ja ennast teostada on raske, kui pole rolli-materjali, mida mängida. Vaid Erki Luugi Giurgadnilkiir (“Inimesed saunalaval”) on teostuselt üle n-ö märgilisest karakteri mängimisest. Paljud Von Krahli lavastused aga just märgi tasandil karakteri loomist eeldavadki (“Tavalised inimesed”, “Trankvillisaator”, “Eesti mängud. Pulm’ Release 2” , “Inimesed saunalaval” jt), mõjudes põgusate lavastuslike pildikestena. Siinkirjutaja ei ürita teatrile peale suruda läbielamisteatri printsiipe, kuid olles maailmas küllalt palju näinud analoogilist teatrit, mida katsetab Von Krahl, julgen väita, et teatri näitlejapotentsiaal on alarakendatud ja kunstilises mõttes loksuvad nii mõnedki Von Krahli lavastused nn moodsa teatri eÓ eloni viimastes vagunites.

Publiku seisukohast on vahest kõige viljakam tulemus SaÓ a Pepeljajevi “Kodanikud!”, mis võiks olla teatri visiitkaart, aga minu meelest ainult ühe laadi visiitkaart. Lavastuses oli tunda ka otsingulist stuudiovaimu, mida Von Krahlilt eeldaks ja millele on ise avalikkuses ka pretendeeritud. Aktiva poole jääb muidugi ka “Peeter ja Tõnu”, mis on repertuaaris juba aastast 1977, lavastuse pikaealisuse fakt ise kõneleb enese eest.

Kahju, kui Von Krahl jääkski kohalikus eesti teatripildis kõvalseisjaks, suunates oma tööd pigem välismaale kui kodupublikule ja võttes sellega enesele ka raske rolli esindada Eesti teatrit välismaal. Väiketeatreist on Von Krahl kõige vilkamalt külastanud välismaa festivale (19 korda), mis ületab ka riigiteatrite välisesinemised. Ühest küljest ju rõõmustav tulemus, omaette küsimus on, kui adekvaatse pildi eesti teatrist annavad ainult Von Krahli lavastused, mida välismaal peaaegu kõige rohkem on näidatud. Ja kuivõrd suur roll on Von Krahli lavastuste välispubliku ette jõudmisel olnud institutsioonil Estonian Stage Production, kes pidanuks maailmale vahendama justkui kogu eesti teatri parimaid töid. Tunnustada tuleb külalisesinejate kutsumist välismaalt, aga et seda töösuunda publiku silmis enam väärtustada, peaks igal aastal Von Krahli külastama vähemalt üks tippteater.

Von Krahli külastatavus on tagasihoidlik: oma 15 266 külastajaga suudab ta eelviimasena edestada vaid “Theatrumit”. Seegi suurendab teatri marginaalsust. Eelnevat kokku võttes olen pisut üllatunud, et Von Krahlile eraldas Kultuuriministeerium sel aastal väiketeatritest kõige suurema toetussumma. Oleks huvitav teada, milliste kunstiliste tulemuste eest, milliste ja kui suurele vaatajahulgale osutatud teenete eest.

1999. aastal

Uuslavastusi: 8
Etenduste arv: 125
Külastajaid: 15 266
Keskmine külastatavus etenduse kohta: 122

Salong Teater
asutatud 1992

Kuidagi eraldi seisvaks nähtuseks väiketeatrite maastikul on saamas Salong Teater. Ja kahjuks mitte positiivses mõttes. Põhjusi ei tule kaugelt otsida. Kui Salong omal ajal alustas teatri loomist koos professionaalsete näitlejatega (Silvia Laidla, Ines Aru, Salme Reek, Luule Komissarov jt), siis tänaseks on see suund praktiliselt välja surnud ja mõjutab oluliselt teatri kunstilist taset, mis asub väga rahvateatri ja koolitaidluse piirimail. Lasti käest hea idee, mida pakkus omaaegne koondamiste laine riigiteatrites: kasutada ära suurtest teatritest vabanenud näitlejad, kelle kõrval õpiksid ja areneksid noored. Praegused noored tegijad on armsad ja entusiastlikud, aga mõjuvad asjaarmastajalikult, omamata näitlejatööks vajalikku ABC-d. Eriti annab see tunda täiskasvanutele mõeldud lavastustes. Trupis on ju lootustandvaid noori, aga elementaaroskuste puudumine ei lase neil oma teatriannet edasi arendada. Markantseimaks tõestuseks on asjaolu, et mitmed noored liiguvad lavastusest lavastusse täiesti “ühenäolistena”, olgu tegu siis Tammsaare, Brechti või lastelavastusega.

Kas on enese ette seatud ka liiga rasked ülesanded (PuÓ kin, Tammsaare, Brecht)? Kuigi nende lavastuste puhul võib ju isegi olla õigustatud niisugune vorm, mis meenutab väljavõtteid-pildistusi kuulsatest teostest, on tulemus siiski alla keskpärase — kahvatu, säratu, vormiliselt teisi lavastusi meenutav, pakkudes ka näitlejale rolliloomeks väga nappe võimalusi. Vaid Brechti “Ema Courage’is” suutis Silvia Laidla Ema Courage’i rolli vaatajale hingelähedaseks ja isiksusena mõjuvaks muuta. Tuleb tunnistada, et teatril puudub tugev ehk arvestatav rezhii. Miks mitte kasutada külalislavastajaid, kui oma jõud ei käi üle? Muidugi ei peaks sellele probleemile leevendust otsima sel teel, nagu juhtus Brechti “Ema Courage’iga”, kui afiÓ Ó ile kirjutati Dresdeni külalislavastaja Herbert Schenki nimi (ehkki lavastajaks oli Erki Aule).

Salong Teater peaks tõsisemalt oma praegusi kunstilisi printsiipe ja loomingulisi ülesandeid revideerima, et mitte jääda tulevikus üheks nurgataguseks ja suletud teatriks, mis eitab ümberringi toimuvat teatrimaailmas. Jah, see väide kõlab paradoksaalselt, sest Salong on andnud Eestis kõige rohkem etendusi (328) ja on ka kõige rohkem väljaspool statsionaari esinenud ning Eestis ringi rännanud (ja just lastelavastustega — 328 Salongi antud etendusest on 83 sõnalavastust ja 242 lastelavastust). Mis paneb veel kord mõtisklema teemade üle: millist teatrit lapsed vajavad? Kuidas kaitsta lapsi keskpärase või halva teatri eest? Kas hallivõitu teatrietendus suudab võidelda arvutiajastu võimalustega? Milline on praeguste ringirändavate lastelavastuste pedagoogilne tase? Kas keegi peaks omama ülevaadet nendest lastelavastustest (tegijaid on peale Salongi, VATi, “Ilmarise” ju teisigi). Mida meie lasteaedades ja koolides pakutakse?

Viimaste aastatega pole Salong kuidagi suutnud tõestada, et tegu on arvestatava teatrinähtusega. Mille tõestuseks on ka tagasiside puudumine ajakirjanduses (välja arvatud Dajan Ahmeti algatatud diskussioonid). Aga ka teatriavalikkusel pole olnud Salongi mitte millegi eest tunnustada (ei preemiaid, ei festivalikutseid). Ei tahaks kuidagi uskuda, et tegu on erapooliku suhtumise või teatri teadliku eiramisega. Kui teatris sünnib kunst, siis on kõik jaol: publik, kolleegid, kriitikud, ajakirjandus jne.

Uuslavastusi: 6
Etenduste arv: 328
Külastajaid: 21 540
Keskmine külastatavus etenduse kohta: 63,8

“Theatrum”
asutatud 1995

Kõige järjekindlama tee valinud trupp, kelle lavastused on kunstiliselt küpsed ja rohkem isegi kaasamõtlemist kui kaasatundmist tekitavad nähtused. Sujuvalt on osatud teha koostööd professionaalsete näitlejate ja lavastajatega, mis on andnud arenemisruumi “Theatrumi” noortele näitlejatele. Eraldi tunnustust väärib koostöö Aarne Ükskülaga, kes suurepärase näitlejana ja oma pedagoogikogemusega on hindamatu aare noorele trupile. “Theatrum” on avatud ka külalislavastajatele (Katri Kaasik-Aaslav) ja koostööle teiste teatritega (“Harjumuse jõud” Eesti Draamateatris).

Ehkki väiketeatrite hulgas teeb “Theatrum” vahest kõige rohkem suurte teatritega sarnast teatrit (repertuaarivalik, tõsised rollid jne), on “Theatrum” ometigi suutnud säilitada talle omase stiili ja joone, mis eristab teda tavateatrist: kammerlikkus, tinglikkus, omapärane atmosfäär, vaimsus. Eriti hinnatav on just see, et Theatrum on suutnud jääda kindlaks omaenese valitud väärtrepertuaarile ega ürita igal juhul ennast “müüa” kommertslikuma ja lõbustavama teatriga. Lavastuste nimetused kõnelevad ise enda eest: Anouilh’ “Antigone”, Maeterlinci “Pelléas ja Mélisande”, TÓ ehhovi “Väikesed komöödiad”, Molière’i “Tartuffe”…

Trupist on välja kasvanud juba mitmed isikupärased näitlejad, mis on jätkuva stuudiotöö arengu tunnistuseks. Eelkõige nimetagem Maria ja Marius Petersoni osatäitmisi. Omaette väärt fakt on ka see, et “Theatrum” on kogunud enda ümber oma publiku, kes teatri tegemisi austab ja pidevalt jälgib.

Ehkki Humanitaarinstituudi teatriõppetoolist välja kasvanud noored näitlejad pole mitte kõik veel lavaküpsed ja paljud neist võib-olla suurele lavale ei jõuagi (aga miks ka peaks), hindan ometigi Lembit Petersoni juhitud õppe- ja stuudiotööd kõrgelt. “Theatrumi” noorte süvenemisaste ja teatritõsidus annab silmad ette üsna paljudele Viljandi Kultuurikolledzhist tulnud noortele näitlejatele. “Theatrumi” ja Lembit Petersoni tegevust on tunnustatud ka mitmete preemiatega (EV kultuuripreemia Lembit Petersonile lavastuste “Väikesed komöödiad”, “Antigone”, “Harjumuse jõud” ja “Pelléas ja Mélisande” eest, Teatriliidu eripreemia “Theatrumi” 1997. aasta tegevuse eest, lisaks Eesti Kultuurkapitali aastapreemia Aarne Ükskülale rollide eest “Theatrumi” lavastustes “Antigone” ja “Harjumuse jõud”).

“Theatrum” pakub oma vaikse ja käratu vaimsuse ning tõsidusega tõelist alternatiivi meelelahutuslikule mürale, millest sageli ka suured teatrid ei suuda hoiduda.

              1999. aastal

                Uuslavastusi: 4
                Etenduste arv: 53
                Külastajaid: 3692
                Keskmine külastatavus etenduse kohta: 69,7

 

“Ilmarine”

Üks kõige tänuväärsemaid truppe Eestimaal — mängitakse vene publikule ja väga sageli on aineks eesti dramaturgia, õigemini siis eesti folkloor ja muinasjutud. Ei ole paremat viisi siin elavatele väikestele venekeelsetele inimestele meie kultuuri tutvustamiseks. Mulle oli selle trupiga kohtumine kõige suurem üllatus.

Oma võimete piires tehakse toredat, südamlikku ja head lasteteatrit, milles seguneb commedia dell’ arte mängulisus, tinglikud lavavõtted, vahvad nukud, vaimukad ideed, tempokas lavastusjoonis ja rõõm mängust. Lastega saavutatakse ülihea kontakt, sest tegeldakse elu põhiväärtuste, headuse ja kurjaga, ja suudetakse see väga lastepäraselt ja soojalt oma väikesele vaatajale edasi anda (ka minu vene keelt mitte mõistev kuuene poeg vaatas neid etendusi suure lustiga). Valitud laad ja stiil töötab väga hästi.

Tunnustama peab lavastaja Juri Mihhaljovi tööd; võrreldes teiste väiketeatrite lastelavastustega olid “Ilmarise” tööd lavastuslikult kõige täpsemad, leidlikumad ja, mis lastelavastuste puhul oluline, tempokad ja kujutlusvõimet arendavad. Ei tahaks küll emotsionaalsetesse liialdustesse laskuda, aga hetkiti ületasid “Ilmarise” lavastused oma köitvuse, lustlikkuse ja täpsuse poolest nii mõnegi Nukuteatri unise ja venima kippuva lavastuse. Viimasel ajal nähtud lugudest tõstaks eriti esile lavastusi “Suur Peeter ja Väike Peeter”, “Ära vihasta, peremees!” (mõlemad eesti muinasjuttude põhjal), aga ka lavastusi “Vaimukas Vassili” ja “Mine põrgusse”. Rõõm tõdeda, et Juri Mihhaljovi tunnustati 1998. aasta eest Salme Reegi nimelise preemiaga. Ei saa salata, Mihhaljov on üks vähestest mitte-eestlastest, kes teatri aastapreemia tunnustuse saanud.

On ülimalt tänuväärne, et Narva trupp sõidab ringi Eestimaa teistes vene koolides — ka mujal elavad venekeelsed lapsed vajavad niisugust teatrielamust. Teiseks on see piisavalt hea eeskuju potentsiaalsetele uutele tegijatele. Praeguse integreerumiskampaania valguses pean “Ilmarise” trupi lavastusi hoopis olulisemaks ja mõjuvamaks kui reklaami à la Kas sa Sergeid ja Valdurit tead? Sellele trupile võiks küll integratsiooni sihtasutus loomingulise tellimuse esitada.

Uuslavastusi: 3
Etenduste arv: 147
Külastajaid: 16 002
Keskmine külastatavus etenduse kohta: 109