PILLE-RIIN PURJE
TARTUFFE “THEATRUMIS”

Molière, “Tartuffe”
Tõlkija: August Sang
Lavastaja: Lembit Peterson
Kujundus: Dagmar Kase ja Marili Sokk
Helikujundus: Marius Peterson
EHI teatri õppetooli diplomitöö. Esietendused 14. ja 16. aprillil 2000 “Theatrumi” saalis.

Prantsuse esprii on siinmail vist veelgi tabamatum kui inglise huumor. Molière’i komöödiaid mängitakse meil sellegipoolest üsna tihti ja näib, et nende aeg on jälle tulnud. Ingo Normet lavastas EMA Kõrgema Lavakunstikooli XIX lennuga “Ihnuri”. Minu arvates jääb selle lennu visiitkaardiks hoopis Hugo Raudsepa “Mikumärdi”: mõtlemapanev, uudsete rollilahendustega, ootamatult kibeda alatooniga eesti klassika tõlgendus. “Ihnur” mõjus “Mikumärdiga” võrreldes põgusama komöödia koolitunnina. Sarmika ja meeldejääva rolli tegi “Ihnuris” Panso preemia laureaat Tambet Tuisk; tema Harpagon on puhtsüdamlik, pigem mahe kui mastaapne kire ori. Hendrik Toompere tõi Draamateatri suurele lavale kummalise ja epateeriva “Don Juani”, jättes õhku nõutu küsimuse, miks valis ta oma nägemuse illustratsiooniks just Molière’i näitemängu. Mait Malmsteni kidur-närvlik Don Juan ongi mälus juba hajunud suitsupilvedesse nagu ebamäärane viirastus…

Kui keegi üldse on meie tänases teatris Molière’i-lavastaja, siis nimelt Lembit Peterson. Mõeldes Molière’i näidenditele Eesti lavadel viimasel paarikümnel aastal, on sündmuseks jäänud kahtlemata Petersoni “Misantroop” (Noorsooteater, 1986), milles lavastaja ise mängis peaosa. “Misantroop” on meeles valgusküllase, elegantse, stiilipuhta lavastusena. Veel on Lembit Peterson lavastanud “Don Juani” (IX lennu diplomilavastus, 1980) ning “Kodanlasest aadlimehe” (Draamateater, 1990). Ja nüüd siis “Tartuffe” “Theatrumis”.

Molière’i näidendeid etendades on lihtne libastuda ülepakutud veiderdamisse. Siis on tulemus tüütu ja lavastajaid tabavad Cléante’i sõnad: “Neile liialdustung iial rahu ei anna. Igas asjas on soov neil i-le punkti panna.” (“Tartuffe”, I vaatus, IV stseen.) Vallatus koomuskivõttes meenub eredama õnnestumisena Madis Kalmeti lavastus “Scapini kelmused”, nimiosas Andrus Vaarik (Rakvere Teater, 1983).

Lembit Petersoni Molière’i-lavastused on teistsugused, nad ei püüagi olla hüplev-hüpernaljakad, vaid vahendavad ja mõtestavad sündmusi ja tegelaskujusid peenema, võluvalt targa distantsiga, lastes tantsiskleda tekstil ja jättes i-le punkti panemise publiku hooleks. Andres Laasik kirjutab oma arvustuses “Tõsine vagatseja Tartuffe vigurdab Theatrumis” (vt. Eesti Päevaleht 18. IV 2000): “Molière’i komöödia on lavastatud nii, et vaatajal saalis ülearu lõbus ei hakkaks. Lihtsamalt öeldes: Lembit Peterson pole teab mis naljamees.” Ei saa täpselt aru, on see tauniv hinnang või niisama nentimine, aga “Theatrumi” (loe: Lembit Petersoni) laadile ongi omane varjatum, seespoolsem muie. Ega “suured sundimatud naerupahvakud” “Theatrumi” kammerlikku mänguruumi hästi sobikski. See on saal, kus otsekui aeglustuks rabedam elurütm, publikule antakse seal võimalus rahulikult vaadelda, kuulatada, mõtiskleda. Meelt ei lahutata, meel pannakse kokku — see Lembit Petersoni sisukas sõnamäng on kujunenud “Theatrumi” kreedoks.

Ka “Tartuffe´i” lavastuses on valdav vaikne huumor ja subtiilne satiir. Igale osalejale on antud selge ja abistav ülesanne, nagu koolitöös kohane. Iga roll mõjub põhjendatud värvilaiguna tervikus. Kõigi osatäitjate puhul ei saa veel selgusele nende teatrinärvis ja artistlikus haardes, aga stiilitaju ja mõtte valdamine liidavad trupi ansambliks. (Minu muljed põhinevad 24. aprilli etenduselt, ei ole kahjuks jõudnud näha mõlemat koosseisu.)

Peategelaste paaris on ootuspärasem Helvin Kaljula Orgon — ilmekalt koomiline mehike, lõuahabe võidukalt kikkis. Vaimukad vinjetikesed elavdavad rolli; näiteks kui Orgon manitseb oma südant taltuma, hoiab ta seda va südant rinnus kinni nagu paisuvat klompi… Natuke kostis Orgoni kõnemaneerist läbi Lembit Petersoni häälekõla, see pani korraks kujutlema Petersoni ennast majaperemehe rolli. Aga niisugused mõtteuiud on diplomilavastuste puhul sagedased, see ei kahanda osasaamisrõõmu Helvin Kaljula mõnusa huumoritajuga mängust.

Vahur-Paul Põldma Tartuffe on pahaendelisem ja defineerimatum kui üheski varem nähtud lavastuses. Tumesala(dus)lik mõistatus. See Tartuffe ei kiirusta maski langetamisega, õigemini ongi tema näoks mask, ilmetu ja kalasilmne. Jultunud silmakirjatseja ja vilunud manipulaator, häirimatu teeskleja, kelles samas on külluses kramplikke komplekse — ohtlik kombinatsioon! Isegi Tartuffe’i vangiminek ei mõju happy end’ina, tundub, et temasugune naaseb varsti ja võtab sisse koha edukate ridades.

Kolmandaks keskseks tegelaseks mängis end Maria Peterson (Orgoni naine Elmire): päikesekollases kleidis uhke hoiakuga iludus, isiksus, kelle loomuses tasakaalus jahe väärikus ja sisim tulisus. Elmire’i venda Cléante´i esitas Kaido Rannik aruka ja salliva noore mehena, sundimatu ja intelligentse positiivsuse võluga. Pirkko Vähi toaneitsi Dorine’ina on nutikas maatõugu linalakk, kes agara iseteadvusega kõigesse sekkub, põlgamata ka “klatši klaperjahti”. Lavastuses võib aimata armuafäärikest, flirti toaneitsi ja Orgoni vahel.

Orgoni ema, proua Pernelle’i mängib Merle Kriis kõigutamatu kõiketeadjana, pidevalt pobisevad ta ranged vanainimesehuuled omasoodu hukkamõistutiraade. Orgoni lapsedki näikse olevat isasse läinud: hõlpsasti mõjutatavad, väljakujunemata tuulepead. Kristo Toots tuhiseb sinna-tänna keevalise Damisina, arutu poisikesena, kel “kombeks alati on ruttu tegutseda”. Mari Juhasoo Mariane on veel suisa lapse- või nukukeseohtu olevus. Tema peigmees Valére on Donald Dombergi koomilises kehastuses pooleldi õhus viibiv pateetiline natuur, kelle päralt on paar efektset misanstseeni — kord etendab ta lendlevat lahkumist solvatud armununa, kord sööstab kõrges kaares läbi õhu, et tõkestada Tartuffe’i põgenemisteed… Muuseas, “Theatrumi” lavastuste liikumisjoonis ongi reeglina hääletu ja käratu — mitte ei meenu, et keegi seal intiimses mänguruumis kolistaks, trambiks, müdistaks.

“Theatrumi” stiili kuulub ka “Tartuffe’i” minimalistlik heli- ja lavakujundus. Neutraalsetele kostüümidele on lisatud teatraalseid nüansse: pitskätiseid, värvilisi riideribasid. Samalaadseid detaile näeb ka rezhiis: erksavärvilisi, maitsekaid ja üllatuslikke.

Molière’i “lõpp hea, kõik hea” finaal tekitab seekord iseäralikult elevust. Esmalt ilmub Tartuffe’i käsikuna kohtuteener härra Loyal — Mart Aas, siis aga jahmatava puäntpersoonina suurekasvuline Politseimeister — Leino Rei. Laialt naeratades ülistab see massiivne mees monarhi heldust ja lahkust, aga tema toon keerab loole irooniavindi peale. Politseimeister hoiab Orgoni kätt oma jõulises haardes just nii kaua, et võib aimata uut sõltuvuselõksu. Orgoni pere on võetud tänulikkuse vangiks ja seni avaraima mõtlemisega Cléante panebki ette otsekohe monarhile tänu avaldama minna.

“Theatrumi” teatrilaadis on aga rahustavat mõtteselgust ja endastmõistetavat väärikust, mis sisendab publikulegi sõltumatust nii monarhidest kui Tartuffe’idest.