KADI HERKÜL
KARID JA KARIKATUURID

Muusikal on eesti teatrile vajalik — nii repertuaari mitmekesisuse kui ka raha teenimise eesmärgil. Ja publik võtab muusikali (peaaegu alati) tänulikult vastu. Samas jääb aga pahatihti mulje, et tegijad lähevad muusikalile kallale austuseta publiku vastu.

Traditsioon on muidugi nõrk või peaaegu olematu. Koduselt muusikalilt ei osata või ei julgeta esialgu veel suurt midagi nõuda. Valitseb omamoodi vaakum, kus arvustajadki lähenevad muusikalile kui üht sorti amatöörteatrile, lähtudes sellest, et alustajailt ei saagi kuigi palju nõuda. Samal ajal ei saa tähelepanuta jätta sedagi, et suurel osal vaatajaist puudub kogemus, missugune peab olema tõeline muusikal.

Kui Eesti teater lavastab muusikali, siis tuleb aprioorselt kõne alla kaks asja. Esiteks, meil ei ole raha. Teiseks, meil ei ole professionaalseid tegijaid. Mõlemad on omal kombel õiged.

Tänases päevas peame me leppima tõsiasjaga, et muusikalikultuurilt on Eesti arenenud Euroopast umbes nelikümmend aastat maas. Ma ei räägi oskustest, ma räägin kahjuks rahast. 1950-ndate lõpu ja 1960-ndate alguse muusikalid on see osake zhanri ajaloost, mille ostmiseks Eesti teater hetkel suuteline on. “Kasse”, “Ooperifantoomi” või “Hüljatuid” näeb eestlane ilmselt lähiaastail siiski ainult väljaspool Eestit.

Mis professionaalseisse muusikalinäitlejaisse puutub, siis tõepoolest — meil neid pole. Pole koolitatud ja praegu ka veel ei koolitata. Ometigi võib iga huviline ilmselt ette lugeda terve rea potentsiaalseid tegijaid, kes muusikalilaval hätta ei jääks. Mõni neist on suurema, mõni väiksema kogemusega, aga loomuldasa muusikali sobivaid näitlejaid pole Eestis sugugi traagiliselt vähe. Georg Malviuse 2000. aasta suvel esietendunud “Väike õuduste pood” tõestas veenvalt, et kui on tahtmist ja selge siht, siis leiab ka tegijad.

Eesti muusikaliteatri suurim komistuskivi on hetkel lavastaja. Ja kaks “Õuduste poe” eelset muusikali, Rahvusooperi Estonia “Sugar” (lavastaja Neeme Kuningas) ja Eesti Draamateatri “Zorbas” (lavastaja Ivo Eensalu), näitlikustavad nimelt seda teesi.

Miks ei ole eesti lavastajad valmis muusikaliga kohtuma? Ühest küljest on asi ilmselt kergelt silmaklapistatud suhtumises, mis asetab muusikali allapoole kõrge kunsti taset ning käsitleb teda väärituvõitu meelelahutusena. Omal kombel on sel arusaamal muidugi tõepõhi all. Muusikal ei ava teatris uusi aknaid, ei juuruta uusi stiile, ei muuda maailma. Ta on kommerts, sellisena sündinud ja selleks seatud. Ma arvan, et eelöelduga on enam-vähem kõik nõus. Segadus tekib pigem järgmisel astmel. Nimelt äratundmises, et hea kommerts võib olla väga hea teater. Ta on lihtsalt teistsugune kui n-ö tõsise teatri kanooniline repertuaar. Aga see on ju loomulik. Lõpuks ei tule mitte keegi mõõtma operetti ooperi või Feydeau’d Strindbergi mõõduga. Eestist natuke kaugemale vaadates saab ka kohe selgeks, et korralik kommerts ei riku sugugi tõsise lavastaja imagot. Piisab, kui heita pilk näiteks West Endi teatrite lavastajanimedele. Kunstimeistrid on selges enamuses, ehkki tegu on kommertsteatritega.

Teisalt on muusikal zhanr, mis nõuab täiuslikku käsitööoskust ja raudset lavastajatehnikat. Nagu ütleb selles ajakirjanumbris avaldatud vestluses Stephen Sondheim: ei saa lavastada iga laulunumbrit hitiks, mille järel show peaks ära lõppema. Või teisipidi, ei saa jätta laulunumbritevahelist ala uduse loivamise pärusmaaks. Käsitöö ja tehniline viimistletus pole aga hetkel eesti teatri tugevaim külg. Meie tänaste lavastajapõlvkondade tugevus peitub pigem ideedes, atmosfääri loomise oskuses, selges suhestumises kaasajaga.

Kõigest eelnevalt johtudes sünnivadki kodukootud muusikalilavastused, mille iseloomustamiseks sobib kõige paremini sõnapaar “kokku klopsitud”, nii otseses kui kaudses mõttes. Lugu logiseb ja väriseb visuaalselt ja olemuslikult.

Tegelikult ei vihasta mind koduste muusikalilavastuste puhul kõige enam mitte tehniline ebakindlus. Tigedaks teeb, kui oma ebakindlust varjatakse üleoleva karikatuuri taha. Selle asemel, et naiivsele ja lihtsakoelisele loole usutav slepp juurde mõelda, et kasutada oskusi, mis eesti (laulval) näitlejal kõige tugevamad — enamjaolt psühholoogilise rolliloome oskust, suubuvad meie muusikalilavastused pahatihti tegelaskujude naeruvääristamisse. Kurvastavalt sageli kohtab muusikalilaval seda, et esitajad mängivad oma (ülalt alla vaatavat) suhtumist tegelasse ja muusikali tervikuna. See lähenemisviis on võimalik, aga karikeerimine on teadagi raskem kui tõsine mäng. Ja eeldab karikeeritava materjali väga head tundmist.

Kokkuvõttes olen ma kindel, et kohaliku muusikalipildi kesisuse peapõhjus ei ole võimises või ilmvõimatuses. Asi on suhtumises ja tahtmises. Suudavad ka eesti lavastajad. Suudavad ka eesti näitlejad. Kui mitte täna, siis paari aasta pärast kindlasti. Pealegi, Georg Malvius olevat “Õuduste poe” järel kindlasti lubanud tagasi tulla, kui keegi vaid kutsub.

Ja veel. Mina usun kindlasti, et vähem kui kümne aasta pärast on Eestis iseseisev muusikaliteater. Ja veel usun ma, et selle aja peale me oleme siin ära näinud ka mõne peaaegu tänase hiti, mille ostmiseks meie teatri ja tema vaataja rahakott hetkel veel liiga õbluke on.

Muusikali poolt. Diletantluse vastu. Nii lihtne kõik ongi.