ANDRES LAASIK
POOD, KUS MÜÜGIL VÄIKE ÕUDUS

Howard Ashman ja Alan Menken, “Väike õuduste pood”
Lavastaja: Georg Malvius
Kunstnik: Ellen Cairns
Valguskunstnik: Airi Eras
Muusikajuht: Ulf Nomark
Lauluõpetaja: Riina Roose
Koreograaf: Jüri Nael
Tantsuõpetaja: Aleksandr Ivaškevitš
Esietendus Eesti Draamateatri suures saalis 1. juunil 2000

“Väike õuduste pood” on Eesti kontekstis eriline teatrilavastus. Ükski eesti lavastaja ei ole ilmutanud piisavat süsteemsust ja järjekindlust, et saavutada muusikalilaval samaväärset tulemust, milleni jõudis Georg Malvius. Võrreldes Malviuse tööga on siinsed ja senised muusikalitegemised just nagu mütsiga löömised.

Malvius leidis väikesest ja vaesest Eestist inimressursi, mis sai ettevõetud materjalist jagu. Ta leidis neli muusikut, kes suutsid teha täiesti söödava elusa muusikaesituse, mis hingas näitlejatega ühte õhku ja elas kaasa nende dramaatilistele passaazhidele ja kus aeg-ajalt paitas kõrva Urmas Lattikase väleda ja erksa pianistinäpu töö. “Väike õuduste pood” on lavastus, kus muusikali kõiki komponente on arendatud proportsionaalselt ja muusikaesitus ei olnud sugugi vaeslapse rollis, nagu see juhtus Draamateatri “Zorbases”, kus fonogrammi jäikus tappis suure osa laval toimuvast.

See on lavastus, kus on vaeva nähtud tantsuga. Kõik laval käinud inimesed kargavad usinalt hästi välja trillitud tantse. Ja kuigi on väga raske rääkida mingist läbivast liikumiskujundist või isegi koreograafilisest tervikust, on muusika rütmis liigutamisega selles lavastuses kõik korras. “Estonia” teatris on aeg-ajalt balletitrupi abiga ägedamatki tantsu löödud, ent “Väikeses õuduste poes” tantsivad uhkelt just muusikali peategelased, kelle draama saab tantsu kaudu veel ühe mõõtme.

Ja mis kõige tähtsam, nad laulavad. Laulavad kõik ja teevad seda hästi. Georg Otsa Muusikakooli ja Draamateatri jõududest on saanud kokku musikaalne ja ühtlane ansambel. Kui kedagi esile tõsta, siis just tüdrukute triot eesotsas Kaire Vilgatsiga. See trio loob oma laulu ja liikumisega just nagu ühendusniidi, mida mööda lavastus jookseb. Kolme noore naise tegemistes on hoogu ja särtsu, mis veidi nõmedat lugu kenasti elustab. Neis on vaheldusrikkust pluss vajalik kontrapunkt. Urkaneiude kolmik ühtaegu seob peategelasi ümbritseva ühiskonnaga ja annab kogu loole samas ka hinnagulise kommentaari. See trio on oma rõhuasetustega väärt lavastuslik leid.

Nelikümmend aastat vana lugu inimsööjast taim-mutandist on tänaseks juba veidi ära väsinud ja selle sõnum on väike. “Väikeses õuduste poes” pole enam õudust. On peamiselt huumor, mis kipub tihti mustaks värvuma. Inimesi kugistav taim ei mõju lavastuses ähvardusena. Just nagu ei oleks sellel inimesesöömisel kaalukat ühiskondlikku mõõdet. Aga äkki ei saagi olla? Äkki ongi “Väikeses õuduste poes” peidus vaid väikese ohudraama võimalus, millel pole antud suureks ohudraamaks saada.

Mingi osa on siin ka peategelaste pisivigadel. Jakko Maltis ei suuda ohtliku lille loojas Seymouris väga suureks mängida ja laulda inimsöömiste paratamatust. Nahkapanemiste taga on ju tegelikult tema valikud, mis saavad alguse armastusest kena naiskolleegi Audrey vastu. Jakko Maltisel pole küpsust neid valikuid rõhutada. Ta laseb ennast kaasa viia loo lüürilisel poolel, rõhutamata oma otsuste moraalset külge. Asjale ei tule kasuks ka Kleer Maibaumi distantseeruv mängulaad. Ta mängib rõhutatult naiivset blondiini, selle asemel, et see blondiin o l l a. Nagu näiteks Marilyn Monroe, kes lihtsalt oli üks blond naine. Publik ei arva Monroe kehastatud blondist naisest midagi head, ent ta kutsub esile suure kaastunde. Maibaumis seda pole, temas on liig palju kriitilist hinnagut oma kangelanna suhtes. Vahest seetõttu on ka publiku kaasaelamine Seymouri ja Audrey vildakale armuloole jahedam kui võinuks olla. Need aktsendid omakorda vähendavad seda vähestki moraalikoormat, mis võiks “Väikeses õuduste poes” peituda.

Pisut ebaõnnestunud rõhuasetustest hoolimata on Jakko Maltise Seymour ja Kleer Maibaumi Audrey siiras ja ehe noor armastajapaar, kes kummalise inimsööjataime loo lõpuni välja veab. Mõlemad laulavad ilusti ära oma südame suured tunded ja ses osas on kõik korras. Peale nende tuleb igal juhul kiita Lembit Ulfsakit lillekaupmees Mushnikina ja sadistlikku hambaarsti Orinit mänginud Mait Malmstenit. Ulfsak ja Malmsten rõhutavad mõnuga “Väikese õuduste poe” lustakamat poolt ja teevad seda meeldiva tõsidusega, kus ei puudu peen iroonia ja musta huumori klaar tunnetus. Nende kargete esituste taustal mõjuvad Maltise ja Maibaumi romantilised tundlemised mõistetavate ja loomulikuna.

Muusikal on paljuski tehnoloogiline kunst, kus lennukatest ideedest on tähtsam drill, tehniline suutlikkus, ansamblimäng, meeskonnatöö ja muusika tõlgendus. Draamateatri “Väikeses õuduste poes”on lennukaid ideid napilt, kuid muusikali küll ja küll. Just omavahel ühilduvad väikesed nipid, äralauldud noodid ja väljakeerutatud tantsud teevad muusikalist muusikali.

Kui ei ole lihvi ja sära, siis muutub muusikali tegemine ise õuduste poeks. Muusikali lavastamine on tõepoolest vähe tänuväärne. Seal on suur hulk komponente, suur hulk tundmatuid faktoreid. Iga komponent võib oma möödapanekuga väärata kogu lavastuse taseme. “Väikese õuduste poe” fenomen peitubki selles, et ühegi osise tase ei jää piinlikult madalaks. Nii sündiski tõeliselt menukas tükk, mis meelitas tublisti rahvast Draamateatri suurde saali ka kenadel suveõhtutel. Nii sünnibki show-bisnis. Higi ja vaevaga, ja sugugi mitte mütsiga lüües, nagu seda Eesti meedias serveerida püütakse. See, mis sünnib mütsiga lüües, ei ole show-bisnis, vaid haltuura. “Väike õuduste pood” ei ole seda mitte.