MUUSIKALITEATER EI TULE TAGASI. TA ON LÄINUD”
Jutuajamisi Stephen Sondheimiga

Sel kevadel seitsmekümne aasta juubelit tähistanud Stephen Sondheim on Broadway ja ameerika muusikali elav legend. Sondheim jõudis Broadwayle Oscar Hammersteini käekõrval, alustas iseseisvat laulukirjutaja tööd “West Side Storyga” ning on tegus tänaseni. Allpool avaldatud katkendid Stephen Sondheimi jutuajamistest pärinevad “New York Times Magazine’ist” ning on kirja pandud vahetult Sondheimi juubeli eel, märtsis 2000.

1957. aastast pärit fotol on neli meest, kes lõid “West Side Story”. Kolm neist, koreograaf Jerome Robbins, libretist Arthur Laurents ja helilooja Leonard Bernstein, näevad välja moekad ja cool’id. Vaid seltskonna pesamuna, kahekümne seitsmene laulusõnade looja, Broadwayl debüteeriv Stephen Sondheim tundub pärinevat teisest ooperist. Ta kannab lipsu ja sportlikku jakki, juuksed on korralikult üle pea kammitud, näol pingutatud naeratus. Välimus on siin igal juhul petlik, neist neljast oli nimelt Sondheim tõeline mässaja, kes tahtis luua uut ja täiskasvanulikku Broadway muusikali.

Kõigiti sondheimlikuks kujunes ka “West Side Story” saatus Broadwayl. Nagu enamik Sondheimi hilisemaid teetähiseid, “Company”, “Follies”, “Sweeney Todd”, “Sunday in the Park with George”, ei saanud ka “West Side Story’st” hooaja kommertshitti. “Tony” auhinna viis koju hoopis “The Music Man”. Sellest hoolimata tähistas “West Side Story” ärapöördumist ameerika muusikali peenutsevaist kommetest, mille etaloniks oli “Minu veetlev leedi”. Tuleviku võimalused näisid piiritud, nii muusikaliteatrile kui ka neljale noorele mehele, kes sellega tegelesid.

Korduvkasutuse kultuur

Nüüd on tulevik käes ja ... käest läinud. Bernstein ja Robbins on surnud ning jätsid Broadway maha tükk aega enne oma lahkumist. Laurents (82) on endiselt tegus näitekirjanik, ent muusikalid pole tema tööde seas kuigi olulisel kohal. Alles on Sondheim (70). Mees, kes oli aastal 1957 nii tasane ja tagasihoidlik, et “The Timesi” “West Side Story” arvustuses ei mainitud isegi tema nime, on täna Ameerika muusikaliteatri grand old man. Pole ehk isegi vale öelda, et Sondheim on üle elanud muusikalizhanri kui sellise, mille rock on tänaseks tõrjunud kitsa niÓ inähtuse kohale.

Sondheim tunnistab ka ise, et ta on omamoodi dino. “Hirmutav on mõelda, kes kõik on läinud, ainult John ja Freddie (John Kander ja Fred Ebb, “Kabaree” ja “Chicago” loojad) on hetkel sama aktiivsed nagu mina.” Niisamuti ei meenuta Broadway aastal 2000 kuigivõrd Sondheimi noorpõlveunistusi. Winter Gardeni teater, kus esietendus “West Side Story” ja kust algas Sondheimi karjäär, on juba ligemale kaks aastakümmet “Kasside” käsutuses.

“Tänast Broadwayd valitsevad vanade muusikalide taastuslavastused ja puhas tehnitsistlik kommerts. “Lõvikuninga” pileteid müüakse aasta ette. Perekonnad tulevad teatrisse nagu piknikule ja paratamatult süstitakse lastesse arusaamist, et see ongi teater — visuaalselt nauditav muusikal, menufilmi lavaversioon, mida käiakse vaatamas kord aastas. Aga sel asjal pole teatriga midagi pistmist! Pole parata, me elame korduvkasutuse kultuuris.”

Seitsmekümnene Sondheim ei erine kahekümne aasta tagusest mehest. Emotsioonid on vaoshoitud, seisukohad seevastu väga selged ja teravad. Võib olla peitub selle põhjus asjaolus, et varases nooruses huvitas Sondheimi hoopiski matemaatika. (“Oleksin väga tahtnud töötada Fermat’ teoreemi kallal.”) Sondheim üritab olla peaaegu kliiniliselt objektiivne. Aeg-ajalt jääb isegi mulje, et ta vaatab ka iseennast kõrvalt nagu lahendamist ootavat võrrandit. Vaid kord katkestab ta mu küsimuse poole pealt ja ei soostu asjasse süvenema. See on küsimus, mida ma alustan sõnadega: “Kui te kord täiskasvanuks saate...” — “Ma ei saa mitte kunagi täiskasvanuks,” lõikab Sondheim vahele ja välistab igasuguse diskussiooni.

Te ju ei retušeeri oma beebipilte!

Vahetult enne oma seitsmekümnendat sünnipäeva on Sondheim vägagi tegus. Ta kavatseb tuua taas Broadwayle oma muusikali “Wise Guys” — uue pealkirja ja lavastajaga.

Sam Mendesi asemel toob uusversiooni lavale Sondheimi vana partner Hal Prince. Ja ehkki Sondheim on läheneva juubeli suhtes üpris ükskõikne — “Ma ei kavatse veeta lähemat poolt aastat istudes ja oodates, et mind kanoniseeritaks” —, tähistatakse seda siiski üsna suurejooneliselt. Mais esitati New Yorgis kolmel korral kontsertettekandes “Sweeney Toddi”, peaosades Bryn Terfel ja Patti LuPone. Washingtonis, Kongressi Raamatukogus kanti ette Sondheimi varast loomingut, samuti teiste autorite loomingut, mis vanameister ise koondas pealkirja alla “Laulud, mida oleksin tahtnud kirjutada (vähemasti osaliselt)”. Off-Broadwayle jõudis hiljuti ka Sondheimi päris esimene muusikal, veel enne “West Side’i” kirjutatud “Saturday Night”. “See lugu ei tekita minus muud tunnet kui rõõmu. Kahekümne kolme aastase mehe kohta pole sugugi halb. Muidugi, laulusõnades on asju, mis tekitavad suisa piinlikkust — valed rõhud, pealispindsed naljad. Aga ma otsustasin — jäägu nii, nagu on. See on minu imikupilt. Te ju ei retuÓ eeri oma beebipilte! Te olete beebi!”

Sondheimi Broadway-karjäär algas tegelikult veel enne “Saturday Nighti”. Päris algust kujutab kuulus ülesvõte teismelisest Sondheimist koos Oscar Hammerstein II perekonnaga. Hammerstein oli Sondheimide perekonnasõber ning kohtles teatrihuvilist poissi nagu omamoodi kasupoega. Ning Sondheimi austus 1960. aastal surnud Hammersteini vastu on noorema mehe loomingus tuntav. Hoolimata sellest, et Hammersteini naiivsevõitu optimismile seab Sondheim vastu üsna selgepiirilise pessimismi.

Kui pärin Sondheimilt tema esimese muusikalielamuse kohta, lööb mees särama. ““KaruSsell”! See oli viljastav kogemus. Ma olin rabatud!” Stephen Sondheim käis “KaruSselli” Broadway eelesietendusel koos Hammertseini poja Jamie’ga, mõlemad olid just viieteistkümneseks saamas ning vabapääsmed teatrisse oli nende sünnipäevakink. Esimene laul, mida Sondheim “Karusselist” kõneldes meenutab, ei ole üldtuntud “If I Loved You”, ka mitte “June Is Bustin’ Out All Over”, vaid hoopiski nukker “What’s the Use of Wondrin’“, milles muusikali kangelanna näeb vaimusilmas oma armastuse kurba lõppu. Ja esimene tegelane, kellest Sondheim räägib, pole keegi peaosalistest, vaid pisike pätt Jigger. “Hammersteini abikaasa Dorothy kandis igal mehe esietendusel üht erilist kitsast nahast salli — ta uskus, et see toob Oscarile õnne. Ja mina nutsin nii kõvasti, et see oli pärast plekiline.”

“Muusikaliselt on “KarusSell” minu lemmikteos “Porgy ja Bessi” järel. Vahest seepärast, et see räägib üksildasest uitajast, keda keegi ei mõista. Ka seepärast, et see on lugu kärsitust isast ja sellest, mida me pärime oma vanemailt. Aga ennekõike on asi ikkagi muusikas — see on tõesti rikas. Richard Rodgers oma absoluutselt parimas vormis.”

Ja Hammerstein? “Oscari laulusõnad on sageli sentimentaalsed, neis jääb puudu irooniast, mis on XX sajandi teise poole lemmikväljendusviis. Ja mina armastan irooniat. Oscari kujutlusvõime oli piiratud, ta lauludes on liiga palju linde. Ja kuna ta neid muidu ju keni kujundeid nii palju kasutab, ei ole neis enam vajalikku jõudu. Vähesed saavad aru sellest, et Hammersteini panus muusikali ajalukku peitus temas kui teoreetikus, kui uuendajas. Tänased inimesed ei saa aru, kui uuenduslikUna mõjusid omal ajal “Teatrilaev” ja “Oklahoma!”.”

Pretensioonikas, seosetu, tundetu

Sondheimi esimene Broadway kogemus pärineb aastast 1947, mil tollal seitsmeteistkümnene Stephen osales Rodgersi-Hammersteini muusikalis “Allegro”. See oli omas ajas eksperimentaalsena mõjunud lugu arstist, kellel edu pea pööritama ajas. ““Allegro” on suuresti Oscari enese lugu — “KarusSelli” ja “Oklahoma!” menu tõstis tema aktsiate väärtust meeletult.” Ent kõige enam hindab Sondheim “Allegrot” lavastuses peitunud teatraalsete uuenduste tõttu, siin kasutati kinematograafilisi võtteid, stiliseeritud kreeka koori.

Samas suunas on Broadway muusikali uuendanud Sondheim. Tema muusikalides on lugusid, mille jutustamist alustatakse lõpust, seal on välkvõtteid ajas ette ja tahapoole, õudusunenägusid, jaapani teatri elemente. Kui Hammerstein tõi muusikalilavale rasside segunemise probleemi, siis Sondheim on läinud kaugemale, tema muusikalide teemadeks on poliitilised mõrvad, kultuuriimperialism, genotsiid, surmahirm. Sondheimi tööde muusikalises keeles sulanduvad ehtsad lööklaulud, nokturnsed kabaree-etteasted, poeetilised meditatsioonid. Need laulud on võlunud interpreete Sinatrast Madonnani.

““Allegrol” oli mulle väga-väga suur mõju,” kinnitab Sondheim. Kui muusikali 1994. aastal kontsertettekandes esitati, juhatas õhtu sisse Sondheim. “Siis ma tajusin: mu jumal, see on nii naiivne! Oscaril on suurejooneline visioon, aga nii vähe oskusi seda laval kõlama panna. “Allegro” väärtus ei peitu tervikus, vaid komponentides. Oscari kujutlusvõime on rikas ja avastuslik, ta avab hulga teid, mida mööda võib minna kes tahes.”

“Allegro” Broadway-eluiga jäi vaid ühe hooaja pikkuseks. “Enamiku inimeste silmis oli see pretensioonikas ja nõutuks tegev. Needsamad omadussõnad on kummitanud mind kogu mu niinimetatud karjääri jooksul: pretensioonikas, seosetu, tundetu. Ükskord ütles mulle keegi: “Kogu su elu on olnud “Allegro” kinnistamine.” Ja tal oli õigus.”

Kaks aastat hiljem, Rodgersi ja Hammersteini “South Pacificu” ajal kohtas Sondheim esmakordselt Hal Prince‘i, kellest 1957. aastal sai “West Side Story” produtsent. “Minu nn hiilgeajad möödusid koos Haliga. Me nautisime oma tööd ja selle vilju.”

Viiekümnendate keskpaik oli rock ’n’ roll’i tõusuaeg. Sondheim: “Rock ei puudutanud mind. Rocki kõrgajal oli muusikal väga populaarne ja see andis meile võimaluse rocki peaaegu ignoreerida. Rock ei olnud minu põlvkonna muusika, see oli kümme aastat nooremate elustiil. Ma teadsin, kes ma olen, kus ma olen ja mida ma tahan teha.”

Võin loota vaid hämmastusele

Kaheksakümnendatel ei saanud Sondheim enam eirata rocki pealetungi ja show’maailma peadpööritavat kallinemist. “Muusika populaarsust ei määranud enam filmid ja muusikalid, vaid plaadid. Ja see, mis on juhtunud teatriga, teeb mind väga kurvaks. Vanasti käisin ma vaatamas teiste lavastusi ja tundsin pärast seda, et tahan kirjutada. Nüüd tekib mul pärast mõne Broadway muusikali vaatamist üks kindel tahtmine: ainult mitte kirjutada, sest mulle näib, et minu publik on kadunud. Need inimesed, kes praegu Broadwayl käivad, ei armasta ega mõista muusikale, mida mina kirjutan. Mul pole vähimatki lootust, et nad minu lugudele kaasa elaksid. Parimal juhul võin ehk loota kergele hämmastusele.”

Ei, Sondheim ei ole Broadway mineviku suhtes romantiline. Kui palun tal iseloomustada muusikalimaailma iidoleid, on Sondheim üpris karm ja terav.

Jerome Kern — “Nii palju aastaid on peetud iseenesestmõistetavaks, et Kern on laulusõnade suurmeister. Aga nood Princess Theatre muusikalid! Üheksakümmend protsenti neist on sõnarohke rämps. Ent teisest küljest — ma kuulan korra “They Didin’t Believe M’ed” ja ei taha enam kunagi kirjutada ühtki laulu.”

Irving Berlin — “Berlin ei ole mulle kunagi hinge läinud. Ta on nagu väga hea karakternäitleja. Aga tema stiil on keskmine ameerika stiil. Ma ei tunneks Berlini laulu teiste kahekümnendate-kolmekümnendate poplaulude seast ära. Samas — laulusõnad on vaieldamatult briljantsed. “You Wan’t Get a Man With a Gun” — teist nii head koomilist laulu ei ole mitte keegi mitte kunagi kirjutanud. Kui palju nalja, kui lühidalt see on ära öeldud! Kui Hammerstein muutub sageli sentimentaalseks, siis Berliniga ei juhtu seda kunagi. Teisalt, Berlin ei ole mind kunagi puudutanud nii nagu “What’s the Use of Wond’rin’“. Ma võin Berlinit jumaldada, aga vist mitte armastada.”

Richard Rodgersi varased tööd Lorenz Hartiga: “Mulle tundub, et nad kirjutasid üha üht ja sama laulu. Üks irooniline armastuslaul, ja veel üks irooniline armastuslaul. Minu peamine etteheide Hartile on puhttehniline: ta on räpakas. Palju valerõhkusid. Oscar kaitses tavaliselt Larry Harti. Praegu näiteks oleks ta mulle ütlenud: sa ei mõista, kui palju tegi Larry ameerika laulukultuuri jaoks. Tema tõi teatrilavale kõnekeele. Oscar rääkis mulle: ära vaata detaile, vaata tervikut, pane tähele, mida ta ütleb. Aga mind on alati lummanud stiil ja seepärast on tehnika mulle väga oluline. Nii et kui ma näen lohakat tegijat, kes on suuteline paremaks, siis ajab see mind vihale. Sest ma näen samas kõrval inimesi nagu Frank Loesser ja Dorothy Fields, kelle tehnika on suisa perfektne. Nad teevad rohkem tööd.”

Harold Arlen — “Temas on sõnulseletamatuid asju. See igatsus ja nukrus, mis peitub isegi Arleni kõige lõbusamates lauludes, mõjub nii emotsionaalselt kui ka intellektuaalselt.

“Saturday Nighti” tegemise ajal kutsuti mind ühele õhtusöögile. Läksin kohale ja valmistasin ette kolm laulu, juhuks, kui keegi peaks paluma mul klaverit mängida. Lõpuks ütleski keegi: meil on siin lootustandev noor muusikalihelilooja. Istusin klaveri taha ja esitasin oma kolm lugu. Nende lõppedes istusin uhkusest pakatades Arleni kõrvale. Ja tema ütles mulle, hoopiski mitte kadedalt või pahatahtlikult: ei maksa peljata, et iga lugu pole hitt. Just see teeb Arleni eriliseks, tema laulud on lummavad ja imelised, aga nad ei ole kirjutatud hittideks. Teisalt on muidugi loomulik, et kahekümne neljaselt ei taha inimene muud, kui iga looga publikut ahhetama panna. Aga Arleni sõnad jäid mulle meelde. Tsiteerisin neid Michael Bennettile, kui tegime muusikali “Follies”. Temal oli küll tahtmine teha iga numbrit nii, et sellega oleks show pidanud lõppema.”

Ira Gershwin — “Ta on tehnika küsimustes vähem laisk kui Larry Hart, aga hoopis enesekindlam. Haruharva kohtab Gershwini lugudes kohti, mis poleks armsad — riime sajab otsekui küllusesarvest. Aga tõsi on ka see, et kõik “Porgy ja Bessi” paremad lood kirjutas DuBose Heyward.”

Vähem on rohkem

Kuidas kritiseeriks Sondheim Sondheimi? “Mis laulusõnadesse puutub, siis pean pidevat võitlust paljusõnalisusega. Üks asi, mida ma Oscari puhul imetlen, on see, kui napp ta on, vahel isegi nii napp, et muutub ebahuvitavaks. “Vähem on rohkem” — seda on üsna raske õppida. Mida vanemaks saad, seda rohkem pöörad sellele tähelepanu. Sellepärast lõpetavad heliloojad keelepillikvartettidega. Kui iga rida on luule, siis pole need enam laulusõnad. Nappus lisab jõudu.

Mis puutub muusikasse, siis on mulle korduvalt ette heidetud, et mul pole meloodiaannet. Aga ma ise armastan oma muusikat. Minu arvates annab muusikale elujõu harmoonia.”

Sondheimi lemmikheliloojate esireas seisab George Gershwin. Innustunult kirjeldab Sondheim oma eksirännakut Kongressi Raamatukogus, kust ta leidis “Porgy ja Bessi” originaalkäskirja. “Ma värisesin erutusest. Noodipabereid lapates saab kohe selgeks, kuidas “Porgy” sündis. Gershwin alustab. Tal on meloodia: “Bess, Where’s My Bess?” Valitseb läbikomponeeritud harmoonia. Ja siis haarab muusika ta enese võimusesse. Ta ei suuda enam peatuda, meloodia tormab edasi, harmooniat peaaegu polegi, siia-sinna on kiiruga visatud üksikud akordid — siia tuleb C-minoor — ja siis kihutab ta edasi, laul on ta enesega haaranud. See on lummav.”

Sondheim on liiga noor, et ta oleks võinud Gershwiniga kohtuda. Ent tänutundega meenutab mees 50-ndatel toimunud kohtumist Cole Porteriga. Parasjagu valmistati ette “Gypsyt” ja Ethel Merman palus Sondheimil ja Jule Styne’il Porterile külla tulla ning talle paar lugu mängida. “Cole oli masenduses. Kogukas teener kandis ta sisse nagu kartulikoti. (Kohtumine toimus Porteri surma eel, mil helilooja jalg oli amputeeritud.) Aga ta oli võluv. Ja sellel real — “No fits, no fights, no feuds and no egos, amigos” — turtsatas Cole heameelest ning ma teadsin, et ta on mul peos. Ta ei aimanud viimast riimi! See oli tõeline Cole Porteri riim — tema torkas oma lauludesse võõrsõnu — juhuslikult sündinud hommage Cole Porterile.”

Palun Sondheimil meenutada Ethel Mermani, tähte, kelle karjäär algas Porteri muusikaliga “Anything Goes” ning sai uue hoo Sondheimi “Gypsyga” veerand sajandit hiljem. Sondheim ei kõhkle: “Mis temasse puutub, siis ütlesin kord naljatades, et Merman on illustratsioon vanale anekdoodile, milles tõdetakse, et hämmastav pole mitte see, et koer malemängus kaotab, vaid asjaolu, et koer üldse malet mängib. Saan aru küll, et see nali on kergelt maitsetu, aga samas — täpne. Hämmastav oli näha näitlemas naist, kelle puhul kõik ümbritsevad olid sunnitud tunnistama, et ta ei suuda näidelda. Nojah, see oli muidugi piiratud näitlemine.

Ethel andis enesest kõik, kui saalis oli kriitikuid. Või kui ta arvas, et publiku seas on mõni staar. Nii me siis lasimegi aeg-ajalt lahti kuulujutte, et teatri ees nähti Sinatrat. Või Judy Garlandit.

Ethelil oli veel üks iseloomulik omadus: aegamisi tõrjus ta kõik ülejäänud osalised lava servadele. Igal õhtul nihkus ta umbes ühe jala võrra publikule lähemale. Ma ei usu, et ta seda teadlikult tegi. Ethel ei olnud mõttehiiglane. Aga laval olemise instinkt oli tal vaieldamatult olemas.”

Kõrvalseisja

“So what can You do on a saturday night — alone?” — seda laulurida esitavad üksildased Brooklyni mehed muusikalis “Saturday Night”. See on üdini sondheimilik rida, milles peegeldub valus ja ambivalentne soov leida keegi, kellega jagada oma tundeid, rõõme, muresid. Kui palju on neis lauludes lavavälist Sondheimi ennast?

“Esiteks, draamateose keskpunktis on sageli kõrvalseisja. Teiseks, Ameerikat iseloomustab konformism ja sestap on nonkonformism meie kunstis üsna tavaline teema. Ja kolmandaks, muidugi tunnetan ma seda probleemi teravamalt, sest ka mina kuulun ühe vähemuse hulka.”

Kui oluline on kõrvalseisja tunde puhul see, et te olete gay?

“Homoseksuaalsus on asja üks külg. Aga kõrvalseisja tunne — olla keegi, keda ühtaegu armastatakse ja vihatakse — tekkis mul üsna varakult. Ma olin üksik laps. Olin klassi noorim ja parim õpilane, ma ei ütleks, et kõige targem. See tähendab iseenesest, et osa inimesi armastab sind ja teine osa vihkab. Ent mu lapsepõlvemälestused on siiski enamjaolt meeldivad. Õpetajad armastasid mind, vanemad koolikaaslased armastasid mind. Samas —sain ma vägagi hästi aru, et olen erinev.

Ma arvan, et minu töö muusikaliteatris, mille eest mind on nii taevani kiidetud kui ka maapõhja sarjatud, on seotud selle individuaalsusega, erinemisega. Ma näen maailma teisiti, kirjutan teisiti. Sain sellest täiesti teadlikuks siis, kui esietendus “Company”. Muusikal, milles esmakordselt kõlas valjusti ja selgelt minu enese hääl. Raev ja viha, mis mind tabas, oli mulle üllatuseks, sest varem ei tehtud minust lihtsalt välja. Aga ma ei kurda, see, kui sind ei armastata on märgatavalt etem, kui see, et sind ei panda tähele.”

Kas “Companyle” osaks saanud negatiivne kriitika oli kuidagi seotud ka tõsiasjaga, et peategelase Bobby puhul võis aimata, et ta on gay?

“Igatahes ei olnud see kavatsuslik. Ja kui me alateadlikult ka nõnda mõtlesime, siis oli see alateadvus. Meie jaoks oli Bobby ennekõike ikkagi inimene, kes ei suuda luua emotsionaalset sidet teise inimesega. “Company” räägib sellest, kui raske on olla kellegagi koos. Meie ümber on miljoneid Bobbysid, kes ei suuda luua emotsionaalset sidet. Mis gay’d siia puutuvad?! Arvamine, et homod ei suuda luua vastupidavat suhet, on puhas müüt. On tohutu hulk homosid, kes on sellise suhte loonud, on selleks tundeks võimelised. Ja on terve hulk, kes ei ole.

“Companyga” on kaudselt seotud veel üks asi, millest sain aru aastaid hiljem: mulle meeldib kirjutada muusikale, sest see tähendab koostööd, omamoodi pereatmosfääri. Ma ei usu, et suudaksin kunagi kirjutada näidendit või romaani, tunneksin end seda tehes liiga üksildasena.”

Atraktsioon turistidele

Sondheim tervitaks muutusi New Yorgi teatrielus, aga ei looda, et need aset leiavad. “Teatriskäimine on omandatav harjumus. Kümneaastaselt ei lähe te ise teatrisse, teid viiakse. Tänased lapsed ei omanda enam teatriskäimise harjumust, sest see on liiga kallis. Ja televisioon ning kino on neil lapsest saadik odavalt silme ees. Ma ei usu, et teater kui selline päris välja sureks, aga ta ei ole enam kunagi seesama, mis ta oli minu noorusaastatel. Täna on teater atraktsioon turistidele.”

Ent kuigi Sondheim ei tunne mingit sümpaatiat turiste teenindavate loojate vastu, ei halvusta ta sõnagagi Broadway tänast valitsejat Andrew Lloyd Webberit, kes on sündinud Sondheimiga samal päeval, kaheksateist aastat hiljem. “Ma ei ole kunagi öelnud ainsatki halba sõna Lloyd Webberi kohta ja tema pole kunagi öelnud midagi halba minu kohta.”

Hoopis kriitilisem on Sondheim tänase Broadway rahamasinaks peetava Frank Wildhorni suhtes: “Kui te liidate kokku miljonid, mis kaotati “Civil Wari” ja “The Scarlet Pimperneli” lavastusega, siis peaks Wildhorn olema Broadway kõigi aegade kõige edutum helilooja!”

Sondheim on toetanud paljusid noori muusikaliloojaid. Adam Guettelit peab ta lummavaks, samuti “Renti”-aegset Jonathan Larsoni: “Jonathan oli loomas silda noore vaatajaga. Tema koht on nüüd tühi, sest mitte ükski noortest pop-heliloojatest ei tunne samaväärset huvi muusikali traditsioonide vastu.”

“Viimased kaheksa või kümme aastat muretsen ma pidevalt selle pärast, et hakkan end kordama, olen tühi. Olen tähele pannud, et pärast viiekümnendat sünnipäeva ei ole enamik Broadway heliloojaid suutnud midagi ära teha. Mõelge Cole Porterile, Dick Rodgersile. Ja põhjus on ilmselge: iga kahekümne viie aasta tagant teeb popmuusika läbi kapitaalse muutuse. Kui mina olin noor, siis hakkas Rombergi täht langema ning peale tungisid Rodgers ja Hammerstein. Kakskümmend viis aastat hiljem olid allakäiguteel Rodgers ja Hammerstein ning peale tuli minu põlvkond: Kander, Ebb, mina. Siis hakkasime meie langema ja peale tulid Larson ning Disney põlvkond. Ses mõttes on hämmastav, et olen tänaseni loomevõimeline. Aga, jah, ma ei ole ka kunagi olnud sõna otseses mõttes populaarne.”

Ajakirjast “The New York Times Magazine” valinud ja tõlkinud KADI HERKÜL.