VASTAB ANDRUS VAARIK

Miks sa uuesti koera võtsid?

Mul on alati koer olnud… olen lapsest peale igasuguseid rakatseid koju vedanud, ja kui nad üle pea hakkasid kasvama, siis toimetas isa nad ära kuskile maale taludesse. Eel-eelmine koer oli bernhardiin, kes ei sallinud lapsi. Mu sõber, kes lapse sai, pidi ta ära andma, ja kuna tundsin Sorrit kutsikast peale, siis võtsin ta endale. Pidasime teda pikka aega, aga kui Marta sündis, olime sunnitud ka meie ta ära andma. Miks me teda pidasime…? Vend Madis ütles, kui keegi küsis, alati: praegu on moes hullu koera pidada ja hommikuti šampanjat juua!

Järgmine koer oli Onu, nägin ühte Onu venda, kes kingiti Linna Iffile Tahtsin siis ka sellist, Onu oli heast perekonnast pärit, Leelo Tungla ja Raimo Kangro koera Proua poeg. Hea lastetoaga koer, üks Onu õde oli nii osav, et käis kassidel puu otsas järel. Aga siis suri Onu vähki ja kaks aastat pidasime ilma koerata vastu, kuni tuli Ralph. Oleme koeraga harjunud, maandab küll stressi… Muidugi ajab ta närvi ka, aga siis töötavad nagu aju erinevad osad: üks stress hävitab teist. Kass on meil ka, Matross. Tark kass. Minu elurütmi juures on koera pidamine muidugi paras hullus… Mõtlesin, et ostaks oma koerale “Kes on kes Eestis 2000?” kogumikku koha. Kõigest 1900 krooni! Kui see on ainus kriteerium, et maksad ja saad! Ilus pilt sisse, ankeedi täidaksin ka ära… (Naer.)

Loodus, Pivarootsi, meri — oled jätnud paljudele pigem urbaniseerunud linnainimese mulje, ometi sa vist käid seal mere ääres nii palju kui võimalik. Miks?

Imelik, et ma niisuguse mulje jätan? Mu minapilt ei ole selline — mina ja urbaniseerunud. Eestlased on ju enamikus maakad, vanaisa mõisast koera vastu vahetatud… Ikka on väike hirm, et aetakse sinna asunikutallu tagasi. Ma saan aru küll, kust ma tulnud olen ja kuidas mul tegelikult on vedanud. Õnn, et mind on seltskonda vastu võetud. Kas ma seda iga päev hinnata oskan? Ega saa ka iga päev õnnest niiske olla… Aga olen õnnelik küll.

Sa oled ju ikkagi linnapoiss, kust siis see looduseihalus?

Olin kümnene, kui isa ehitas maja Läänemaale Pivarootsi külla, otse mereranda. Enne seda olid ka vanaemad-vanaisad maainimesed, nii et suved olid ikka maal, kas Raplas või Virumaal, kuni vanavanematel olid talud alles. Isa ehitas selle suvemaja pärast 1968. aasta tormi, kui mets oli tormimurtud puid täis, ainult võta. Ehitas niisuguse palkmaja, ja jumal tänatud… Ema tegi minu puhul selle raskema, tuimema töö, pidas mind ületalve, mille eest käopoeg siis suurt tänulik ei osanud olla, aga isa andis suved. Nad lahutasid pärast kuuekümne kaheksandat. Vanematel olid puhkused lühikesed ja meid jäeti venna ning isa naise pojaga suveks Pivarootsi, vahel olime kuude kaupa üksinda. Korra päevas pidime tädi Liine juures käima näitamas, et ära pole uppunud. Saime hakkama, mina olin kõige vanem, kolmteist vahest. Siis oli seal kandis veel elu: sadam, sovhoos püüdis aktiivselt kala, kohalikud, pood, elu käis. Nüüd on väljasurnud kant, viimased pensionärid ja suvilad. Tädi Liine maeti sel aastal Panso sünnipäeval.

Pärastpoole, kui ma hakkasin teadvustama, mida see kant mulle on andnud, meeldis mulle küll kuskilt pärineda, et ju ma sealt Läänemaalt pärit olen.

Linn ju meeldib sulle, kas sa mõnes suuremas linnas ei tahaks elada?

Ju mulle on määratud Tallinn. Aga vastupidiselt sulle, mulle New York väga sobib. Ma olin ju kindel, et linn, mida ma tean Salingeri, Bellow, Woody Alleni järgi, ei saa mulle sobida. Oli suur positiivne šokk, kuidas sobis. Niimoodi, hetkeks, on suurlinnas hea käia, avaliku elu tegelasena on vabastav see anonüümsus, mida iga suurlinn pakub.

Palju sa üldse välismaal käinud oled, teatrit näinud?

Omal ajal sai Helsingis, Stockholmis suhteliselt palju teatrit vaadatud. Eestis on väga hea teater tegelikult, seepärast tahaksingi aeg-ajalt teilt, kriitikutelt küsida, millega te ikka võrdlete meid? Muidugi, saan aru, see on teie ülesanne kogu aeg teadvustada ideaali, suruda silme ette maailmataset…

Kriitika ja teater? Millisena näed selle kombinatsiooni kõige paremini toimivat kooslust?

Ega oskagi täpseid printsiipe sõnastada, aeg ei soosi ka niisugust ajakirjandust, nagu igatseks; teatrit ka ei soosi… Hämmastav oli siiski lugeda näiteks Ivika Sillari “Arkaadia” arvustust, mis on ise juba suur kunst. Vaat, kui kriitikuil oleks aega selliste artiklite kirjutamiseks? Muidugi peab teater ka väärima niisugust lähenemist.

Sul oli mõni aeg tagasi idee teha kriitikute Visnapi ja Herküliga intervjuu. Mida oleksid meilt küsinud?

Eks ma sealt oleksin alustanud, et mis on see etalon, kuhu te projitseerite Eesti lavastusi. Ja muidugi oleks küsinud, kas te olete rahul olukorraga, et peate päevalehes kiirelt reageerima ja tihtipeale esietenduse või kontrolletenduse põhjal kirjutama? Ega mul teile palju küsimusi olekski olnud. Aga mõtlesin, kui ära sõnastada hindamise printsiibid, muudaks see kriitika ja teatri suhtlemise loomulikumaks ja arusaadavamaks, ses mõtteks võinuks too artikkel teraapiline olla. Oleks puurinud ja kiusanud teid…

Sina ikka loed kriitikat?

Küll. Loen ka teiste lavastuste kohta. Ja otsustan ka selle põhjal, kas lähen tükki vaatama või ei.

Aga kriitika kui tagasiside? Kui ma lavastajat ei usalda, siis on kriitikast abi, sest tahaks aru saada, kuidas mõjus, kas minust saadi aru, oli mu roll üldse looming? Ent kui lavastajat usaldan, suhtun kriitikasse ükskõiksemalt, distantsilt: ah, et tema sai niimoodi aru, ja olgu õnnelik oma arvamises.

Mäletan, lavastuse “Kured läinud, kurjad ilmad” puhul olime valmis ka väga hävitavaks hinnanguks. Aga ükskord vilistaski meid hoopis publik välja. See oli üks Salme Kultuurikeskuse saalis antud etendus, kus publikuks olid n-ö pättpensionärid (vabandust!), kellele linnavalitsus oli tellinud jõuluetenduse. Neile jagati koridoris vist sööki, nõudepesuvahendit ja jõulupaki sees oli siis ka “Kurgede” etendus. Kõik tahtsid kõige paremat, aga kokku tuli tõeline veidrus. See minu pihkulöömise jutt esimeses vaatuses oli viimane piisk pensionäride taluvuskarikasse…

“Kured” on lavastus, mida ei tohi juhuslikult vaatama tulla, pead teadma, mida sa vaatama tuled, pead olema just selle tüki valinud. Tookord jaguneski saal pooleks, ühed vilistasid meid maha ja teised jälle neid, kes meid vilistasid. Läks tõeliseks mölluks ja siis tegime kümneminutise vaheaja, rääkisime publikule, millest etendus jutustab, ja palusime neil lahkuda, kellele asi ei sobi. Ja siis mängisime edasi, sest me usaldasime Karusood, lavastust, kogu ettevõtmist. Osa lahkuski, kuid paljud vanainimesed olid väga õnnelikud, et saavad näha lavastust, millele nad poleks jõudnud piletit osta. Ses mõttes huvitav kogemus, mida juhtub meie viisaka eesti publiku puhul väga harva.

Oled sa “Kured läinud, kurjad ilmad” tegelaste-prototüüpidega kohtunud?

Oma tegelastega mitte, ja ma ei tea ka, kas mu prototüübid on lavastust vaadanud. Minu tegelaste puhul oleks see ka kõige raskem, sest Joseph, keda ma esimeses osas mängin, on lavastuses väga kindlas funktsioonis. Ilmselt on ta väga haritud ja küsitlust tõsiselt võtnud inimene, kuid ta tekstist on võetud välja vaid lavastusele olulised lõigud. Talle võiks jääda vääritimõistmise tunne. Teine tegelane Malev on terviklikum, olen tema vastuseid, nagu kõiki tekste, tervikuna lugenud, sest ei pidanudki alguses kaasa mängima, vaid olema Merle konsultant-assistent. Pilt Malevist on adekvaatsem, temast on välja jäänud vahest üks aspekt — et ta on potentsiaalne vägistaja.

Miks see lavastus on nii populaarne, selleks ajaks, kui see intervjuu ilmub, olete jõudnud mängida juba oma sajanda etenduse?

Kindlasti huvitab inimesi seksuaalsus. Ja see ehtsuse võlu. Küllap pakub lavastus ka mingi samastumisvõimaluse, neil lugudel on psühhoteraapiline efekt. Kui inimene isegi ei samastu konkreetse tegelasega, siis mõtetega küll, või ütlevad siis meie tegelased välja midagi niisugust, mida inimene ise pole julgenud või tahtnud endale sõnastada. Inimene saab aru, et ta pole oma hädadega üksi. Ega siis pornograafia legaliseerimine anna seksuaalset vabadust, meievanused ja eriti vanemad on ikka seksuaalselt represseeritud.

Kui kriitikalt meediale üle minna — mida prognoosid, millal skandaalsust meie ajakirjanduses vähemaks jääb? Sul on sellega ju vanad kogemused, kui meenutada kohtuprotsessi ajalehega “Post”.

Mu suhtumine meediasse on muutunud ükskõiksemaks. Kui skandaale otsiv ajakirjandus tekkis, siis oli mu reaktsioon väga valulik. Praegu ma enam kedagi kohtusse ei kaebaks, ükskõik mida “Seltskond” või “Kroonika” võtaksid heaks kirjutada. Siis olime tundlikumad, pealegi oleme pärit ajast, kus ajalehe nimi oli “Pravda”… Esimesel hetkel tundus ju, et nüüd kajastab ajakirjandus reaalsust adekvaatselt, nüüd ta saab ja võib seda teha! Ja kui siis lehest lugesid midagi hästi ilget, oli reaktsioon valuline. Muidugi on kurb, et ajakirjandus devalveerub ja ta usaldusväärsus kahaneb. Kui lehte loen, pean kogu aeg dešifreerima, mis on tegelikult toimunud või juhtunud ja kellele on see kirjutis kasulik. Piir tõsiselt võetava ja kollase ajakirjanduse vahel on ikka väga ähmane.

Nüüd aga kiidame kultuuriajakirjandust. “Sirp” on tore ja jõudu temale. Ja jäägu igavesti kestma mälestus “Postimehe” Kultuurist kui tõelisest majandusseadusi trotsivast tasakaaluimest, sest kadunuke oli äärmiselt arvestatav, hoolimata oma kergelt loetavusest. On hää meel, et üle saja numbri on niisugust asja tehtud ja et  s a a b. See annab lootust kvaliteetajakirjanduse tulevikule mõeldes. Ma ei kiida mitte sellepärast, et sina ka seda lehte tegid.

Oled kirjutanud seriaalile stsenaariume. Kuidas see tuli, kas telliti?

Ise pakkusin “Wabariigile”, hakkasin vaikselt soperdama, esimene lugu tuli vist vend Madiselt, ta rääkis mehest, kes oli tohututes võlgades, kraapis umbes veerandi rahast kokku ja läks kasiinosse, pani kõik ühele kaardile, kaotas, läks uksest välja ja laskis ennast maha. Kirjutasin siis mehele eluloo taha… Aga see oli tõesti näpuharjutus.

Tegin ka “V. E. R. Is” oma tekstidega, mis tahtsin. Mihkel Mutt porises küll: milleks stsenaristi üldse vaja on, aga eks ma ikka tundsin oma tegelaskuju paremini kui Mihkel. Vaatasin mingit intervjuud ühe kahtlase Hollywoodi staariga, kes jutustas täiesti endastmõistetava sundimatusega, kuidas stsenaristid ka pärast kolmandat stsenaariumi ümberkirjutamist ikka veel ei taba tema kui näitleja stiili. Imede maa.

Kirjutasin “Wabariigile” teise stsenaariumi veel, see juba meeldis mulle endale ka ning ju ma oleksin edasi kirjutanud, kui oleks aega olnud. Teise loo situatsiooni mõtlesin juba ise välja: töötu näitlejannast staar müüb ennast kaubamaja vaateaknale elama, sest tal pole enam kuskil olla.

Aga sa küsisid, et kas minus pole vastuolu — ise urbaniseerunud linnarott ja igatseb maale, Pivarootsi. Vastuolu kaob ju tänapäeval ära. Mõtle, kui hea oleks maal arvuti taga elatist teenida, olles samal ajal sisuliselt üliurbaniseerunud inimene. Unistan tõepoolest, et umbes kümne aasta pärast oleks Pivarootsis soojapidav maja ja ma saaksin oma erialal töötada linnas nii umbes pool aastat ja pool aastat elada mere ääres ja tegelda oma kõrvalharrastusega.

Mis too kõrvalharrastus siis oleks?

No kirjutada, kirjutada! Olen maigu suhu saanud. Need kaks korda kaks nädalat, mil ma stsenaariume kirjutasin, oli üks õnnelikum aeg mu elus. Täielik loominguline põlemine! Arvuti lahti, kogu aeg tekst ees, muudkui rullisin seda edasi-tagasi mööda ekraani. Oli ka hetkeks niisugune aeg, et sain ainult kirjutada, mulle ei meeldi korraga saja asjaga tegelda. Aga elu sunnib vist meid kõiki kogu aeg tegelema mitme asjaga korraga. Olen ju korraga filmisaate juht, Ivan Orav, mängin teatris üle õhtu ja teen kahtesid proove korraga. Tahaks nii, et ma ei peaks päeva jooksul tegema hüplevaid lülitusi. Oleks ainult üks asi kuklas, mis marineeruks ja suhestuks kõigega, mis päeva jooksul toimub. Mulle meeldib olla ühe asja sees. Aga sellest ei saa söönuks. (Naer.)

Kas alateadvuses on olemas ka mõni näidend? Paljud suured näitekirjanikud on ju enne näitlejad olnud.

Ei ole tõsiselt mõelnud, kuigi vahel on tunne, et võtaks selle mõtte nüüd kaissu ja laseks tal kasvada ja areneda. On küll situatsioone ja katkeid, mida näen või loen ja millest võiks arendada näitemängu, ühe suure terviku. Aga aega ei ole.

Saaksid sellega hakkama?

Arvan küll, sest juba need kaks pooletunnist stsenaariumiräbalat hakkasid kasvama, liikuma, elama ja mu tegelased hakkasid ise dikteerima oma lahendusi. Teatav enesekindlus on siginenud, nii et kui kunagi tekib hea näitemängu idee, siis julgeks võtta endale aega kirjutamiseks. Heldene aeg, kui lugesime “Kurgede” jaoks neid elulugusid, seal on igal leheküljel ainest, millest võiks tuletada näitemängu, impulsse tuleb tegelikult kogu aeg. Võiks minna ju Tartu Kirjandusmuuseumi, lapata elulugusid ja hakata lihtsalt kirjutama.

On sul unistuste rolle?

See on komplitseeritud probleem: kus, kellega, kelle juhtimisel? Mõttetu on unistada litsalt rollist kui sellisest. Mul oli käes unistuste roll Claudius — ise lõin jala lüpsikusse, kuri lehm ajas pange ümber… ja jäigi “Hamleti” Claudius mängimata. Kui on hea lavastaja, siis võib telefoniraamatut ka mängida. Ausõna! Kui ikka tuleb tark ja intelligentne inimene, tõeline professionaal ja ütleb, et nüüd loome kaheks ja pooleks tunniks huvitava ja kultuurse, originaalse ja enneolematu maailma, ikka tahaks mängida.

Mis on kriis — loomingus, isiklikus elus?

Eeh… Niisugune leebe kriis on tegelikult kogu aeg. Ei ole aega, kus oled rahul ja õnne tipul. Pärast õnnelikku esietendust vahest. Leebe kriis on loomulik seisund, närv on pidevalt sees. Kui kriisi pole, siis peaks kogu aeg niisugune permanentne rahu olema, jah? Meenutab surma. Enne iga esietendust on kriis. Mhh… suuremad kriisid on ikka eraelulised. Valdan teatrit paremini kui elu, mulle tundub, et elus olen tihtipeale lahendamatute probleemide ees, ja ma ei tea, kuidas käituda. Aga teatris, loomingus ma ei kaota optimismi, ma saan aru, et on raske, aga olen kindel, et leian lahenduse, või tean, kust abi saan või mis mind aitab. Elus langevad käed hoopis tihedamini rüppe, täiesti jõuetult.

Krjukov rääkis, kuidas tal maailm värviliseks muutus, kui ta joomise järele jättis. Kas sulle sinu kriis ka millekski kasulik oli?

Muidugi kasulik. Vaata, ma olen ikka öelnud, et ma nagu ei jätnud joomist maha, vaid ühel hetkel… joomine lihtalt jättis mind maha. See ei ole niivõrd teadvustatud kodanikuakt, et ma saan aru vastutusest enda, ühiskonna, rahvuskultuuri ja oma laste ees, vaid tekkis totaalne, valdav arusaamine, selline füsioloogiline tõdemus: ma olen ju kainest peast õnnelikum, kuidas ma varem aru ei saanud! Need taastumised ja pohmellid hakkasid juba kõige tähtsamaks muutuma. Kõige suurem probleem, millega ma tegelesin: saada ennast korda, olla siis hetk sotsiaalselt tähendusrikas, et siis jälle… See on nagu “Kirves ja kuus”, kui Kiisk ütles: mina olen ikka viinaga teind, mis mina tahan, mitte aga viin minuga! Mina ei saanud seda enam öelda, sest viin tegi minuga, mida tahtis. Ja oi, küll tema tahtis, küll tal oli fantaasiat ja ettevõtlikkust! Õnneks pole ma karsklasena vist tigedamaks muutunud, mõnega pidi nii juhtuma. Aga miks muutub alkohoolik tigedaks? Kui ta on kaine, pohmellis, siis ta on madalam kui muru, sest ta on permanentselt süüdi — tal puudub seisukoht ja talle võib iga hetk öelda, et sina, joodik, ole vait! Ja kui ta siis julgust võtab, ega ta siis enam rõõmsamaks muutu, ta teab, ta ei ole endaga rahul, õnnetunne on täiesti näiline, pindmine. Ta on ikkagi enda suhtes raevus, et peab jooma, ja püüab ka ümbritsevaid alandada, et neid enda silmis samale tasandile kiskuda. Mis te ise paremad olete!

Ega Jura (Krjukov) muutunud karsklasena ka tigedaks. Sõnavõtlikumaks muutusime me mõlemad pärast seda, enesekindlust tuli juurde. Enam ei lase endale nii pähe istuda. Nojah, nüüd mul hakkab peol pikapeale igav, suhtlemisel ei ole enam suurt mõtet, kuna mul pole selle informatsiooniga homme enam midagi peale hakata. Ega inimesed just ei valeta, aga eufoorilistele avaldustele ei julgeta järgmisel päeval enam alla kirjutada.

Ja aega on nüüd ka rohkem?

Jah, Mihkel Mutt küsis mu käest — ta oli ka hulk aega kaine olnud — noh, juhtub hoopis vähem, eks? Ja äkki oli mul vastus valmis: juhtub küll vähem, Mihkel, aga kas sa ei leia, et mäletad rohkem? (Naer.) Ja ma sain aru, et see on jumalast õige: jah, juhtub esimesel astmel vähem, aga tegelikult ei juhtu … Ja mäletad rohkem tõesti. (Muie.) Ega mul totaalseid mäluauke ju polnud, aga kõik muutus ähmaseks, detailid kadusid. Mul hakkasid ka laval detailid kaduma, muutusin ümmarguseks, nurkadeta, mõnusalt pehmeks vanameheks.

Milline on olnud su helgeim aeg teatris, kuigi oled väitnud, et sul on üldjoontes alati vedanud?

Helgeim aeg oli ikka kakskümmend kaks aastat tagasi, kui minust sai Viktor Kingissepa nimelise Tallinna Riikliku Akadeemilise Draamateatri inspitsient. Kui ma elasin ainult Draamateatri lõhnast, mis tekitas orgiastilise õnnetunde, mida ei saa iial tagasi. See lõhn tuleb nüüd vahel meelde, kauh ja kauh! Nagu suitsetajatel mingil hetkel esimese suitsu maitse, kui värskes õhus tõmbad esimese mahvi ja võtab pea ringi käima.

Õnnelikke aegu on loomulikult palju olnud, teha “13-aastasi” Klooga rannas, kus päevad läbi töötasime ega olnud veel aimugi, kuidas tööd tehakse: ju nii tehaksegi! Kakskümmend neli tundi ööpäevas: tegime proove, ehitasime ise lava, elasime Klooga rannas, valmistasime süüa, kirjutasime õhtul oma päevase proovi puhtalt ümber, trükkisime neid masinal ja siis hakkasime hommikusi improvisatsioone juba õhtul pähe õppima…Oli aasta 1980 ja mina teise kursuse üliõpilane.

Muidugi oli õnnelik aeg, kui tegime Mati Undiga Ibseni “Kummitusi”, minu jaoks ootamatult niisuguse rolli peale ja sellisesse seltskonda sattuda! Teha Ibsenit, Hilja Varemi ja Ilmar Tammuriga, minusugune koomik: peas tingud ja täid, kõõma pudenes kraele.

“Tagasitulek isa juurde” täpselt samamoodi. “Ameerika inglid”. Olime Kreismanniga juba naeruväärsed, käisime käest kinni, ja kuhu me maha istusime ja nägime kahte kõrva, hakkasime kohe Malviust kiitma.

Juhan Viiding, Sulev Luik, Jüri Krjukov — oled sa nende lahkumisi enesele kuidagi mõtestanud?

Ma ei jõudnud Juhan Viidingule üldse lähedalegi. Kuigi sain aru, et ta on ürgnäitleja, aga ikkagi suhtusin aukartusega inimesse, kes on iseendast lõpetatud taiese teinud. Vaatasin teda imetlusega kõrvalt. Aga temast on puudu küll, ma taban end segastel aegadel tihti mõtlemast, et ei tea, mis Juhan ütleks? Mitte et tema tõde oleks mulle alati sobinud, aga tema arvamus huvitaks mind väga, see teeks pildi representatiivsemaks.

Kui Juhani lahkumisega jäi üks eetiline parameeter puudu, siis pärast Jurat (Jüri Krjukov) kadus üks professionaalne mõõdupuu. Kui mõnd rolli teen, siis mõtlen tihtipeale, mismoodi oleks seda Jura teinud või mis tema oleks arvanud. Sageli mõtlen ka sellele, et kui Jura oleks elus, siis oleks seda rolli pakutud ilmselt esimesena temale, mitte minule.

Suleviga olime rohkem semud, ühes garderoobis ka, meie huumorimeeled kuidagi haakusid. Loomulikult jäi Draamateatri näitlejate pilt pärast neid tunduvalt vaesemaks, ühel põlvkonnal meie teatris oleks nagu jalad alt lõigatud. Ega ma poleks paljusid rolle saanud, kui nemad oleksid kõrval. Kui mõelda, et Draamateatris oleks Juhan Viidingu lavastused, siis on see ikkagi üks väga oluline asi, mis on teatrist puudu. Neis oli klassikalõhn kõige paremas tähenduses.

Niisugustele asjadele mõeldes saan aru, kui vana ma tegelikult olen. Rauk.

Sinu esimene mälestus elust, rauk, nagu sa oled?

See oli mingi pühapäeva hommik, ema-isa olid kodus, Põllu tänaval, meie ühetoalises korteris. Päike paistis aknast ja ma ulatusin meie riidekapi nupu juurde ning kruvisin seda ära. Isa käratas midagi köögist. See on esimene mälestus. Pidin alla kolme aasta olema, sest pärast seda kolisime sealt ära. Turvaline ja soe mälestus. Olen üldse halb mäletaja, rääkimata sellest, et suudaksin seda kuidagi analüüsida. Minu ikka vähegi oluline areng hakkas pärast kahekümnendat eluaastat, olin varem hästi embrüonaalne, lihtsalt vaatasin, mis elu toob.

Oled olnud juba pikka aega Eesti Vabariigi südametunnistus, kehastudes Andrus Kivirähi abil veendunud tiblade vihkajaks Ivan Oravaks. Räägi oma kohtumistest eesti rahvaga.

Oravat hakkasin kohe rõõmuga tegema, ja alguses muidugi lugema, sest Ivan Orav kehastas minu jaoks suure rahva huumorit — see tema eneseiroonia. Eriti veel seitse-kaheksa aastat tagasi, kui peale rahvusriigi midagi püha ei olnudki, hetkeks. Ja Andrus Kivirähk oma noorusliku blasfeemilisusega läks kallale ainsale pühamule. Siis see tundus nii suurejooneline, selline eneseiroonia, nii julge ja uhke.

Andrus ise ütleb ka, et tema Orav on ajas muutunud kärnaärnilikumaks selle sõna kõige paremas tähenduses, natuke aktuaalsemaks, kaotades midagi oma megaeestlase tähendusest, mis oli Ivan Orava puhul kunagi esmane. Ent Orav on üldiselt postmodernne objekt, keda on võimalik igal tasandil vastu võtta. Vahel ta lausa hirmutab mind, tema hoiak tundub lausa ebaeetiline, kui temaga samastutakse. Et pärast mu sõnavõttu minnakse kuskile kioski taha tiblasid peksma. Selline vastuvõtu tasand on ka täiesti olemas.

Millised need veidramad kohad on, kus oled Ivan Oravaks käinud?

Kõige kummalisem koht oli vist klubis “Dekoltee”, kadunud Põhja-Eesti Panga suurel jõulupeol. Kuna seal oli ka palju harukontorite ametnikke Ida-Virumaalt, siis enne esinemist hoiatati mind: kui saate, siis ärge sõna “tibla” kasutage. No näed, tsensuur! Ja ma ei julgenud seal ülbitsema hakata, asendasin siis tibla kommunistiga.

Lihtrahvaga, nn maapanga klientidega, kohtusin palju siis, kui ma konfereerisin tuuri “Mis värvi on armastus”, see üle-eelmine vihmane suvi. Siis kohtusin ikka tõelise läbilõikepublikuga. Oraval on ju niisugune vurlelik linnahuumor, seal ma tundsingi, et läheb natuke ebaeetiliseks kätte. Ma ei saa ju selle eest vastutada! Heldene aeg! Orav on ju tegelikult idioot.

Kindlasti on Orava publik ootamatum publik?

Muidugi, sest teatris on turvaline. Teatris on tööplaanis kirjas, et sa pead õhtul lavale minema, ja seal vastutavad ju ka teised. Aga Orava puhul on avantüüri ja seikluslikkust alati juures. Ja Orav on ka kummaline fenomen, et nii umbes igal kümnendal esinemisel võin öelda, et siin on vale mees vales kohas. Kuigi midagi katastroofilist ei juhtu, aga ma saan aru, et asi pole päris õige.

Kas Orav ja Vaarik mõtlevad Eesti Vabariigist ühtmoodi?

Tead, “New York Times’is” oli hiljuti olnud päevalause, noh, nagu meilgi pannakse päevalauseks tsitaate, ja see oli vene immigrandilt, kes oli NList tulnud. Ta väitis: kõik, mida nad nõukogude ajal rääkisid sotsialismi kohta, oli vale, aga kõik, mida kapitalismi kohta — õige. See kehtib ka Eesti Vabariigi kohta, kuigi natuke liialdatult. Majanduslik tsensuur on võigas asi — hiiliv, vaikne rahavõim. Raha on ju ohtlik. Kena asi küll, selle eest saab hääd ja ilusat … aga rahahimu käsikäes tarbimisdiktaadiga — see kõik kokku on ikkagi äärmiselt salakaval. See on valitsev ideoloogia, nii et kui sa keeldud tarbimast, oled dissident.

Tegelikult olen Eesti Vabariigi üle uhke ja väga rahul. Ma ei kuulu virisejate hulka, kuigi saan aru ka kultuuriinimeste tärkavast vasakpoolsusest. Aga meil on ikkagi imeliselt hästi läinud. Tean küll endavanuseid, kellest võib aimata, et tegelikult, oma sügavas sisimas tahaksid nad nõukogude aega tagasi, sest siis ei pidanud ise vastutama. Seda olen ka Orava esitamise puhul tundnud, et neid on Eestimaal palju, kellelt on vaenlane ära võetud ja kellel ei ole kedagi süüdistada. Ja kas nad julgevad ükskord enesele tunnistada, et vaenlased on nad ise? Et nad ei kõlba sellesse unistuste riiki elama, millest oli viiekümne aasta jooksul loodud tõesti ivanoravlik ettekujutus. Küllap paljud tõesti “uskusid”, et õunad kasvasid nõgeste otsas ja kui Päts tuli välja, siis läks valgeks… noh, peaaegu, ma muidugi liialdan. Mul on oma vanemate põlvkonnast kahju.

Ka sa ei ihkaks hoopis laiemat ühiskondlikku diskussiooni, mille käivitajaks oleks intelligents?

Minu sotsiaalne vastutustunne on ikka vist väga väike, mina barrikaadidele ei torma jah. Ja kardan mõjuda ebakompetentsena, kui ma näiteks ühiskonna asjades kaasa hakkaksin rääkima. Ei ole ju ka aega süveneda. Kas või seesama viimane Draamateatri kriis. Eks ma jäin ikka lõpuks lolliks, kui püüdsin abitult, oskamata ennast põhjendada, Karusoo kaitseks sõna võtta. See tegi vist asjale kahju. Laskusin vist samale tasemele ministrile kaebajatega, hakates nendele vastu õiendama. Muidugi tegi kogu see lugu mind targemaks, paljud illusioonid on kadunud. Mõtlen, mis tegelikult ajendas neid kaebajaid-mässajaid? Mida nad siis tahtsid? Status quo’d — et midagi ei muutuks. Hirm enne kevadet, et Karusoo vaatab koosseisud üle. Ja ma saan sellest hirmust aru, tööd leida näitlejana praeguses Eestis on keeruline.

Alati on üheks rahulolematuse põhjuseks tühi teatrisaal, kui publikut ei ole. See teeb kõiki erakordselt närviliseks. Kõlab küll labaselt, aga me oleme näitlejaks hakanud ju selleks, et igal õhtul täissaalidele esineda. Aga see on hoopis keerulisem ja hirmuäratavam probleem, mis sest teatrist üldse saab. Äkki me tõesti kaome kuskile getosse, keldritesse esoteeriat esitama? Kahju muidugi, et 13 — 18 aastastele pole teatris juba pikka aega midagi vaadata, teater on jätnud ise publikusse augu.

Teater kui tervik, kui ühtselt hingav organism, kui ülla eesmärgi nimel toimiv kollektiiv? On see riigiteatris võimalik?

Väga tugeva lavastaja-teatrijuhi korral on kõik võimalik. Aga nagu kunagi Krjukov ütles: kui häid lavastajad pole, siis muidugi on staariteater, kõik hakkavad panema, nii et maa on must ja hoidke eest! Kõik päästavad oma nahka.

Aga meelsamini töötaksid riigiteatris, mitte väikeses trupis?

Olen Draamateatris juba nii kaua olnud, et mul hakkab karistamatuse tunne tekkima. Pole kedagi, kes nõuaks. Ilmselt igas teatris tekib nii pika aja peale selline tunne. Ses mõttes oleks päris tore, kui kuskile külaliseks kutsutaks. Et peaks end nagu laps tõestama: miks mind üldse kutsuti? Aga siin saad rolle tõesti nii, et ei jõua eemale peksta. Eks mind seetõttu pole ka mõnda teise teatrisse kutsutud, et olen kogu aeg omas teatris kinni olnud. Mu ainuke külalisroll ongi Scapin Rakvere Teatris. Uitjutte on ikka olnud, et võiks teha, aga... keskkonnavahetus mõjuks kindlasti mobiliseerivalt.

Millal sinu meelest oleks õige aeg lavalt lahkuda?

Olen seda juba sada korda tsiteerinud: mis juhtub vanade näitlejatega? Midagi ei juhtu, edasi mängivad. Meil on selles mõttes küll hea elukutse, et kui ikka mälu, diktsioon ja füüsis on enam-vähem korras, siis mina küll kuhugi ei lähe, enne kui ära aetakse. Ei oska ju ka midagi muud! Ei tea, võib-olla vananedes tekivad mingid spetsiifilised raugakompleksid, aga minu meelest on vana inimene laval erakordselt huvitav.

Kes üldse sinu partneritest on sulle olulist andnud? Kes on sulle ka midagi õpetanud?

Nüüd, kui endal on juba kogemusi ja olen õppinud oma närvi organiseerima, on lihtsalt suurepärane mängida koos näitlejaga, kes on vana proff, nagu oli Krjukov, või Klenskaja, Lutsepp… Noorena ei saanud sellest aru ega osanud oma partnerit kasutada, püüdsin ise oma asjaga hakkama saada. Vahepeal oli aeg, kui olin juba nooremas keskeas, siis oli palju noori partnereid, kelle eest pidi ka nagu hoolitsema, mingi protsent tähelepanust läks neile. Tegelikult ei ole seda vaja, aga tekib nagu kohusetunne: tead, et kui midagi juhtub, siis sina pead olukorra laval päästma. Kindlasti on minu eest ka nii hoolitsetud, võisin ikka käed rüppe lasta, kui olukord laval kontrolli alt väljus. Nüüd, kui olen ise ka juba kogenud ja kui satun kokku vana kalaga, siis vahel mõtlen: las juhtub! Vaatame, kuis välja tuleme!

Ei ole Guido Kanguriga ammu mänginud, ta on ka väga turvaline partner. Viire Valdma. Ja kahjuks olen Anu Lambiga vähe mänginud, me ei saanud Noorsooteatris peaaegu üldse kokku, temaga oleme teles isegi rohkem kokku saanud. Lutsepp on ka väga hea partner, kui ta ennast hästi tunneb… Enamik näitlejaist on head parterid, kui neil hästi läheb. Hääs lavastuses on kõik hääd partnerid.

Millal saab lavastus valmis?

Vahepeal oli aeg, kui ükski tükk ei saanud valmis, hirmus aeg oli. Kas või selles mõttes oli “Meest, naist ja kontserti” rõõm mängida, sest lavastus sai seitsmekümne etenduse jooksul areneda, see oli protsess, sain selle ajaga targemaks. Mitte nii, et mängime kaksteist etendust ja lavastus ei saagi vahepeal valmis, hea kui teksti pähe saad, too aeg, kui oli 18—19 uuslavastust hooajas, kui läksime tihtipeale esietenduseks lavale alles proovi tegema. Mul on oma Richard III-st kohutavalt kahju, 27. novembril oli 29. etendus ja ma tunnen, et alles nüüd võiks mängida. Sest esietendusele läksin hämmastavalt toorelt. Just enne oli olnud see “Hamleti” pusa. Noor Toompere ütles mulle pärast esietendust, et me tegime küll õieti, et “Hamletit” välja ei toonud, aga tegelikult lõikasid sa endal jalad alt ära nagu Kalevipoeg, kohe sinna otsa Richardit tehes. Et midagi pidi nagu tõestama, kuna “Hamletiga” nii läks. Hästi valed pinged olid sees, ei saanud rõõmu ega vabadust kätte. Ja nüüd, alles viimased viis etendust, kuigi selle lavastusega on käinud üks lõputu reanimeerimine, aga nüüd olen ta kätte saanud. Mäletan, et mul oli esietendusel I vaatuses hirmust kõht lahti. Ma ei julgenud laval esimese vaatuse ajal kõvemat häält teha, kartsin, et teen ennast täis. Jube kogemus, mul pole närvidest midagi niisugust varem olnud. Kuigi ma tean, et üks mu kallis kolleeg oksendab enne igat esietendust, nii et inspitsiendiga on kokku lepitud, et enne publikumärke ei anta, kui ta on ära oksendanud.

Mida arvad Kõivust ja tema näidenditest, tema maailmast? Mäletan, kui te “Tagasitulekut” tegite, kuis sa õhkasid: hea dramaturgia tunneb miili kauguselt, ei tea millest ära.

Olen kehv näidendilugeja, mul on elus vaid mõned korrad juhtunud, et loen näidendi läbi ja tean: aah, ma tahan seda mängida! Kuigi nooruses oli igasugu unistusi, aga tegelikult on nii olnud näidenditega Witkiewitczi “Väikeses häärberis”, Stoppardi “Rosencrantz ja Guildenstern...”, Kõivu “Tagasitulek isa juurde”, Kushneri “Ameerika inglid”… Kõiv on väga lummav, assotsiatiivne ja nii, nagu ta näitemängud sõna-sõnalt kirjas, on neid tõesti peaaegu võimatu lavale panna. Pedajas leiab neile näidenditele ju mingid omad ekvivalendid, mäletad, kui vaatasime Joensuu “Tagasitulekut isa juurde”, milles olid Kõivu remargid sõna-sõnalt ümber pandud, ja see ei olnud nii veenev kui Pedajase leiud. “Tagasitulekus” pidin alguses olema ju lihtsalt statist — üks neist, kes teevad lava all hääli ja marsivad vene sõduritena üle lava. Priit kehitas õlgu: pole midagi teha, aga mul on vaja inimesi. Väga pika mokaga läksin seda näitemängu lugema: sooh, lava alla hääli tegema, muuks ma enam ei kõlba! Aga niipea, kui näitemängu läbi lugesin, olin kindel, et olen igas asendis nõus ükskõik mida tegema, et ainult olla osaline, anda oma pisku selle maailma loomisel. Ja siis teatab Pedajas äkki, et ta arvab ikka, et peremees ja isa on kaks inimest, et ta teeb selle rolli siiski kaheks. Nii ma saingi Lutsepa kõrval Peremehe rolli. Pärast ei kujutanud ettegi, kuidas nad võinuksid üks roll olla. Pedajas andis mulle veel kaks monoloogi ka, ühe “Küüni täitmisest” ja teise kirjutas Kõiv juurde. Nii et mu alandlikkus sai kuhjaga tasutud — rolliga. Võimaluse Krjukoviga koos mängida, niisuguse imetlusväärse rolli nagu ta tegi!

Kas võib öelda, et põhilised lavastajad, kellega oled koos teatrit teinud, on Unt, Karusoo, Pedajas ja Malvius? Iseloomusta neid kõiki lühidalt, kui see on võimalik.

Nende neljaga teeks kohe kõiki asju, alati. Karusooga töötades saan alati targemaks, tema on neist kõige rohkem ka pedagoog, tema mäletab kõiki mu stampe ja nippe, mälu on ju tema dominant. Ega tema ei lase mul vanu võtteid kasutada, ta kiusab niikaua, kuni ajab mu üle lati — tegema midagi sellist, mida ma enne pole teinud. Ja roogib armutult välja kõik vanad intonatsioonid, kohandumised ja nipid. Tema ei lase mul mugavaks minna. Proovis on raske ja etendusi teha on väga huvitav.

Tean, et Unt tahaks ka, et ma iga kord uues kvaliteedis oleksin, aga Mati on nagu kärsitu, või ta mõtleb hoopis mingi lavastajanipi välja, et mind värskemas kontekstis või valguses eksponeerida. Aga ta ei viitsi seda peent psühholoogilist nikerdamist teha, et jälgiks väga täpselt näitlejat ja peegeldaks teda armutult. Vähestes lavastajates on seda suursugusust “ära surra näitlejas”, seda laia joont — sügavat, ürgset enesekindlus, et mu parim lavastus tuleb nii, et nad ei saa üldse aru, et ma olen lavastanud. Seda oskavad vähesed — et kõik näitlejad mängivad pööraselt hästi ja uus maailm on loodud ilma väliste efektidega.

Pedajasega on väga turvaline tööd teha. Ehkki ta tõepoolest jätab vahel need lõpud tükkidel tegemata, drastilisematel juhtudel ta ei viitsi teise vaatusega üldse palju tegelda; kui esimene on paigas, siis tuleneb sellest teine! See võiks hulluks ajada seda, kes teda ei tunne. Kui nii, nagu Priit proovi alustab, hakkaks peale mõni noor lavastaja, söödaks ta ära koos naha ja kalossidega. Ega Pedajasel alguses väga kindlat plaani ole, aga ta püüab näitlejat otsa peale aidata, ja kui ta näeb, et näitlejalt hakkab juba natukenegi tagasi tulema, virgutab see tema fantaasiat ja niimoodi hakkab ta sammhaaval looma. Priidu proovis ma julgen loll olla, see on hea tunne tegelikult, sest julged kõik välja pakkuda. Ta on ise ka näitleja, seepärast saab ta aru, miks näitleja peab alguses palju välja pakkuma, iga esimene uitmõte tuleb ära proovida. Plähverda välja kõik mis tuleb, sest Pedajas peegeldab hästi.

Ja mul meeldis “Kirvest ja kuud” ka teha, oma väikest postiljoni sutsu jalgrattaga, ning vaadata, kuidas Kiisk ja Krjukov töötavad. Väga õnnelik lavastus oli. Eriti huvitav oli jälgida Kaljo Kiiska proovis: see on üks täiesti omaette meetod. Tema proovib, osaraamat peos, või ka tekst juba peas, ja kõik, mida ta mõtleb ja tahab, see tuleb kogu aeg suust välja. Vahepeal rolli teksti ja siis oma arvamus, huvitav meetod proovida, sest lavastaja saab kogu aeg väga adekvaatse pildi, mida Kiisk parajasti proovib. Ja nii ta proovibki, kogu aeg midagi vaikselt pobisedes, rääkides oma tegelaskujust vahepeal esimeses, vahel kolmandas isikus. Kommenteerib ja mängib samal ajal.

Georg Malviuse puhul tunnen harva esinevat väärikust, pühendumust teatrisse, autorisse, näitlejasse, proovi, ka tehnilisse töötajasse. Olla lavastaja ei ole tema jaoks enesestmõistetav privileeg, vaid suur õnn, mis tuleb igapäevase jäägitu tööga ära teenida. Ta annab vastuse igale mu küsimusele ja ta on kogu aeg minust samm ees — ettevalmistus on sedavõrd põhjalik. Mis ei välista seda, et ta sobitab näitleja leiud väga hästi oma nägemusse. Koostöö temaga on sihipärane, loogiline, ma oskan temaga töötada, ta annab selliseid ülesandeid, et mul on, mida mõelda, teha, proovida.

Kellega tahaks veel töötada. Elmo Nüganeniga, mäletan tema heldimusest märgi silmi Fomenko trupi külalisetenduse vaheajal. Ja minu meelest pole see surnud teater, nagu ütles üks noorema põlve lavastaja.

Miks sa lavastajate suhtes vahel nii kriitiline oled?

Ma ei kannata lavastamise teesklemist, kui lavastaja hakkab mingit udu või visiooni looma. Räägi üksi endale kodus, mismoodi sa kavatsed seda õhkkonda luua, mina ei lähe lavale atmosfääri looma, mind tuleb näitlejana täpselt tegutsema panna. See on aja raiskamine, kui ma pean proovi minema, luuletades ise endale ülesande, et mitte lihtsalt tolgendada laval, tekstiraamat peos. Teeks nii, et mul oleks ka midagi mõelda. Muidugi on nii ebakapitalistlik lavastajale vastu hakata…

Ilmselt on selleks ka objektiivne põhjus, tuleb lihtsalt juurde üks lavastajapõlvkond, kellel pole nii palju kogemusi.

Võib-olla see on ka põlvkond, kes ei taha kas küündimatusest või hoolimatusest tegevusliku analüüsi meetodist midagi teada. Sest on ka lavastajaid, kes saavutavad suurepäraseid tulemusi seda näiliselt rakendamata. Aga siis peab sul juba geeniuse tunnuseid olema, isiksuse omi vähemalt. Unt räägib sellest vähe seetõttu, et ta ülehindab näitlejaid. Talle on kõik selge, aga ta justkui ei taju, et näitlejale peab nagu lapsele koolis kordama ja nämmutama, mis on rolli ja näidendi suhtes oluline.

Muidugi võiks ju mõelda: aita noort lavastajat. Aga äkki märkad, et too on su uitmõttest tükile jälle uue kontseptsiooni leiutanud. Pärast vastuta.

Kas ise tahaksid kunagi lavastada?

Minu alalhoidlikkuse ja konservatiivsuse juures oleks see täiesti uus, teadvustatud etapp. Kui ma oma praegusest minast väga ära tüdin, siis võib-olla hakkan ka, torman surmapõlgava näoga nende hulka, kelle suhtes ma nii kriitiline olen. Ja olen ise kindlasti mitu korda magedam. Mulle on ettepanekuid küll tehtud, aga seni olen kõrvale puigelnud. Võib-olla see ühel päeval juhtub, aga praegu suudan kiusatusele vastu panna. Sest see on ikka minu jaoks praegu võrreldav sellega, et ma võtan ennast ihualasti ja lähen seisan keset tormist talvepäeva Draamateatri ees, ja seisan kohe kaua! Ja ära ei lähe ning väidan, et see on mu enda valik. Et kultuuriministeeriumi akendest oleks ka näha. Ja seisan tundide kaupa: mul on pööre elus! Praegu see mõjub mulle küll nii. Las ma saan vanemaks, enesekindlamaks. See on nihuke isane amet: ma tahan midagi kehtestada, valitseda; tahan elu muuta, luua lavale ühe maailma, mis on õige… Ei, vist on lootusetu, et ma kunagi julgen lavastada, sest olen enda jaoks hea lavastaja lati liiga kõrgele ajanud.

Lavastaja vastutus on ju tohutu — mingil viisil ma võtan aastaks vastutuse terve grupi inimeste elu eest enda peale: esimesest proovist viimase etenduseni. Ega lavastajad eriti palju ju etendusi vaata. Et Karusoo käis korra kahe kuu tagant “Kurgi” vaatamas, on harv juhtum. Ta palus, et oleks kaks etendust järjest, ta vaatab esimese ära, siis teeb järgmine päev proovi ning kontrollib, kinnistab. Praegusel küünilisel ajal — et keegi hoolib, muretseb, et see on tähtis, oluline, mida me kaks kuud tegime. Näitleja amet on ikka imelik, oled oma loomingu subjekt ja objekt korraga…

Miks sa ikkagi näitlejaks saada tahtsid?

Ega ma osanudki muud tahta. Isa mäletab, ma olevat ikka väga väike olnud, nelja-viiene, kui teatasin, et hakkan klouniks. Alates esimesest kuni kaheksanda klassi lõpuni käisin Maie Kilgase juures näiteringis, Nõmme pioneeride majas: seal olid veel Madis Kalmet, Vilja Palm, Vladislav Korzhets. Esimene tükk oli “Kevadpidu metsas”, kus mina olin üks neljast karust. Kuna karu kostüüme kõigile ei jagunud, siis mul oli seljas hall hundi kostüüm, millelt oli saba ära rebitud. Me oleksime pärast kaheksandat klassi heameelega edasigi käinud, aga Maie Kilgas pelgas vist, et tal pole meile enam midagi pakkuda. Tegelikult tundus ta meile olevat maailma parim näitleja.

Kodus meil just agaralt teatris ei käidud. Olen hämmastusega mõelnud, et ega ma ei mäleta, et meil raamatuidki oleks olnud. Maal vanaema juures oli üks suur diivan, selle kast oli täis “Päevalehe” jutulisasid, krimkad. Neid ma lugesin, tänini olen krimkadest sõltuvuses. Ilmselt ma ikka eputan ka, et saapapoisist miljonäriks. Et näe, maapoisist on saanud näitleja. Kuigi ma pole ju päris maapoiss, mu vanemad on esimese põlve linlased — isa Rapla kandist, ema Virumaalt Tallinna tulnud. Hästi tõsised tööinimesed.

Mina elasin rahulikult ema juures, ei tema mind kuskile vaimselt suunanud, vend Madis oli siuke kahe pere koer, vahel ema, vahel isa juures. Koolis olin ka hästi keskmine, õppetulemuste järgi vähemalt, ei mingeid eeldusi vaimseks tegevuseks. Elu ja olud on mind sundinud selleks ja see on siiamaani minu jaoks raske töö. Mul on kogu aeg hirm, et ühel päeval mind paljastatakse ja saadetakse tagasi ETKVLi kaubabaasi transporditööliseks, kus mu õige koht. Eks see ole esimese põlve intelligentide hirm. Mäletan, lavakunstikateedris Jaak Johanson, mitmendat põlve intelligent — temal oli see kõik läbi elatud, mille poole mina alles pürgisin, tema propageeris juba mediteerivat eluvormi. Lavakunstikateeder oli minu jaoks kõrgseltskond ja see amet nii kauge sellest, kust ma pärit olen.

1976. aastal oli siis esimene katse lavakunstikateedrisse sisse saada?

Suure hurraaga sai mindud, teisest voorust ma vist kaugemale ei jõudnud. Eks ma paks ja loll olin. Hea ka, et siis välja langesin. Karusoo ja Trass võtsid vastu, oli ikka väga tugev kursus. Ma poleks ilmselt sinna püsima jäänud, kui oleksingi sisse saanud. Nojah, nutsin natuke, andsin endale aru, et sisse ei saanud, nagunii oleks see minu jaoks loteriivõit olnud, ma ei uskunud ikka, et sinna kuulun. Olen selline hilja täiskasvanuks saanud, ma olingi päris laps, mida ma seal õppida oleksin osanud? Mäletan, et lugesin Baudelaire’i “Raibet”. Seisan seal laval kohkunud näoga ja ütlen, et mina loen Bodleeri. “Keda?” küsib Trass. Bodleeri! Trass virutas: Bodläär! Seletasin, et ma prantsuse keelt ei oska (ei tea, kust see julgus tuli), et vaatasin venekeelsest tiitlist, kuidas kirillitsas häälduse järgi kirjutatakse. “Vene keeles kavatsete lugeda või?” küsis Trass. Noh, mis lugejat must enam oli! Trass hävitas mu hetkel täiesti, kuigi ega see polnud tema süü, ent elu lõpuni jääb meelde. Ja see r-täht ka veel!

Läksin ETKVLi kaubabaasi transporditööliseks, olin hästi lugupeetud inimene, tassisin kangaid, kangaladu oli täielik oaas transpordisüsteemis, rahulik, prouad hoolitsesid mu eest, kõrgepalgaline — töörahva riik ju! Ja milline klassiõdede lugupidamine, kui ma tõin neile krimpleeni!

Siis ühel päeval ütles ema, et klassivend Toomas Lõhmuste käis, jätnud mulle kirja: Draamateatris lavastaja Merle Karusool on inspitsienti vaja, tule Karusooga kohtuma! Olin kõhklemata valmis, kuigi ma ei teadnud isegi, mis see inspitsient tähendab; teadmata ja hoolimata, milleks mind teatris sunnitakse. Ja millegipärast ma sobisin Karusoole, eks ta mäletas mind sisseastumiselt, ega tema unusta midagi. Jäin Draamateatrisse seniks, kuni 1978. aastal lavakunstikateedrisse sisse sain.

Milline oli Draamateater aastal 1977?

Imeline. Esimesel nädalal ei julgenud ma puhvetisse sööma ka minna, seisin vaheajal proovisaali akna juures, vaatasin välja ega uskunud ikka veel, et see kõik on võimalik. Niisugust suhtumist teatrisse pole vist enam. Sattusin kohe Karusoo “Pardijahi” proovidesse, Mikiver peaosas, Kibuspuu, Krjukov, Kreismann, Helenurm, Orro — suured tähed kõik. Prooviperiood oli kuskil poole peal, Karusoo oli näitlejailt osaraamatud juba käest ära võtnud ja palus minul parandada, kui keegi eksib. Ma julgesin ette öelda, kui nad seisma jäid, aga Mikiveri parandada?! Karusoo varsti avastas, et ma ei paranda neid, nii ma siis olin kahe tule vahel, nagu mul tihtipeale elus on: tahan kõigi sõber olla, aga jään ise vahele — kas katkestada Mikiveri ja teda parandada või saada Karusoo käest peapesu. Karusool oli komme, et kui keegi tekstiga eksis, siis vähemalt oma kursusekaaslasi loopis ta tikutoosiga. Vaevalt et ta Mikiveri julges visata. Mina tassisin talle siis tikutoosi lavalt tagasi. Ühel proovivaheajal oli Kalju Orro poes käinud, ostnud sada toosi tikke ja valas need ta laua peale: “Loobi nüüd!”

Ega ma tea, mis Karusool pähe lõi, et ta mind mängima pani, “Haroldisse ja Maude’i”, kuigi massis olin enne ka juba kaasa teinud — “Kõrboja peremehes” olin olnud mingi külapoiss. Nii et “Haroldis” olin ma inspitsient ja pidin olema valmis kõiki peale Haroldi ja Maude’i mängima, niisugune oli Karusoo plaan. Proovides ma mängisin Orava, Orgulase, Kaldi asemel; tema Psühhiaatri rolli ma jäingi dubleerima, kuigi see oli tehniliselt äärmiselt keeruline lavastus. Aga ma sain oma sutsu teha. Siis hüppasin lavalt välja ja panin pöördlava kohe keerlema… Aga pärast mängisin ma juba suuremat rolli, Kibuspuu ja Orro dubleerisid Haroldi ja Preestri osa, ent mingil põhjusel pidin ma ka Preestrit tegema. See oli ikka juba päris osa moodi.

Kas sul õnnestus inspitsiendina midagi tuksi ka keerata?

Olin sunnitud ikka mitu korda joobnud näitleja kohta ettekande tegema, mõni tuletab seda siiani meelde. Aga mina pidin ju vastutama, et kell seitse etendus algaks, mina vastutasin etenduse toimumise eest, inspitsiendi käsklustele allusid heli ja valgus ning ka kõik näitlejad vasuvaidlematult, nii et teatri tehnilises seltskonnas ikka valgekrae. Mõni etendus jäi ära küll, see oli õudne, maailmalõpu tunne, kui publik tuli tagasi saata.

Näitlejad võtsid mu üllatavalt kiiresti omaks, eriti Kips, Jura, Orro. Sõitsime “Haroldiga” ka päris palju ringi, seal, kus pöördlava vähegi oli. Velda Otsus võttis mind kohe omaks, temaga tekkis meil niisugune lõõpiv-intiimne suhe, sundis endale sina ütlema, aga ma ei suutnud. Ime küll, et nad mu omaks võtsid: Kibuspuu ja Krjukov õpetasid mind šampanjat jooma ja kalmaare sööma. See oli niisugune stammlõbustus — minna lõuna ajal “Gloriasse” kalmaare sööma ja šampanjat jooma — kõlab nagu eestiaegne mälestus. Mingid rudimendid näitlejate boheemlikust ja suurejoonelisest eluviisist olid ikka alles. Palk oli mul 120 rubla ja esimesest palgast ostsin antikvariaadist seitsmekümne viie rubla eest Dostojevski kogutud teosed ning teatasin emale süüdimatult, et ta peab mind veel kuu aega toitma. Aga ta oli sellega harjunud. Vapustav ema! See, et ta mind ikkagi koolitas millekski selliseks, millesse ta endal raasugi usku polnud. Ta ütles mulle oma vaiksel moel veel siis, kui ma konservatooriumi lõpetasin, et kas ma ei võiks igaks juhuks õppida ka midagi praktilist, näiteks elektrikuks. Ometi ei loobunud ta mind igati toetamast, ei lasknud endale pärast insulti invaliidsusgruppi ka määrata, et saaks täiskohaga töötada.

Kas teist korda lavakasse sisseastumiskatsetele minnes olid julgem?

Olin jah. Kuigi see oli üks segapundar. Karusoo olevat talle omase laia joonega teatanud, et see poiss peab sisse saama, ning tegelikult oli mul kõigi nelja aasta jooksul ikkagi hirm, et äkki Üksküla polekski mind vastu võtnud, äkki ma olen talle pähe määritud. Aga vaikselt hakkas lootus tekkima, et see ongi õige koht. Mul oli ikka “Haroldist ja Maude’ist” hammas verel, juba teadsin, mis tunne on, kui publik saalis naerab, kui minu esitatud Preester õudusest minestab.

Kellelt oma koomikusoone oled pärinud?

Ei tea, jumala eest. Võib-olla emalt, temal on niisugune äraspidine huumorimeel.

Aarne Üksküla oli teie kursuse juhendaja, teil oli õnn temaga neli aastat koos olla.

Ikka on nii, et harva teeme seda… kuigi kogu aeg tahaks talle meelde tuletada, kui palju head ta on teinud. Seda ei oskagi ju sõnastada, millega ta õpetas — Üksküla on ju nii delikaatne, nii tagasihoidlik, aristokraatlik näitleja. Ta õpetas oma isikliku eeskujuga, sellega, mida ta ise laval tegi; tema Georges “Virginia Woolfis” oli ime. Mäletan, sõitsin teisele esietendusele, aga vist ainult pealkirja pärast: “Kes kardab Virginia Woolfi?”, vaimustav pealkiri. Hääletasin Pärnu. Olin siis juba Draamateatris inspitsient. See lavastus lõi maailma lahti, hääletasin veel mitu korda seda Pärnusse vaatama. Kaks korda olen pärast seda ööbinud kuskil heinarõugus. Teda laval näha — see andis meeletu kaalu igale sõnale, mis ta ütles. Ja see, kuidas Aarne ise Šapirost rääkis. Ilmselt see nõudlikkus lavastajate vastu on ka temalt pärit. Mida võib lavastaja näitlejale tähendada, see on juba Ükskülast sisse jäänud.

Kuidas kooli ajal need elulugude lavastused, “Meie elulood” ja “Kui ruumid on täis”, sündisid, kas Karusoo tuli teie juurde kindla teadmisega neid teha?

Ikka. Teema oli tal teada, võib-olla vorm täpselt mitte. Hakkasime monolooge rääkima mõttega, et äkki saab sealt ainest, ei mäleta, kas need pididki monoloogideks jääma. Äkki ta lootis sealt leida ainet mingiks dramaturgiaks, aga ta on ka alati ise tunnistanud, et tal on kõrvalt puudu dramaturg, kes annaks sisule klassikalise näidendi vormi. “13-aastased” , mis polnud ju monoloogid, sündis ikka pika pusimise peale.

Kas sa ise mäletad, millise teravalt kriitilise, suisa dissidentliku õhkkonna need lavastused tekitasid?

Selles eas noored inimesed on ju vaha lavastaja käes. Ja samas nii süüdimatud, kõige paremas mõttes. Aga ma olen kindel, et ilma selle kogemuseta me oleksime palju õnnetumad ja halvemad. Alles nüüd ma saan aru ka hirmudest, mis nende lavastustega kaasas käisid, miks too intiimsus ja avameelsus tolles ajas nii ootamatult mõjusid.

Ometi jäi 10. lennust mulje kui väga tugeva sotsiaalse närviga kursusest?

Üldse mitte. Karusoo ütles meie kursuse lõpetamisel, et ta pole nii isetut ja alandlikku või allaheitlikku kursust näinud. Aga siis ta pidas pausi ja lausus, et võib-olla on see hoopis väga peen ülbuse vorm. Loomulikult, meil oli väga tugev kursus, kuigi praegu, pärast seda, kui Katrin Nielsen ja Elmar Trink Pärnu Teatrist lahti lasti, on seda imelik väita. See mis nendega juhtus, on mulle täiesti arusaamatu lausrumalus. Tõeliselt andekad profid teatrist lahti lasta?!

Võib-olla tuli meie alandlikkus ka Aarne Üksküla isikust, tema lõputust tolerantsusest. Jah, me olime väga ühtehoidev ja alandlik kursus. Väga isetu ja üldsegi mitte pretensioonikas kamp, ei tulnud me rinnaga peale, nagu enne meid üheksas ja nagu seitsmeski lend: meie tuleme! Me teadsime ka tollast rusikareeglit, et oleme paarislend, keda peeti ikka ebaõnnestunuks. Võta näpust!

Kes teil kursusevanem oli?

Mina olin kursusevanem ja Laine Mägi oli laekur, ta oli rahaasjades väga osav, me lõpetasime väga rikka kursusena noil rasketel aegadel. Kehtestasime vist Laintsiga terrori: võtsime mingi osa etenduse tasudest ära ja jagasime lõpetamisel selle välja ning pidasime siis pööraseid pidusid.

Aga ega ma kursusevanemana mingi liider olnud, meil polnudki sellist, pealegi käis meie konkurentsirebimine rohkem professionaalsel tasandil — tahtsime olla hääd näitlejad, hääd interpreedid. Meilt ju ei ole tulnud lavastajaid peale Andres Lepiku. Võib-olla vaimne autoriteet võis kõige rohkem olla Anu Lamp — oma lastetoa, lugemuse, keelteoskuse ja kultuuriga.

Kuidas suunamine tookord käis?

Meile teatas Karusoo suurejooneliselt, et kes tahab, tulgu Noorsooteatrisse. Minul probleeme polnud, olin tol ajal Karusoo-usku ja läksin. Olen konservatiiv ja kardan järske muutusi, nii et Pärnusse ei julgenud ma minna. Ju Pärnu kamp arvas, et kui meid nii palju läheb Noorsooteatrisse, siis ilmselt ei jätkuks kõigile tööd. Tegid õige otsuse ja läksid viiekesi Pärnu teatrisse, viis meist jäid Noorsooteatrisse.

Ei mäletagi, mis oli esimene töö Noorsooteatris, “Püha Johanna” vist, Remsi peapiiskop, harjumatu roll minusuguse koomiku jaoks, aga ma sain vist isegi Mihkel Muti käest kiita. Aga jah, ma õppisin ju kohe sisse suvelavastusse “Elektra saatus on lein”, jälle imeline lavastus — ja hetke pärast mängin ma seal ise! Seitse tundi vabaõhuetendust!

Ja siis pakkus Unt mulle Ibseni “Kummitustes” osa, pärast tuli välja, et Hilja Varem arvas, et seda poissi tuleks proovida. Aga koomikupitser jäi vist mulle kõvasti külge ka “Kitsa kinga” saatest.

Küllap oli algus ka “Draakonis” ja “Scapini kelmustes”. Minu mälus püsivad nad noore näitleja kohta ka väga valmis, täiuslike rollidena.

Eks ma nüüd Cooney komöödias “Igaühele oma” tee täpselt sedasama, kakskümmend aastat hiljem — arutasime, et panen kõik vanad nipid ja kohandumised sellesse rolli. Ise mõtlesin; heldeke, kõik, kes on neid näinud mind tegemas, on ju surnud või end sodiks joonud — miks keelata uutele noortele rõõmu, et ma näitan seda, mis ma oskan. Ja kohe valmistusin ka vastulauseks kriitikule, kes ütleb, et ta on kõike seda näinud: aga, kullake, ka seda kõike olen ma sinu sulest juba lugenud!

Imelik küll, et mul on selle Cooney pärast hea meel. “Igaühele oma” on niisugune ürgne teater, mis toimib, nii nagu teater vanasti, rahvas hullumas naerust ja meie püüame anda oma professionaalse parima.

Väga õnnelik lavastus…

Kas Noorsooteatri ja Draamateatri aeg jaotavad su enese loomingulise mina kaheks erinevaks osaks?

Noorsooteatri periood oli äärmiselt Undi-keskne. Selle eest, et ma olen ikka kultuuriinimeste hulka võetud, olen enamjaolt tänu võlgu Mati Undile. Ta on pedagoog, mitte just lavastajana, aga inimesena: tema kõrval ikka väga lolliks ei saa jääda. Ta annab kogu aeg aimu sind ümbritsevatest võimalustest, surfab ise kultuurimaailmas nii loomulikult ja laiahaardeliselt, et tekitab sinus uudishimu. Ta võib näitleja oma teadmistega lihtsalt üle toita. Vahel ei oska enam valikuid teha. Matis on nii palju kirjanikku, et vahel on tunne, et tema tahaks lavastajana näitekirjanikule “ära teha”, temas istub mingi rivaliteeditunne või on talle kirjandus enamikus juba lihtsalt igav. Võib-olla ta ei teadvustagi seda.

Millal sa tundsid, et oled õpipoisi seisust väljast, et oskad ja suudad palju?

Raske öelda, millal tekkis hetk, et ma ei karda enam midagi: andke ainult roll kätte! Kersti Kreismanniga olime hästi kõrvust tõstetud, kui me “Ameerika ingleid” tegime ja hakkasime aru saama, et Georg Malvius on meiega rahul, et me sobime talle ja oleme talle nagu võrdväärsed partnerid. See äratundmine oli üks parim hetk. Ega ma ole eriti midagi kartnud, ainult kõikvõimalikke rühmatöid pelgan, kui kambaga peab midagi kokku keerama. Aga kui on usaldusväärne lavastaja, ei karda ma midagi.

Küsitles MARGOT VISNAP