TAMUR TOHVER
AKUSTILINE MÄRK AUDIOKEELES

Kristian Smeds, “Jääpildid”.

Audiokunsti semiootilisust ja metakeele teket audiokeeles on siiani käsitletud üsna põgusalt. Selle ala teoreetikud on ilmselgelt tõotanud endale mitte mingil juhul praktikute käe ulatusse sattuda. Seega on käesolev artikkel suunatud kahesugusele auditooriumile. Esiteks praktikud, kes huvituvad allpool toodud väidetest nii puhtteoreetiliselt kui rakenduslikus mõttes (kuidas märke teadlikult luua ja kasutada). Teiseks kuulajad, kes tahavad pakutava igapäevase multimeedia laviinis saada audiokunstist kõrgemat ja sügavamat elamust (kuidas märke leida ja tõlgendada ). Ehk teisisõnu: mida ja kuidas kuulata.

Mis on akustiline märk?

Selleks et jõuda akustilise märgi tähenduse ja tekkeni, peame püstitama kaks väidet:
1) akustiline märk oma semiootilisuses ehk mitmetähenduslikkuses tõepoolest eksisteerib ja
2) seda on võimalik kunstilise sõnumi edastamiseks luua ja interpreteerida.
Nende kahe postulaadi tõestuseks lepime eelnevalt kokku terminites. Esimene nendest on audiokunst. (Siin ja edaspidi kõik definitsioonid minu sõnastuses.)

Audiokunsti all mõistame sama või eri iseloomuga, kuuldeliste, täielikult või osaliselt salvestatud elementide (esitatud tekst, muusika, helitaustad jms) komponeeritud põimiku teostamist ja esitamist reaalses või kunstilises ruumis, vahetult või levivahendite kaasabil, mille tulemusena tekkiv atmosfäär omab mõju inimese alateadvusele ning mille käigus edastatakse kunstiliselt interpreteeritud sõnum.

Siinkohal käsitleme sama- ja eriiseloomulisi elemente siiski kui tervikut, mis töötab ühise tulemuse nimel. Näiteks võib esitatud tekst kõlada nii kõne kui ka laulu kujul, muusika nii orkestratsioonina kui ka lihtsalt rütmina, helitaustad võivad olla nii illustreerivad kui ka atmosfääri loovad (ja mõlemat ühtaegu). Kunstiline ruum tähistab niihästi vabaõhuetendust kui ka heli taasesitamist selle tekkimise/tekitamise ruumist väljaspool. Levivahendite all tuleb mõista samaselt raadiovastuvõtjat ja kaabellevi arvutivõrkudesse (real audio). Audiokunsti konkreetse väljundi õnnestunud tulemuseks on audiokeel, mis kasutab temale omaseid vahendeid mõjutamaks inimest ja edastamaks sõnumit.

Audiokeele vahendiks ongi akustiline märk. Siinkohal tahan ette rutates märkida, et igasugune kuuldeline kujund saab märgiks (ühe- või mitmetähenduslikuks) alles kuulaja teadvuses, mitte tema loomise hetkel. Teisisõnu: märk sünnib kolm korda. Kõigepealt autori tajus ja teadvuses, siis tehnilises/sisulises rekonstruktsioonis ja alles seejärel kuulaja/vastuvõtja teadvuses.

Audiokeel on akustiliste märkide komponeeritud jada.

Sellest lähtuvalt:

Akustiline märk on ühe- või mitmetähenduslik audiokeele element.

Tavamõistes kasutame sõna “akustika” ruumi kõla tähenduses. Käesolevas käsitluses on märk akustiline kunstilise ruumi piires. Tänu akustiliste märkide tähenduslikkusele suudame me määratleda kunstilise ruumi ja sellega ka sõnumi piire. Akustilise märgi tähenduse võivad omandada kõik audiokunsti toote elemendid: esitatud tekst, muusika, helitaustad ja tehnilised eriefektid.

Siit jõuame audiokunsti salvestatud väljunditest ühe meil enim levinud ja akustiliste märkide poolest rikkaima zhanri, kuuldemängu juurde. Kuuldemäng on edasiste arutluste teoreetiliseks ja materiaalseks baasiks, kuna see vorm sobib ka kõikide teistele audioteostele skeemide loomiseks ja siin on võimalik teooriat kõige selgepiirilisemalt rakendada. Teisalt on kuuldemäng olnud hälliks paljudele raadioajakirjanduse ja -meelelahutuse vormidele, ajast mil ta 15. jaanuaril 1924 London’s Radio saates “A Comedy of Danger” (autor Richard Hughes) sündis. Sama kehtib ka meie audiokultuuri arengu kohta. Eesti Ringhääling jõudis selleni 24. veebruaril 1928. aastal August Tammani “Koidikul” seadega. Enamik muudest saatevormidest sisaldab vähemal või suuremal määral kuuldemängu elemente.

Kuuldemäng on audiokunsti täielikult või osaliselt salvestatud teos, mille komponentideks võivad olla esitatud teose autori poolt kunstiliselt komponeeritud ja interpreteeritud teksti, helitaustade, muusika ja eriefektide elemendid, mis eri kooslustes moodustavad erizhanrilise dramaturgilise terviku.

Nagu öeldud, jagunevad kuuldemängud oma koostisosade poolest erinevatesse zhanritesse. Kolm peamist oleksid selle jaotuse põhjal dokumentaal- ehk tõsielu kuuldemängud, kunstilised kuuldemängud ja kõlakunst.

Dokumentaal- ehk tõsielu kuuldemäng ja raadiodokument

Nagu näeme, sisaldab dokumentaalkuuldemängu nimetus endas kaks vastasmärgilist terminit: tõsielu ja mäng. Seepärast ongi siinkohal vajalik sisse tuua raadiodokumendi nimetus. Raadiodokument on tõsielu salvestus, mida ei ole kunstiliselt toimetatud: lõikude järgnevust ei ole vahetatud, teksti ei ole kindla sõnumi edastamise nimel kohendatud, ei ole lisatud väljavõtteid või kommentaare, ei ole rakendatud näitlejaid, puudub autori suhe esitatava materjaliga jne.

Dokumentaalkuuldemängus on seda kõike tehtud. Nõnda siis põhinevad nii tõsielukuuldemäng kui ka raadiodokument dokumentaalsetel faktidel, kuid erinevad autoripoolse interpretatsiooni kunstilise astme poolest.

Kunstiline kuuldemäng

Termin on kohmakas ennekõike seetõttu, et sõna “kunstiline” sisaldus juba zhanri definitsioonis. Siinkohal mõistame kunstilisust teose kui fiktsiooni loomise meetodina, mitte kui järeltöötlust. Rõhutamist väärib tõik, et kunstilises kuuldemängus esineb tihtilugu (ei ole reegel!) dramaatika ja dramaturgia ning nendega kaasnevalt dialoog kui element kõige ehedamal, teatraalsemal kujul. Tänapäeval, tõsi küll, läheneb audiodramaturgia esitusviisilt üha enam elulisele minimalistlikule realismile. Lavaline teatraalsus kaotab oma mõju tänu audiokunsti eripärale — olla intiimne ja sisemine.

Paralleelkujud teistest keeltest: radio drama, radio fiction, audio fiction (ingl k), teatr u mikrofona, radiospektakl (vn k), kuunnelma (soome k).

Variandid audio- ehk raadiofiktsioon ja raadiodraama on eesti keeles üsna ebasuupärased ning “teater mikrofoni ees” ei vasta kuuldemängu teostamise meetodile ja stiilile. Seetõttu annab eestikeelne “kuuldemäng” kõige täpsema pildi asja olemusest: mäng kuulmismeelele. Termin kuuldemäng tähistab meie mõistes ennekõike kunstilist ehk dramaturgilist (sõna teatraalses tähenduses) audiokunsti teost.

Kõlakunst

tähistab zhanrit, mis välistab oma elementide seast igasuguse kõnelisuse, kui see just ei toimi segase atmosfääritaustana (nt rahvas tänaval), ja kus autor loob oma teosed vaid üksikutest helidest ning illustreerivatest või atmosfääri moodustavatest helitaustadest (helimaastikest — soundscape). Küll aga vastab ta kõigile muudele kompositsiooninõuetele ja võib oma sisult olla nii dokumentaalne kui ka fiktsiooni loov. Kõlakunsti ühe erivormina esineb heliskulptuur (sound sculpture) — suhteliselt staatiline, ilma erilise kompositsioonilise arenguta helitausta(de)st ning muusikast koosnev heliteos. Selliseid kohtame aeg-ajalt näiteks kujutava kunsti galeriides, kus nad süvendavad visuaalset muljet.

Otsetõlge ladinakeelsest ars acustica’st on üsna suupärane ning täpne. Jäägu ta eesti keelde sellisena. Aeg-ajalt kuuleme ka väljendit kuuldepilt. Tegu on väikevormiga, mille võib liigitada ühe alla eelnevast kolmest vaalast.

Kuuldemängu struktuur

Lihtsaima üldlevinud arusaama põhjal võib kuuldemängu struktuuri jaotada järgmiselt:
1) autori kirjutatud ja näitleja(te) esitatud mono- või dialoog, mis moodustab kogu helimaastiku selgroo,
2) illustreerivad taustad,
3) atmosfääri ja emotsiooni loovad taustad,
4) misanstseen stereopanoraamis või surround sound,
5) muusikaline kujundus.

Helitaustad

jagunevad illustreerivateks ja atmosfääri/emotsiooni loovateks. Nad koosnevad paljudest konkreetse iseloomuga üksikhelidest ning nende omaduseks on võime moodustada tohutu ulatusega erineva iseloomuga helimaastike, mille iseloomu kujundab komponentide iseloomude põimumine.

Illustreerivate taustade alla liigitan helitaustad, mis peegeldavad tegevust, selle iseloomu, toimumise kohta ja aega tõeselt (üksüheselt).

Mingis mõttes võiks öelda, et kuuldemängu klassikalises käsitluses on nendel taustadel ja ka üksikhelidel kalduvus olla kohustuslik. Nad illustreerivad, aitavad meil orienteeruda ajas ja ruumis. Sellist lähenemisviisi taustadele võiks nimetada ka illustreerivaks stiiliks. Audiokunsti algusaegadel peeti seda ainuvõimalikuks väljundiks — kunst sisaldus reaalsusefekti üksüheses edastamises kuulajale. Mida täiuslikum koopia, seda täiuslikum illusioon ja siit omakorda emotsioon ja sõnumi edastamine. Printsiip “mida täiuslikum illusioon, seda tõesem emotsioon” kehtib loomulikult ka tänapäeval, ehkki mitte enam nii illustreerivas funktsioonis.

Lihtsaim viis öeldut selgitada on tuua näide.

Joop: Rongad, rongad ei anna rahu. Mustadena hinges kui puuvõrades sääl ülal. Nemad ülal ja mungad all, taovad hingekella. Ja mina vang lukutagi, mõõdan sammudega aega.

Orienteerudes saadud teabe põhjal ja kasutades illustreerivat stiili, kujundame helipildi järgnevalt. Tegelase tekst on ülisuures plaanis ilma kajata /närvilised sammud kivipõrandal kerge lühikese kajaga (kongis — oletuslik!) / kuskil eemal väljas kajavad käratsevad rongad (heli peegeldub kloostrimüürilt — oletuslik!)/kirikukellad löövad õhtupalvust/kusagilt kostavad kauged litaaniad.

Selline on enam-vähem tõene helikujundus, mis peab kuulajas tekitama vastava mentaalse visiooni.

Illustreerivad taustad võivad muutuda atmosfääri ja emotsiooni loovaks niipea, kui neid ei rakendata enam põhifunktsioonis.

Atmosfääri ja emotsiooni loovad taustad

Helen: Pean. Nõnda näed sinagi kord ja hüüad siis: nüüd lähen!

Stsenaarium ei kohusta meid millekski. Ainus informatsioon seisneb teadmises, et keegi lahkub kellestki. Ehitame atmosfäärile helipildi. Kuna meid miski ei piira, võtan sellesama helipildi, mis oli kasutusel eelmises näites. Jätan välja närvilise ruumisisese kõndimise ja viin episoodi vabasse õhku, kloostri kõrvale parki. Lisan kusagil kaugel ajuti ulguva koera. Nüüd tajume vaistlikult Joopi hinges valitsevat üksindust ja ümbritseva maailma kaledust, tekib kujutlus udusest külmast hilisoktoobri pärastlõunast — just sellisest sügisest, mis on maad võtnud Joopi hinges.

Samas on võimalikud ka risti vastupidised lahendused. Oletagem näiteks, et hetk tähistab hoopiski vabanemist suhete painest, ja peegeldame hoopis tegelaste hinges valitsevat rõõmu. Lisame olemasolevale helitaustale hoopis klähviva kutsika, rongad lahkuvad ja asenduvad siutsuvate pargilindudega ning munkade litaaniad paisuvad ülistuskoraaliks, mattes stseeni lõpu enese alla.

Atmosfääri või emotsiooni loovad taustad illustreerivad tegelase hinges toimuvat või loovad episoodi/stseeni üldtonaalsuse.

Nõnda ongi moodustunud kõige lihtsam, ühetähenduslik akustiline märk, mis on aste edasi kohta, aega, ruumi või tegevust markeerivast helitaustast. Märk, mida on võimalik tõlgendada.

Siinkohal on paras aeg toetuda esimele reaalsele näitele. (Siin ja edaspidi toetun peamiselt enda töödele, mida tunnen kõige põhjalikumalt.) Näide pärineb Madis Kõivu kuuldemängust “Haug” (lavastaja Tamur Tohver, helirezhissöör Külliki Valdma, pikkus 42’50’’, stereo, Eesti Raadio Raadioteater, 1997, “Prix Europa 97” 6. koht, lavastatud samade autorite poolt ka YLE Radioteatteris 1998.a).

Lühidalt sisust. Mees (Sulev Luik) tunnetab vastuolu urbaniseerumise ja looduse vahel. Kontakt ühiskonnaga osutub viljatuks. Ilma kellegi või millegi vastu protestimata sooritab peategelane soos enesetapu, astudes eelnevalt laukasse ja lastes endale seejärel kuuli pähe. Mehe vaatesse jäädvustub alatiseks kaunis maastik ja soo imab ta keha endasse. Ta saab üheks loodusega, tekitamata kellelegi probleeme.

Originaaltekstis vahelduvad dialoogid stseenidega, kus mees on loodusega omapäi ning tekstitud tavahelipildid mürarikkast linnast. Teostuses järgisime küll autori ideed, ent mitte tema pakutud linnapildi helikirjeldust. Selle asemel tegime dokumentaalsalvestusi (varjatud mikrofoniga) Tallinna tänavapildist.

Saadud materjal sisaldas kaht kerjuse teksti (“...kerjuseid on vääga palju, ärra, vääga palju, inimesed on väga viletsaks jäänud, ärra, vääga viletsaks...” ja “...jumal kaitsku teid kurja ja õnnetuse eest ja andku...”), üht teksti vaimse puudega mehelt, kes annab enesele suurepäraselt aru oma seisukorrast (...lapsukesel pole süüa, lapsukesel pole süüa, mina olen teise grupi invaliid, mind kirjutati haiglast välja, nüüd ma olen nagu õnnetuse hunnik siin Tallinna pääl, käin ringi, räägin palveid inimestele, pean palveid ja laulan ja siis inimene annab mulle toiduraha, muidu ma suren ju nälga... Paldiiski maanteel mind vasta ei võetud, ma peaks muidu Paldiiski maanteel ravil olema, ei võetud vasta... Saad sa mulle viis krooni anda...), ning helisalvestust mehaanilisest suruõhuhaamrist, mis purustab rütmiliselt betooni.

Mängisime sellest kokku kollaazhi, millele lisasime veel mobiiltelefoni automaatinformatsiooni nii eesti kui ka inglise keeles (“...mobiiltelefon, millele te helistasite, on välja lülitatud või asub väljaspool võrgu teeninduspiirkonda / the mobile phone you called is either switched off or out of...”).

Saadud kollaazhil on kuus eritasandi tähendust, mis kõik teenivad üht eesmärki — tekitada ühine akustiline märk, edastada selle abil sõnum ja tekitada emotsioon. Esimene ja lihtsaim: linn contra loodus. Kuna kollaazh lõpeb haamerdamisega, kasutasime seda ühe pildivahetuse puhul eriti teravalt, alustades järgnevat looduspilti metsas rähni toksimisega. Teiseks annavad kasutatud tekstid pildi ühiskonna sotsiaalsest seisukorrast. Kolmandaks on kontrasti väljatoomiseks kasutatud mobiiltelefoni automaatsõnumit, rõhutades kihistumist (kuuldemängu tegemise ajal toimis mobiiltelefon kui teatud keskklassi sümbol). Neljandaks annab mobiiltelefon teisegi märgi: tänapäeva urbanistlik tempo tuleb sinuga kõikjale. Viieski märk peitub mobiilis ja nimelt sõnumi tekstis: “on välja lülitatud... või ei asu...piirkonnas”. Soovimatus suhelda, tõrjuv hoiak kõige väljast tuleva vastu. Ja kuuendaks — kuuldemängu struktuuris moodustub nüüd veel üks konflikt või kihistus: dokument contra fiktsioon, tegelikkus ja illusioon.

Misanstseen stereopanoraamis ja helitehniline toetus

Niisamuti kui helitaustadest rääkides kasutasime väljendit “illustreeriv”, mõeldes selle all tausta, mis peegeldab aega ja ruumi üksüheselt, võime ka misanstseeni puhul kõnelda illustreerivast misanstseenist, mis täidab sama otstarvet. Teisisõnu, markeerib tegelaste liikumisi ruumis, paiknemist üksteise ja kuulaja suhtes ning tõstab esile stseeni seisukohalt olulise tegelase, asetades ta kesksele kohale stereopanoraamis (vasakul-paremal/ees-taga) või kasutades vastavalt ülisuurt, suurt, kesk- või üldplaani (tegelase kaugus mikrofonist).

Toetun Dieter Lesage’i kuuldemängule “Pärast orgiat” (lavastaja Tamur Tohver, helirezhissöör Külliki Valdma, 36 min, stereo, Raadioteater, 1999). Lugu põhineb Jean Baudrillardi esseel “Transsexuel”, mis käsitleb inimese kahepalgelisust, kontsentreerumisvõimetust ja ikoniseerimisihalust. Vormilt on see eepiline dialoog ilma selgelt määratletud sündmuste ja tegevuskohtadeta. Kõik mängivad kõiki, tegevuse käivitajaks on soovahetusoperatsioon, mille käigus mehest saab naine.

Lähtudes dialoogi ebatavalisest vormist, lähenesime materjalile akustiliste märkide kaudu. Opereeritava peategelase (Liina Olmaru) esimonoloog voolas paremalt vasakule kui avatava raamatu lehed. Dialoogide puhul salvestasime stseenid topelt ja erineva tempoga. Monteerituna vaheldus suure plaani aeglane tempo üldplaani kärarikka ja agressiivse massitempoga. Nõnda toetas kogu tehniline teostus sõnumit: pidev libisemine, hüppelisus ja mitmesoolisus.

Nõnda kasutab lavastaja koos helirezhissööriga võtteid, mis aitavad välja tuua loo sisulisi rõhuasetusi; salvestusmisanstseeni ning -plaani (mikrofoni kaugus näitlejast) ja taustade valiku ning helitehnilise töötluse abil luuakse literatuurse loo jutustamisele lisaks audiokeele märkide riba, mis lähtub küll kirjutatud tekstist, ent on iseseisvalt läbi komponeeritud.

PS. Halva lavateatri kohta levitatakse väljendit “nagu kuuldemäng”. Tegelikult mõeldakse selle all tegevuse puudumist.
Esiteks: kuuldemängus on tegevus.
Teiseks: kuuldemäng on mäng kuulmismeelele. Aga ka kuulmismeelega.

Tamur Tohver (s 1969), on lõpetanud 1991 Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuuriteaduskonna rezhii kateedri näitejuhtimise erialal. Samast aastast töötab Eesti Raadio Raadioteatris lavastajana. Praegu õpib TPÜ magistrantuuris, kus tema teemaks on “Akustiline märk audio-video keeles”.