MAAILMA MÕÕDUD ON SUUREMAD
Katkendeid dokumentaalkuuldemängust, mille tegelasteks eesti raadionäitlejad ja kuuldemängulavastajad.

Pál tänava poisid

Silvia Laidla: Raadio tuli meie majja kolmekümnendate aastate keskel. Kuulasin kuuldemänge lõpmatult ja lõpmatuseni. Mulle meeldis kuulata nii, et tuli ei põlenud, oli hämarus ja hääled. Tundsin väga paljusid Tallinna näitlejaid hääle järgi. Mul ei olnud üldse ettekujutust, millised nad elus on.

Raivo E. Tamm: Olen vanade vanemate laps ja kuuldemänge kuulanud lapsest saadik: pühapäeval kell kolm oli kuuldemängu aeg. Õhtuste järjejuttude ajal olin tavaliselt vannis, raadio vanni kõrval — sammud tänavasillutisel, keegi tuleb trepist, uks käib, vahepeal vaikus… Kogu aeg oli kõrv kikkis ja vesi jahtus alati ära, ma ei saanud ennast pestud, sest nii põnev oli kuulata! Nüüd kuulan kuuldemänge rohkem suvel suvilas. Aga tean, et kuuldemänge kuulatakse üsna agaralt ja järjejuttu kohe päris kindlasti.

Aare Toikka: Mina ei ole kunagi kuuldemängufänn olnud. Lapsepõlvest mäletan ainult Salme Reegi pioneerilugusid. Ja Raadioteatrisse tööle tulles ei teadnud ma kuuldemängust suurt midagi.

Jan Uuspõld: Kaheksakümnendatel, kui ma veel laps olin, kuulasin kuuldemänge õhinaga. Need olid ülimalt mõnusad hetked. Lapsepõlvest ei olegi mul teatrist nii suuri elamusi kui raadiost. Teatrist on mälupildid, mida sa kartsid või mis sulle meeldis, aga raadioteatrist on mingi palju laiem foon.

Tõnu Oja: Mina olen koos raadioga üles kasvanud. Ka mina olin see poiss, kes kuulas kuuldemängu Pál tänava poistest ja nuttis raadio taga, järjejutte ma isegi lindistasin ja kuulasin korduvalt. On jube kahju, et raadiost ei kuule enam seda, mida nimetatakse kunstiliseks sõnaks, et ei kuule lugusid. Mulle ei räägita läbimõeldud teksti, vaid seda, mis sülg suhu toob. Kümme aastat tagasi sõitsin kolm päeva üksinda mööda Pärnu jõge, mul oli raadio kaasas ja Heino Mandri luges järjetuna “Forsythe´ide saagat”. See oli võimas. Kui tuli õhtu, päike laskus, oli tuulevaikus, siis tundus nagu raadio karjuks üle metsa, kuigi see oli viimase peale vaikseks keeratud. Kahju, et järjejutt tähendab viimasel ajal peamiselt krimkat. Nagunii on järjejutt praegu marginaalne nähtus, aga seda võiks siis ka vabalt rõhutada ja lugeda väärtkirjandust.

Ain Prosa: Mõnigi näitleja on küsinud, kas kuuldemänge tõesti kuulatakse?! Numbrid siiski näitavad, et kuulatakse, ilmselt rohkem maal ja ilmselt hoopis rohkem suvel. Ei tohiks ära unustada veel üht sihtrühma, keda on siiski Eestis mõned tuhanded, need on vaegnägijad ja pimedad, kellele raadioteater on võib-olla ainus võimalus kirjandusega kontakti saada.

Hääled

Aare Toikka: Mulle meeldivad Kaarel Toomi viiekümnendatel tehtud lood, Leo Martini lavastused, kus osaleb Panso-eelne näitlejate põlvkond. Seal on tajutav ühe kadunud maailma hingus. Need kuuldemängud on vormilt nii puhtad — gong stseenide vahel ja kõik… Ei mingit tembutamist. Kui kuulata praeguseid BBC lugusid, siis need on täpselt sama lihtsad.

Tõnu Mikver: Kunagi luges Jüri Krjukov “Keskööprogrammis” nalju ja mulle meeldisid need väga. Anu Lamp meeldib mulle luulet lugemas. Peeter Tammearu loeb hästi.

Ines Aru: Minu jaoks oli kõige kihvtim raadiohääl Krjukov. Tema tegi seda tööd naudinguga. Oskas momentaanselt käivituda, eestlased on ju niisuguse pikka vinnaga. Aga ka kõik noorpõlves kuulatud meistrid olid erakordse häälega. Karm, Välbe, Hõimre, Suurorg, kelle häält muide Üksküla oskab suurepäraselt järele teha.

Aarne Üksküla: Kui ma olin noor näitleja, siis püüdsin järele teha vanu näitlejaid. Olen teinud isegi sellist asja, et rääkisin üht stseeni kolme häälega — üks neist häältest oli igatahes Alfred Mering. Pärast Mai Mering ütles, et isa kuulas ja ütles, et ei mäleta, millal ta sellist rolli oleks teinud. Võttis tõe pähe.

Ines Aru: “Vanadel” häältel puudus võib-olla eriliselt selge väljarääkimine, neil oli alles individuaalsus, nad olid jõulised ja köitvad. Muidugi, neid kasutati stampses ampluaas: Olev Eskola mängis alati esimesi armastajaid ja Katja Välbe vanamutte — mul on tunne, et ka noorest peast.

Viimane kuulamiselamus, mis mulle tohutult meelde on jäänud, oli Ernst Enno luulekava “Keskööprogrammis”. Enno on minu piibel, arvan teda läbi-lõhki tundvat. Ja istun ma siis suveööl Hiiumaal oma onnis ja äkki raadiost öeldakse: algab Pille-Riin Purje koostatud kava Ennost. Mõtlen: täna on siis mul üks vihastamine kavas, sest kui minu väga õrna kohta puudutatakse, lähen kohe turri. Luges Mait Malmsten ja see oli lihtsalt suurepärane!

Egon Nuter: Kord sattusin Tartust Tallinna sõites kuulama, kuidas Kark ja Üksküla tegid mingis kuuldemängus kassi ja tema peremeest. Jumal, küll ma olin tänulik, teekond läks nagu märkamatult.

Andrus Vaarik: Mulle meeldib väga Härmo Saarmi hääl. See mõjub kuskile… mitte ratio’le, isegi mitte emotio’le, vaid kusagile vegetatiivsele närvisüsteemile. Milline hääl oli Mandril… Lummav. Mikiver on kogu oma karjääri üles ehitanud hääle lummusele. Olen kord kaks-kolm tundi järjest Mikiveri kuulanud, mäletamata sõnagi, mis ta rääkis. Vajun vaikselt nagu lovesse. Minu meelest on maagiline hääl ideaalse raadionäitleja tunnus. See erutus pole just päris seksuaalne, aga kuskil seal lähedal.

Kalju Orro: Kas on olemas raadiohääl? Mingis mõttes on küll.

Silvia Laidla: Muidugi on!

Kalju Orro: Mina olen ju professionaalne kretiin. Olen pikki aastaid olnud lavakõne õppejõud ja selge see, et kuulmismälu on arenenud. Kui keegi raadios midagi loeb, siis ma tean, kes see on. Isegi kui rääkija moonutab häält, püüab teha mingisugust karakterit, tunnen ma ta ikka ära.

Kunagi kaupluses kuulsin, kuidas üks noormees küsis midagi müüja käest. Väga hea häälega. Ja hämmastavalt hea eesti keelega. Mul oli niisugune kihk küsida, kas ta on kunagi proovinud midagi raadios teha. Ma kohe ei saanud ära minna. Noormees läks teise kauplusse ja mina läksin järele. Tahtsin kuulata, kuidas ta järgmise müüja käest midagi küsib.

Suhted

Hans Kaldoja: Raadios ei saa teatrihäälega ja lavavärvidega hakkama, siin peab olema hästi loogiline, naturaalne, orgaaniline. Võib öelda ka “nii nagu elus”, aga see ju ongi kõige raskem. Oluline asi on diktsioon. Ma võin ju õigesti mängida, aga kui ma ei ole arusaadav, siis ei ole sellest kellelegi kasu.

Aarne Üksküla: Küsimus on selles, et kui keha ei mängi, siis ei mängi ka hääl. Ma mäletan, kui Järvet mängis kuuldemängudes, siis ta mängis kogu kehaga, nii et kondid raksusid. Kõik head näitlejad mängivad ka raadios kaasa, sest muidu ei tule välja. Hääle kasutamise puhul on vahe selles, et ei ole vaja suuri diapasoone, saab miinimumiga hakkama. Mikrofon nõuab omamoodi intiimsust. Olen suurema osa oma elust suurtel lavadel mänginud, raadiotöö sarnaneb väikesel laval mängimisega. Kord “Vanalinnastuudios” ütles Baskin, et meil on nii kehv akustika, et (Baskini häälega): Ma ei kuule sind. Ma olen muidugi natuke kurt, aga ma ei kuule. Sa pead forsseerima! Ses mõttes on raadios vaba ja mõnus mängida, ei pea forsseerima.

Tõnu Aav: Sinu enda igapäevane hääl, millega sa elus läbi ajad, ei pruugi raadiost olla üleüldse väljendusrikas ega meeldiv, sellele häälele tuleb anda mingisugune kunstiline töötlus. Kuuldemängu tehes on tähtis olla maksimaalselt usutav ja vahetu, sest vaataja peab suutma ainult helide põhjal luua oma mitmemõõtmelise pildi. Kunagi pahandati selle üle, et raadio kuuldemängude taustana krigisevad aina ühed-samad uksed — stuudiouksed. Tähendab, nii peenelt kuulatakse kuuldemängu!

Ines Aru: Minu meelest on raadios väga tähtis, et sa oskaksid kohutavalt kiiresti erinevaid suhteid ja suhtumisi väljendada. Häälte tegemine on täiesti vale värk. Kes hääli teeb, see on kõige puhtam diletant. Isegi kui ma mängin rebast, siis ma mängin oma suhtumist sellesse rebasesse. Samamoodi on teles dubleerimisega. Näiteks kuulan ma naudinguga, kuidas Anu Lamp multiflme dubleerib — tipptasemel, selge suhtega.

Partner

Silvia Laidla: Laval aitab näitlejat terve hulk komponente: dekoratsioon, valgus, kostüümid, isiku sarm. Raadios on ainult hääl. Seal pead sa võtma mikrofoni kui partnerit, olema temaga osaduslikus vahekorras. Sa ei tohi teda karta.

Hans Kaldoja: Stuudios võib olla kaks-kolm inimest, aga ma ei tohi hetkekski pöörduda partneri poole, minu partner on mikrofon. See on alguses küllalt harjumatu, näitleja on ju harjunud laval partneriga suhtlema. Stereo tulek muutis need reeglid veelgi rangemaks — kui ka ainult pead pöörasid, juba peatati, sest helipilt läks kohe segamini.

Tean, et mõned väga head vanema põlve näitlejad lausa kartsid mikrofoni. Klassikaline näide oli Kaarel Karm. Tema koht oli ainult laval.

Egon Nuter: Eks kuuldemängu tegemine ole rolli otsimine nagu ikka. Pead aru saama, kas tahetakse karakterit või mõtet või mõttelt mõttele või tundelt tundele. Nagu on kolme tüüpi rakette: maa—õhk, õhk—maa, maa—maa. Selle järgi leiad ka hääle.

Jan Uuspõld: Kodus ma valjusti ei loe, ei tea isegi, miks. Kui kodus laulmist harjutan, siis laulan küll valjusti. Kõigepealt loen teksti üks või kaks korda läbi, siis hakkan oma repliike lugema ja imetlen neid. Mulle meeldib neid imetleda. Läbi selle on nagu põhjust ka ennast imetleda, eks ole! Kui oma repliikidest hakkab küll saama, siis hakkad vaatama, mis teised ka räägivad.

Rein Oja: Hääle otsimiseks ei ole ma spetsiaalset kodutööd teinud. Ega ma näitlejana ka ei tee peegli ees näomoonutusi. Ma arvan, et kuuldemängus on põhiline suhtlemine. Kui see on paigas, on kõik paigas. Aga ega üksinda suhteid välja ei mõtle, see tuleb partneri pealt.

Andrus Vaarik: Raadionäitleja töö ei erine põhimõtteliselt tööst, mida näitleja teatris teeb. Ikka on vaja tugevat lavastajat, tugevat dramaturgiat. Niisamuti, nagu näitleja ei näe ennast, ta ka ei kuule ennast ja vajab peeglit. Mina olen halb väljarääkija, niisugune pudilõug. Raadiost on see paraku kohe kuulda ja ses mõttes on raadiotöö mind raudselt distsiplineerinud.

Aare Toikka: Mina ei usu, et mõni näitleja ei sobi raadiosse. Kui inimene teatrisse sobib, mis see raadio siis nii erilist on?!

Rein Oja: Eesti näitlejad on eelkõige teatrinäitlejad, siia pole midagi parata. Samas pole ilmselt mõtet hakata eraldi raadioteatri näitlejaid koolitama. Suure rahva juures, jah, seal jäävadki ühed eluajaks multifilme peale lugema, meil ei jätku sellise spetsialiseerumise tarvis inimesi ega tööd. Ja mis seal salata — needsamad suurte rahvuste esindajad on arvanud, et see on meie õnn, et saame kõiki zhanreid proovida. No hoiame sellest õnnest siis kinni.

Ain Prosa: Filmis näiteks võib kasutada ka huvitava väljanägemisega diletanti. Aga raadios teeb see huvitav nägu paraku suu lahti ja kui diletant rääkima hakkab, on see otsekohe kuulda. Nii et kuuldemängu saavad teha ainult professionaalsed näitlejad.

Minu arust on meie õnn selles, et enamik näitlejaid on tõesti väga isikupärase häälega. Meie õnnetus on jällegi see, et väga raske on panna näiteks Lembit Ulfsakit mängima tegelast, keda on kirjeldatud lühikese, jässaka ja kiilaspäisena.

Lavastajad

Aare Toikka: Kuuldemängu saan ma oma peas lõpuni valmis teha. Kui lindistusprotsess on lõppenud, on mul üks variant peas. Kokkumängu ajal on sellest kerge loobuda ja lõpuks teen kõik niikuinii teistpidi! Asi selles, et kuuldemängus on ainult häälerada, teatris on radasid rohkem, vahendid erinevad, lavastusprotsess pikem, ja seal ei suuda ma lõpptulemust nii täpselt näha. Kui kuuldemängu puhul saan musta töö üksinda ära teha, siis teatris on vaja must töö teha koos teiste inimestega.

Ain Prosa: See, et pilti ei saa näidata, ei ahista, pigem mobiliseerib mõtlemist. Pilt peab ju ikkagi tekkima, ehkki sa teda kuulajale visuaalselt ei edasta. Lavastajana pean ma ikkagi teadma, mis ruum see on, kes ja mis seal ruumis on.

Hans Kaldoja: Hakkasin kuuldemänge tegema 1967-68, kui lavastasid veel Aarne Ruus, Leo Martin, Kaarel Toom. Leo Martin oli rahulik, sõbralik, abistav, ühtlasi ka pedagoog. Kaarel Toom tegi kõige suuremat eeltööd — kuna mingid ei tea kelle poolt kehtestatud seadused nägid ette viis täisproovi, siis tema oli vist ainuke, kes tegigi viis korralikku proovi.

Aare Toikka: Kuuldemängu tuleb minu arust teha rõõmuga ja esimese mulje pealt. Teatris on kannatuse määr suurem.

Tõnu Mikiver: Mõnele rezhissöörile meeldib liiga palju proove teha, siis on küll tunne, et mida me käiame, ta ei lähe paremaks, vastupidi, ta läheb tuimemaks, kaob värskus. Heino Kulvere oli selles mõttes geniaalne rezhissöör, et tema ei teinud mõnikord üldse proove. Kui oli lihtsam lugu, lugesime läbi ja hakkasime kohe lindistama. Ja tal olid head kuuldemängud.

Rein Oja: Miks teatris proove tehakse? Sageli on esimeses proovis kõige õigemad mõtted, aga proove tehakse selleks, et kõik kinnistuks ja näitlejad suudaksid peast rääkida. Kuuldemängus ei ole see oluline. Ja sellepärast peab kuuldemängu tegema kiiresti, spontaanselt.

Tõnu Oja: Minu ideaalkuuldemäng oleks veerand tundi tegevust, kus ei räägita ühtegi sõna, on ainult helid ja minu kujutlus. (Vaevalt seda küll keegi, keda just kinni ei ole seotud, viitsiks kuulata.) Teatris on see ka võimalik, aga seal ei mängi helid, vaid see, mis silme ees toimub. Ega kuuldemängu mõõt saagi olla muu — kas jään kuulama või mitte. Teatris võid sa ju huvitavaks minna ka kolmekümnendal minutil, aga kui sa kuuldemängus ei ole seda kolmandal minutil, siis on kööga.

Andrus Vaarik: Kui ma olin noorem ja ei olnud veel tegijate, kuulajate ja vaatajate poolt nii aktsepteeritud näitleja nagu praegu, siis kasutati mind muidugi vähe, sest mul on ju kõnedefekt — ma põen peene nimega rotatsismi ehk põristan r-tähte. Olen raadios üldiselt siiamaani krambis, sest mikrofoniterror on minu jaoks täpselt samamoodi olemas nagu kaameraterror. Ja mina põen selle pärast. Mõnd näitlejat see terror erutab — tal tekib positiivne stress, aga minus tekitab mikrofon negatiivset stressi. Mind halvab teadmine, et ma ei saa enam midagi muuta, see ongi resultaat. Teatris on mu närv positiivne, sest ma tean, et homme saan paremini teha.

Ain Prosa: Mind kütkestab just see lõplikkus: teed valmis ühe konkreetse asja ja see ei sõltu enam näitleja tervisest, lava akustikast, väljasõiduetendustest.

Rein Oja: Lõppude lõpuks — ka see teatripublik, kes näeb sind halval päeval, näeb sind üks kord, ega ta tavaliselt teist korda vaatama ei tule. Selles mõttes on ka teatrietendus kellegi jaoks lõplik — nende 600 vaataja jaoks, kes saalis istuvad.

Egon Nuter: Üldjuhul jääb ju ka teatritükk umbes sinna pidama, kuhu ta esietenduseks välja on jõudnud. Neid näiteid on üsna vähe, kus tükk pärast esietendust oluliselt muutub.

Vihmauss, Kingpool ja taskurätikud

Jan Uuspõld: Kui ma raadioteatris esimesi töid tegin, siis ei kartnud suurt midagi, tundus, et töö on lihtsam kui teatris. Aga tegelikult on vaat et vastupidi: kui laval on sul käed-jalad jalus, sa ei tea, mida nendega teha, siis raadioteatris on teine häda — ei saagi käsi-jalgu kuhugi panna. Raadioteatris on minul palju kergem krampi minna kui laval. Kui sa mikrofoni ees ei mõtle piisavalt liikuvalt, siis on hääl ka kinni.

Kalju Orro: Minul on vist raadiotöödega vedanud. Kas või needsamad “Naksitrallid” Ulfsaki ja Ükskülaga. Kuuldemängu tegemisel selgus üllatav asjaolu, et meil Ulfsakiga on kattuvad tämbrid. Raadios on ju väga oluline, et tämbrid oleksid erinevad — muidu ei saa aru, kes repliiki ütleb. Ulfsak mängis Kingpoolt — no sellel on ju varbad pidevalt paljad ja kogu aeg nohu. Algul ta hoidis näpuga nina kinni, et tuleks natuke nasaalne hääl, aga niiviisi oli jälle raske teksti käes hoida. Siis toppis Ulfsak enesele taskurätikud ninna. Ja mina püüdsin siis, vastupidi, otsida pehmemat tooni, et tämbrite kontrast võimalikult suur oleks. Kokkuvõttes sündis väga loominguline, naljakas ja teineteist toetav õhkkond.

Tõnu Mikiver: Mina ei tahtnud tükk aega oma häält kuulata, see tundus nii vale ja võlts. Ei mäletagi, millal hakkasin harjuma.

Silvia Laidla: Mind tuntakse hääle järgi. Sellest ma järeldan, et mingisugune eriline tämber peab mul olema, et see meelde jääb. Aga hääl ise muutub aja jooksul tugevasti. Kümmekond aastat tagasi seisin keset oma tuba, raadio mängis, keegi naine luges midagi. Lasin silme eest läbi — kes see võib olla? — ja korraga taipasin: mina ise! Ükskord Türil kohtasin üht naist, lilled peos, küsin: vabandage, kust te need lilled ostsite? Tema hüüatab: Teil on Laidla hääl! Mina ütlesin, et eks ma olengi Laidla. — Ah, mis te räägite!?

Ines Aru: Raadio on mulle pakkunud võimalusi lugeda mind huvitavat luulet. Kui ma olin just “Vanemuisest” ära tulnud, kõigi poolt maha jäetud, ükski teater mind tööle võtta ei julgenud, siis päästis mind luule. Lugesin hommikust õhtuni, sest midagi muud mul teha ei olnud. Ja luulesaateid ei keelatuid tol ajal ka eriti ära. Selle kaudu sai ennast raskustest välja mõelda.

Egon Nuter: Vaevalt ma oleksin saanud “Vanalinnastuudios” kunagi Madis Kõivu mängida… Ses mõttes olen raadiole väga tänulik: kui teatris on palju ühetaolist tööd, siis saab tulla “Keskööprogrammi” luulet lugema.

Rein Oja: Näiteks vihmaussi rolli pakkumine kuuldemängus ei tunduks imelikuna, samas — laval jääksin mõtlema. Imelik, et raadios on barjäär väiksem. Mõtlemine on ka vist vabam?

Sada tuhat tuba

Tõnu Mikiver: Kui me hakkasime raadios lugemas käima, siis räägiti meile: kujutage ette, et seal mikrofoni taga on terve eesti rahvas. No ega ei kujuta küll. Aga see tuleb kuidagi iseenesest. Sa ei mõtlegi kõikidele, aitab, kui sa mõtled ühele konkreetsele inimesele.

Tõnu Oja: Ajtmatovilt olevat kunagi küsitud: te kirjutate miljonitele inimestele, kas te mõtlete ka sellele inimhulgale? Ta vastanud: ei, ma mõtlen ühele, kui see läheb korda ühele, siis ta läheb korda ka teisele.

Kalju Orro: Idee, mida ma tahan kindlasti ära rääkida, on suunatud eelkõige eesti kirjanikele, kuuldemängude kirjutajatele. Eesti Raadio fonoteegis on väga suur hulk kuuldemänge. Mina tahaksin, et mõni kirjanik kuulaks ära vanad kuuldemängud ja kirjutaks ühe uue loo niiviisi, et võtaks lauseid, tsitaate, ütlemisi, sõnu, repliike vanadest kuuldemängudest ja kirjutaks sinna haakuva vasturepliigi tänasest päevast. Nii et sellest kokku saaks loo. Teiste sõnadega, kui praegune noor inimene, mitte mina ise, veel palju noorem, näiteks need, kes õpivad praegu lavakunstikoolis, võtab sealt ühe repliigi, mida ütleb Järvet või Panso või Lisl Lindau või Ants Lauter, Paul Pinna, ja mängib nendega vastamisi. See oleks fenomenaalne asi! Selle kujutletava kuuldemängu teema võiks olla “Aeg”. Mu partner on see, keda enam ei ole, ja ma saan temaga haakuda, temaga mängida.

Tõnu Oja: Ma olen viis aastat rääkinud: tehke proovi, hakake oma materjale kassettidena välja andma. Nüüd, kus ma sõidan palju mööda Eestit ringi, igatsen selle järele, et saaksin Tallinnas bensiinijaamast laenutada kassetile loetud raamatu ja anda ta Tartus teise bensiinijaama ära. Loeksin selle raamatu autoga sõites läbi.

Jan Uuspõld: Mina usun, et inimesed kodudes on tänulikud, et raadio toob neile teatri koju kätte. Teisest küljest, kui mõelda sellele, mis ühe tõeliselt hea kuuldemängu ajal sinu koduga, selle kuulamise toaga juhtub, kuidas see ruum muutub… Imeline mõelda, et kuuldemäng dikteerib selle, missuguseks muutuvad selleks tunniks ajaks sada tuhat tuba Eestimaal!

Tõnu Oja: Andke andeks, aga mis pagana prestiizhi me kogu aeg taga ajame, kui ühe kuuldemängu kuulajaskond on sama suur kui ühe teatri terve aasta publik, olgugi et nad välja ei paista. Nii et, kultuuriministeerium, kui te tahate inimesi kunstilise sõna abil mõjutada, andke raha pigem raadiole. Tuleb tulusam, kui teatri kallist masinavärki pidevalt kinni maksta.

Müra

Aarne Üksküla: Ma kahtlesin mõni aeg tagasi, et kas ja kuivõrd üldse enam raadiot kuulatakse. Aga nagu olen aru saanud, kuulatakse küll, maal rohkem kui linnas. Teleka vaatamine tüütab ju ka lõpuks ära.

Jan Uuspõld: Raadiot kuulatakse palju. Teine asi, mis sealt tuleb. Mina ei saa ausalt öeldes aru mõnest kõrgharidusega raadiodiskorist: kuidas ta jaksab päevad läbi rääkida sellest, et kas teil on pidu ka ja mis õhtul teed, lähed peole ka, pruuti on, peigmeest on… Ja nii juba kümme aastat järjest. Pildi- ja helimüra hulk kasvab meeletu kiirusega.

Tõnu Oja: Kõige hullem on see, et mu organism on müraga nii harjunud, et kui ma lähen mürast eemale, siis muutun närviliseks, mulle tundub, et ma suren ära. Jääksin nagu elust kõrvale.

Einar Kraut: Raadioteatrit võiks ja tulekski võtta omamoodi laboratooriumina, kus näitlejail on võimalus süüvida oma varjatumatesse sfääridesse. Üks niisugune nurk peaks ka üldisele teatrimosaiigile kasuks tulema.

Andrus Vaarik: Mina keeldun raadiot kuulamast, sest raadio on ennast minu silmis degradeerinud. Ilmselt tuleb see sellest, et kunagi tähendas raadio mulle väga palju. Kuulasin iga järjejuttu, iga kuuldemängu. Mida tähendas “Ameerika Hääl”. Mida tähendas “Raadio Vabadus”. Mida tähendas Helgi Erilaid ja “Keskööprogramm”. Aga ega raadio ei kao kusagile, ka kvaliteetraadio, mida esindab kuuldemäng, ei kao. Oma kuulajad jäävad talle alles. Ma arvan, et sama saatus tabab ka teatrit, ka teater muutub klubiliseks ürituseks, kus käivad koos esoteerikud.

Kalju Orro: Mina arvan, et inimene vajab seda ja teist. Äkki on asi hoopis selles, et me ei oska pakkuda? Et meil endil on ettekujutus, et publik tahab lauleldusi, tahab nalja, tahab arvutitehnikat, lasereid. Aga kas see arvutiajastu inimene ikka tahab seda? Äkki ta tahaks teatris inimest näha ja kuulda?

Ain Prosa: Minu Teleteatri aegadel olid meil Tamur Tohveriga suured plaanid, näiteks telepildi ja kuuldemängu ühildamiseks. Soovideks need paraku jäidki. Minu meelest tasuks aga mõelda sellele, et heli vananeb aeglasemalt kui pilt. Võib-olla võiks mingit ürgvana lavastust just nimelt helilindilt kuulata, siis hakkab tööle fantaasia ja see võib anda hoopis adekvaatsema pildi kui ähmane videopilt?!

Einar Kraut: Heli võib tuua näitleja mängus esile külgi, mida video kunagi ei taba. Hääl peegeldab sisetõde kõige täpsemalt. Ma ei kujuta ette, kui meil ei oleks raadio fonoteegis jäädvustusi Heino Mandrist, Lisl Lindaust, Rein Arenist, Rein Malmstenist, Einari Koppelist, Ago Sallerist, Urmas Kibuspuust, Jüri Krjukovist… Ma arvan ka, et tänased kuuldemängu tegijad peaksid väga selgelt tunnetama, kui palju nad saaksid anda näitlejatele enese avastamise võimalusi.

Tõnu Oja: Minul näiteks ei ole üldse kahju Teleteatri kinnipanemisest, etenduste salvestamine on olnud tühi töö. Sellega on eesti teatrit ja eesti näitlejat tulevaste põlvede ees blameeritud. Raadios tükkide salvestamine oleks mitu korda asjakohasem. Meil tehakse tekstiteatrit küllalt, inimestel on rollid selged, võrdlemisi kerge vaevaga saaks teatritükkidest päris korralikke kuuldemänge. Võimalusi on igasuguseid, palun proovige aga!

Andsid märksõnu, lindistasid ja “mängisid kokku”:
Pille-Riin Purje
Jaan Tootsen
Sven Karja

Raadioteater, märts-aprill 2000