VALLE-STEN MAISTE
SURMA METAFÜÜSIKA — OSUNDUSI LÄBIMÕTLEMATA KÜSIMUSTELE

Kuigi alljärgnev liigendus pole kahtlemata absoluutne, kujutlegem siiski, et Madis Kõivu loomingule lähenemiseks on kaks põhimõttelist võimalust. Esiteks võime liita Kõivu kirjutatust saadavad nägemused ja läbielamised omaenda teoreetiliste ja emotsionaalsete huvide süsteemi ning käsitleda Kõivu sellelt aluselt. Paljuski on seda teed tänini käidud ja pole välistatud, et see tee saab anda (ja on andnudki) intrigeerivaid tulemusi.

Teine võimalus on püüda Kõivu kirjutistest, intervjuudest jm kokku liita mingi tervikpilt (mille tõlgenduslikkus on samuti paratamatu) ning püüda vaadelda Kõivu loomingu üksikuid avaldusi selles valguses.

Esimese võimaluse voorus on paljulubavus, mis võimaldab ka populaarsemaid lähenemisviise kui Kõivu loomingule üldiselt omane. Teise võimaluse pluss on selles, et ta võimaldab ehk vältida esimese puudusi, sh ka tõlgendusi, mis Kõivu juures mõttekad ja mõeldavadki pole.

Vaatamata sellele, et oleme üle elanud aegu, mil autori kavatsuste osa kunstitöö tõlgendamisel on üritatud viia miinimumini, ei tähenda see, et igasuguse teksti juures tuleks üheväärsena tunnustada kõiki lähenemisviise, püüdmata eritleda kontekste, millele üks või teine kihistus viitab. Distsiplineerituse poole tuleks Kõivu tõlgendamisel igal juhul püüelda. Hoolimata sellest, et Kõiv ise justkui püüaks selgepiirilistest seisukohtadest eemalduda. (“Mõte peaks jääma peatuma teatud kindlal tasandil. Aga teatud inimestel ei jää. [- - -] Aga ma pean juba natukene suunda muutma, sest olen absurdini jõudnud. [- - -] Filosoofia ei tähenda muud, kui mõtlemises aeg-ajalt paratamatu absurdini jõudmist.” TMK 10/1991.)

Tuleks siiski eeldada, et mõned asjad on Kõivule täiesti selged ja kusagil terenduvad talle ka piirid (kas või nurgad, mille alt astuvad esile naised, postmodernism, psühholoogiline inimene jm, millest Kõiv sapisuseta mööda ei saa.)

Ehk oleks meie kultuuri tänasele vaimsusele parem, kui üritaksime neid kontekste, millest tulevad Kõivu selgused, endagi jaoks selgematena esile lasta, selle asemel, et neid oma selgustega ähmastada.

Kõivu tekstide esilolek on lähiaastatel saavutanud meie kultuuris silmatorkavalt ulatusliku mõõtme. Olles veendumusel, et kultuur algab kontekstist, millest lähtudes teda tegema asutakse, on see kultuuri jaoks igati viljakas märk. Ilmutatud on ka märkimisväärne hulk Kõivu nn teoretiseerivaid tekste. Sellelt pinnalt võiks söandada rohkem kanoniseerivatele radadele astuda, kui seni on tehtud.

Ometi on meie kultuuris laiemalt esilolev kõivupilt veel kobav ja mürarohke, mistõttu tasuks välja joonistada mõnetine polariseeritus, mis Kõivule lähenemise erinevate võimaluste otstarbekust mõtestaks ja põhistaks.

Seda ka siin käsitletavate kuuldemängude puhul, mis Kõivu tõlgitsuste seas iseenesest vägagi sümpaatsena esile tõusevad. Mitmel põhjusel, mille hulgas on kindlasti see, et nii “Haugi” kui “Ketta” aluseks olevad tekstid on suhteliselt rohkem kuuldemängupärased kui Kõivu teatritekstid teatripärased, aga ka see, et Tamur Tohver ja Ain Prosa on osanud tekstidele kujundada sõnakeskse, kuid mitte igava vormi, on nende lavastuste puhul Kõivu maailmaga suhteliselt kerge kontakti leida.

Teatavate piirjuhtude groteskse kujutusena võinuksid need tekstid lavastajamõtte ka nn poollaiatarbekaubaks mõeldud “Hauataguste lugude” valda juhatada (Anneli Saro on iseenesest asjakohaselt osutanud, et Kõivu tekstidele on omane tiheduselt meelelahutuskultuuriga võrreldav seksuaalsus ja vägivaldsus), mis oleks iseenesest igati huvitav. (Siiski arvan, et võib-olla ei maksaks Kõivu freudismivõtmes parodeerimisega rutata, enne kui pole laiemalt selginenud, kuidas ta nende võtmetega suhestub.) Õnneks võib öelda, et Kõivu juures intrigeerivatele kontekstidele osundavad rõhud on “Haugis” ja “Kettas” enam esil kui meie kultuuri “kõivusfääris” tihtipeale.

Teatavad osundused pole aga siingi ülearused. Sageli on tajutud, et Kõivu tekstid tunduvad paradoksirohked ning kuna sama tuntakse sageli ka elu kohta, kiputakse seda tekstiga suhte leidmisel küllaldaseks ja põhiliseks pidama. Sama kergele rajale võib sattuda ka, kui tõlgendada neid “häältemänge” absurdi, elu ja surmaga seonduvate igaveste küsimuste, inimkogemuse vastuolulisuse jt juba väljakujunenud silmaringide võtmes; selliseid ohte suurendavad eutanaasia, abort jt neis tekstides esinevad teemad.

“Haugi” ja “Ketta” sisuline tuum näib olevat üsna sarnane ja ka seda avavate unenäo- ja mälupiltide kihistustes võib paralleele tõmmata. Mõlemas teoses tuuakse kuulaja ette mees, keda kammitseb elu ja surma piirjoon. See tekitab küsimusi, ja vähemasti siinkirjutaja jaoks selliseid, millele ta vastata ei suuda.

Küll tundub, et raskuspunkt pole surma juures mingite eluliste probleemide pärast. Meid ümbritsevale vaimsusele on olnud iseloomulik, et eksistentsiaalsetele lahtiolekutele on otsitud kultuurilisi, filosoofilisi, psühholoogilisi, sotsiaalseid jne põhjusi. Kõivu eripäraks näib olevat, et ta peab seda sorti põhjusi vaid kattevarjuks ja neid kartesiaanliku minateatri ja psühholoogilise lolluse näol lausa pilab ja vastustab.

Nii võib arvata, et ka vaadeldavate kuuldemängude hirmud ja unenäopildid ei ole mingi drastilise elutaju avaldus, ratsionaalse poolt maha surutud irratsionaalse eluraskuse märk. Kui “Haugi” protagonist ka esindab mingeid elulise dramaatika jooni, pole need teose eesmärke silmas pidades võib-olla määravad.

On ju Kõiv mitmel puhul väitnud, et tema unenäod ei kasva välja teadvuse ja alateadvuse vahelisest ebakõlast. Unenägu, kuigi ka nende kuuldemängude juures keskne, ei saa pärineda mujalt ega osutada muule kui maastikule ja ajale, sellelesamale mälupuntrale, mis minana olemas.

Kui Kõiv nüüd “Haugis” ja “Kettas” viitab küsimustele, millele pole kunagi vastust (Mis tunne on olla haug?, Kas haug ongi põrgu?, Mis tunne on vanamutile kirvega pähe lüüa ja vanamutil kirvega pähe saada? Mis tunne on surmas süüdimõistetuna elamajäämine ja kas see on midagi sarnast kui haugi konksuga kurgus suremine või kettaga pähe saades suremine? Kas kõik need tunded moodustavad elu ja surma piiri? Milline ja kui pikk jne saab olema see elust surmani ulatuv hetk jne…Või midagi muud sellelaadset siin ümber), siis ei peaks seda võtma eluparadoksidest võrsunud ja selliselt ka lahendatava problemaatikana, vaid pigem mingi absoluutse paratamatusena, sellist tunnet tugevdavad teisedki Kõivu osutused ja needki, mida Prosa intervjuukatketena “Kettasse” on lisanud.

On ju Kõiv väljendanud oma eksistentsiaalse põhitundena Hirmu, lootuseta õuduseks moonduvat hirmu, ja selles osas vastustanud mis tahes teisaldusi eksistentsiaalsete lootuste juurde. Võib-olla võimaldab nende tekstikohtade üle mõtlemine jõuda ka vaadeldavate kuuldemängude raskuspunkti juurde. Ja loomulikult kuuluks siia juurde ka Kõivu unenäoteooriate läbimõtestamine (vt näiteks “Endspiel”, lk 83—86 ja “Was ist des Esten Philosophie” terve viimane osa “Akadeemias” 4/2000). Näib küll, et Kõivu vahekorral unenägude ja Hirmuga on “Haugi” ja “Ketta” puhul otsustav osa. Need on aga punktid, milles meie Kõivu retseptsioonis vähegi arvestatavad osundused puuduvad. Paraku ei võimaldanud siinse kirjutise valmimiseks võtta olnud aeg ega mahtki viitamisest kaugemale ulatuvaid laskumisi sellesse temaatikasse.

Siinkirjutajat on Kõivu juures rohkem huvitanud olemise metafüüsika ja Kõivu poolt autokratoniks nimetatud võimuautomaatika sarnasuste otsimine Heideggerist ja Foucault’st Bourdieu’ni ulatuva kontinentaalse mõtlemise traditsiooniga. Kuigi viimase ja Kõivu puhul on ulatuslikke kattuvusi ja märgatav ühisosa, mis tuleb eriti esile vastanduses meie uusaegsete kultuurihoiakute ja arusaamadega, näeme siingi Kõivu mõtet ühes punktis eripärasena lahknevat. Kõivu paratamatustes ei ole neid nn lootusi, mida Heidegger on pannud “teise mõtlemise” esiletulekule või Foucault tähendusest või pealepandud olemisest keeldumisele. Võiks arvata, et siingi on punkt, milles taas tõusseb esile “Haugi” ja “Ketast” läbiv hirmu ja surma metafüüsika.

Ei julge arvata, kui olulised võiksid olla selle metafüüsika ja Kõivu unenäomõtestuste läbimõtlemisest tulenevad järeldused. Millegipärast arvan, et mu huvide kõrgpunkt jääks ikkagi Kõivu mõttes Heideggeri ja Foucault’ni ulatuvale rajale. Aga ühe omapärase mõttetee läbikäimine siin vähemalt koidab.

Kunstniku asi on küsida. Kultuuri asi on sellele küsitu omaksvõtmise ja käibele laskmisega vastata. Eesti Raadio kuuldemängutoimetus on oma küsimused hästi küsinud (seda muljet võimendab veelgi kuuldemäng “Pärast orgiat”). Kui vastust ei tule, kui see lükatakse edasi ja armastatakse vastata nendele lugematutele küsimustele, mida meid ümbritsev sümbolsfäär on täis, on seegi vastus kultuuri jaoks ja kultuuri kohta. Praegune Kõivu buum annab lootust, et vastused siin küsitule ja paljule muulegi võivad tulemas olla. Ja kui vastust ei tulegi, siis selle üle, kas tulematuse taga oli suutmatus, huvipuudus, küsimuse ebaolulisus või millegi olulisema esilolek, võib alles tagantjärele otsustada.