MEELIS KAPSTAS
ELU HEIDIKUD JA HARITUD NARRID

Tänase eesti näitekirjanduse kaks võtmekuju, Madis Kõiv ja Ervin Õunapuu, on andnud oma festivalihitid ka Raadioteatrile. Kõivu “Haug” ja Õunapuu “Õhtusöök Emmauses” tõestavad (kumbki omal kombel) kuuldemänguzhanri eripära ja mänguvõimalusi ning seega ka raadioteatri konkurentsivõimelisust videopildi-kireval ajastul. Nende kahega võrreldes iseloomustavad Jüri Tuuliku “Ameerika mäed” ja Toomas Raudami “The Fool on the Hill” Raadioteatri argipäeva toodangut.

Tuuliku “Ameerika mäed” on olupildirida vanematest inimestest: elu heidikutest tänases tivolimaailmas, kus laiavad uue aja “eluperemehed”. Nagu Smuul, on ka Tuulik lihtsakoeliselt muhe ja moraliseeriv. Ning seesugusena esindab “Ameerika mäed” “Vikerraadio” traditsioonilist kuuldemängu.

Biitlite laulust “The Fool on the Hill” inspireeritud Raudami kuuldemäng on mõõdukalt hämaraks aetud lugu, milles on tuntavad 1960-ndatest pärit põlvkonna hoiakud. Kaks lapsepõlvesõpra mängivad potkitnoid ja õgivad võistu õunu, ei muud. See on kuuldemäng intelligendile, kelle teismelisekompleksid ja enese avastamine on käinud läbi Freudi, Camus’, Becketti jmt kuuekümnendatel Eestisse jõudnud kraami. Raudami kahe-mehe-loost võib välja kuulda freudistlikku sümboolikat, alateadvuse voolu. Tõnu Kargi ja Lembit Ulfsaki mängitud tegelaspaaris kumab becketlik teineteise külge aheldatuse teema ja selle taha võib iga kuulaja mõelda erineva tähendusmahu, nii nagu see ka Becketti näidendites on.

Tuuliku kuuldemäng on kergelt haaratav, sobib ka taustana koduse askeldamise kõrvale. Raudami visioonid eeldavad raadio ette istumist, keskendunud kuulamist — muidu alateadvuslike seoste mängule pihta ei saa. Päris jälile sellele hämale ei saa niikuinii, aga eks ambivalentsusest tekkiv atmosfäär kuulugi asja juurde. Õnneks annavad Kargi ja Ulfsaki hääled becketliku konstruktsiooni sees ka elavat suhet, on mõjusaid läbitunnetatud hetki.

Mõlemad kuuldemängud lavastas Aare Toikka. Mõlemad algavad lauluga: “Ameerika mäed” Georg Otsa üht ajastut tähistava “Saaremaa valsiga”, Raudami lugu biitlite ballaadiga. “The Fool on the Hill’i” sissejuhatav autoritekst (elulisust lisab see, et seda esitab päris raadiohääl Helgi Erilaid) rõhutab, et lugu ulatub, erinevalt biitlite kuulsamatest paladest, üle oma põlvkonna...

Pildita raadioteater lubab (ja eeldab) suuremat fantaasiamängu. Kõivu “Haug” ja Õunapuu “Õhtusöök Emmauses” on selles mõttes ideaalsed kuuldemängud, et ega neid laval ette ei kujutaks. Kuidas saaks lavale kanda libahaugi rännakuid veealuses maailmas või kunstigurmaanide einet tükeldatud-riivitud lemmikmaalidest.

Ei “Ameerika mäed” ega “The Fool on the Hill” toida fantaasiat eriliste efektidega. “Ameerika mägede” dialoogide taustaks on tivolimelu. Valjuhääldist muusikaga vaheldumisi röökiv pealetükkivalt reibas reklaamhääl (rollis “Raadio 2” diskor Märt Rannamäe). Raudami kuuldemängu kulminatsiooniks on peategelase monoloog sellest, kuidas ta mäetipus end kõigi pilkude ees narrina tundis, mille taustal kostab mäest alla kihutavate suuskade sahinat.

Heliefektide kõrval pakub kuuludemänguzhanr põnevaid võimalusi mänguks näitlejate hääle taha tekkiva imagoga. Kui mõnes suurriigis lubab kuuldemäng anonüümset häälemängu, siis Eestis ilmuvad peaaegu paratamatult häälte taha ka näod. Sel juhul saavad kuuldemängutegelased kuulaja kujutluses teadlikult või alateadlikult näitleja ja tema lava- ja filmirollide näo. Näiteks kui Raudami kuuldemängus ütleb Kark Ulfsakile “paks” ja Ulfsak Kargile peenike, siis töötab see tahes-tahtmata võõritusena. “Ameerika mägedes” lisavad Rudolf Allaberdi abitule piletikontrolörile mõõdet näitleja varasemad, teatris ja filmis mängitud “äpud”.

Ent seda kuuldemängu eripärast võimalust on ka intrigeerivamalt ja olemuslikumalt ära kasutatud. Nii on meelde jäänud, et üht tõlkekuuldemängu raaminud transseksuaalsuse loeng omandas eesti kuulaja jaoks elulisi värve sellega, et seda esitas Linnar Priimägi. Rääkimata “Haugist”, kus tegi oma luigelauluks jäänud rolli Sulev Luik.