SVEN KARJA
MAETUD LAPS

“Halli mehe” raadiovariant teritas tähelepanu, mis ei raugenud enne lõppu. Korrates seni ilmunud vastukajasid: lugu on kahtlemata osavalt kirjutatud, intriig keerab ennast lahti pikkamisi, köielkõndijana pinevust hoides.

Keskealine abielupaar, nohikust mees (Väino Laes) ja ratastooli jäänud naine (Helene Vannari) on äsja matnud oma adopteeritud poja. Kuuldepildi käigus saame ülevaate paari möödanikust ning lõpuks on meie ette laotunud kummagi tegelase psühholoogiline tagamaa. Saame aimu, miks mees on arusaamatult tõre naise, sotsiaaltöötaja ning taksojuhi vastu, miks väldib kõiki lapsega seotud teemasid (sellele viitamine võiks siiski olla pisut kaetum-varjatum!). Selgub, et kõigi nende suhtumiste taga on poja homoseksuaalsus ja tema surma põhjus on loomulikult aids.

Ent ehkki suur osa jutust keerleb surnud poja isiku ümber, pole meie ees maetud lapse postuumne isikudraama. Eelkõige küsib see lugu: mida toob normist välja langev seksuaalsus (ja selle afiÓ eerimine) kaasa “väljalangenu” lähedastele? Eelkõige siis vanematele, pealegi kui nood on juba eas, mil väärtusorientatsioonid on tavaliselt välja kujunenud? Fakt, et tegemist pole lihase lapse, vaid majja “võetuga”, võimendab veelgi oma/võõra konflikti.

Mehelik prisma on ühesem. Kõikide nähtude põhjal hallile “keskmisele” vastav perekonnapea tajub oma kodu reostatud, segipööratud, täissülitatud käopesana. Naise suhe on ambivalentsem. Andes küll “õiguse” pojale, tõrgub miski tema sisemuses sellist elusatandardit täielikult aktsepteerimast. Tema kujus ristuvad sisekonflikt ja väline vastasseis.

Dramaturgi komponeerimisosavuse juurde kuulub seegi, et hetkel, mil jõutakse banaalse salmikumoraalini (à la meil kõigil on õigus elada omamoodi!), on lugu otsas. Veel kord, tekst on kirja pandud sedavõrd nutikalt, et lõpuks leiab igaüks oma: kellele üleskutse üleüldisele tolerantsusele, kellele kiuslik retoorika — kas totaalne tolerants ei sisalda endas ka tolerantsi mittetolerantsete suhtes?

Üllatas, et ühe inimsuhte kõledus ja kivistumine, selle arglik sõlmumine ja taaspudenemine on kuulajani toodud nii soojas, mahedas, kuid läägusetus, parimas mõttes elamisjulgust sisendavas tonaalsuses. Lisaefektina mängib kaasa osatäitjate eelmiste rollide, suures osas koomilistest karakteritest (Vannaril siiski ka tragi-grotesksetel) pärinev slepp, millele seekord anti võimalus tõusta dramaatiliste kõrgusteni. Laesi puhul tuleb analoogi sellele kuuldemängurollile otsida päris kaugelt, kuskilt Rakvere Teatri aegadest. Kuid eelkõige määras lavastuse atmosfääri Vannari isiku ja hääle soe näitlejasarm.

Sama lavastusgrupi väljumine raadio “mustast kastist” lavalaudadele valmistas aga pettumuse. Asjaolu, et tekst räägiti veel kord maha laua, kohvri, kahe tooli ja tolmuimeja kaasaabil, ei andnud ühtki nähtavat lisaväärtust. Oli kõleda ja halli eesti argipäevateatri tunne. Näitlejate sünergia, nii kooshoidev kuuldepildis, toimis seekord formaalse ja hõredana. Lisatud “teatripärased” aksessuaarid — täiendavad heliefektid, slaidid — mõjusid otsitud illustratiivsusena.

Lõpetuseks toetaksin raadioteatriainelises vestlusringis väljendatud praktikute mõtet, et teatrilavastusi tasuks endiselt ka kuuldemängudeks ümber vermida. Kas või teatriloo jäädvustamise huvides, kui visuaalse salvestuse tehnikat ja aega antakse aina limiteeritumalt. Kuid tõesti-tõesti, miks ei võiks materjali taandamine ainult auditiivsele, “pimedale” kanalile temas välja valgustada hoopis uusi, seni varjul püsinud tahke? Siitsamast Linnateatristki oleks nimetada õige mitu lavastust (“Ristumine peateega”, “Vahetus”, “Habras tasakaal”), mida võiks kuuldepildina hõlpsasti ette kujutada. Korrates koos näitleja Tõnu Ojaga: proovitagu, katsetatagu, eksitagu kas või!