KOLM TUNDI LAULATUSETA

Tegelased:

Ignacy (Isa ja Kuningas) — Raivo Adlas
Katarzyna (Ema ja Kuninganna) — Külliki Saldre
Henryk (Poeg ja Prints) — Riho Kütsar
Wladzio (Sõber ja Õukondlane) — Margus Jaanovits
Mania (Teenijatüdruk ja Printsess) — Karin Tammaru
Joodik (Suursaadik) — Hannes Kaljujärv
Joomakaaslane (Aukandja ja Kantsler) — Andres Dvinjaninov
Joodikud, aukandjad, reeturid, õukond, vahimehed — Emajõe Suveteater ja lavatöölised

Alljärgnevad killud, mis jutustavad Mati Undi lavastuse “Laulatus” sünniloost, on pärit Tartu Ülikooli teatriteaduse üliõpilaste proovipäevikuist. Ehk nagu tõdevad autorid ja pealtnägijad ise: “Olime tunnistajateks, kuidas tekstist saab kõne, kuidas kujunevad karakterid, sünnib lavamaailm.. Oli häid ja huvitavaid proove, kus hetkegi ei saanud laval ja saalis toimuvalt silmi pöörata; oli proove, kus mõtlesid, “kas varsti on sel kõigel lõpp”, ja oli ka proove, kus oleks käe tahtnud püsti tõsta ning hõigata, et tehke hoopis nii… Aga me olime siiski pealtvaatajad ja mitte lavastajad. Siin avaldatud töös ongi kirjeldusi, märkusi, kommentaare, tsitaate, mis meile n-ö rohkem hingele jäid või silma torkasid (oma vaimukusega, omapärasusega või sobimatusega). Kirjutise mõte oleks ühe proovi jäädvustamine, mitte kiitmine või laitmine. Suur tänu lavastaja Mati Undile, kes meid lahkesti oma proovidesse lubas ja ka näitlejatele, kes need rõdu esimese rea naeruturtsatused ära kannatasid.”

Triinu Sillaste, Ott Karulin, Anna-Liisa Õispuu, Riina Oruaas, Siret Aleksandrov ja Käthe Pihlak.

15. 02. 2000

Kell on 10.54. Täielik rahu, vaikus. Olen tabanud, et teatris on mingi sõnulseletamatu lõhn, atmosfäär, aura. Selline uinutav. Tekib tunne, et kõik mu ümber pole maine.

Esialgne lavakujundus. Laest ripub dekoratiivne monstrum. Kuldne nagu pikergune lambivari, paadikujuline, takuste nööridega lakke seotud. See häll või purjekas tiirleb õhu liikumisel (hiljem selgub, et see on lühter).

Eeslava keskel on laud, selle ümber neli tooli. Tagapool veel neli tooli, millest on moodustatud ristkülik toolilt toolile ja pakult pakule paigutatud lattidest.

Esimesena tuleb lavale Unt. Märkamatult hakkab proov pihta. Keegi mees peab monoloogi. Mulje, nagu õpiks õpilane luuletust ja õpetaja õhutaks teda märkustega takka.

Unt tammub lava ees edasi-tagasi. Ta ei vaata lavale, vaid hoopis lakke. Hüüab näitlejatele vahele: “Ja-jah.”, “Vot.” “Mhmm.” “Just.”, “Jah, ei tea, mis…”, “Ah, sa raisk…”

Vasakul tugitoolis lamaskleb neiu. Ei tea, kes tema on?

Kaljujärv tuleb joostes, hüppab elegantselt lauale. Püüab lauda ümber ajada, esimese korraga see ei õnnestu. Teisel korral siiski.

Dvinjaninovil on osaraamat punaste kaante vahel, Jaanovitsil kõik lehed eraldi (vahel ka laiali), Kaljujärvel polegi osaraamatut — tal on tekst juba peas!

Unt käis meie juures rõdul ja selgitas oma eesmärke. “Vormi, rituaali ja loomulikkuse vahekord.” Tegelastevahelised suhted on päris keerulised, ega seda tükki asjata sajandi kõige keerulisemaks ei nimetata. Kaks maailma — unenägu ja päris. Ütles, et palju proove on (näitlejate gripihaiguse tõttu — M. U.) ära jäänud. Ei peaks veel suurel laval olema, aga lava oli vaba.

Proovi vaheajal saime karmi õppetunni, et siin majas tuleb kõigile tere öelda.

Unt mõtleb kogu aeg ka muusikale ja valgustusele. Täpselt ta veel kõike ei tea. Pidevalt katsetatakse mitmesuguste võimalustega. Näiteks, kas Henryku ja Wladeki dialoog peaks aset leidma eeslaval, keskel või hoopis nurgas. Kuidas peaksid sel hetkel paiknema teised tegelased, ja millises seoses? “Distantseeritult.”

16. 02. 2000

Tänasest on lavastuses ka MUUSIKA!

Riho Kütsar istub kägisevas tugitoolis — õige viidi töökotta.

Henryk: “Kes sa oled?”

Margus Jaanovits: “Küsi Undi käest.”

“Kõik tähtsad dialoogid haudvaikuses.” Täna Unt juba juhib ja suunab konkreetsemalt, aga samas on pisut kärsitu ja närviline — tegi öösel neljani sound-track’i ja kirjutas Dvinjaninovi õpilastele stseeni. Aga ei tulnud hea. Vabandas, kirjutab täna (öösel?) parema.

Poola muusika. Tantsivad Saldre ja Tammaru (nagu kerge olemisega naised) ning Dvinjaninov ja Adlas (nagu varjatult armunud paarike). Unt seisab samal ajal pingsalt mõtteis lava keskel.

Sündis uus lahendus. Kaks meest (Kaljujärv ja Kütsar) tugitoolis tarka juttu ajamas. Kõik algas sellest, et Riho käis kogemata ühe tooliga kummuli. Seepeale viskus ta Undi soovitusel toolile kõhuli, mispeale Hannes ütles, et keerab talle “perse näkku”. Nüüd aelevad ja nihelevad mõlemad tugitoolides “elu eest” — tugitooligümnastika!

Undi suust tuleb esimene karm sõna — tagalaval lobiseti.

Henryk, Hamlet — ka nimedelt sarnased (hilinenud äratundmine). (Muide, on mainitud ka Heinrich Fausti selles seoses. M. U.)

Huvitav, et peaosatäitja puhul pole Undil vaja midagi parandada ega märkusi teha.

Unt sai Adlase väga huvitavalt ja hästi mängima! Käskis tulla enda ette rääkima (ise istus esimeses reas keskel). Tegi Adlasele monoloogi vahele märkusi: “Ja-jaa...”

Adlas/Kuningas: “Miks te siin olete? Miks te ära ei lähe?”

Unt: “Ma kuulsin, et hea lavastus pidi olema.”

17. 02. 2000

“Ennasthävitav põrgumasin” tuleks esitada elegantselt” — see on Undi esimene kommentaar täna hommikul.

Riho Kütsar on varakult kohal ja haarab kohe parema tooli endale. Teine — punane kontoritool, mis kääksub hirmsasti — jääb Dvinjaninovile.

Uus idee: teise vaatuse algul peaks muusika saatel lehti sadama.

Vaatus algab pimeduses, muusikast. Selline venelik muusika. (Tegelikult Michel Legrandi “Cherbourgi vihmavarjud” — “Miljon piiska akna peale langes…” — M. U.) Undil on õnnelik nägu ees. Lapselikult õnnelik…

Lavastajal tekib uus mõte: Dvinjaninov võiks sügislehekest vaadelda. Dvinjaninov tõuseb, laulab tuntud laulukest. “Las jääb imelik mulje,” muheleb Unt.

Täna hakkas Manka ka rääkima. Tema õuntemotiiv Tšehhovi “Kolmest õest” ja “justkui lennates” hüpped Stanislavskilt. (Tegelikult ma ei mäleta, kas seal on õunu, kuid võiks olla. — M. U)

Dvinjaninovi osaks on olla parodeerimismasin: kord Mikiver, kord Järvet — milline mänguvõimalus!

Unt seletab, et sõjaajal peab ramp üles-alla käima. Mina ei saa aru, kuidas see rambi langemine hakkab välja nägema. Mida see ramp tähendaski?

Henrykul on II vaatuse lõpus viie minutine monoloog, mille kõrval Hamleti monoloog on lapsemäng. Olime tunnistajaks ideaalsele lahendusele!!! Monoloogi lugedes läheb Riho horisondi taha, vajutab kaks kätt ja näo vastu riiet, nii et meile näib see kui muumia. “MINA ÜKSI SIIN!” “See pole näitleja elimineerimiseks, vaid lihtsalt, et teha üksindust mastaapsemaks,” kommenteeris Unt.

Jumalateotus. “Möödaniku traditsiooni kandjad käpakil, edasiviiva idee esindajad neil seljas” (ema ja isa all, poeg seljas). “Las olla paar allegoorilist gruppi ka. Gombrowicz nõuab seda,” annab lavastaja vihjeid “Laulatuse” autori kohta.

18. 02. 2000

Lavale on ilmunud suur lillevaas punaste ja valgete roosidega.

Raivo Adlas peab Rihot kõrvast sikutama — esimene teeb seda vist täie jõuga, sest Unt ütleb talle seepeale “Ära sa teda väga ahista.” Raivo eriti ei kuula, mispeale Unt käratab, et “Raivo, jäta järele!” Raivo aga lõbusalt: “Ei jäta.” Õnneks siiski jätab. Rihol kõrv punane.

Siga Manka koht: täielik hullumisstseen, hüsteeria, eufooria. Isegi Unt läheb lavale (liikumist näitama). Tundub nagu oleks kõigil laval puhkuse (=meeletuse) hetk.

Kütsar tahab teisi veenda, et ta on rumal ja isa — s.o Adlas — peab teda veenma, et ei, ei ole… Raivo ütleb kolm korda liiga vara (Riho kärsitult: “Vara veel”); näitlejad on kõveras. Ja neljandal korral ütleb Raivo liiga hilja. Jaanovits on pikali põrandal, Kaljujärv toolide vahel kägaras, ülejäänud lihtsalt lämbumas.

“Ah et miski selline on kuskil olnud? Aa-aga.. Mikiveril oli ka ükskord tool lava peal” (Unt).

19. 02. 2000

Tank on kohal!

Kõik on KÕHULI. Asi tundub väga kunstlik, aga Unt on nõus.

Dvinjaninovi lauluke, mille ta vaatuse alguses Riho jutu vahele esitab, pärineb ta enda sõnul filmist “Neli tankisti ja koer”.

Dvinjaninovi tekstile pannakse juurde lause Tšehhovi “Kirsiaiast”: “Kui kummalisi hämarhaigeid õisi on siginemas kultuuri sitahunniku otsas.” (Sellist lauset Tšehhovil ei ole. Mõtlesime selle ise välja. Oletades, et praegusaja Tšehhov võiks nii kirjutada. M.U)

“Raivo, tunne end kui saunalaval, mõnule, et küll on hea…” Kaljujärv naudib samuti — maas lamava Kuninga seljas lambadat tantsides.

03. 2000

Riho esimene monoloog on veelgi grotesksem. Rõhutab sõnu “ähhhmjas” ja “pittsserrr”.

Sündis naerukrampe tekitav Jaanovitsi etteaste kingapaeltega. Unt selle peale, et tehke, mis tahate, aga vaadake, et Riho tekst saali jõuaks. Nagu kiuste läheb Kütsaril tekst mitu korda sassi. Jaanovits on nii hoos.

Valges kostüümis Manka läheb laulatusestseenis muusika saatel modelliliku kõnnakuga efektselt diagonaalis üle lava.

Pöördlava palvetamisrongkäik saab alguse.

03. 2000

Roheline vaip.

Midagi on üleöö muutunud! Dekoratsioonid on peaaegu lõplikud ja ka algelemendid kostüümidest on paigas.

Õun Riho käes. Karjatasime ühest suust: “Täielik Hamlet!”

Raivo Adlase peamine rolliloomise meetod on venitamine (peaaegu laulev).

Lisaks “pittttsssserile” rõhutab Kütsar täna ka “tarrrrdrrinnngidesse tarrrrdunuisse”.

Riho on tanki peal oma musta rüüga nagu Batman, vahepeal ajab hõlmad ka laiali.

Palvetamisest on saanud täielik karussell.

3. 03. 2000

Valgustajad sagivad tanki ümber, lavale on ilmunud suur monstrum-prozhektor ja mitmeid väiksemaid tanki peale ja ette.

Näitlejatel kiirmäng. Unt ütleb, et kui tants on väga hea, paneme valgust juurde, kui ei ole, võtame vähemaks.

Sõnade “Näe, sõrm” kohal pandi eeslaval publikule nähtav prozhektor põlema, mis toob horisondile Hannese ja Raivo suured (Joodiku ja Kuninga) varjud. Tagapool seisvad tegelased muutuvad varju peal pisipisikesteks päkapikkudeks. Sellest pildist vaimustunud Dvinjaninov mängib kahe hiiglamehe varjudega: kord neile jalaga virutades, kord nina nokkides või koguni sõrme küljes rippudes.

Valguse tegemise ajal kõik küsivad midagi ja on pisut närvis, mispeale Unt ütleb, et tema peab nüüd hästi cool olema.

Kahevaatuselisest lavastusest sai kolmevaatuseline — I vaatus (1. pilt), II vaatus (2. pilt), III vaatus (endine 2. vaatus) — muidu oleks esimene vaatus ajaliselt väga pikaks veninud.

Lõpuks läheb kõik hämaraks..

03. 2000

Rihol kostüüm seljas, ta on nagu office-man või yuppie-jumal (helesinine pluus, mustad püksid), selline triigitud ja klanitud poiss. Väga asjalik! Aga kus Manka krae on?

Unt kardab, et kui ta lõpus horisondi üles tõstab, purustab ta äkki liiga palju.

Viimased proovid kuni esietenduseni.

Harjutatakse keerulisi kohti: “Henryk, hoo!”, “Siga!” jt. Unt ei sekku näitlejate töösse, eestvedajateks on enamasti Dvinjaninov ja Kaljujärv. Näitlejad ise reguleerivad, parandavad.

Unt andis Rihole kirja. See salajane kirjavahetus on teinud näitlejatest tõelised näitlejad — lihtsalt tegelaskujudest tõelised rollid. Nii tahaks teada, mida Unt neis kirjades kirjutab ehk kuidas ta neid imesid teeb.

Külliki Saldre teeb söögilauas “mömm-mömm” (või oli see siis “pömm-pömm”). Jälle midagi uut.

Esimene ja viimane kord lauldakse pöördlava rongipõlvitamis-aerutamisstseenis: “Ei paremat pole kuskil maal…” Unt: “See aerutamine meenutab kangesti üht vene multikat.” (Hiljem sain aru, et eesti; seda, mis tÓ uktÓ i muinasjutu järgi tehtud. M. U.)

Lühter tõsteti kaheks esimeseks vaatuseks kõrgemale, sest see segas, ka videot. “Nii on parem,” usub Unt. Kogemata tekkis uus sümbol. Video peale paistab lühtri vari — nagu küünlad, trellid, aialatid või inimesed.

Manka valge kittel ja põll on kadunud! Ta tuleb veinipudeliga, seljas roosa kleidike???

Riho Kütsar leidis ennast Kuningana. Süüdimatu tegelane — sellisele küll riigijuhtimist ei usaldaks.

Joodik enne kardetavat mahalaskmist: “Pai härrakene, mul ainult üks soov veel. Üksainus ja igavene.”

[- - -]

Joodik: “Mul on üks soov veel.”

Henryk: “Mis, teine ja igavene?”

Manka seisab seina ääres. Joodik tahab luua endale mälestuspilti ja küsib, kas tohib Mankat veel korra vaadata.

Henryk: “Loomulikult vaata. Kui vaatad, siis ka näed.”

Unt: “Jah, see on suur mõttetera!”

Kolmandas vaatuses saabub Jaanovits lavale “erootiliste” vuntsidega nagu tõeline vene-poola mees kusagilt muinasjutust. Veidi aja pärast Unt sekkub: “Margus, võta ära...” Jaanovits läheb korraks kõrvale, tagasi tulles: “Aitäh, päästsid mu piinast!”

Unt: “Riho, sa hüüa nagu seenemetsas: “Iisaaa..!” “Uuuu..!”

Wladzio seob Printsi kingapaela.

Henryk: “Vaata teist kinga ka.”

Wladzio: “Vaatan või seon??”

Kaljujärvest tehti värsisepp. “Aeg liigestest on lahti — tule taevas appi.”

“Intellektuaalne tükk peaks olema selline, et vanamutt, kes muidu millestki aru ei saanud, pühiks lõpus pisara ja ei saaks samal ajal aru, et mille kuradi pärast.” — M. Unt 4. 03. 2000 kell 11:21.

* Kursiivkirjas teksti on lisanud Mati Unt.