KRISTEL NÕLVAK
PELLÉ AS JA MÉ LISANDE

“Theatrumi” atmosfäärist rääkides on kriitikud selle tekke ühe olulise komponendina ikka peatunud teatri statsionaarse saali väiksusel ja intiimsusel, kus näitlejate kontakt publikuga nii vahetu, et iga üleliigne liigutus või võlts häälepaisutus lõhuks lumma, millesse vaatajad haaratud.

Sellest üleliigsest on theatrumlased seni suutnud hoiduda.

Tartus toimunud draamafestivalil sai aga trupi etteastet küll väikese pelgusega oodatud. Festivali situatsioon paneb muidugi iga sellest osavõtva teatriseltskonna olukorda, kus olemasolev lavaruum võib nõuda tavapärasest erinevaid rõhuasetusi, jõulisemat või ka vaoshoitumat mängumaneeri. “Theatrum” aga suutis end “Vanemuise” väikese maja üsnagi suurele lavale nii oskuslikult “laiali laotada”, et ilma vähimagi nähtava näitlejatepoolse pingutuseta kandus vaatajani seesama vaikne, meloodiliste häälekõlade ja plastiliste zhestide keel, mis vastuvõtuvõimelise vaataja sisemise rahu ja harmoonia leidmiseni viib, väsinud vaataja aga hellalt magama uinutab.

“”Pellé as ja Mé lisande” ei ole tükk, mida vaadata siis, kui pikk päevatöö on inimese ära kurnanud. Seda etendust peab vaatama minema puhanult — ainult nii hakkab tervik elama, ainult nõnda on võimalik tükiga “koos hingata”,” tõdeb oma arvustuses Jaan J. Leppik (“Postimehe” kultuurilisa, 13. III 1998).

Tõepoolest, kui midagi festivali korraldusele ette heita, siis seda, et “Pellé as ja Mé lisande” oma tasase, rahuliku sugestiivsusega ehk mõnda varasemat esitlusaega väärinuks, mitte kõige viimast viimasel õhtul, kus välismaalastest külalised ja peaasjalikult neist koosnev zhürii (aga tutvustusena välismaalastele see festival ju suures osas mõeldud oli) erinevaist muljeist küllastunud ja puhtinimlikult kurnatud. Seda enam, et erinevalt teistest teatritest, ei soovinud “Theatrum” sünkroontõlget, mis on muidugi mõistetav, sest lavastuse lumm ei seisne mitte lavalt kuuldavates sõnades, vaid nende meloodilises esituses ja dialoogidevahelistes pausides. Nii et kõrvaklappidega seda etendust vaadata oleks nonsenss. Samas on aga tegemist ikkagi sõnateatriga ja keelt valdamata loo jälgimine (mis küll välismaalastest teatraalidele põhimõtteliselt tuttav ja “Theatrum” varustas zhürii liikmeid enne etendust ka ingliskeelse sisukokkuvõttega) nõuab enam siirast süvenemistahet ja -jõudu kui väsinud zhüriiliikmetel seda tol hetkel võtta oli.

Muidugi ei näita festivalil märkimata jäämine lavastuse nõrkust, sest juba sinna pääsemine — ehk siis teatrite kahe hooaja lõikes kümne parema hulka tulek — on ühele noorte näitlejatega noorele väiketeatrile suur tunnustus iseenesest. Ning auga välja teenitud.

Esietendusjärgses kriitikas on lavastuses nähtud koguni uut kvaliteeti terves eesti teatri kontekstis. Seda uut, mis ei seisne mitte tehnika ja interneti kaasamises, vaid ammuunustatud vana väljakaevamises, milles on nii antiigi õilsust kui ka üllatavalt uut näitlejakontseptsiooni. (Lilian Vellerand, “Eesti Päevaleht”, 24. XI 1998.)

Vellerand ütleb ka, et “Theatrumi” “Pellé as ja Mé lisande” “laseb vaataja eesti ebamäärasest keskmisest teatrist välja puhata. Ja jõuda äratundmisele, et tõesti on aeg midagi teistmoodi teha”. See teistsugusus avaldub eelkõige mittepsühholoogilisuses. Võimes inimlikud kired luuleks vahendada, millega saavutatakse vabastav ja rahustav atmosfäär. Ning selles on kerge olla ja hingata.

Maeterlincki näidendis on rõhk sisemistel emotsioonidel ja tunnetel rohkem kui välisel füüsilisel tegevusel. Suur sümbolist uskus ka, et marionetid suudavad laval inimhinge vaikset keelt täpsemalt väljendada, kui sõnu rääkivad näitlejad. Kummastavalt ja veidi “nukulikumalt” mängivad ka “Theatrumi” näitlejad. Sõnadest olulisem on kõneleja hääletoon ja rääkimismaneer, mis oma muutumatusega loob selgeima pildi karakterist. Anneli Tuuliku koleeriliselt kõrge hääle ja naiivsete pärani silmadega mängitud Mé lisande’i kujutab laval noort süütut armastust loo algusest kuni lõpuni. Leino Rei Golaud’ näol püsiv valugrimass ja närviliselt kannatamatu kõne on hulluks tegeva armukadeduse kehastus.

Lavastus on vägagi sümbolistlik selle sõna kõige autentsemas tähenduses.

Etendusejärgsel arutelul ja kohtumisel lavastajaga tuntigi huvi, kust on trupp oma praktilised teadmised sümbolismist saanud, millele lavastust ette valmistades toetunud. Lembit Peterson toonitas raamatuist saadavat, kuid tunnistas, et ainus meetod, mida tema lavastamisel kasutab on ikkagi tegevusliku analüüsi meetod, kuna muud pole ta lihtsalt õppinud. Nii ei näinud ta ka midagi erilist oma näitlejate meloodilises häälekasutuses, selleks polevat mingeid eraldi kõnetunde ega harjutusi tehtud, kõik on lihtsalt proovide ja etüüdide käigus nii kujunenud. Samuti tuli taas kord jutuks nii nähtud etenduse kui ka kogu “Theatrumi” eriline atmosfäär ja küsimus, kas ka teatrijuht ise oma teatri ja teatrikooli erilisust eesti teatripildis tajub. Otsest vastust Petersonilt ei tulnud, küll aga tunnistas ta, et atmosfääriharjutustega on trupp tõesti palju tegelnud, nende harjutuste täpsem lahtiseletamine nõuaks aga tunduvalt rohkem aega kui festivali tihedast programmist konkreetse arutelu jaoks eraldatud oli.

“Theatrumi” “Pellé as ja Mé lisande” oli festivali tarbeks kahtlemata hea valik. Äravahetamatu ühegi teise Eesti teatri ühegi teise lavastusega, aitas see väliskülalistele mitmekesistada muljet meie teatrist, pakkus aga lisaks eriilmelisele mängumaneerile ka visuaalselt nauditavat minimalistlikku lava- ja kostüümikujundust. “Theatrumi” värvid ja valgus on puhtad, säravad ja siiski salapärased. Müstikat, mille teatrilavalt kadumakippumise pärast Maeterlinck muret tundis, võib vähemalt Tallinnas Vene tn 14 kolmandal korrusel tihtipeale üles leida ja see jõudis nüüd paariks tunniks pühapäeva õhtul ka Tartusse, “Vanemuise” väikesesse majja.

Kristel Nõlvak on Tartu Ülikooli
teatriteaduse ja ungari keele 4. aasta üliõpilane.